Kirikupüha eelpäeval hakkasid külalised kokku voolama. Mõned peatusid härrastemajas ja selle tiibhoones, teised valitseja juures kolmandat preestri juures neljandate jõukamate talupoegade juures. Tallid olid täis teeliste hobuseid. Õued ja kuurid tuli igasuguseist sõidukist. Kell üheksa hommikul kutsusid kirikukellad päevasele jumalateenistusele ja kõik hakkasid liikuma õuekivist kiriku poole, mille oli lasknud ehitada Kirila Petrovitš ja mida ta oma annetustega iga aasta kaunistas. Auväärseid kirikulisi oli kogunenud niisugune hulk, et lihtrahvas ei mahtunud kirikusse vaid pidi seisma jääma. Trepile ja õue. Jumalateenistus veel ei alanud. Oodati kiri lõpetroovitšit. Ta tuli kirikusse kuue hobuse sõidukis ja sammus maarjakiri lõuna poolt saadetuna pidulikult oma kohale. Nii meeste kui ka naiste pilgud pöördusid maarjakirju lõuna poole. Esimesed panid imeks tema ilu. Teised silmitsesid tähelepanelikult, tema riietust. Jumalateenistus algas koorile, laulsid Kodused, lauljad Kirile, Petrovitš laulis ka ise kaasa. Ta palvetas, ilma et oleks vaadanud paremale või paremale. Ja kui Deacon valju häälega tuletas meelde ka selle templiehitajat siis tegigi Irina Petrovitš väärika alandlikkusega maani kummarduse. Jumalateenistus lõppes. Kirila Petrovitš läks esimesena risti suudlema. Temale järgnesid kõik teised. Pärast seda pöördusid naabrid tema poole, et talle oma lugupidamist avaldada. Daamid kogunesid Masha ümber. Kirikust väljudes kutsus Kirillov Petrovitš kõiki enda poole lunastama. Istus siis Kalessi ja sõitis koju. Teised järgnesid talle oma sõidukis. Toad kogunesid külalisi täis, iga hetk sisenes uusi külalisi ja suure vaevaga suutsid nad tungida rahvast läbi peremehe juurde. Prouad võtsid istet viisipärase pool ringi kujul nadolid riietatud ajast läinud moe järgi. Nende riietus oli kantud ja kallis. Kõik nad olid ehitud pärlite ja briljantidega. Mehed tunglesid kärarikkalt vesteldes kaaviari ja viina juures. Saalis kaeti lauda 80-le inimesele. Teenijad askeldasid pudeleid ning karafine lauale seades ja laudlinu korraldades. Lõpuks teatas ülemteener. Laud on kaetud. Ja esimesena hakkas liikuma Kirillov Petrovitš, et laua taha istuda. Temale järgnesid daamid ja võtsid tähtsalt istet, pidades seejuures teataval määral silmas vanusevahesid. Preilid olid tihedas algana koos nagu kitsetallede pelglik kari ja võtsid istet üksteise kõrval. Nende vastu asetasid istuma mehed. Laua otsas istus õpetaja väikese Sasha kõrvale. Teenijad hakkasid toitusid ette kandma külalistele nende auastme järjekorras mis juures kahtluse korral Natalitasid lavateeri õpetuse järgi eksinud peaaegu mitte kunagi. Taldrikute ja lusikate kõlin sulas ühte külaliste valjujuttu suminaga. Kirillov Petrovitš silmitses heal meelel lõunalauda ja nautis sügavalt külalislahke võõrustaja õnne. Sel ajal sõitis õue Kaless, mille ette oli rakendatud kuus hobust. Kes see on? Küsis peremees. Anton bow. Nutitš vastas, mitu häält. Uks avanes ja Anton bow nautides piitsem, tüse, umbes viiekümneaastane mees ümmarguse ja rõuge armilise näoga, mida kaunistas kolm volti. Lõual vajus kummardades naeratades ja vabandama hakates söögituppa. Katke siia. Hüüdis Kivila Petrovitš. Kole Lacanton bow nudis istuja, räägi meile, mis see tähendab. Sind ei olnud jumalateenistusel, jaga lõunale, jäid sa hiljaks? See ei ole sugugi sinuga, mäe Sa oled jumalakartlik ja kas armastad säästi? Vabandage, vastas Anton, bow nõudis salvrätikut oma hernes rohelise kuue nüüd pauku sidudes. Vabandage, isake Kirila Petrovitš. Ma asusin juba varakult teele, aga ei saanud veel kümmetki verst ära sõita, kui järsku esimese ratta rehv läks katki. Mis sa tahad ära teha. Õnneks juhtus küla lähedal, aga kuni külla jõudsime ja sepa üles leidsime ja kõik kuidagiviisi korda saime oli möödunud siiski täpipealt kolm tundi parata, polnud midagi. Otseteed läbi kistenjovka metsa sõita ma ei julgenud, sõitsin ümberringi. Katkestas teda, Kirila Petrovitš julgete meeste kilda ei paista nagu kuuluvat. Mida sa kardad? Kuidas, mida, isake Kirila Petrovitš, aga Tubrovske ometi muudkui ei ole ka valvel, et sa talle pihku ei satu. Ta on osav poiss ja ega ta kellelegi ei kingi. Minu seljast aga võtab vahest veel koguni kaks nahka. Miks siis niisugune vahetegemine, vennas? Kuidas, miks visake Kirile Petrovitš, kadunud Andrei Gabriilovitši kohtuasja pärast muidugi. Kas ma ei tunnistanud siis teie heameeleks? See tähendab südametunnistuse järgi ja tõemeeles Etkistenjovkaanduv rovskite käes ilma igasuguse õigusliku aluseta. Ja ainult tänu teie ja tahtlikkusele juba kadunu rahu tema põrmule ähvardas arved minuga ise omal käel ära õiendada ja poeg vahest täidab kisa ähvarduse. Seni on jumal kaitsnud kõigest ühe ainsa aida ongi nad tühjaks teinud. Aga tuleb valvel olla, tungivad viimaks äärberigi. Ärberis, oleks neil alles pidu, tähendas Kirila Petrovitš. Ma arvan, et varanduse kastika on ääreni täis. Kus sa sellega, isake, Kivila Petrovitš oli täis, aga nüüd on päris tühjaks jäänud. Ära nüüd luiskanton, bow nuudid. Küllap me teid juba tunneme. Kuhu sa oma raha paned? Kodu elad sa nagu viimane siga, kedagi külla ei kutsu, koorida ka oma talupoegi teadagi, et koguda raha ja muud midagi. Teie teete ikka nalja, isake Kirillov, Petrovitš. Pomises Anton bow nutitš naeratades. Aga jumala eest, Meie oleme laostunud. Jaanton bow nutitš püüdis rasvast pirukatüki sööma hakates peremehe härrasmeheliku nalja unustada. Kirillov Petrovitš jättis ta rahule ja pöördus uue politseiülema poole, kes esimest korda oli tema juurde külla sõitnud ja laua otsas õpetaja kõrval istus. Kuidas on Politseiülem? Teie vähemalt saate ju ikkagi Tugrovskist jagu. Politseiülem kohmetus, tegi kummarduse, naeratas, hakkas kogelema ja ütles viimaks. Püüame Teie ekstsellents. Püüame ammu-ammu juba püütakse tast jagu saada, aga välja tulnud pole sellest midagi. Ja õige ka, miks teda kinni võttagi? Tubrovski röövimised on politseiülematele ju lausa õnnistuseks. Sõidud, juurdlused, küüdi, hobused, aia muudkui aga raha taskusse. Kuidas võib siis niisugust heategijat ära hävitada, kas pole tõsi, härra politseiülem? Sulatõsi, teie ekstsellents? Vastas täiesti segadusse sattunud politseiülem. Külalised plahvatasid naerma. Tubli poiss, oma otsekohesuse ka, ütles Kirile Petrovitš. Aga kahju on meie kadunud politseiülemast trass Aleksejevi džist, kui teda poleks ära põletatud, siis oleks ümbruskonnas vaiksem. Aga mis on kuulda Tubrovskist, kus on teda viimati nähtud? Minu pool. Kirila Petrovitš Pirises jämedaami hääl mineval teisipäeval sõida minu pol lõunat. Kõigi pilgud pöördusid anna Savišna gloobuva poole kaunis lihtsameelse lese poole, keda kõik armastasid tema hea ja lõbusa iseloomupärast. Uudishimulikult asuti kuulama tema jutustust. Peate teadma, et kolm nädalat tagasi saatsin ma valitseja viima raha postile minu Vanjusa jaoks oma poega Maigelita ega saagi seda teha, kui ma ka tahaksin. Aga nagu isegi teate, kaardiväeohvitser peab viisakalt elama ja ma jagan temaga võimalust mööda oma väikesi sissetulekuid. Nõnda ma siis saatsingi talle 2000 rubla, olgugi et Tubrovski mulle tuli mitu korda meelde, aga ma mõtlesin, linn on lähedal, kõigest seitsme versta kaugusel, vahest jumala ehitab. Mis ma ka näen. Õhtul tuleb valitseja tagasi, näost valge räbalais jalgsi. Ma päris jahmusin. Mis on, mis on sinuga juhtunud tema mulle vastu, emake, anna Savišina, röövlid riisutasid mu paljaks. Palju ei puudunud, et oleksid mind ära tapnud. Tubrovski ise oli seal, tahtis mind üles puua, aga halastas mu peale ja laskis tulema selle eest, aga tegi puupaljaks, võttis ärani hobuse vankri mulje, süda rinnus seisma. Taevane Hiiumaal, mis saab minu Vanjusast, polnud midagi parata. Ma kirjutasin pojale kirja, jutustasin sellest kõigest ja saatsin talle oma õnnistuse kopikat raha juurde lisamata. Möödus nädal, teine seal sõidab minu poole õue sisse Kaless. Tige kindral soovib minuga kokku saada. Ma lasen paluda. Sisse astub umbes 35 aastane mees, tõmmu, mustade juustega, kannab vurrid ja habet. Täpipealt niisugune nagu kuldne pildi peal. Ta tutvustas ennast ja ütleb, et ta on kadunud mehe Ivan Andrejev, isi sõber ja teenistuskaaslane. Ta olevat olnud läbisõidul ja teades, et meil on siin polevat suurt, jäta sisse käänamata Ivan Andrei Viczylese poole. Makostitasindada sellega, mis mul käepärast olin. Me hakkasime ühest ja teisest asjast juttu ajama ja lõpuks ka Tubrovskist. Majutustasin, missugune õnnetus mulle oli juhtunud. Kindrali kulmud tõmbusid kortsu. See on imelik, ütles ta. Ma olen kuulnud, et Tubrovski ei tungi kallale mitte igaühele, vaid ainult neile, kellest on teada, et nad on rikkad ja neidki röövida päriselt paljaks vaid jätab osa alles tapmises, aga ei süüdista teda mitte keegi. Kas siin pole tegemist pettusega? Laske õige oma valitseja siia kutsuda. Mindi valitsejale järele, see tuli. Niipea kui ta kindralit nägi, jäida nagu soolasammas seisma. Jutusta mulle õige, vennas, kuidas sind Tubrovski paljaks röövis ja kuidas ta sind tahtis üles puua. Valitseja hakkas värisema ja langes kindrali ette põlvili. Isake, olen süüdi. Kuri kiusas mind, ma valetasin. Kui lugu nõnda on, vastas kindral, siis jutusta prouale kõik ära, kuidas asi tõepoolest oli. Mina kuulan, pead. Valitseja ei suutnud ennast kuidagi koguda. Noh, mis on, jätkas kindral, jutustab, kus kohal saadubrovske kokku puutusid. Kahe männi juures isake, kahe männi juures. Ja mis ta sulle ütles? Ta küsis minu käest, kelle talupoeg ma olen, kuhu ma sõidan ja milleks noh, ja siis, siis nõudis ta minult kirja raha. Ma andsin kirja raha tema kätte, noh ja tema, isake, olen süüdi. Noh, mis ta siis tegi? Ta andis mulle raha ja kirja tagasi ja ütles. Mine jumala rahus ja viise postile. Ja sina isakalensiidi. Küllap ma sinuga vennike juba toime tulen, ütles vali kindral, aga teie, armuline proua, laske selle kelmikast läbi otsida ja ta ise andke minu kätte, ma teda õpetan. Olgu teile teada, et Tubrovski oli ise kaardiväeohvitser ja idee liiga oma seltsimäele. Hakkasin aimama, kes tema ekstsellents oli. Ja mul polnud temaga enam mitte midagi pikemalt arutada. Kutsarid sidusid valitseja kalesi puki külge kinni. Raha saadi kätte. Kindral sai minu pool lõunat, pärast seda sõitis ta kohe minema ja viis valitseja endaga kaasa. Teisel päeval leiti valitseja metsast. Ta oli tammepuu külge kinni seotud ja nagu niinepuupaljaks kooritud. Kõik eriti aga preilid kuulasid anna Savišna jutustust tähelepanelikult. Paljud nendest tundsid südamepõhjas Tubrovskile kaasa, nähes temas romantilist kangelast, seda kõigepealt just maarjakirjuluna taltsutamatu unistaja, kes oli täidetud reetke lihvi salapärastest õudustest. Ja sina, Nazavišina arvavad, et sinu pool kestubrovskise küsis Kirile Petrovitš. Sa eksid väga, ma ei tea, kes sind külastas, kuid igatahes mitte Tubrovski. Kuidas nii viisakad, et mitte Tubrovski, kes siis peale tema veel läheb maanteele ja hakkab teelisi kinni pidama ja läbi otsima? Ma ei tea, aga igatahes mitte Tubrovski. Ma mäletan teda, kui ta oli alles laps, ma ei tea, võib-olla on tal juuksed tumedamaks läinud. Aga siis oli ta heleda kähar peaga poiss kindlasti teadma ka seda, et Tubrovski on viis aastat vanem minu Maasast ja järelikult ei ole ta mitte 35 aastane, vaid umbes 20 kolmene. Just nii, teie ekstsellents, teatas politseiülem. Mul on taskus paber Vladimir Tubrovski tundemärkidega. Seal on täpselt öeldud, et ta on 23 aastane. Aha lausus Kirile Petrovitš. Aga muide Loe õige ette ja meie kuulame. Ega meil pole paha tema tundemärke teada. Kui ta juhtuks ehk silma puutuma, siis pole tal pääsemist. Politseiülem võttis taskust kaunis määrdunud paberilehe, keeras selle tähtsalt lahti ja hakkas laulva häälega lugema. Vladimir Tubrovski tundemärgid üles märgitud tema endiste mõisateenijate seletuste järgi. Vanus 22 aastat, kas keskmine nägu, puhas, habe aetud, silmad pruunid juuksed, ruuged, nina sirge, erilised tundemärgid. Neid ei ole. Ja see on kõik, ütles kiri Labetrovis. Kõik vastas politseiülempaberit kokku pannes. Soovin teile õnne, härra politseiülem, see eales on paber. Nende tundemärkide järgi ei ole teil raske Tubrovskit leida. Aga kes ei ole siis keskmist kasvu, kellel ei ole siis ruuged, juuksed, sirge nina ja pruunid silmad. Ma vean kihla, et sajatubrovski endaga kolm tundi järjest juttu ja ei taipa, kellega sind jumal kokku on juhtinud. Pole midagi ütelda. Neil kantselei rottidel. Onu. Politseiülem pani leplikult oma paberi tasku ja asus vaikides hane ning kapsaste kallale. Samal ajal olid teenrid jõudnud juba mitu korda külalised läbi käia ja igaühe klaasi täita. Kärarikkalt oli avatud ja heatahtlikult šampanja pähe ära joodud mitu pudelit korskajat, jätsamilianskujat. Palged hakkasid õhetama, jutt muutus valjemaks, segasemaks, lõbusamaks? Ei. Jätkas Kirile Petrovitš. Niisugust politseiülemat, nagu oli kadunute rass Aleksejevi dž, meie enam ei näe. See ei lasknud ennast alt vedada, see polnud molutaja. Kahju, et see tubli poiss majja sisse põletati. Tema käest ei oleks minema pääsenud, mitte üksainus mees sellest salgast. Talex nende viimseni kinni püüdnud poleks tema käest kadubrovski ise välja libiseda ega ennast lahti joosta saanud. Raha oleks Taras Aleksejevi muidugi vastu võtnud, aga ka mehe enda kinni jätnud. Niisugused olid kadunu kombed. Nähtavasti ei jää midagi muud üle, kui tuleb mulle endale see asi käsile võtta ja oma mõisameestega röövleid püüdma minna. Esialgu jätkub, kui saadan välja inimest paarkümmend, küllap nad juba teevad selle röövli metsa puhtaks. Nad pole haarad, poisid, igaüks neist tuleb jahil karuga üksi toimeröövlite ees nad taganema ei hakka. Kas teie karu on elus ja terve Kirila Petrovitš? Küsis Anton Paf nuudid kellele viimaste sõnade juures meenusid karune tuttav ja mõned naljad, mille ohvriks oli langenud ka tema ise. Meiskan surnud, vastas Kirila Petrovitš. Ta suri kuulsusrikas surma. Ta langes vaenlase käe läbi. Seal on tema võitja ja Kirillov, Petrovitš osutas deforsile. Võta minu prantslasest eeskuju, tasus kätte sinu. Kuidas seda viisakalt öelda? Eest, kas mäletad? Miks ei mäleta, lausus Anton bow nutitsinast sügades. Väga hästi mäletan. Niisiis mis kaan surnud kahjumiskast jumala eest, kahju, niisugune naljahammastooli ja kui nupukas teist niisugust karu ei leia. Aga miks siis mussi tema ära tappis? Kirila Petrovitš hakkas suure mõnuga jutustama oma prantslase kangelasteost kuna tal oli õnnelik omadus uhkust tunda kõige selle üle, mis teda iganes ümbritses. Külalised kuulasid tähelepanelikult jutustust, mis ka surmast ja silmitsesid imestusega defory kes seda aimamata, et jutt oli tema vahvusest istus rahulikult oma kohal ja jagas oma vallatule kasvandikule õpetusi kombeka käitumise kohta. Lõuna, mis oli kestnud umbes kolm tundi jõudis lõpule. Pidu, peremees pani salvräti lauale, kõik tõusid, laua tagant siirdusid võõrastetuppa, kus neid ootas kohv, kaardid, jooming, mis juba söögisaalis nii toredasti oli alanud. Õhtul kella seitsme paiku tahtsid mõned külalised ära sõita, kuid peremees, kelle tuju punš juues oli tõusnud, käskis väravad sulgeda ja teatas, et ta enne järgmist hommikut ei lase mitte kedagi minema. Varsti hakkas muusika mürtsuma, saali uksed avanesid ja pall algas. Peremees ja temale kõige lähedasemad külalised istusid nurgas tühjendades ühe klaasi teise järel, jälgides mõnuga noorte lõbutsemist. Vanemad daamid mängisid kaarte. Nagu igal pool, kus ei asu mõnd Ulaanide brigaadi. Oli kavalere vähem kui daame ja kõik need, kes selleks sobisid, olid värvatud tantsuks. Õpetaja paistis teiste hulgas kõige rohkem silma. Ta tantsis teistest enam. Kõik preilid püüdsid valida teda ja leidsid, et temaga on väga hea tantsida valssi. Mõnegi korra keerutas ta tantsu Maarja Kirillov naga. Ja kõik preilid jälgisid meid pilkavad. Keskpaiku lõpetas peremees viimaks palli ja käskis kata laua õhtusöögiks kuna ta ise läks magama. Kirillov Petrovitš puudumine tegi seltskonna vabamaks ja elavamaks. Kavalerid julgesid istet võtta daamide kõrvale. Tütarlapsed naersid ja sosistasid naabritega. Daamid ajasid valjult üle laua, jutumehed jõid viina, vaidlesid ja lagistasid naerda. Sõnaga. Õhtusöök oli väga lõbus. Jättis järele palju ilusaid mälestusi. Ainult üks külalistest ei võtnud osa üldisest rõõmust. Anton Pahv, nutitš istus pilvisena ja vaikivana oma kohal, sõi õhtust ajameelselt ja näis väga rahutu olevat. Jutud röövlitest erutasid tema mõttekujutust. Me näeme peagi, et tal oli küllaldasel määral põhjust röövleid karta. Kui Anton Pav nutitš kutsus jumalat endale tunnistajaks, et tema varanduse kastike on tühi siis ta ei valetanud ega teinud pattu. Rahanduse laegas oli tõepoolest tühi. Varem seal hoitud raha oli nüüd nahkkotis, mida Anton Paf nõutides kandis särgi all rinnad. Ainult selle ettevaatusabinõuga suutis ta talutavamaks muuta oma umbusku kõikide vastu ja alalist hirmu. Olles sunnitud võõrasse majja ööbima jääma, Carti seda võimalust, et teda saadetakse magama mõnda kaugemalasetsevasse üksikusse tuppa, kuhu kergesti võiksid sisse tungida vargad Tautsis silmadega usaldatavat seltsimeest ja peatus lõpuks deforsil deforsi välimus, mis kõneles jõust ja veel rohkem vahvus, mida ta osutas kokkupuutumisel karuga, kellele vaene Anton bow nuudid ei saanud mõtelda ilma pärinata. Otsustas valiku. Kui laua tagant üles tõusti, hakkas Anton bow, nuttis ägisedes ja köhatades noore prantslase ümber keerlema. Ning lõpuks pöördus, seletades tema poole. Mis kas ei saaks oma ehk teie kongikese sööd olla, sest vaadake Kerese hirmus küsis defors viisakalt kummardades. Atkus, seda sina mussi ei ole veel vene keelt ära õppinud. Trevolontsee vastaste for või tonne nendes order kvans mis tähendas väga hea meelega härra, suvatseb teha vastavad korraldused. Anton Paf nuttis, kes oli väga rahul oma prantsuse keele oskusega, läks korraldusi tegema. Külalised soovisid üksteisele head ööd ja igaüks läks temale määratud tuppa. Anton bow nutitš aga asus koos õpetajaga tiibhoonesse minekule. Öö oli pime. Defors valgustas laternaga teed. Anton Paf nutitš järgmises temale üsna reipalt surudes vahetevahel peidetud kotikese vastu rinda, et veenduda raha alles olekus. Tiibhoonesse jõudes pani õpetaja küünla põlema ja mõlemad hakkasid lahti riietuma. Samal ajal käis Anton bow nutits toas ringi lukkusid ja aknaid silmitsedes ning vähe lohutustpakkuva ülevaatuse puhul peadvangutades. Uksi sai sulgeda ainult riiviga ja akendel ei olnud veel teisi raamees. Ta tegi katset kaevata selle üle deforsile, kuid tema teadmised prantsuse keele alal olid liiga piiratud. Nii keerulise seletuse jaoks. Prantslane ei saanud temast aru ja Anton bow nuttis, oli sunnitud lakkama hädaldamast. Nende voodid asetsesid teineteise vastas. Hakas Anton bow nutitš kaeblema, pöörates hädaga vene verbidušid kustutama prantsuse moodi naisa pimedas Dormeer defors ei taibanud, miks ta hädaldas ja soovis talle head ööd. Neetudpagan urises piitsin ennast vaipa, Messides oli tal tarvis siis küünalt ära kustutada, talle endale halvem. Ma ei saa magada ilma tuleta, mis, mis söe, jätkas ta. Šev. Prantslasest loigus norskab, mõtles Anton pahnutitš. Mulle aga ei tule uni meeldegi. Muudkui aga ole valvel, et vargad lahtistest ustest või aknast sisse ei roni. Ega teda lojuste Jäärata suur tükkidegagi üles. Mussi. Kuule mussi, kurat sind võtaks. Anton, Bof nutitšei vait. Väsimus ja viinauim said pikkamisi jagunema hirmust. Ta jäi tukkuma ja peagi haaras sügav uni tema täiesti enda võimusesse. Teda ootas kummaline ärkamine. Ta tunnis läbi une, kuidas keegi tasakesi rivistama särgi kaelust. Anton bow nutitš avas silmad. Sügis hommiku kahvatul valgusel nägi ta enda ees deforši. Ühes käes oli prantslasele väike püstol, kuna ta teisega päästis kaelast lahti peidetud kotikest. Anton Paf nutitš tardus hirmust. Kes, kes see mis, kes, kas see? Lausus ta väriseva häälega? Tasa. Vait. Vastas õpetaja selges vene keeles. Vaikige. Või te olete kadunud? Ma olen Tubrovski.