Eesti sõduritund. Täna 50 aastat tagasi mürisesid siin kahurid ja vingusid kuulid. Sinimägede metsas olid järeltüükad. Siin peeti, et võitlus punaarmee ülekaalukate jõudude vastu. Siin kaitsti Eesti kodu. Kolm küngast mere ja Peipsi vahel. See oli isegi Aga sel kuumal suvisel laupäeval saabusid siia sajad bussid ja sõiduautod. Sinimägede kõige suurema mäe Rinaderi mäe läänekülg sai autosid otseste otsani täis. Neist tulijad on kõik hallipäised üle 70, mehed, sekka ka nooremad. Täna siin sinimägede lahinguväljadel koos endised relvavennad, kes saksa mundris astusid punaarmee vastu. Kuuma päikese alla tuldi ligidalt ja kaugelt. Kõige kaugemad relvavennad on Austraalias. Endiste sõjameeste rõõmul pole piire. Kohati sammuseid, rindekaaslasi ja lahingujuttudel ei tule lõppu. Vanad sõjamehed jälle koos tolte võrusses Leonhard järveots Edgar spaas ja Rudolf Rätsep kastet tunned säärane seda paika ei mägesid. Kuid on selle kohta, seda saadet ei tunne seda fotoseid, õnne korki mäe kallasholfassaal polnud vesi, ole madu, mäekallas pidi sealpool olema. Tulime poolsetestmäega. Halb on ja ma absoluutselt midagi ütelda, mina tunnen mere perpi tulema ja siinpool minu teada siin vasakule pead jääma siit ja järsku surnu Aidel järsu kalde peal ja Meerul kaeviku surnuaial punkri oli Kaipzemi sisse need Ladze kirstu Leco söögilaua kõrgusel valge kirstol kõrgel ma ütlen ja kõrval, kus magasi oli Mulleco kõrval oli Moskvas ja ennem vaadata ja seal kõrval magasini olin, mina magasin seal kõrvu ääre peal olija. Ma olin sealsamas ja mina Tiidakatsepiat vasakule jääda, siin allul tan Marik diviis. Kui kaua te siin nüüd võitlesite? Mina olin siin nüüd umbes seitsmeteistkümnest juunist, Sinimägi server oli see kunagi vastkori jaapani ehtis järgi. Anul varemeürikud kõnelevad, et siin olid väga tugevad. Seal purs aga, aga õnnes olnu vabatahtlikud, kes malevale mobiliseerida vabatähti kütid, õnnesk on, meil ei ole. Kus see kahurvägi sisus meeldis, kinnitatav ja et aga venekahurvägi, siis tuli jalavägi tull aheliku pääle, peres aheliku homokell, neli sealt tuli mäest kahuritule, Vene kahurvägi oli nii tugev, et abi oli punkrit ja tuugast, Elleimi oli punkri siis läketi ja kuulipilduja olnu, yin. Ja kellel on alles jäänud ja siis nupp on seal ja, ja siis siis tuli laiali, kui jäi maha, siis nii nagu nägi sealt peale tuleva, et siis teen umbes nagu heinaniidumasinad. Kuulipilduja tuli lätsis Me sate vani ütjale poole tõvene ja, aga muidugi mõnilises pikali ja siis miinipildujatega. Missugune on teie elu? Me tulime šeik Chalt koostacki Narva poolt öeldi meile, et sinna saarele kohegi minna, mõtsa saarlane, Challum, oma vägi, aga valge juba vene Lasna etel on saagiti siia. Nii palju olnud kärbest ja vot jalgu pääl ja tegelikult taganemise Noskribasu ja SS-mehe ja setu reba pataljoni viima maaliga narral puldile, mõisamehele üle hiire, neid saades sinimägede ära. Ja siin on kõige kaugem külaline mees Austraaliast, härra Ott Jalakas. Ja siin te võitlesite. Et mina olen, kui Narva poolt tagasi tulime Siivelt sõna juures. Minu osa oli kõige viimane selles rügemendis, mis vaatas seda ida poole, aga kui enne, kui me sealt ära tulime, siis peab vaatama ka põhja poole, kuna see üksus, kes meistri vasakusse oli 46. oli jah, see olivad tagasi tõmmanud tagasi tõmbuma, seda tulime välja sinimägedele. Sõnast ja siin ei aita siis mina segase pataljoni esimeses kompaniis rühmaülem. Ja kui me saime siia, siis. Tere siis koos Arsaoline ja seal oli suurt punkar ja olime seal sees ja siis rahvas mäe peal aga ülejäänud peale rünnata, pommitanud miinipildujatega sinna punkti peale lasta, aga siis meil olid kaks meest. Puruks ning istuda, et paned tükid, panin peale ta sai sinna kaks tabamust sisse. No lõpuks meid taheti jälja viia sinna, kus seal kalda peale läksime sinimägede alla sinna koopasse sisse, seal sisse ja ootan seal Esstee nuga päris pisikene nukkeli merre natuke sinna, keegi tõmbas sigaretti tuld peale ja sinna tuli hirmus pommide rahe tuli sinna peale, saime sinna sinna üksusi juure ja siis ta oli niisugune asi, et venelane ei hakanud sealt, kus kallas on kõrge kallas alla sealt läbi murdma ja siis tuli sinna minna vasturünnakule. Saime selle sealt kinni pidada siis venelast Vahemere äärt mööda ja seal vahepeal liivalluride ja seal liivas luite sees olid kaevikud lõigatud, lõigatakse sõjaseaduse, järeldad taha längule, nii et vaenlane ei näe. Oodati vaenlast mere poolt, aga vanalistes kalda peal seal selge nähtavus ja just nende miinipildujad mehisest nokkima välja. Ja kogu aeg liiva sees, kepid olid, kuuseoksad, läksid kogu aeg kitsamaks kitsamaks, lõpuks pommitamine seal üle, siis läksime kalda peale, jagasid vene tankid, olid seal purustatud tankid ja nende sajaid vaatlejad sees. Ja need vaatlejad siis kogu aeg jälgisid meie olukorda seal ja siis andsid omal ajal raadiot kuidagi sinnani, et nemad paremas seisukorras, kui meie ei saanud vaatust välja. Vannani. Nii tugeva vaatluse tõttu võidab paekivi sees olid madalad, need jooksukraavid ja aga kogu aeg, lahing käis seal sinimägede vahel. Kas te nüüd tunnete ära üle aastate kõiki neid kohti siin? Mina käisin kolm aastat tagasi. Otsisin oma onupojaga, need kohtasin taga küll. Me sõitsime ringi, võsal igal pool nii kõrgeks kasvanud ja kõik oli kinni ja ei leidnud üles. Kohtlasena. Te nüüd olete või hiljem nüüd olete oma elu olnud välismaal, eks ole, ja mina Austraalias olnud ja väga kaugel kohe. Aga enne kui ma siit mind haavatuna Tallinnas viidi laevaga Molgasedase nimi 44. 44. aasta veidi Saksamaale ja siis meie ära tuli teine laekuga taheti mind algusest peale panna, aga millegipärast nende valdkondade peale mõrvasid Põhja-Moldova sai sinna njufat, sale, milline on lasigi sadam? Ja ma sain sistaniotaanis laienema, nii mõned päevad ühe nädalani ma siis oli seal sõja lõpp. Ja muidugi seepärast, et Taanis, Saksamaal ja Saksamaa laagrites ja kõik venelasi ja sealt juba siis ja edasi ja major korterikaaslane ülemaks ja mina internetipataljoni asju seal ja seal olid siis ka need kolmule mere ja need kõik olid seal sees alguses, kas sa siin kohtasid ja nüüd on vaja relvakaaslasi ka olete näinud? Olen otsinud seal ma olen seal ligidal, aga ma siiamaani ei ole palju näinud neid. Neid, keda. Kahtekümne välja lõi ta võib-olla mööda, läheks, on. Küllap nad tulevad väga palju rahvast. Rahvas koguneb siia Sinimäenõlvale. Rahvas on väga palju ja teie Vaivara vallavolikogu liige Elvi separ loeta ette luuletuse Virve Osila Alt virve Osila on ju teie kandi oma luuletaja? Ta on meie Virumaa südametunnistus valus meenutus. Herk suvepäike sooja valgust laotab, kuldkiired on kui hellad ema, käed, maa mälestuste salalaegas paotab, on püha altar siin. Me Sinimäed. Tuul kõrgendikul kurvalt puhub pilli, see puudutab meie hinge tagamaid. Muld õitsetab siin ohtralt tõrva, lilli, neil nõrgub vartelt kleepjaid, pisaraid. Siin murukamar varjab verd ja valu. Tumm tõsine puhuge metsaviir. Siit poole sajandi eest taganesid talud ja sinimägedest sai sõjas elav piir kus idarinde poisid meelekindlalt veel viimse jõuga hoidsid Eestimaad. Kas mõistame me nendes surma hinda? Ehk teavad seda need, kes elavad, kes imekombel sellest tapa talgus jäi alles küll, kuid pidi vaikima. Nüüd tõusis tõde vabaduse valguslõim mälestuste kulla läikima. Kao langenuile Eesti pühas mullas jääb ajas kestma nende vapper vain. Au elavaile, et nad siia suutsid tulla, kus nende noorussurmahoobi sai? Siin selles suves selgelt tunnetame, on hindamatu elus iga päev ja lootuses ning leinas aru saame, mis tähendavad meile sinimäed. Kõik see, mitu 1000 meest on võtnud ühtsesse rifi ja piirivalveameti puhkpilliorkestri marsi saatel astutakse ikka reipal sammul Renadelimäe lippude rivi alla. Kokkutuleku avab ida. Olukorras, kus omariiklus oli kaotatud, loodeti ometigi imele. Ehk õnnestub vaenuvägesid üle kavaldada ehk nende ridades võideldes päästa Eesti. Et aeg oli kahjuks teine. Kuigi ligi 100000 meest võttis osa võitlustest oli sõjamasina totaalsus meie jaoks liiga raskelt üle jõu käiv. Täna 50 aastat hiljem võime taasiseseisvas vabas Eesti riigis meenutada vabalt toonaseid sündmusi. Tere tulemast kõikidele üle kogu maailma, kes on osalenud oma silmaga pealt näinud ja lahingutes olnud toonastest sõjasündmustest siin Narva ja Sinimägede all. Kõrgel künkal seisab suur puust rist. Selle mälestusristi nendele relvavendadele, kes siin langesid õnnistab Virumaa praost kandur. Ja nii ma õnnistan ja pühitsenud nüüd mulle usaldatud ametiväes selle risti mälestusristiks kõigile neile, kes on siin ja mujal meie isamaa pinnal oma verd valanud eesti rahva ja Eestimaa vabaduse ees kanname oma vaiksetes palvetes jumala, et kõik need, kes on langenud siin aga kes on ka surnud nud järgnevatel aastatel ja aastakümnetel nii Isamaapinnal kui ka võõrsil kannana palves jumala, et kõikide nende hinged, kes on oma maa ja oma rahva eest langenud, surnud, kannatanud, võidelnud. Eesti vabadusvõitlejaid saatis tervituse president Lennart Meri. Selle luges ette kaitsevägede juhataja kindralmajor Aleksander Einseln, kes pidas ka kõne. Leia kestuse jalad kagunenud täna valiti 50 aastat tagasi, kui ma olin kolmeteistaastane poisikene, nii nagu vabadussõjast osa võtnud eesti sõdureid, deality minu kangelased, siis olete minu kangelased täna ja täies jäävad minule isiklikult kangelased eluks ajaks mees või naine. Kes on valmis oma elu andma oma rahva eest, on oma rahva parem poeg või tütar täialite seda valmis tegema ilma kõhklemata. Ja kuna ma sel ajal aru ei saanud, missugune 100 õieti oli ja seda alles kogesin teises maailma osades kahes teises sõjas kommunismi vastu võideldes, siis valjem sa täiesti alles aru mihukest, aafri tegite sel ajal nüüd natuke teile meeldetuletuseks, mis siin juhtus. Teise maailmasõja ühed kõige raskemad lahingud toimusid siin 50 aastat tagasi sinimägede joonel. Siinsete vägede üldjuht, Saksa kolmanda tankikorpuse ülem kindral Felix Steiner kirjutab oma mälestustes et tundus, nagu elati tookord uuesti läbi esimese maailmasõja lahingud tuuni all. Venelane paiskas siin 11 kaardiväediviisi ja kuus tankide veisi näljaraskeid kaotusi kandnud Euroopa Vabatahtlike diviiside vastu. Need vabatahtlike üksused olid eestlased norralased, taanlased, hollandlased ja flaamid. Sinimägede kindlustustöid alates juba 943. aastal. Liin sai alguse lammast saarest ja kulges üle sinimägede kuni Lembitu kõlani. Lahingud algasid siin 26. juulil 1944 vahetult peale saksa vägede taandumist Narva jõe joonelt. Algul oli venelastel plaanis 109. laskurkorpuse jõududega rünnakuhoogu pidurdama, kohe läbi tungida. Kuid juba sama päeva õhtuks pandi härra Toomas Saare ja laste koloonia joonelt seisma. Uus rünnak algas 27. juulil kogu rindel, kuid otsustav edu jäi ka seekord saavutamata. Järgmiseks lavi murukatseks koondas venelane 150 tanki ja 16080 kahureid. Miinipilduja saksa positsioonile langes 29. juuli varahommikul tohutu mürsulaadung, millega kogu kõrgendik maa klienti mitmekordselt üle. Tankid asusid rünnakule neljakümneliste lainetega, millest enamiku moodustasid uued rasketankid ja kutsuti sel ajal Joosep Staliniks. Need kandsid suuri punaseid loosungeid Nõukogude Eesti eest. Pealegi andis krateeri kõrgendiku vastu paisatud 109. laskurkorpus, mis kandis raskeid kaotusi kuid suutis õhtuks kõrgendiku vallutada. Häälse juhtimise võttis üle 45. diviisi rügemendi ülem. Kolonel võib, palun lähivõitlustes käsi. Paatide abil löödi vastane kõrgendikult alla. Sinimäed alitaas eestlaste käes mägedes põhjused, laibad, positsioone rünnanud vere diviise polnud ära. Näiteks saada üheksandast laskurkorpusest säilis vaid 225 meest. Kõrgendiga ümber suitsu, 120 Vene tanki. Saksa pea kvartali päevakäsus tõsteti esile ja Hollandi ja Eesti diviiside ärakordset vaprust. Kolonel haarad või palu ja kapten näitlas said kolmanda ja neljanda eestlasena rüütliristi ripalu. Rügement oli saanud kokku 24 esimese ja 276 teise klassi. Raudristi. Võitlused sinimägede pärast polnud veel lõppenud. Suurte kahtlustele vaatamata nõuti Vene staabist pealetungi jätkamist ja Rakvere vallutamist hiljemalt seitsmendaks augustiks. Purustatud 109. ja 122. laskurkorpus vahetati välja 110. ja 124. laskurkorpuse vastu. Taastati tankiväeosad, armeele määrati päevaseks laskemoona annuseks 200000 mürsku ja miini. Venelaste pealetung algas kolmandal augustil ning kestis väsimatult kuni üheksanda augustini. Lahingud olid kirjeldamatud rünnak, järgnes rünnakule lahingut kassid läbi ja päeva eesti sõdur jäi võitjaks. Vaenlase kaotusi lennati 170000 meheni haavati surnutena, suurrünnaku kohta ütles Vene ajaloolane Helje. Jõudude vahekord oli muutunud selliseks edaspidistel rünnakutel polnud enam mõtet. See tähendas tegelikult sinimägede all rünnakule asunud üht-teistviisi ja asi polnud enam olemas. Sinimägedel näitas hästi sadul erakordsed isiklikku vaprust ja vankumatut meelekindlust. Siin aitas hästi sõdur, kui Kall peab ründaja meie maal ostma igat oma sammu. Seetõttu on sinimägedes kujunenud suursem pääl lahing, mida endiste võitlejate ja siis veel aastakümned mäletati. Kui seni mägede imet. Kokku tulnud vabadusvõitlejaid saatis läkituse peaminister Mart Laar, mille ette luges kaitseminister Enn Tupp. Analüüsiva ettekande sinimägede lahingu-ist tegi sõjaajaloolane Toe Nõmme kes oma kõne lõpetas järgmiste sõnadega. Muidugi ei ole eesti rahvas süüdi teises maailmasõjas ega selle süütamises ja ometi polnud see lihtsalt Eestist üle rullunud Saksa-Vene sõda ega ole ka paljude tuhandete eesti meeste hukkumisel mõõdetuse märki küljes. Eestlaste massiline osalemine võitluses punaarmee vastu sõjas ning järgnenud metsavendlus eristasid neid, nagu ka lätlasi ja leedulasi selgelt ülejäänud niinimetatud nõukogude rahva vennalikust perest. Sõjajärgsest propagandakärast hoolimata polnud tegelikult enam kuidagi pärast 44. aasta võitlusi võimalik 1940. aasta sündmusi eesti rahva valdava tahtena serveerida. Ega NSV liidus olemist eestlaste südamesooviks arvata. Asja uljal seletada püüdmisel oli hapu mekk man. See väike erinevus nii-öelda ühtsest ja sõbralikust aitas mitme kandi pealt vastu pidada ja iseendaks jääda. Teiseks see, et Eesti ei langenud veebruaris 44 hoobilt nõukogude võimu alla andis mahti poliitilise, eriti aga jõulise kultuurilise välisopositsiooni tekkimiseks. Ühtekokku lahkus kodumaalt ligemale 80000 inimest. Suurem osa neist 44. aastal ja väliseestlus jäi murdmatuks vastaseks siinsele nõukoguliku mõttelaadile ja kultuurile. Selle raevust ja ohtlikkust näitab muuseas seegi, millise naeruväärsuse nii langes. Eesti NSV-poolne vastutegevus sellele nimetatud kaks erisuse poolt aitasid oluliselt kaasa eestlaste kui Euroopa rahvuse säilimisele ning iseolemise tahte püsimisele. Linde oleme seal 44. aastal oli selles väga kaalukas osa. Muidugi oli selle eriseisundi ja vaimu säilitamise hind kõrge. Võimatu oleks mingi üldise seletamisega lohutada neid, kelle isa, vend või poeg lahingus langesid või hiljem laagris hukkusid. Lisaks ellu ja kodumaale jäänute ruineeritud lootused ja püüdlused, võimatus siia jäänud ja Saksa sõjaväes teeninud meestel end tõeliselt teostada, põhjuseks igaveseks nähtamatutesse paberitesse raiutud tõrjutu märklauset teeninud Saksa sõjaväes. Sõja ajal kodumaalt lahkunud del kulus sageli aastakümneid võõrsil kohanemiseks ning sisemise elujõu leidmiseks. Kui lõplikult selgus, et kodust tuleb eemal olla kaua paljude jaoks igavikuni, sest elu pole lõputu. Ometi rahvaste püsimine ja iseolemine on ajaloos peaaegu alati kinni makstud rohke vere ning kannatustega ja tollipulgaga siin nii-öelda õiget hinna suhet mõõta ei saa. See, et me ikka veel oleme, ei ole pime juhus ajaloo virvarris vaid tuleb sihipärasest, vaimu ja vastupanujõust, mille üheks oluliseks nurgakiviks oli ka Narva rinne ja võitlused sinimägedes. Eesti vabadusvõitlejate Tallinna ühenduse juhatusest, härra Erich Puusaag ja Eesti leegioni endine ohvitser, Eesti Vabadusvõitlejate organisatsiooni esimene esimees nüüdne Eesti kaitsevägede kapten Harri Rent. Kui palju rahvast koos on praegu? Rahvast on kogunenud siia meie arvamuse järgi kaugelt üle kahe ja poole 1000 ja neid on haaratud terve Eesti vabariigi ulatuses. Peale selle on meil näha siin ka külalisi Läti Vabariigist ja külalisi ka Saksa liitvabariigis. Miks Me loeme sinimägede võitlust siin toimunut 50 aasta eest eriti tähtsaks? Eridid eriti tähtsaks loeme me seal sellepärast, sest meil ei olnud enam kuskile taganeda. Eesti leegion ei olnudki harjunud taganema, kui terve idarinne rebenes igast õmblusest ja taganes. Seisime meie siin Narva all siiski kaheksa kuud, me võime kõik need poisid, kes me tollal tollal olime, kuni kahekümneaastased sõjaväkke astusime 19 kaheksateistkümneselt Narva all olime kahekümnesed 20 ühesed, siis meie olime puhta südamega oma eestimaalast, ka Eesti lippu ja Eesti rahva eest, meil ei tulnud mõttessegi mingisugune natsism või SS, mis meil tänapäeval kaela määritakse. Meie õieti ei teadnudki, mis ESS tähendab, me teadsime seda esse tähendab seda parim relvastus, parim varustus ja sa pead olema alati nina vastu lina, me tulime koolipingist. Meile anti võimalus, kas minna labidaga enda tööteenistusse või vabatahtlikult Eesti leegioni, ma pean ütlema, mina õppisin Tallinna tehnikumis ehitustehnikat, sel ajal. Ja meie oma klassiga läksime peaaegu in corpore vabatahtlikult Eesti leegioni ja ma ei kahetse seda tänapäevani. Ma tegin õieti nüanss, tegime kõik, mis vähegi võimalik oli, et tõrjuda neid neid horde, mis meid 50 aastat on, on vaevanud ja väntsutanud, et see asi meil ei õnnestunud. Meie süü on see küll kõige vähem, siit aga igal juhul rinne läbi ei läinud, rinne jäi pidama. Jah, rinne jäi tõesti pidama ja rinne jäi pidama selle tõttu, et eestlane õlg õla kõrval ja nii nagu eelkõnelegi siin küttes, meil ei olnud enam kusagile taganeda ja meil ei valida kaks võimalust, kas võidelda, võita või surra. Need kaitselahingud, mis siin olid, näitasid seda, et eesti sõduri vaprus muidugi kaasa arvatud ka saksa sõdurid olid suutelised neid kahte mäge täiesti oma valduses hoidma. Ja ainult kõige esimene 30. lastekodumägi. Vaatamata mitmekordsetele tänav vasturünnakutele ei õnnestunud meil tagasi vallutada siin sinimägedes taga paljud need alannad kohtusid järjekordselt pärast viitekümmend aastat. Ja vahepeal on paljudel Siberi tee jalge all olnud, sest et kõik need 50 aastat tuli varjata seda, et võitlesid Eesti eest. Ja nii huvitav, kui see ei ole, mina täna kohtasin siin kolme oma töökaaslast. Selgub, et nemad, kõik on olnud ühise ideeess väljas, tähendab võidelda kommunismi varssa ja täna siin omavahel vesteldes siis selguski see, et paratamatult see möödunud aeg oli neil varjusurmaaeg. Ja siin siis tõeliselt avanes selle inimese enda mina, see tähendab, ta pajatas selles nendest rasketest teekondadest, mida ta pidi tegema läbi kas siis lühemal või pikemal ajal nende biograafia avalikuks tulemise eest, sellele järgnenud ka vangilaagri. Kui nüüdse heita pilku tagasi, siis väga hingelähedane ja väga sügavamõtteline oli kasvõi seesama Saksa välivormi juurde kuuluv ö rihma panna. Alguses oli kirjutatud peale mene Trie Is r. Elu läheb edasi, sirguvad uued põlvkonnad, kes ka Eesti elu siia sinimägedesse peavad tagasi tooma. Loomulik, et naine kui elu andja ja kandja neile halli paistele sõdureile seda meelde tuletama. Vaivara vallavolikogu liige Elvi separ. Tahan lugeda oma mõtteid praegusest ajast nendele vähestele eestlastele pühendatud, kes on siia jäänud, suutnud siia jääda, vaatamata sellele, missuguste raskustega on tulnud rinda pista kõik need 50 aastat Vaivara kalmistu pühas mullas puhkad eellaste sugu põldude, vaesel pinnal. Me tänaste päevade tegu, olgu meil tarkust hoida ennast aidata hädas ka sõpra ja vennast. Olgem visad, kui haagi männid kõvad ja kanged kui Utria kivikülvid. Et me lastele jääks kodune tare, mets, põld ja kivivare. Et ka eesti keel siin kõlada saaks ja vald Jääks ikka Eestimaaks. Aitäh teile ja te olete palju vaeva näinud, et nüüd neid vanu vanu mehi vastu võtma. Väga hea meel on, et on suutnud tõesti tulla siiani kokku nii paljud inimesed. Meid on õnnistatud ilusa ilmaga, meil on valla eesotsas praegu tublid noored mehed, kes püüavad igati eestlast edasi viia. Ootame tagasi eesti noori peresid. Taas eestlastada, Vaivara vald, tulge tagasi, eestimaa pojad.