Millist muusikaelamust sa ise oma elust mäletad, esimest? Vaat kõik need esimesed asjad on niisugused, et enamasti need üldse ei mäleta, millal või kuidas see oli, et enamus asju hakkab kuidagi tasapisitasapisi. Ja kuna ma ju ei olnud ka muusikute perest, siis siis ega ma väga palju kontserdil ei käinud. Ja see oli võib-olla alles muusikakeskkooli lõpuklassides, kus ma hakkasin rohkem rohkem muusika vastu tõeliselt huvi tundma ja kus ma ikkagi otsustasin, et ma siiski muusika peale tahaksin oma elus jääda. Kes otsustasin muusikakeskkooli saata, see on ka oluline otsas. Siheli, tegelikult minu esimese klaveriõpetaja ema, kes seda nagu arvas, et pange, pange ikka sinna muusikakeskkooli. Ma lapsena juba siis, eks, suur laulja ja mängija olined. Seda nii arvati, et peaks tegema. Aga millal see elu määramine heliloomingu poole juhtus? Tegelikult see juhtus ja võib-olla, et alles keskkooli viimases klassis Kuskil seal lõpupoole, tähendab ma ju hakkasin nii-öelda poolsunniviisiliselt komponeerima, hakkasin õppima muusikateadust, muusikateooriat. Jah, ja siis oli seal ette nähtud, et iga muusikateadlasehakatis peab kindlasti proovima ka ise kirjutada ja siis mulle kas see kirjutamine nagu rohkem meeldima kui sellest muusikast mingisugust teadust teha. Nii et jah. Aga ma ei läinud väga-väga enesekindlalt konservatooriumi, no ma läksin sinna sellise tundega, et et ma proovin, ma võin ju ka või noh, mingisugust huvitavamat asja pähe parasjagu ei tule, mida teha või millise elustiiliga inimene sa oled, kas sa plaanitsed ette kalkuleerib, mõtled läbi või tegutsed lihtsalt nii, kuidas juhus toob? Mina ütlesin, et põhimõtteliselt eriti plaani. Sest et ma olen näinud ka, et kui midagi plaanitsed sellest midagi välja ei tule. Et parem andagi oma elu vabaks ja läheb nagu läheb ja tuleb, mis tuleb ja nii ei ole, pettumuseni on rõõmsaid üllatusi. Jaa. Kui selline loomingu aeg käes on, kas sa siis unustad söömise ja magamise andud täiesti tööle? Nojah, niikaua kui mul lastel ei olnud nii kaua ma sain seda teha, magamist ma ei unusta, ma olen väga armastan magada ja, ja noh, mingit öötööd ma ei ole tõesti kunagi teinud. Aga söömine läheb küll vahel meelest ära siis. Lapsega te olete nüüd nii lahutamatud, et ega sa vist palju ei saagi praegu komponeerida? Ma olen ikka püüdnud nii palju, kui ma olen hoidjaid saanud ja ema ja M on ikka aidanud. Aga noh, eks laps kasvab ka ja tulevad jälle paremad ajad. Marin, mitu aastat sa juba oled Eestimaalt ära ja ja miks sa läksid Prantsusmaale? Eestist olen nüüd ära kolm aastat ja esialgu läksin ma jah, Prantsusmaale õppima, see oli pakkumine Eesti Muusikaakadeemia poolt, kellel oli koostööprogramme tempus fondi finantseerimisel lyoni konservatooriumi ka ja, ja siis nad arvasid, et üks helilooja võiks minna sinna õppima ja kuna osutusin ainsaks prantsuse keelt oskavaks heliloojaks tol ajal Eesti muusikaakadeemias, siis siis ma saingi sinna minna ja ja õppisin seal kaks aastat, üks aasta, siis nii-öelda traditsioonilist kompositsiooni ja teine aasta elektronmuusikastuudios. Elektronmuusikat kas rajoonis oli internatsionaalne seltskond või olid seal enamik prantsuse üliõpilased? Üldiselt oli seal jah, valdavalt ikkagi prantsuse üliõpilased aga just nimelt seal elektronmuusikastuudios oli ka päris mitmeid õpilasi muudest maadest seni natuke nagu teistsuguse kontingendid eriala. Oli seal ka mingisuguseid kohanemisraskuseid või kultuuris, kui sa seal sisse elama hakkasid. D eriti ei oska öelda muidugi kohanemine paremate elutingimustega mingeid sokke ei tekita, kui mingi sopp? Šokist rääkida, siis on võib-olla teisipidi, et kui sa siis nagu tuled jälle tagasi halvemates tingimustes, siis äkki märkad, et doi, kui täisboss või kuidas kuskil haiseb ja kuidas kõik hall välja näeb. Aga sinna minnes noh, ma sain ju päris hästi äraelamist võimaldavat stipendiumi, nii et ma olin majandusmuredest vaba ja, ja võisin ainult õppida ja õppida ja lugeda ja ennast arendada, et selles mõttes on see väga viljakas aeg, jah. Ja noh, raske on mingit soki niimoodi üle elada, kui sul on nii hea olla. Et ta on natuke aega mööda läinud, kas sa suudad ka hinnata selle perioodi tähtsast iseenda loomingule, tegid sa midagi ära? Ja ma arvan, et see on võib-olla see kõige tähtsam, tähtsam periood loomingule mine, tähtsam areng, mis ma üldse kunagi olen teinud, lihtsalt juba see võimalus ainult loomingule pühenduda. Ja, ja ka muidugi uues keskkonnas olles mõtestab nagu asju hoopis teistmoodi ja ja, ja seal teised õpetajad, nõuandjad, Ei, ma tunnen tõesti, et see oli väga-väga kasulik mulle, seal olla koolis õpetajate hulgas selliseid vägevaid isiksusi, kelle kelle mõju sulle oli suur. No ma ütleks, mõlemad õpetajad olid päris vägevad isiksused, esimesega ei olnud meil kontakt, just nii. Nii viis pluss ei olnud, aga, aga siiski mingisuguse mõistmiseme aasta lõpuks saavutasime. Teise õpetajaga oli mall nagu parem kontakt ja, ja tema oli tõesti niisugune. Väga professionaalne helilooja, kes väga hästi oskab, oskab seda ka öelda teistele, mida nad võiksid teha, et nende ideed paremini paberile jõuaksid. Ja väga tore inimene ka, kas sa pidid stuudiumi lõpus etega näitama mingi teose või tulemused, mida sa siis lõpuks siin need omandasid? Ma lausa ja tähendab? Jah, esimese aasta lõpus oli mul ette näidata siin vahepeal erzoga mängitud sümfooniaorkestriteos klooreo. Jah, ja siis üks poelugu. Ja siis oligi kummaline, et seal oli päris mitmest inimesest koosnev žürii, kes pani oma arvamuse kirja. Nii et ma sain ka pärast lugeda, mis nemad mõtlesid, mis nad mõtlesid siis nemad mõtlesid, et see orkestri lugu oli originaalne kuid veidi lahtise lõpuga ja kuskil olid veel mingisuguseid nii-öelda pin, et mingi lõik oli kuskil liiga lühike, neile tundus jah, ja. Aga no positiivne ja aga oboetükk oli õpilaslik. Ja siis sellesama poetükk saigi veel ümber tehtud kaks või üks või kaks korda ja siis sai temast ka asja. Kuidas Prantsusmaalt Saksamaale sattusid? Tähendab, see oli üks väga kiire lugu. Nimelt tutvusime joonis ühe saksa pianisti ja heliloojaga, kes seal oli seoses õpilasvahetuste kontserdiga või ja siis me hakkasime emailiga kirjutama ja kirjutama ja siis ta kutsus mind endale külla ja ma mõtlesin, et see on ehk nagu viisakus ja siis ma lasingi ta kolm korda kutsuda ja siis arvasin, et aga miks mitte, et niikuinii ma sõitsin Frankfurdi kaudu koju, et ma siis lähengi. Ja siis siis ma läksin. Ja siis sai meil viie päeva jooksul nagu selgeks, et, et tulebki kokku jääda. Saksamaal elasin, et kui kaua juba? Ma läksin sinna seitsmeteistkümnenda septembrini eelmisel aastal, nii et üle aasta napilt ja lapsendis kolmandal aprillil. Kas sa saksa keelt oskasid varem? Jah, ma olin koolis õppinud aga mitte väga suure isuga, nagu, nagu see nõukogude liidu ajal ikka oli, et ei olnudki erilisi väljavaateid ta kuskil kasutada. Nii et oli mul mingis ripakil seisundis kuskil olemas ja siis, kui ma sinna läksin, siis tuli nurga tagant välja jälle. Nii et see sõnaraamat käes ei pea ringi käima ei pea. Kohanemisraskused olid seal Saksamaal või peale Prantsusmaal elamist. Ma olen vist üldse küllaltki hea kohane ja ei, ma ei, ma ei oska isegi öelda, et mul üldse kuskil kunagi oleks mingeid kohanemisraskusi olnud. Et kui ma kuskil olen, siis ma püüan nagu nende tingimuste järgi ennast seada ja. Ja ma ei saa öelda, et mul oleks olnud raskusi, väga kenad inimesed on mul seal ümber ja heatahtlikud ja millises väikelinnas sa elad, mis selle linna nimi on selle linna nimi on paa tuura ja see on Stuttgardis umbes kolmveerand tunni tee kaugusel. Väga armas väike linnakene, võiks isegi öelda piparkoogi linnakene või noh, niisuguste Fach värk majadega nagu meil on ilmselt kõigil või nagu minul oli kujutlus Saksamaast need valged majad ja pruunid triibud peal millega inimesed seal tegelevad, kus nad töötavad? Seal, noh, väga palju Saksamaal, väga paljud inimesed sõidavad tööle kuskile lähimatest suurlinnadesse. Ja ma nüüd ei tea, palju näiteks meie linnast keegi Stuttgardis tööl käib, aga ilmselt nii mõnigi. Aga linnas on ka mingisugune piduritehas ja no seda ja teist tööstus natuke need. Mis seal vabal ajal tehakse? Vabal ajal, meil on näiteks suveti väga ilus vabaõhubassein kus saab käia ujumas ja liugu laskmas. Kultuurielu seal muidugi eriliselt midagi, te ei ole. Käia jalutamas, matkamas, elusloodus on. Millised on sakslaste peamised mured? Läks, eks ole, tundub, et üks väga suur mure on, neelid saaks väga biotervislikult toitutud. Näiteks ütleme, meie peregi ostab liha ainult kohaliku liha lihapoest, et mingil juhul ei oleks mingisugused taiwani kanad või inglise lehmad, kes võiks nagu nakatunud liha. See see natukene ajab, ühtepidi mulle see meeldib, teistpidi ajab see niisugune hirmus puhta toitaine tagaajamine isegi natuke naerma või et kõik igal asjal peab olema mingisugune rõngakene märgiga, et see on biopõllumajandusest või ekstra puhas või ikkagi sellel nagu väga pannakse rõhku minu arust, et mida süüa. Sakslaste mured on nagu ikka lääne inimese mured, tööpuudus ja need on neil uus uus valitsus, millest siis kes loodab ja kes ei looda, et see midagi parandab ja. Jah, ja siis on muidugi mure sellisi neopruunide võimalikku kasvu ees ja mure nende välismaalaste pea pärast, keda nagu koju saata ei saa ja keda kuskil mingites kohtades on nagu liiga suures kontsentratsioonis, nii et nad tõesti sakslased välja tõrjuvad. Probleeme neil ikka on ka. Kas nad sõda kardavad? Ei, ma arvan, et sõda nad ei karda. Aga poliitikaga on inimesed nagu seotud, tunnevad huvi selle vastu. No mina arvan, et see on, kuidas, kuidas mingis perekonnas on või, või kuidas keegi on, et kindlasti on seal inimesi, kes nagu on käed üles tõstnud, et mina siin niikuinii midagi teha ei saa, jahi aeti. Ja on ka neid, kes väga jälgivad, mis toimub ja, ja ja osa võtavad ja nendeks minu abikaasa kirjutas pärast seda Clintoni afääri kirjutas Ameerika saatkonnale. Kirja faksis kohe Ameerika saatkonda, et jätke see jama järele. Et noh, niisugune mõtlemine, et demokraatias peab tõesti iga inimene, kui ta midagi mõtleb, kas ajalehte kirjutama või kuidagimoodi reageerima, aktiivne aktiivne olema ja kelle poolt sinu perekond hääletas, teil olid valimised alles hiljuti. Hääletasid SPD poolt. Ma ei tea, kes sellise kohalik kandidaat seal, aga. Aga nemad olid jah, Gerhard Schröderi poolt. Kas Saksamaal on palju parteisid, kas sina tead neist midagi ka? Seoses valimistega? Jah? Natukene juhtusin ikka telekast nägema neid valimisreklaame, oi parteisid on igasuguseid, seal on näiteks naistepark ei, ja ja ma ei tea, kas nendel valimistel, aga kunagi oli saksa seksi partei olemas ja ja nüüd nendel valimistel kandideerisid veel piibli truude, kristlaste partei ja autojuhtide partii auto sõitjateparteid. Nojah, igasuguseid. On ka seda valimisreklaami, mida tuuakse igaühele kohe kätte koju. Kätte koju ei post, kas meil eriti ei ummistanud, aga tänavatel ikka on. Põhiliselt ikkagi suured plakatid tänavatel ja raadio, televisioon. Kas Saksa inimesed sõltuvad väga mugavustest, mis näiteks saab, kui elekter ära läheb, võib seda juhtuda üldse? Ei ole siiani veel juhtunud, aga mugavad on nad muidugi küll, jah, ja ma arvan, see hakkab isegi pihta sellest, et lapsed sõidavad väga kõrge vanuseni vankrites ja siis ilmselt astuvad kohe vankrist autosse ja no autoga sõitmine on. No minu arust nad sõidavad natukene liiga palju autodega. Ma elan ka seal väikeses linnas ja, ja teinekord on vaja minna linna ja siis alguses ka mu käest. Kenasti siis äiapapa küsis, et kas ma pean sind linna viima ja see on umbes 10 10 minutit jalutada. Ja nüüd ta rohkem ei küsis. Keeldusin igakordne, sest mulle lihtsalt meeldis sinna 10 minutit jalutada. Aga neil on jah nagu kombeks, et kui on kuskile vaja minna ka autoga. Kas vanaemad lapsi hoiavad? Ikka hoiavad ja. Ei ole seda stiili, et kõik olgu eraldi ja kui sa massi Ma ütlen, mina ei oska öelda midagi, et kuidas Saksamaal on, sest mina tunnen ju ainult oma oma peret ja, ja oma oma lapse, vanaema ja vanaisa, et et nemad on küll väga nagu delikaatsed ja ei sekku meie ellu. Mida su peretuttavad Eestist teavad, kas sa pead ka palju seletama sellest, mis asi see on? Noh, eks ikka peab kõigepealt ütlema, kus see on ja siis siis neil tuleb meelde jah, ahah, aa ja need balti riigid ja siis see kõige ülemine. Et nad ikka teavad ka, no mitte nii nüüd väga põhjalikult, mida sa neile räägid, mis need peamised punktid on, mida sul on nagu mõtet öelda? No üks asi, millest ma olen rääkinud, on muidugi ka see meie viimane vabadusvõitlus siin ja kuidas see kõik oli ja ja, ja siis asi, mille üle näiteks sakslased väga rõõmustavad on, on see, et, et sakslased ei ole Eestis halvas kirjas või et sakslastest Eestis ei mõelda kui igavest vastikutest natsidest. Nii et see neid väga rõõmustab, et on üks rahvas kuskil, kes kes on nagu. Ma ei tea, kas objektiivne või kuidas öelda. Nojah, eks meil ole nagu selle teise poolega oli siin rohkem tegemist. Kuidas sakslane Euroopa poole vaatab, nii sinu perekonna poolt vaadates? Euroopa liidu poole? No ma arvan, kõik vaatavad seda, kui, kui asjade normaalset käiku või arengut. Tegelikult on ju, suhtlemine on väga tihe teiste riikidega ja see on nagu mingis mõttes täiesti loomulik, et, et see nii läheb. Aga armas saksa mark. Ja oli jah, oli ka partei, kelle, kelle nimi oli proo tee mark. Jah, ja kes? Kes nagu selle pärast pabistada ka? Ma arvan, et see teine pool ikka võidab, mõned eelised on, on, euroeelised on, kaaluvad ülesse. Need võimalikud. Nii Saksamaa kui ka Prantsusmaa, kus sa oled nüüd viibinud, on mõlemad vanad, vana kultuurikeskused. Kas see kultuur elab sellel edasi või sellise muuseumi laadsem väärtusega praegu? Näed ja ma arvan, et, Et. See, kas mingisugune asi on muuseum või ei ole, see sõltub nagu ka selle vaataja pilgust, kes sinna läheb. Et kõik, kes seda vaatleb, et kui temal on seal kaua olnud, siis ta võib tunda nagu, et muuseum juba kes läheb värskelt, võib-olla leiab, et on ikkagi täitsa huvitav, muidugi on teine pilt, ütleme, kes on käinud Ameerikas ja siis läheb Euroopas ja ütleb. No see on muuseum. Kui ei ole Ameerikas käinud, paistab teistmoodi, mina arvan üleüldse niisugust asja väga kindlalt nüüd, et, et see on muuseum ei ole muuseum, et see on lihtsalt väidame ja tegelikult pole sellel mingit katet, see nagu kellegi isiklik arvamus. Jah, ja kas muuseum on hea või kas muuseum on halb, et mõni ütleb, et ta võib olla nii tore ei muuseum ja teine võib öeldi, oled õudne muuseumit. Mina ma ei tea, mida vanemaks ma saan, seda vähem ma oskan üleüldse midagi väga kindlalt öelda, et nii või naa. Mida mõeldakse, kui öeldakse, vana ja haige Euroopa? Ma arvan, et see on lihtsalt ütleja, niisugune ütleja. Stiil või ütleja puus et see on nagu võib-olla tähtis sellele ütlejale rohkem öelda vana ja haige Euroopat, siis ta on kuidagimoodi. Et tal on huvitav mõte. Aga sellel Euroopal ei juhtu ju sellest midagi. Ma käisin kunagi Bonnis ja Beethoveni kuju juures ja see, millises olukorras Beethoveni kuju parajasti oli, oli päris kummaline, sest et tema jalamil esines rokkbänd ja ümberringi olid hästi suured õlletelgid. Jah, kas kas see Beethoven üldse peakski nii hirmus püha olema, minu arust on normaalne, kui kui vana kõrval ka uus õilmitseb või tähendab võib-olla see teekski asja nagu muuseumiks, kui kui meil oleks väga suur aukartus kõikide nende vanade asjade suhtes. Et et me mingil juhul sinna kõrvale mingit uut asja ei tahaks panna. Näiteks, mis mind just Pariisi arhitektuuris võlus, oligi see, kuidas need väga julget uut arhitektuuri olid väga sobivalt sättinud vanade majade vahele või noh, muidugi Pariisi vanad majad, see tähendab kaheksa, 18. sajand võib-olla, aga noh, et ei olnud nagu kardetud neid kontraste. Kas perekond muusika vastu ka huvi tunneb, ma mõtlen, sinu mehe vanemad? Nojah, see on niisugune. Ma ei tea, saksa, Euroopa traditsioon on ju kodu musitseerimine ja et haritud inimesed peaaegu kõik klaverit oskavad mängida ja mängivad. Näiteks minu äi, kes on, oli kooli direktor ja füüsika-matemaatikaõpetaja, mängib ka klaverit. Ja laulab ja kuulavad muusikat ja kas nad mängivad niimoodi enda lõbuks või perekondlikel koosviibimistel? Ei, nad mängivad päris endale lõpuks kohe ja millega su mees leiba teenib? Kõige suurema osa leivast teenib ta klaveritundide andmisega ja see ongi niivõrd põnev vaadata, kes ta seal tunnis käivad, et seal käivad kuni esialates viieaastasest jõmpsikas, kes veel kooliski ei käi, kuni peaaegu et pensionärideni välja. Et väga paljud täiskasvanud võtavad ka klaveritunde just nimelt sellepärast, et et see on nagu kombeks, nii olnud. Et enesest lugupidavad inimesed mängivad klaverit. Kas nad käivad ka kontserdil klaverit siis kuulama, säästavad plaate ka? Noh, küllap nad plaate ostavatelt igasuguseid, aga no see on, hobiinimene on vaba igasugustest. No kõik masinad teevad ju ära vajalikud kodutööd, et siis jääb aega üle ja seda siis pühendatakse enese lõbustamisena. Kuidas muusikute elu Saksamaal on, oled sa oma mehe käest kuulnud tema elujuhtumitest? Saksamaal on väga palju muusikakõrgkoole ja seda nüüd arutatakse, et kas ei ole mitte liiga palju, et lihtsalt toodavad hulganisti töötuid muusikuid. Kuidas seal on näiteks võimalusi leida oma teoseid publikule tutvustada? Suurel maal peab iga iga inimene, iga muusik väga iseenesest võitleja moega, sel keegi midagi suurt pakkuma ei tule ja ja tuleb teha nii-öelda ise ennast pakkuda. Ja otsida võimalusi ja siis vahel leiab ka midagi. Tunned sa mõnda boheemlaslik Saksamaal? Võib-olla jah. Kes võiks olla milisel Puhhi? No ma väga hästi ei tunne, aga, aga ma olen näinud küll ei kohtunud olekil. Nad veedavad aega õllesaalides kuskil filosofeerida. Õllesaalides ja filosofeerides või õlut juues veedavad aega enamus sakslasi, mitte ainult Puhhimlased, vaid ka täiesti korralikud inimesed. Kuidas sa enda sõbrad siin vahepeal elanud on, kas te olete võõraks jäänud või polegi nagu midagi juhtunud? Minul on selline tunne, et ei olegi suurt midagi juhtunud. Oled sa selle eesti eluga kursis, kas seal kirjasõpru ka on? Ema saadab sulle võib-olla ajalehti või midagi. Suur ajalehelugeja pole ma kunagi olnud, isegi kui ma siin olin, siis ma sirbi mõika lappasin läbi. Ja vahel harva ostsin mingit muud lehti ka. Noh, ikka on juttu, kui on midagi tähtsat, siis on juttu olnud ja paar korda olen internetist ka uurinud Eesti päevalehte. Oled sa mõelnud, mis su pojast saab, kas ta hakkab rääkima eesti keelt, saksa keelt, kas ta hakkab muusikuks? No see on, ma arvan, enam-vähem kindel, et ta nüüd hakkab mõlemat keelt rääkima, aga kelleks tema hakkab, see on juba täiesti tema asi. Siin noh, ilmselt ilmselt talle ikka klaverimängu saab ka hakata õpetama, aga, aga mitte nüüd selle mõttega, et temast peaks muusik saama. Kas muusiku elukutse on, eks, hea kutse? Nojah, see on selles mõttes hea kutse, et et see on töö, on samal ajal ka lõbu. Või et ei ole tegelikult niisugust piiri tööaja ja vaba aja vahel. See mulle täitsa meeldib. Et ma ei pea kunagi tööle minema. Mida president kirjutas tookord? President kirjutas väga ilusti, aga, aga ma selle ära unustanud, et et kuidas, kuidas see täpselt oli, ma võin selle välja otsida selle kirja. Aga oli see sinu jaoks mingi suur asi. See oli nagu üllatus, see oli suur üllatus. Et president arvas, et see on niivõrd tähtis sündmus sel puhul nagu võiks kirja kirjutada, kuidagi ära märkida. Presidendiga seoses tuleb mul meelde küll üks väga armas lugu, mina olin oma tuttavatega, olime seal nõva rannas liiva peal peesitasimeno, kergelt tuuline ilm olija ja siis vaatame, äkki tuleb mööda rannakallast tuleb president oma perega. Jah, ja siis me kuidagi läksime niimoodi kõhevile, et noh, mõtlesime, et see on nagu tuttav inimene, aga samas Me ju teda ei tunne või noh, et nagu tekkis selline tunne, et kas öelda tere või mitte, et noh või mis teha või kuidas olla või? Ja president, ma arvan, et kas ta siis tajus seda ja president ütles meile ise ilusti tere. Ja siis me saime talle öelda vastu tere. Et mulle nagu, noh, jah, nii meeldisid. No niisugune väike asi aga jah, et nagu tervitas meid ja niimoodi me saime oma kõhevil olekust üle.