Algab kellaviietee algab seltside ja ühingute saade. See on Estonia Seltsi Eesti kultuurifondi Eesti Kultuuriministeeriumi eest toimuv otseülekannete sari igal teisipäeval seal samal kellaajal. See on seltside, ühingute ja liitude tegevuse tutvustamine. See on intelligentsi kokkusaamise koht, son küsimine, kostmine, seltsidest, tippkultuurist, taidlusest. See on seltside ja ühingute ühistegevusajalugu ja tulevik. See on kindel põhitemaatika igal kella viie teel ja muusika, mis on iga kellaviietee lahutamatu osa. Musitseerib Estonia teatri trio Jaan Lauri juhatusel. Pärastlõunatundi, daamid ja härrad. Täna on siin pisut jahedavõitu talveaias kokku tulnud need, kes peavad lugu ajal ost ja need, kes on seltsielu uurinud, teadlased desseltside ja ühingute sünnilugu endale selgeks teinud. Meie seltside saate teine pool on aga baltisaksa kultuuriseltsi inimeste kõnelda. Ja see ei ole mitte juhuslik. Talveaed on praegu hämaria laeakendest paistev õhtuvalgus on juba kadunud. Seega on siis ka videvikutund, mis tegelikult peaks soosima ja aitama liikuda meid mõtetest sajandite taha. Ja nii vanad meie seltsil ongi. Et kuidas kõik algas? Ajaloost on alati midagi õppida, kuigi me head õpilased ei ole olnud. Eesti kultuuriloo sees ja seega ka seltside ning ühingute üürikuid on uurinud ajaloo instituudi kultuuriajaloosektori juhtivteadur, ajaloodoktor Ea Jansen. Teatrihuvilised on kindlasti lugenud tema monograafia jõhvikaid eestlasi, teatritest ja mis ka raamatutena välja antud. Kuid seltside raamatut ju veel ei ole. Sellest on kahju küll, muidugi ma tahaks võib-olla kõigepealt veidi targutada selle üle, mis asi üldse on, selts. Ma mõtlen sellele, et inimene üksi ei ole üldse mitte midagi ja kõik, mida inimkond on saavutanud ja isegi meie ellujäämine on ühise tegevuse tulemus. Aga üks iseäralik, ühise tegevuse vorm, vorm on, on selts, see tähendab, see on nisukene inimene, inimeste ühendus kuhu ta ei sünni, ega ta ei satu sinna või ei astu sinna ülema Te käsul, vaid üsna vabatahtlikult kogu Euroopa kultuurielus. Möödunud sajandil on niisugustel vabatahtlikel ühendustel olnud tohutu, et osa nad on Euroopa kultuurielu ja rahvahulkade kultuurielus osalemise alus ja nad on ka Euroopa demokraatia alus. Ja iseäranis tähtsad annad olnud eestlastele, kuna meie rahvas on ju elanud, et kogu aeg kuni 1000-ni 900 seitsmeteistkümnenda 18. aastani raudse kaane all ja kõik, mis ta on kultuuri või poliitikaelus saavutanud sinnamaani see on olnud just niisuguse omaalgatusliku entusiasmi tulemus ja selle juures on teda aidanud seltsid, ühinemine, seltsid. Muide, kuulaja võib olla, saab praegu aru, et siia talveaeda kostab ka Estonia teatri tavaline argipäev. Kostavad siia harjutuse helid, pasunahelid, mis siinsamas kõrval, mida mehed siin praegu harjutavad. Nii et me oleme ka sedapidi nii seltsi kui teatrielu sees, sellepärast et seltsid ja teater on ju väga omavahel seotud juba sajandeid tagasi. Jah, küllap seltsid, teater, muusika, aga ka tarkuse jagamine, informatsiooni jagamine, kõik see on omavahel kultuuris seotud. Eestis algas seltsiliikumine küll juba 18. sajandil lõpupoole sakslaste seas ja seda aega teab hästi minu noor kolleeg Indrek Jürjo. Aga peatselt või mitte, nii peatselt 1860.-teks aastateks jõudis ju seltsiliikumine ka eestlaste sekka ja varem see ollagi, sest eestlased ja lätlased olid ju kaua pärisorjad. Ja seltsiliikumine tuli siis, kui nad juba said maaomanikeks, kui nad tulid linna, said käsitöölisteks maja omanikeks meesteks või, või siis ka töölisteks ja alles siis algas uus elu ja selle uue elu koostisosa olid ka seltsid. Esimesed eesti seltsid olid, olid muusikaseltsid, nendest on vist juba teilgi siin selles seltskonnas juttu olnud, nagu ma kuulnud olen ja võib-olla jälle minu kolleeg Ellen Karu jutustab sellest põhjalikumalt, aga mina tahaks võib-olla rääkida, missugused seltsid meil üleüldse olid ja kuidas nad tulid ja kuidas nad arenesid. Tähendab, huvitav on see, et kuigi eestlased jäid maha ja nad tõid oma seltsid sakslaste eeskujul, aga ühiseid seid kahjuks ei tekkinud, muidugi sakslased osalesid ka eestlaste seltsides, aga eesti kultuur arenes ikkagi omaette ja seda ühtesulamist ei toimunud. Ja nii ka need eesti seltsid arenesid omaette ja võiks öelda, Nad muutusid massiorganisatsioonideks eestlaste seas juba 1800 800 seitsmekümnendail aastail ja esimene selline suur massiorganisatsioon oli Eesti Aleksandrikooli asutamiseks loodud organisatsioon ja see oli emakeelse koolitee, mis inimesi siis sidus ja sellel organisatsioonil olid nagu haarmed niinimetatud abikomiteed üle kogu maa ja korjati raha parema emakeelse kooli heaks ja isegi vallavaesed ja sandid andsid oma kopikat selle jaoks. Aga muidugi peatselt tekkisid siis muusikaseltside kõrvale ka teistsugused seltsid juba 1870.-st aastast ju põllumeeste seltsid tekkisid Eestis. Et abistada põllumeest, seal on ka meie ühistegevuse majandusliku ühistegevuse juured, samuti põllumajandushariduse juured on põllumajandusseltsides, kahjuks nende asutamine vahepeal soikus, tsaarivalitsus ei annud nende rajamiseks kergesti luba. Olles sajandi lõpul tähendab 19 sajandi lõpul ja 20. vahetusel hakkas neid äkki massiliselt tekkima jälle, siis anti jälle luba nende rajamiseks. Tuhandeid 1900 üheksakümnendaisse aastasse kuulub ka karskusseltside massiline teke. Karskusseltsid olid samasugused kultuuriseltsid kui teisedki, ega need liikmed kõik nii väga karsklased ei olnudki. Olid suured vaidlused selle üle, kas peab olema parajuslane või karsklane. Peaasi oli neiski, seltside skulptuuri tegevus kõned, valgustuslik, TÖÖ, laulukoorid, orkestrid ja kõik muu, mis käis ühe kultuuriseltsi juure. Ja suuresti olid niisugused ka tuletõrjeseltsid Eestis, mis samuti tekkisid 1890. aastal ja vist küll igaüks meist on kuulnud pritsimeeste orkestrites ja pritsimeeste pidudest. Mis kaua olid Eestis maal ja linnades väga tähtsal kohal. Ja siis no sajandi meie sajandi algus tõi kaasa suure vapustuse Tsaari-Venemaale ja selle raudse kaanekerkimise teatud määral. Ja sellega seoses muutus ka Eestist seltsiliikumine ikka enam ja enam veelgi massilisemaks. Aga mis oli siis meie sajandi alguse uus joon? Võib olla see, et pärast viienda aasta revolutsiooni, kui anti taas luba asutada eestikeelseid koole tekkis massiliselt haridusseltse, kes siis neid koole ülal pidasid. Ja sellesse aega kuulub ka juba üsna niisuguste moodsate liikumiste naisliikumise, noorsoo-organisatsioonide ja spordiorganisatsioonide algus Eestis. Ja muidugi veel ühte asja, ma tahaks meenutada ühistegevus, loomulikult majanduslik ühistegevus maal. Igasugused ühistud, mis siis aitasid meie talujalu talu jalule. Läbi aegade on ikka nii olnud, et meie seltsi on küll aeg-ajalt lubatud töötada, siis on jälle keelatud. Mis see on? Mis sundis võimul olevat kildkonda või võimul olevat niisugust kihti või ühiskonda kartma Eesti seltse? Eesti seltsid on ju vist ainult siin, Baltikum, tähendab, seltsiliikumine on ainult Baltikumis, eks ole, Venemaa puhul ei ole seda, tähendab mis onud, mida kardeti. Kardeti kardeti rahvusliku iseteadvuse tõusu ja kardeti üldse inimeste algatusvõimet sest eesti seltsid olid ju, no võib-olla oma algu algul olid nad Kadarklikud, ent nad kujunesid rahvusliku meelsuse kandjateks ja rahvusliku iseteadvuse kolleteks. Nad olid vastasjõuks nii Saksastamisele kui venestamisele, mida ju tsaarivalitsus 1880.-te aastate lõpul püüdis üsna aktiivselt siin maal läbi viia, likvideeriti Eesti kool, nagu me teame, see oli küll ainult algkool, aga seegi oli eestlaste jaoks väga suur asi. See kaotati, siis jäid eestlastele seltside ajalehed, millega nad mille abil nad suutsid siiski vastu seista ümber rahastamisele. Ja kohutav hirm oli tsaarivõimudel separatismi ees. Ja baltisaksa võimud on muidugi oma positsioonide oma privileegide kaotamise pärast hirm ja sellepärast ei olnud see seltsiliikumine kummalegi võimule võimule aktsepteeritav. Ja Me nägime, noh, ta viiski lõpuks Eesti riigi kujunemise nii lahkulöömise, nii Venemaast, nii et oli põhjust karta. Seltside liikumine, seltsielu ise on läbi elanud ka mitu perioodi ja tal on oma tähendus olnud, missugune roll terves meie eesti kultuuris on seltsidel seltsi liikumisel? No ma arvan, et ta aitas kaasa nii kultuuriloomele kui ka rahva osalemisele kultuuris. Ja Ajal, kui meil ei olnud veel näiteks professionaalseid teatreid, meil ei olnud professionaalseid volid, tulidaarse esimesed professionaalsed muusikud, eks ole, Miina Härma, Türnpu seal ja ja nii edasi, ja nii edasi, siis just seltsid olid need, mis kogu seda kultuuri vahendasid, külas vahendasid ja samuti ka linnades Eesti lihtrahva jaoks. Nii et nendel kultuurielus oli, oli, oli tohutu roll ja ühtlasi olid nad siis ka poliitikaelu kolleteks, kus siis inimesed said oma esimesi organiseerumis kogemusi õppisid, kuidas üldse tuleb? Kuidas tuleb kõnelda, kuidas tuleb esineda. Ühesõnaga see arendas nende aktiivsust, arendas mõttevõimet, kujundas hoiaku, kuid mentaliteeti. Nii et seltside roll on niivõrd mitmetahuline, et seda on väga raske siin lühidalt iseloomustada, nad olid meie selle niinimetatud kodanikuühiskonna kujunemise alus. See väike tagasivaade ajalukku paneb meid hetkeks mõtlema ja anname selleks praegu võimaluse. Midagi andsid vana, ajaseltsid meie külale, meie inimesele üldse. Etnograaf ajaloo instituudi etnograafia sektori teadur Ellen Karu. Teil on materjali selle kohta üsna palju. Jah, seda teemat ma olen nagu puudutanud ja siis, kui nüüd vaadelda eesti seltside USA üldse selle suhtes, mida seltsid Eestimaale andsid eesti külale, andsid siis siin kui me vaatame igat üksikut seltsi, seltsi liiti, siis tal olid oma kindlad ülesanded ning muusikaseltsidel kui ka HEA tegevatel, põllumeeste seltsidel ja nii edasi, kuid kõigil nendel seltsidel oli üks ühine tegevusala. Nimelt need seltsid. Kõik tegelesid teatud mõttes lõbu ja ajaviitmise pakkumisega eesti külas. Nagu me teame, 19. sajandi kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel, enne seda, kui seisid põhiliselt alustasid oma tegevust veetis Eesti talupoeg Eestimaa inimene oma vaba aja ja lõbustuse põhiliselt tähtpäevadel. Nendeks olid jõulud, mis venisid tavaliselt alati uue aastani, tihti ka kolmekuningapäevani. Siis tulid tähtsamatest lihavõttepühad neli pühid ning suvise kõige tähtsama pühana muidugi jaanipäev. Loomulikult tähistati ka väiksemaid täht päevi kas või meile hästi tuntud veel tänapäeval, vastlapäeval ja teisi. Vallaliste inimeste jaoks olid veel sellised lõbustused nagu mitmesugused tantsuõhtud külapeod. Simmanit tantsiti talutubades ja mitmel pool mujal, kuid need olid ainult vallalistel. Kui abielumees juhtus minema külapeole või simmanil, ei olnud viga veel kõige hullem, aga naine ei tohtinud sinna mitte kunagi minna. Need kooskäimised ei vajanud mitte mingeid ettevalmistusi, oli vajavaid leppides pillimehe suhtes teist just tolleks aastakümneteks oli eestimaal. Ma mõtlen maal tõusnud tants esikohale, see on põhiliselt tantsiti, tantsuvaheajal mängiti mitmesuguseid lauluga, mänge või lihtsalt lauldi. Tantsud. Tantsu oli mitmesuguseid. Tantsiti, vanades tantsudes, tantsiti veel labajalavalssi Savikoja venelast, mis oli väga tuntud tants. Kuiv uutest tantsudest tulid just tol ajal moodi polka ja võis. Ja need levisid väga aktiivselt külas ja neid väga meeleldi tantsiti. Lääne-Saksamaalt. Aga huvitav on see, et palju tantse, õppeid nii meil külas soomlaste vahendusel kui Soome soomlased käisid eeskätt just Põhja-Eestis. Kui soomlased käisid siin Põhja-Eestis töödel, siis õpiti nende käest. Aga seisid ainult tegid või seltsid ettevõtmiseks olid hoopis teistlaadi peod nõndanimetatud lõbuhtud. See on üks uus nähtus, mida sildid toovad küla ellu. Lõbuõhtu. See oli eeskava käsitsi pidu. Lõbu tähendab siin tänapäeva meie kaasaja mõistes kunstilist isetegevust. Seisi peo eeskava koosnes tavaliselt ühest-kahest, vahest isegi kolmest lühinäidendist. Ning seal vahel olid siis muusikalised ettekanded, kas laul või puhkpillimuusika, sest tol ajal hakkas just Eestimaal levima ka puhkpillimuusika. Ja näiteks. Ma loen teile siit ühe väikese välja kanepi seisi tol ajal nimetati veel ta olid kana väheseid bioKuulutus. Pühapäeval, 21. juulil see aasta saag nimetatud seltsi poolt etendatud näitemängud. Esiteks naiste põlga ja hädad ja vaevad, lühike nali lauludega. Teiseks Maie mõtte ehk kes teab, kuidas lood lähevad laulja muusika lõbustav vaheaega. Loomulikult kõikidel nende seltside lõpus oli tants ja tantsiti puhkpillimuusika saatel punavanadel, külapidudel ja simmanitel, mis veel tol ajal ka osalt olid moes. Tantsiti kas juhi juuli kandle või lõõtspilli saatel. Lõõtspill oli just uus pill, mis tol ajal külas levis. Ja kui isegi jõulupilli, siis külapidudel tantsiti ka laulu saatel kus kohal pidusid peeti. Nende pidudega Holi selline lugu, et esialgu peeti neid pidusid põhiliselt koolimajades väga paljuga taludes. Kuid need olud olid loomulikult väga kitsad. Ja need näitemänguga peod muidugi mahutasid väga vähe publikut. Kuid üsna pea hakati ehitama ka tsehhi maju ja see ongi üks võib-olla kõige tähtsamaid asju, mida Eesti seisid külas tegid. See seltsimaja kujunes kogu küla kokkukäimise kohaks, mitte ainult etenduste andmiseks vait. Seal olid ka mitmesugused muud ettevõtmised, mida kogu küla uis teha. Esimene seltsimaja ehitati juba 1887. aastal kanepis. See on meie kõige vanem Eesti seltsimaja, millest osa on säilinud siiamaale. Sinna on ehitatud lisahooneid uus saali juba 1812 kuid põhiosa on siiamaale veel säilinud. Ja huvitav oli see, et seits kanepiselts asutati alles 1885, nii et ta jõudis kahe aasta jooksul ehitada endale seltsi mar ja need ning kanepi seltsimaja uniga. Väga paljud teised seisma, et peaaegu kõik ehitati annetuste kulul ning pidudest saadud tuludest. Need olid kaks põhilist, tihti anti metsad või saadi metsa taludelt, isegi mõisnikud on toetanud palkide näol, ütleme neid esitusi. Palgid veeti kohale talgutega. Ja nii siis leiti ehitaja tavaliselt ikkagi ehitaja oli oskustega ehitusmees ja põhiline ehitamine läks lahti massiliselt 1000 800910. aasta paiku. Siis ehitati väga ilusat saalid, näiteks Põlvasaal, Põlva seltsimaja saal mahutab kuni nei sõda. Inimest seal oli, loomulikult olid seal pingid, mitte sellised pehmed istmed, nagu meil siin Estonia saalis on, nii et seetõttu tega mahutas, aga ilmselt oli nõue Sest kogu aja kasvas väga, kasvas huvi näitemängu ja selliste ettevõtmiste vastu ja seetõttu oli ka vajadus vastavaid teisi hooneid. Ja sealt on tulnud nähtavasti ka nimi seltsimaja, niiet. Ja see on vana nimi, nii et igal pool on see kasutusel olnud just seifi maja mitte mitte mingi muu nimetada. Siit on kena sild ühe väga unustatud eesti rahvusliku kultuuri osa juurde mille on toonud baltisaksa seltsid. Kui vanad baltisaksa seltsid Eestis üldse on. Ajaloodoktor Jansen. Nad pärinevad 18. sajandi lõpust või teises pooles. Ja nad olid kindlasti eestlastele eeskujuks, igati ta vist juba seda märkisingi ennem, aga eestlased täitsid sedasama vormi oma sisuga. Meil on täna külas baltisaksa kultuuriseltsi esindajad esimees Jüri Kivimäe ja aseesimees, ütleme õigesti. Indrageeriu Indrek Jürjo. Palun praegu enne kui me mõtleme sellele, mida me kuulsime, mida seltsid on meile toonud, teinud missugust elu tol hetkel elati. Kuidas teie selts nüüd sündis? Ja sündis tarvidusest teadvustada, et kunagi olid Eestis ka balti baltisakslased keda enam ei ole, nii et meie selts on üks, üks ainulaadsemaid momendil Eestis. Ja veel Meie sõsarselts Tartus, akadeemiline baltisaksa kultuuriselts. Sellepärast baltisakslasi tõesti Eestis ei ole enam, neid on näppudel üle lugeda. See oleks sama hea, kui me asutakse Eestis indiaani kultuuriseltsi. Indiaanlasi ka teadaolevalt ei ole, kõik ülejäänud kultuuriseltsid Eestis praegu on ju rahvuslikul põhimõttel Talle tähendab nende koosseisus on, on vastavate rahvuste ja rahvaste esindajad. Meie hulgas tegevliikmete hulgas kolm kümnekest, meid on, ei ole sünnilt palk, lasi ainult toetada. Ta liikmed, kes on ka Saksamaa alamad ja elavad Saksamaal, on, on nüüd saksa sünni sünnipäraga. Seetõttu on meil tegemist asjaarmastajate seltsiga. Need inimesed, saksa keel, ilusana liig Haaber, kes kes meelsasti tunnevad huvi, tegelevad baltisaksa kultuuri-kultuuripärandiga selle uurimisega ja selle valgustamisega. Ehk õigupoolest, nagu me ka oma seltsi põhikirja kolmandat tagasi panime. Peamiseks eesmärgiks teadvustada Eestis ja Eesti rahvale, et ka baltisaksa kultuur on kultuur. Eks see ole põlvkonna küsimus ju, meil on sõjajärgne põlvkond vaba suuremal või vähemal määral saksavaenulikku, sest kui mitte veel robustselt öeldes saksa saksaolluse vihkamisest mida Eestis esines, esines ka veel siis, kui baltlased ümber asusid ja ega nad vabatahtlikult 39. aastal siis ära ei läinud. Ja meil ei ole põhjust viha Ta sakslasi, sest noorem põlvkond ei ole nendega koos elanud ja ei ole seda tunnetanud ja, ja ei näe vajadust. Teine niisugune päevapoliitiline joon, miks meie seltsi meie arvates on natuke iseteadlik? Vaja oli selles, et äkki puhkes Eestis veel enne ju veel kuulsa perestroika saabumas niisugune mitme kultuuriorientatsioon oli vana soome kultuuriorientatsioon, sidemed Soomega tuli juurde, Rootsis üha võimeneb, angloameerika kultuur tuleb üha rohkem sisse ja siis me vaatasime omavahel nii-öelda ühised mõttekaaslased otsa. Kusjuures on jäänud saksa kultuur. Kuigi meie meie keeles ja meie meeles ja meie ilmselt ka meie kultuuri geenides on nii palju saksa ollust, mida me üldse ei taha tunnistada, kust see pärit. Vot umbes sellisel pinnal Te olete ise baltisakslane, ei ole sünnilt ainult eestlane, sulastast vahestest sulastast Liivimaal, see tähendab Pärnumaalt. Aga nähtavasti see muusika, mida praegu siin Estonia teatri trio Jaan Lauri juhatusel teed on ikka pärit ka sealtkandist. Pehme kohvikumuusika. Ja meie praeguses baltisaksa kultuuriseltsis ei ole muusikat palju teinud, aga, aga meil on kogu aeg üks suur igatsus muusika järele. Ja just hiljaaegu, Me hakkame sellele asjale rohkem. Oleme sellele tähelepanu hakanud. Kes siis aga on need inimesed, kes baltisaksa kultuuriseltsis osalevad ja mil moel on nemad nii seotud just baltisaksa kultuuriga? Sinna kuuluvad põhiliselt ajaloolased, kunstiajaloolased, vähemal määral filoloogid ja ka mõned eriti toetajaliikmete hulgas ka lihtsalt kultuuriajaloo või, või saksa kultuurihuvilised. Suur osa nendest on kaasajaloo instituudi siis Tallinna linnaarhiivitöötajad ja nad on juba ennem kui enne selle seltsi asutamist olnud professionaalsed tegevad meie vanema kultuuriloo uurimisel. Aga see on, kui jätta nüüd talurahvakultuur välja just põhiliselt baltisaksa kultuuriajalugu. Ja siis see selts ka koondab ja koordineerib nende inimeste tegevust. Mida te teete? Mis on praegu teil käsil? Ja meie töö on enamasti olnud referaat, et õhtud väga kuivad ja vääga akadeemilised. Aga selle kõrval on olnud ka suuremaid ettevõtmisi ja, ja just siis, kui, kui meie esimesel tegevusaastal Sirje Kivimäe oli seltsi eesotsas, oli suur kampaania tähistada ja meenutada sakslaste ümberasumist Homsiirlongid näitusega televisioonisaadetega ja nii edasi. Üks teine suur üritus oli meil Saksamaal koos Karširreni ühinguga lüüne purgist. Indrek, võib-olla paar sõna. See oli eelmise aasta suvelist juuni see jah, kus toimus konverents, mis oli pühendatud eestikeelse piiblitõlkeaastapäeval ja seal siis peeti mitmeid ettekandeid eesti piiblitõlkest ja ka muidu laiemalt, et kiriku ja religiooni ajaloost Eestis seal esinesid ettekannetega nii meie seltsi liikmed kui ka Saksamaa tegu, skalphierranikeselsofti liikmed, siis üks, teine tähtsam ühiste üritus oli veel 1989. aasta sügisel mil osaliselt meie seltsi initsiatiivi, osaliselt ka ajaloo instituudi ja Balti alakomisjoni ühistööga viidi siin läbi konverents teemal valgustusajastu Baltikumis. Ideoloogia sotsiaalne tegelikkus ja seal esinesid ettekannetega üheksa balti alakomisjoni liiget, seal üldse kõige autoriteetsem baltisaksa ajaloolaste organisatsioon. Ja siis ka kuus Eesti ajaloolaste. Need oleks kõige väljapaistvamad üritused. Aga kahju küll, me ei ole korraldanud Eimaskeraadeil loteriisidega tantsuõhtuid ja kuidagi, aga praegu just on sündinud meil päris niisugune koostöövaim vaagnale seltsiga. Ma ei tea, kui paljud üldse on kuulnud vaagnale seltse, on juba minu teada, kas ka Tartus sündis hiljaaegu ja just nimelt muusika suunas. Wagneri vaim. Wagneri muusika ei ole küll kõigile meele järgi, aga siiski teda on minu meelest Eesti Eesti Eestis liiga vähe nagu täheldatud ja veel meie seltsi initsiatiivist. Et mitte jääda ainult kitsalt baltisaksa kultuuri raamesse, ilmnes ikka. Me teame. Võrratult läheb kogu saksa kultuurist ja sellest sündis järgmine idee. Me oleme nagu kasvav seen Saksa kultuuri Instituut. Ja kõik see on kõik koos, niisugune üks ühine nagu sakslased ütlevad kultuur Arbaid tähendab kultuuritöö. Ja ma arvan, et, et siin on ammendamatu hulk võimalusi. Te võite päris uhked olla, kogu meie seltsiliikumine on sealt teie kandist, ütleme saksa, baltisaksa juurest alguse saanud. Tol ajal aga ehitati väga palju seltsimaju, mida te nüüd teete? Ja see teeb meile hoopis palju suuremaid probleeme, sest et majad on Tallinnas kõik enamasti ehitatud ja selts ei ole praeguses põletavas olukorras suuteline oma maja ehitama. Küsimus on õigus selles, et kas Saksa kultuuriinstituut ja baltisaksa kultuuriselts leiaksid kunagi ühe katuse Tallinna vanalinnas, vaat see on küsimärk. Missugune on aga teadlaste arvamus, seltsi on nii palju, sünnib palju. Kunagi ehitati seltsimaju kuude soovitate seltsimaju ehitada. Õigemini peaks väga palju seltsimaju, mis veel alles on uuesti taastama, uuesti üles ehitama. Need vanasti ehitati kihelkonnakeskustesse, millest on nüüd väga sageli kasvanud välja olevidi alevikud ja ja peaaegu linnad nagu põlva, kes ennast küll linnaks ei tunnista vaid on ikka ainult keskus. See oli väike pilguheitseltsi tegevuse ajaloole Eestis koos baltisaksa kultuuriosaga, mis meie kultuuris on väga suur. Ja nüüd veel väikesed uudised talve ja perenaine Viktoria Jagomägi, mis eeloleval nädalal siin nende palmide all sünnid. Taimed kasvavad ilusti, aga kahjuks ruum on külm. Et hoiatan kõigepealt ette, palun pange soojalt riidesse, kui meile külla tulete. Aga üritasid, on meil kenad ja publikust rääkimata. Homme on ooperikohvik, kõlab Lehari lõbus lesk, kommenteerib Mare Põldmäe. Ja veel üks üritus, mis mahud nädala sisse on esmaspäeval, neljandal novembril kell 18, null null ja pealkiri on tal Padassioon. See on üks huvitav üritus, räägivad balletisolistid ja õhtut juhib Heino Aassalu. Tere tulemast. Nii palju täna nädala pärast on meie seltside saates kella viie tee Estonia talveaias folklooriselts ja Eesti rahvatantsu ning rahvamuusika seltsi inimesed. Ülekandetoonmeister oli Andres Esko. Kohtumiseni ja jälle kuulmiseni.