Hallo siin Estonia talveaed algab kellaviietee. Algab seltside ühingute saade. See on Estonia Seltsi Eesti kultuurifondi, Eesti Kultuuriministeeriumi eestkoste all toimuva otseülekannete sari igal teisipäeval seal samal kellaajal. See on seltside, ühingute ja liitude tegevuse tutvustamine. See on intelligentsi kokkusaamise koht. See on küsimine, kostmine, seltsidest, tippkultuurist ja taidlusest seltside, ühingute, ühistegevusajalugu ja tulevik. See on kindel põhitemaatika viie teel. Ja muusika, mis on iga kellaviietee lahutamatu osa. Musitseerib Estonia teatri trio Jaan Lauri juhatusel. Head pärastlõunatundi daamid ja härrad oleme taas jälle siin Estonia talveaias oma seltside saates. Meie seltsielu elavnemist ajal on taasloodud seltside kõrvale tekkinud ja olemas ka täiesti uusi seltse. Ja näiteks neid on Tallinnas tekkinud jälle peab ütlema, et tekkimas isegi eri rajooniti eripaik on netti. Täna on meil kella viie teel just need seltsid esindatud, seega siis Pirita kaunistamise selts lillekülamajaomanike selts, kalamaja elukeskkonna säilitamise selts. Ja veel loodavad seltsid, tondimajaomanike selts, merivälja majaomanike selts? Jah, ja sellega piirdume esialgu. Tõenäoliselt on kõikidel loodavatel juba loodud seltsidel oma ajalugu. Nii lähema kui kaugem, kuid kindlasti Pirita kaunistamise seltsil on see täiesti omapärane. Millal õieti Piritalt kaunistama hakati? Ma arvan seda, et see on tõepoolest nii kauge ajalugu, et selle kohta oleks kõige parem, kui räägib Sulev Roosma, kes on neid arhiivimaterjali väga põhjalikult uurinud ja nagu tänagi siin laual näeme talantalis paks Nobeli preemiat nii-öelda vääriv köide laual. Ma loodan, et ta avab täpsemalt need ajalooväravad ja näitab seda hämarat pilku, mis oli omal ajal sajandit tagasi Piritale, millest lõpuks kasvas välja Pirita kaunistamise selts. Seega neid sõnu rääkis praegu sellesama seltsi president. Doktor härra Uno Sibul. Sedasama seltsiga on palju seotud ja Pirita tuurinud on vesiehitaja härra Sulev Roosma ja seltsi liige, kes on ka siin selle sama laua ümber härra Jüri lauba, niiet hakkabki kõnelema, kust alguse sai. No kõigepealt armarned algus algas sellest maagilisest Brigitast kelle legendaarset 600 aastast tähtpäeva pühitses kogu tsiviliseeritud maailm. Ja praegusel juhul on väga sümpaatne, et just Rootsi Kuningliku Akadeemia eestvõtmisel kolmekümnendatel aastatel algas selle ühe ainsa välja terveks jäänud kloostri väljakaevamised, mille eesotsas oli ka üks raadiomaja vaarisasid Albinstrutskin, kelle, kelle noh, nii elutöö üheks tähtsamaks lõksu ja 1925. aastal Pirita kaunistamise seltsi loomine võib ütelda niimoodi, et see inimene võib-olla väärib Eesti kultuuriloos erilist kohta. Kui ma mõtlen, et kui meie tulevased linnaisad suudaksid saavutada sellise taseme nagu see lihtne lihtne Eestimaakoduarmastaja suutis seda teha, siis linnad hobusid lilledest ja ilusse. Nii et selles mõttes selle inimese elutööd vajaks tõesti uurida, et kõik need meie seltsid, kes me täna Tallinna eest väljas oleme, suudaksime teha kas või osakese sellest, mida see tubli tubli vanahärra Pirita jaoks tegi. Aga 25. aastal loodud selts kujunes nii-öelda Eestimaaseltside keskel võib olla unikaalse just selles mõttes, et nad alustasid oma paikkonna uurimist koos üldise kultuuriuuringuga oskasid juba tollel ajal lülitada sisse valuutad ja kõik need väljakaevamised, mis Pirital tehti, selle kohta on siin gaidides arvukalt materjale. Ei viinud mitte rootsi riiksid ära, sinna kulutati üle 150000 dollari. Aga Albin Stonski ehitas oma majale korruse juurde, kus siis kõik need unikaalsed Neljateistkümnenda sajandi faaside kuldsõrmused, mida Villem raam ütles, et võib-olla maksab mõne uue Volga hinna, kus nad kõik siis säilitati ja kahjuks siis 40. aastal kadusid jäädavalt prügimägedele. Aga, aga Strutskini poolt tehtud töö väärib veel sellepärast lugupidamist, et ta juba sajandi alguses alustas ken plaani tegemist piiritele nägi ette suur piirita need nii-öelda väljakujundamist korraliku linna ja riigimehena oskas ta leida parimad arhitektid. Soans oli üks nendest suurtest meestest, kes Ronaldo tegi, tegi esimesed ettepanekud ja kõige hämmastavam oli ka see, et kui juba tollel ajal maksis bussisõit väga palju, nii nagu täna kõrgenevad hinnad ja Alvin Strutskin Euroopa mehena nägi, et ehitada Pirita jõele suur tamm hakata väntama elektrit panna Tallinna Pirita rajal elektriraudtee käima, mida tänased arhitektid ja teadlased vihad murravad, et kuidas seda teha alpinist jõudsin, oli see selge juba nendel aastatel, et hetkel on kõige odavam energia ja nyyd leida Piritale telefoni, elektri tegi kirjanduskonkurss üleeuroopalise tasemel fotonäitused ja propageeris seda üle kogu maailma, tema kodurajoon areneks ja saaks ilusamaks. Ma mõtlen, et ma ei taha siin kallist eetriaega raisata. Selle teema juurde tuleks tulevikus lausa metoodiliselt tagasi tulla. Mida teha selleks, et, et saada tõeliseks oma kodupaiga armastajaks edendajaks ja tehakse ära selline nii-öelda linnaisad oma valimistäna lokkab ja kus, kus kohalik elanik tehakse nii-öelda tühiseks prügiks. Kui palju tol ajal üldse seltsi Luis liikmeid olla? No ametlikult kuulus sinna üle 80 piirita mehe võiks öelda niimoodi, et noh, kõik need Pirita tolleaegsed elanikud, kes seal, kes nendes maades olid valatult sellesse liikumisse, kuid nagu ikka kaasa elus kipub olema. Et ikka see peakoorem jäi Albinstrutskini peale ja ta pühendas sellele kogu oma elu ja kogu oma perekonna ja isegi noh, paljudest niukestest trükitöödes on näha, kus siis nagu kolmainukuju on, on isa abikaasa ja tütar noh, nii-öelda kujutatud selle pirita võitluse esijoonel. Aga muidugi ta oli seal väga palju lugupeetud perekondi, ühe perekonna esindaja, kelle juured ulatuvad 300 aasta kaugusele Pirital olla laubade pere, kelle, noh, nii-öelda kelle, kelle osalemine selles seltsis oli üks koloriidsemaid, kuna nende käes oli ka suurem osa Pirita mõisadelt ostetud varandust, mida siis Eesti mehed suure vaeva ja raskustega välja ostsid ja mida tänan ja kergele teistele maha parseldada. Nii et teie pere siis härra lauba on väga kaua selle seltsiga Tulnud ja selle seltsi üks asutajaliikmeid 1925. aastal oli minu vanaonu Juhan lauba. Ja siis üks asutajaliikmeid oli ka meie meie perekonda kuuluv advokaat, kuusk, maa. Nii et nad koos kolmekesi ja halbest protskiiniga, siis olid nii-öelda alusepanijad sellele Pirita kaunistamise seltsile. Aga mis te arvate, miks võeti tol ajal just niisugune nimi, Pirita kaunistamise selts? Kuigi teod on ka muidugi väga kaunid, kuid see Nimi viitab rohkem nagu välisele küljele. No ma arvan niimoodi, et need inimesed, kes selle seltsi lõid, nad olid kultuurilembesed inimesed, iluarmastajad ja mis kõige tähtsam, võib-olla ka juurtega siis ta on minu vanaonu ja vanaisa ja jaa, vaarisa ja nad olid ikka põlised põlised Pirita elanikud ja kui vanaemapoolsesse suguvõsa välja minna, siis ulatavad nad juured tõesti juba mitmesaja aasta taha seal Viimsi poolsaare kandist, kust tuldi Piritale. Kas teil on meeles ka võib-olla mõni seik või tähelepanek oma vanaisa ja ja vanaonu juttudest, mida Pirital siis tol ajal tehti mõni konkreetne niisugune näide. Kahjuks kahjuks mina ei näinud neid, nemad olid ennem lahkunud kui mina sündisin. Aga hiljem midagi ikka on kirjas. Ja kirjas on kindlasti ja ja siin laubade pere osalumine on vaieldamatu, sest et nendel unikaalsetel prospektidel, mis läksid üle kogu maailma, selleks, et propageerida Brigitta kultust ja kultuuri üheksasadat traagilisemast faktiks saanud alguse see, et kloostrit ümbritsenud piirdeaed oli purustatud ja kohalikud lehmad ja muud niuksed pudulojused noh, nii-öelda tegid just antikaunistus kogu sellele niisugusele väga pühale esinduslikule paigale ja siis laubade pere jaga, strovskilite pere luges oma ülesandeks number üks tollel ajal just selle kloostrikalmistu kloostri ümbruse korraldamine, see pea aktsent, mille me täna tahame nii ilusasti ära kaunistada, oleks siiski sümboliks sellele legendaarsele paigale. Mis on jah, neljas säilinud paik maailmas üldse täna. Selle kloostri aia kaunistamine ja selle nii-öelda puhtaks tegemine, mida täname juba kõike, näeme, kui kuivõrd väärikas auväärne on see kalmistu. See nägi saanud algul väga troostitu välja, ilmselt ka siit sisse romantiline kaunistamine, mis, mis seda teie küsimusele peaks olema vastaseks. Kaunistamine ajalugu, kõik see on asja üks külg, kuid Pirital elavad ju inimesed ja tol ajal ka. Ja, ja huvitav on ikkagi märkida selle Pirita legendaarse linnapea nii-öelda inimsõbralikkusest, ta nägi, kuidas väiksed jobud ranitsa sellas talvel tuisus ja, ja, ja meretuules vantsisid Tallinna poole koolidesse. Ja sellepärast ta nagu panigi üheks suuremaks oma ülesandeks võitlemise Tallinna linna ühingus. Sellega mootor, sedasama eelkäija, kes täna Tallinnat siin teenindab linnaäärselt liine ja tol ajal maksis üks noh, nii-öelda autosõit peaaegu töömehe päevapalga ja sellepärast oligi see idee tähendab ehitada see paisi, hakata hektarit väntama, et lapsed saaks kergemini kooli. See oli üks tema inimlike püüded, need haridus ja hariduskoolikäik läheks kergemaks. Millal aga nüüd see selts uuesti loodi, taasloodi? No ma arvan, et professor sibul, seda täpsustab veel juurde, kuid ma tahaks ütelda, et kuna ma seisin ka selle hälli juures, siis selle üheks niukseks põhjuseks oli meie väga unustatud olümpiaregatt. Piiritalasi väga šokeeris see, et need 270 miljonit, mida Tallinn sai olümpiaregatti paremaks läbiviimiseks nagu unustati pärast regatile läbiviimist ja me pidasime oma kohustuseks Eestimaal siiski väga paljudes paikades propageerida nii piiritajad kui kultuuripaika ja seda tohutut tööd, mida inimesed tegid ja hoida sees seda töötuld, mis olümpial tekkis, nii et selles mõttes just Pirita kaunistamise säilitamise niukses uues laines astusidki siis ametisse tänased piiritalised, keda professor sibul, et nüüd juba pikka aega juhatab ja näeb neidsamu vaevu, mida siis teie eelkäija Albinstonskin aegade jooksul näinud. Teie professor ise elate Pirital ja see võib-olla ongi põhjus, miks ma, aga eks ole selle seltsi liige, sest minu arvates see nimi just kaunistamine on seetõttu õige. Et Pirita rand on looduslikult väga kena, aga kahjuks inimtegevus on palju rikkunud sellest ilust ära. Seda on vaja taastada, just kaunistada ja õnneks on leidnud selliseid entusiaste, et näiteks tänase suve jooksul on Pirital üks niisugune endiste sportlaste sportlaste veterani terviseklubi loodud, milline on aktiivselt võtnud kätte Justa rannajoont hakanud kaunistama, kui kellelgi on tahtmist, vaadake selle endise tallputka, mida nimetati vete Rock, mõne mõni aeg veel tagasi selle ümbruskonda on tõesti tehtud suurmehe töö ära mõningate entusiastide ja nende rohelise rügemendi poolt, aga see on vaid üks osa sellest. No noored mehed Piritalt on võtnud kätte läbi viima ka Pirita kloostripäevi, sest siin nagu juba mainis Sulev Roosma Pirita kaunistamise entusiast, et see on keskne paiksjon, süda mitte ainult, ma ütleksin Pirital, vaid kogu Tallinna kultuurielus peaks olema üks dominantobjekt, sest kui selle eest meie hea Ma ei seisa, siis me unustame ära need kultuuriväärtused, mida sajandite jooksul on suudetud luua. Neid tuleb ta tagasi tuua sellisesse samasse kaunisse seisundisse, nagu nad olid varjanud kunagi Rootsi riigil ei olnud kahju, kui ta 1930 pani siia üsnagi kena kopika mängu tolku, mitte kopika, vaid Rootsi krooni loomulikult. Et seda pisutki taastada. Praegu see töö peaks jätkuma ja ma ütleksin, rand on muutunud küll pisi Businessi nii-öelda tallermaaks, aga ta pole kaunimaks veel läinud. Ja nüüd ongi aeg võtta ta kätte. Võib-olla eraettevõtlust suudab seda teha, et Pirita rand teha sama kauniks nagu kõik läänemaailma kaunid supelrannad on? Ta on looduslikult kaunis, aga tal ei ole praegu seda sisu, pole tema eest hoolitsemist, seal pole täna päevat kultuurile vastavat nii-öelda tasandit olemas, kuid lähete randa, ei leia sealt selliseid mugavusi, mis seal olema peaksid. Ta pole korrastatud, ta pole puhas. See on üks kõige halvem moment praegu Pirita ranna suhtes ja see ei hakka mitte ainult Pirita rannast pihta, vaid Togu Tallinna ökoloogilisest süsteemist pihta, sest Tallinna laht on reostatud ja see reostus polevil peatatud. See on probleem ja see ei ole ainuüksi mitte kaunistamise seltsi probleem, vaid see on kogu Tallinna elanikkonna probleem. Nii nagu kuulsite, väljuvad ühe seltsi mured. Seltsi piiridest väljuvad kogu kogu linnale ja nii on nähtavasti ka paljude teiste seltsidega, kus nende mured on ka teiste mured. Kas see on nüüd kõige tähtsam, mida te võiksite lühidalt öelda seltsi tuleviku kohta, millega selts tegeleb? Ma arvan, et kõige tähtsam on see, mis öeldi mõni aeg tagasi Hollandis kus oli rahvusvaheline sümpoosion tervislike, linnade ja linnade tervisliku eluviisi korrastamise aspektist, et on tähtis sundida linnavalitsusorganeid mõistma, et linnad, tervendamine, linna tervisliku keskkonna loomine on kõige tähtsam, pole ainult tähtis suunata tootmist, leida tootmispindi, vaid kõige tähtsamat linnas. Elav inimene saaks elada tervislikult, et linn ei kahjustaks tema tervist. See on kõige tähtsam. Tänan teid, Pirita kaunistamise seltsi liikmed, siin oli palju probleeme, palju küsimusi, mis kattuvad ka paljude teiste siinolevate seltsiprobleemidega. Majaomanike seltsi veest teame me üldiselt vähe. Praegu nähtavasti majaomanikud on väike majaomanik, nii võib vist arvata. Ja nii vanad majaomanikud, kui uued ehitatud majade omanikud. Loodud on lillekülamajaomanike selts ja esimees Ants Aare. See põhiprobleemid siis praegu tegelikult on. Meie probleemid seisnevad praegu selles, et kuna meie majad on nii-öelda vastu võetud kuskil kuuekümnendatel aastatel ja seetõttu meie ajalugu algab nagu majaomanikuna paljudele just sellest ajast. Ja, aga no me võtame mõõd nüüd nõmmel laste käest ja, ja kuulame pirita juba vanavanemate majaomanike arvamusi. Ja, ja seepärast meie mured ja mõtted käivad, nii et et säilitada just seda lillekülaaedlinna, mis nüüd seob vanalinna ja uue linna vahel. Sellega seonduvad paljud paljud probleemid ja ja majaomanikud tegelevad just nende küsimustega. Muidugi tahad ka, 11 omavahel, seda siis nii põhikirja järgi juba ja. Ja noh, tekib juba majaomanike vahel suuremat kontaktid millegipärast varem inimesed ehitasid ikkagi omaette vaikselt ja ja, ja ei olnud niisugust suuremat laiemat Meieselts loodi nüüd aasta tagasi, viiendal novembril Tallinna linnavalitsuse korraldusega. Kui ma mäletan, siis 691 k. Jah, ega varem enne sõda ju niisugust seltsi lillekülas ei olnud. Ei saanudki olla, ei maju. Ei just. Majad, ja nagu ma enne juba ütlesin, et 60. ja niisugust noolemegi luurinud lilleküla ajalugu ja meie seltsi sekretär on sellest kirjutanud ka ajalehes. Praegu nüüd küll ei tule nüüd meelde, missuguses, missugune selles numbris. Kunagi oli majaomanik väga paha sõna veel mõnikümmend aastat tagasi. Jahmeid, et niisugusteks esemestunud inimesteks olid niisugused terminid, et et ma ei võtnud võib-olla alati agaralt osa ühiskondlikust üritustest. Läks, ta pidi maja ehitama tema ja ja seetõttu siis nagu anti siis nagu majaomanik, niisugune värv vastav ka esemestunud veni. Kas seltsist on abi praegu, kas te ise tunnete seda, et kui te koos olete seltsis tegutsete sesse nimi ise eeldab seda? Ja kasu kasu tuleb just nüüd just sellel foonil. Kuivõrd-kuivõrd need majaomanikud nüüd seltsiga kontakti võtavad, suhtlevad ja selle suhtlemise käigus kohe ilmnevad mured. Eelnevad niisugused, et üks majaomanik võib väga lihtsalt teist aidata. Nailonmajaomanikel kunstnikud on aiandusagronoomid, mina ise ei ole küll kõrgharidust, aga, aga ometigi on, mul on niisuguseid oskusi, mida ma võin anda naabrimehele ja naabrimeest kaugemalegi. Esindatud on kaks, loodavad. Seltsi loodava tondimajaomanike seltsi peret esindavad proua Tiiu Kivilo ja ja siis tulevase seltsi esimees tõenäoliselt härra Avo Jaska. Miks teie kandis majaomanike seltsi tarvis on? No mina arvaks seda niimoodi, et eriti praeguse suure hirmuga, mis meil siin huntide ära võtmised ja, ja majade lammutamised ja väike prioatiseerimine, see paneb väga palju rahvast kihama näiteks meie oma tänavalgi, mina elan ise Tondil vältliku tänaval ja tantsigu kaks teistelgi säärasinissov. Kellelgi on praegu täiesti nii-öelda vesi ahjus, kellel tahetakse kulunud, võta major maja maha, sest temal on veel niinimetatud vana vestliku tänaval, mis on vana maja, mitte mingisugune peale sõda ehitatud, selles temal on ju täielik õigus elada. Ja siis on samasugused, väga palju probleeme, mis meil veel on. Me asume nagu kahe asumi vahel vana ja uue Tallinna vahel. Ja ei ole kanalisatsiooni meil. No kuidas siis nüüd on, kui meil osalised reoveed, kuna võim, kaevud olema, pinnas seostub ja see ülejäänud soiku, kui nii kohe öelda jookseb lahtiselt kraamidega? Tänapäeva niisugune asi on täiesti lubamatu. Seltsielu eeldab ikka vähemalt siiamaani me mõistame seda pisut lahedamalt. Te tegelete puhtalt majanduslike asjadega, päris nisust. Organisatsiooniliste küsimustega. Jah, alates 87.-st aastast on meil olnud niisugune suur ettevõtmine. Me oleme aidanud projekteerida gaasi striku tänavale, mis tuleb Teder tedre tänavalt. Ja nüüd lõpuks on siis jõudnud nii kaugele, et torud juba hakkavad jõudma majadeni, see on neli aastat aega võtnud. Ja see on muidugi praegu meie esmane, kõige suurem unistus, et meil oleks kõigi mugavustega küte. Selle põhjal võib arvata, et juba see alge et teil oma selts hakkab olema see annab teile jõudu niisugusteks töödeks. Ja muidugi, ja, ja tahaks näha oma linnaosa ka ikka tunduvalt ilusam vana sellepärast et ma olen nagu erialalt ehitaja ja tõesti häirivad räämas aiad, piirded, tähendab, oleks tore, kui need kaoksid, ei jääksid, oleksid hekid. Nii nagu mujal maailmas. Veel üks loodav selts, merivälja majaomanike selts. Esindusproua Liivia vill härra Robert Vill ja seltsi tulevase seltsi esimees härra Jüri Kristal. Teil on juba eeskuju olemas varasemast ajast eesti ajast. Eile oli õige mitu seltsilist juba eesti ajal. Jah, merivälja asutamine algas selle sajandi kolmekümnendatel aastatel ja ka üsna varakult, 24. aastal loodi juba selline selts nagu merivälja aedlinna heakorra selts. Ja paralleelselt sellega moodustati ka meri, Vila Viimsi kooperatiivühing. Tol ajal oli merivälja, oli põhiliselt suvituspiirkond ja sellist kuulsat ajalugu, nagu siin pirita kohta räägiti, meriväljal pakkuda ei olnud seal ainult väike kaluriküla oli seal Miiduranna kaupluse kohal. Kuid õige varsti nakati eramaju ehitama. Ka minu vanaisa maja oli kuskil esimese 20 maja hulgas seal. Ja õige varsti hakkas tekkima ka probleeme, mis vajas inimeste jõudude ühendamist ja need olid ka nende seltside loomise eesmärgiks ja põhiprobleemid olid, kuidas elekter meriväljale saada, kuidas transport korraldada Tallinna linnaga. Ja lisaks sellele nagu siin pirita seltsi nimes oli see kaunistamine sees niga meriväljal hakati tegelema kaunistamisega ka tuleohutuse küsimustega. Õige pea rajati tenniseväljak Merjevile parkioitise park korras pargis oli paviljon, kus korraldati tantsuõhtuid. Kahjuks peab ütlema, et kui see bussiliiklus on sellest ajast veidike paremaks muutunud, siis paljud muud asjad on läinud kehvemaks tenniseväljakul, et ei ole ammu enam tantsuõhtuid enam meri ülal ei korraldata ja sellepärast tekkiski nagu selline, et tuleks mitte luua, vaid tuleks taastada see seltsitegevus, mis kunagi meriväljal toimus. Ja meie eesmärgiks oleks siis nagu merivälja aedlinna heakorra seltsi taastamine praegusel hetkel siis merivälja majaomanike seltsi koju. Ja põhiline oleks see, et see selts ühendaks siis meriväljal püsivara omavad inimesed, et nende hääl oleks nagu otsustav, selles seltsis võiksid kuuluda ka teised inimesed, kes selle vastu huvi tunnevad. Aga eelkõige peaks ikkagi loodav selts väljendama Merjevila püsielanike huvisid. Ja muidugi siin on ka juriidiline probleem sees, me tahaksime olla ikkagi otseselt meriväljal aedlinna heakorra seltsi õigluse järglased, sest merivälja aedlinna heakorra seltsil oli meriväljal ka olulisi maavaldusi kuskil kaheksa, üheksa krunti. Kahjuks on need ajaloolise jälgi hetkel veidi raske taga ajada. Kuid meri, vil on üldse selline koht, et merivälja kool on väga väike, meri on kasvanud, pidevalt on laiendatud, inimesi, on juurdunud lapsi, on palju, meri, vilekoolil on tohutud probleemid, juurdeehitusi teha ei õnnestu. Siin oli juttugi talenti Pirital toimunud olümpiamängude purjeregati, siis tänu sellele meriväljale esimene vabariigi jäähalliga keskkool rajama Ta ja kus ka meri üle lapsed oleks oma kooliprobleemid saanud lahendada. Lisaks sellele on meri veel väga terav olmeprobleem, kanalisatsioon puudub täielikult, solk kipub jooksma kraavides. Nii et meie ees on väga palju probleeme ja tahaksime loota, et suudame oma seltsi kaudu neid asju edaspidi lahendada. Te kõnelesite ühe jutiga ära väga hunnik küsimusi, millele praegu loomulikult vastust anda me ei oska. Kuid võtame inimlikult üks väike näide või detail merivälja uuesti loodava seltsi tulevikust. Mida te sellest kõige rohkem teie näiteks kahekesi peamiseks peate? No me teame seda, et kõige paremini saab asjad korda, kui elanikust kihe neid tekib. Peremees tähendab meie eesmärk Ulaski, et need merivälja elanikud, et nad ükskord jälle kord tunnetaksid seda, et nad on peremehed selleks ilmselt seltsi tegevus aitab kõige paremini kaasa läbi seltsi tegevuse. Me valmistame ette omavalitsuse jaoks inimesi, kerkivad esile aktiivsed teotahtelised. Loodan, et noored inimesed kohtadelt, kes võtavad selle juhtimise enda kätte. Kahjuks haldusreformi tegemine Tallinna linnas on toppama jäänud ja viimasel kõnekoosolekul, kus esinesid volikogu liikmed. Just haldusreformi esimees Mait Kornet millegipärast ei ilmunud kohale, ilmselt tunneb seda. Et võib juhtuda, tuleb teravaid küsimusi ja ta ei suuda nendele küsimustele vastust anda. Aga mida teie arvate, kui naine meriväljast? Mina arvan seda, et oleks lastel mänguväljakud, oleks lastel, kus sõita oma jalgratastega, et nad ei käiks tänaval hotell ja koguneksid tänavatele, et midagi teha, kusagil mängida. Seda on kurb vaadata ja tahaksime omale saada ilusad ruumid. Tahaksime näha lapsi kiikumas oma ema, kes teda kuus. Ja see oleks olnud nagu minu südamesoov tulevikus näha. Sooviksin hea meelega kõikidele loodavatele seltsidele seda, et nende tegevus aktiviseeruks elu mõnusalt edasi läheks. Kunagine kalurite kant, seda ütleb juba nimi, kalamaja. Seal on kalamaja elukeskkonna säilitamise selts. Teie nimi on kõige pikem nendes täna siin vanadest seltsidest. Seltsi esinaine proua Ene Rebane ja liikmed proua Eve lindreya härra Kalev õunapuu. Kuidas sõnastaksid nüüd kompaktselt oma seltsi tänast päeva? Tänane päev isenesest tuleneb eilses, nii nagu ikka kõik päevad ja mured, mured ja probleemid on meil sisuliselt samad, nagu seltsi loomisel olid. Millest üldse seltsi alguse sai, saigi? Tänu elanike muredes elanike muredele 88. aastal alustasime ja põhitõukeks oli siis valminud detailplaneerimisprojekt, mida meile tutvustati siis, kui ta oli juba valminud ja elanike elanikud väga palju leidsid selles vigu. Ja, ja tekkis vajadus seda projekti muuta ja niimoodi oli, oli seltsi algus, aga elukeskkonna säilitamine, nagu nimes nimestki välja tuleb võiks tegelikult sisuliselt ümber nimetada selle elukeskkonna. Väljatöötamiseks või taastamiseks, sest struktuuri järgi on kalamaja veel samasugune, nagu ta oli, nii hooned oma mahtudega. Nii haljastus, kuid see uus loodav arhitektuur, mis põhineb üleliiduliste costide ja normide järgi. Siis see on oht, oht on väga suur, et sellisena sellise ehituse. Sellise ehitusjutumärkides kunsti tõttu võib kalamaja oma rahuliku inimsõbralikkuse just kaotada. Mida naised siia kõrvale ütlevad, mida teie kahekesi tähtsamaks peate? No meil on ikka samad, samad põhimõtted ikka, et säilitada kalamaja endisel kujul, et oleks meil kõikidel elu nii nagu ikka ühes ilusas individuaal ja üürimajades meie unikaalne puitarhitektuur, see on meie põhiline varandus ja seda meie peame säilitama ja sellega oleme megi omale põhimõtteks võtnud, et seista vastu lammutamistele. Ja ühesõnaga, meie tee on ikka säilitamisele. Seoses sellega oleks mul teile kalamajarahvas öelda selline üleskutse, et kes on huvitatud meie tulevikust, keda huvitavad just üüri ja kallinevad elektrihinnad ja, ja mis üldse teist saab. Kes jääb kalamaja, kes mitte, tulge palun kõik, pühapäeval kell kolm Salme kultuuripaleesse. Nii nagu kuulsite, olemegi jõudnud seltside teadete juurde. Seltside elu, seltsielu tervikuna on väga mitmepalgeline, põnev algab kultuurist, lõpeb kõige lihtsama kraavi kaevamisega. Ehk teiste sõnadega, seltsielu ongi see tegelik elu, mida me elame. Midagi on oodata siin talveaias lähema nädala jooksul. Võib-olla perenaine Viktoria Jagomägi Tere õhtust. Detsembrikuus on meil üldse väga palju üritusi järgneva kuni teisipäevani, siis viis. Homme, neljandal kell 15 kuni 18 ooperikohvik Mozart, Don Giovanni, kommenteerib Helju Tauk. Neljapäeval, viiendal kell 18 Ervin kärveti laulul, kas esinevad dotsent kärveti õpilased muusikakoolist ja konservatooriumist? Reedel, kuuendal kell 19 30 kammerkontsert laulab Villu Valdma, klaveril Irene Saaremäe kommenteerib Christian Bel. Esmaspäeval üheksandal kell 18 tundi Euroopas laulavad Leili Tammel ja Meeli Kallastu klaveril täis ja Filippova ning teisipäeval kell 21. Tund Mozartiga. Kohtumiseni. Ongi tänaseks kõik nädala pärast on siinsamas saalis koos Eesti Teaduste Akadeemia kodu-uurimise seltsi rahvas siin talveaias jääb advendiküünal põlema. Ülekandetoonmeister oli Rein Palo jälle kohtumiseni siin saalis ja jälle kuulmiseni.