Olge tervitatud, head inimesed, kes te tunnete huvi ajaloo vastu ja katsun teid täna jällegi endaga kaasa kutsuda ja nagu lubasin, eelmine kord. Lähme jällegi Madalmaades. Nii ja kõik on võimalik, kui meil on hea fantaasia. Näiteks me olemegi praegu juba Brüsselis Brüsselis kaubaturul, kalendriaasta näitab 1632 tähendab samal aastal kui meil Tartus ülikool rajati muidugi Gustav Adolfi poolt, küll aga samal aastal. Aga me olime Brüsselis kauba surg ja selle pildi on kujutanud tundvate kunstnik, me ei ole teadagi kes kunstnik on, aga see on võetud sellest kogumikust, mis on nende linnade kohta kokku pandud, muuseumitesse toodud ja nii edasi, seal on iga üksik asjaline kujutelu ja olukorra kohta tulul. Venelased turul on kokku klopsitud mingisugune lava. Ja seal esineb näitetrupp kunid, jälgides näitetrupi ja neid kostüüme siis minu meelest on siin tegemist mingisuguse noh, näiteks vääriga või, või midagi niisugust, seda sedamoodi asi. Vaevalt et nad mängisid Sekspiri. Ja miks ma seda arvan seal sellepärast, et Brüsselis tol ajal inglise keelt ei mõistetud, kuigi me teame madalmaterjali kohutav keelte paabel küll seal oli palju igasuguseid keeli aga kahte keelt, nagu ma olen tähele pannud tolleaegsete inimeste märkmete põhjal. Kahte keelt seal ei räägitud üldse, ma ei tea, miks, aga arvake ise üks keel, mida ei räägita, see oli inglise keel, mida ei räägitud Madalmaades. Ja teine oli hispaania keel. Nagu te teate, Hispaania oli tegelikult ju selle maa peremees tol ajal. Hispaania, Hispaania kuningas, oli ju valt Madalmaade isand ja peremees. Ega need, aga rahvas ei tahtnud Hispaania kee do võtta millegipärast isegi ladina keelega sai kuidagimoodi veel hakkama, seal. Aga hispaania ja inglise keel, aga inglise keel küllap sellepärast, et seal oli hollandlased, olid inglastel suured rivaalid ja ja küllap, kui kaupmehed on barjevaadide maa vahel, siis nad ei taha, et ei tassi, mõistetakse. Reklaam laste hulgas ja ja balloonide luges samuti tol ajal, nii et seoni paistab, et tegemist ongi näitemänguga. Aga see ei olegi nii väga oluline. Minu meelest on väga tähelepanu väärne see, et et seda näitemängu jälgitakse mitte püsti seistes, nagu tavaliselt inimesed tol ajal tegid teatris vaid seal on tõllad ja külgede akendist vaatavad välja, siis need prouad ja tähtsad isandad jälgivad seda näitemängu. Nii et tegemist on tõldadega ja omapärane on selle pildi allkiri. Et rohkem veel kui seda tegevust seal näitelaval jälgivad isandad ja emandad. Seda, millised on nende naabrite ja teisse tähtsate tegelaste tõllad. Tülla järgi oli võimalik hinnata, tähendab inimese väärikust. Ja tulebki nii välja, et väga rikkad inimesed tulla seal pidasid väga tähtsaks moeasjaks, et igal aastal tuli soetada uus tõld. Uus tõldsepp näitas inimese jõukust ja külla pea Dela uksele maaliti muidugi vapp. Ja tuleb nii välja, et juba tol ajal Tähendab, 1632 nagu siin pildil on räägitud juba tol ajal oli küllalt alustatud ka klaasist alla lükata pate akendiga. Need võis akent põis avada, nii et said vaadata ilma häiriva klaasita. Nii et see oli siis uuendus. Neti olid oli siis alla käivate klaasist akendega. Kõigepealt oli komme tekkinud Prantsusmaal ja sealt edasi plandriasse üles ja Hollandisse. Mesis. Ja varasemate vankritega, paljude see oligi siis. Lauale nii-öelda tõlla aknalaual, et ta sai toetada ennast sinna vaiba peale, vaadata siis jälgida näitemängu ja tulebki nii välja, et see näitemäng oli tavaliselt suurtel platsidel korraldatud ikkagi ühtset, rikas ja väga silmapaistvate leid isandatele kes oli või kes oli võimeline tulema tulla ka sinna ja tulebki nii välja, et lihtrahvast silastuslike töödade juurde lihtrahvas aeti kaugemale ja sealt siis jälgima seda ja ja küllap see distants oli ka nii suur, et ta ei kuulnudki tegelikult teksti. Ja kas oli tekst nii tähtis, kuna võis olla ka niisugune lugu, et näiteseltskond esinesid mingisuguses keeles, mida kohalik publik ei osanudki. Ja nagu keele keelte paablis, nagu oli seal see Flandria. Selles Paabis olid inimesed harjunud juba sellega, et nad ei saa aru, mis teised inimesed räägivad, ainult mida nad asju oskasid, see oli. See oli kauplemine. Kauplemine toimis, toimus nendel väga geniaalselt, nad said vigastada väiksemast asjast aru, nad oskasid tingida, nii ilusti, oskasid tingida. Näppudega sõrmed tähendab sõrmedega, näidates igasuguste äälitust briga onu Matobo eetikaga, kõik see oli kõik leepra pandud selleks mängu, et kaubeldi hästi. Kauplemine oli moes, küllap paistab ka seda, et et ka juusid juudi ärimehed, kes tol ajal olid seal juba hakanud kanda, kinnitama ja rikkaks saanud. Need oskasid ka seda kunsti tõesti kõrgele oriendaga. Niiet. Seltskonnaelu seisis siis kõigepealt selliseid või näidata oma jõukust, rikaste viimseni jõukust. Aga ka muidugi keskmisel kodanlased, kes olid ka enam-vähem saavutanud tasemed võisid emale midagi teisti teist lubada siis nemad hakkasid muretsema oma sõidukite eest, jänes hankisid endale vähemalt kaarikugi, tähendab kahe rattaga veok ja oli siis kaht sorti kaarikuid, üks sort oli niisugune. Eesaiste vahel oli, oli tugevam mees, kes vedas seda kaarikut, see oli siis vedav mees, see oli ka palgatud tavaliselt palgatud vedaja, nii et sellele pandi muidugi ilusad riided selga ka, et ta nii väga vilets välja ei näeks. Aga kui veel vaesem oli näiteks mõni kingsepp või rätsep, see palkas siis enesele ühe tugevama naisterahva koos omale selle tolle naisterahva lapsega ja lehise tõukama, siis tõuge, kaarik, mida see tagant lükata, Ta on need siis ka need olid turul väga levinud ja, ja neid võiks näha tänavatel väga-väga palju. Huvitab linnapilt kriseni vaatama hakata. Aga no kõige aeglasem ja kõige, aga kõige levinum ka ühtlasi see oli linnas, kui palju kaugele minna, kus oli lähedal kõndida, see oli kange tool. Kanded, voli kasutasid kõik tähtsad mehed täiteks, kui teil oli tarvis minna üle tänava, kas või pisitänava minna teisel pool tänavat kellegi tuttava juurde siis oli tavaline kandetool, seda kandsid kaks. Henrik kuidas seda, ütleme, teenrid kaks teenreid kandsid, seda omavahel oli see oli siis kapi moodi asi, ta läks sisse, pani ukse kinni ja eestlased tagant haarasid aisad ja tassisid ära ja miks see vajalik oli? Võtame samal ajal Pariisi muide muide, maisabese belgia kohti asjaga võtan Pariisi, seal nüüd selle materjali olemas, seda isegi vana kuulus Pascal plees Pascalise kuulus teadlane on sellest kirjutanud ja ma võtangi selle peale selle fakti mispärased meteooride olid tekkinud. Tähendab, tema Pascal ütleb, et Pariisis loodi viimasel ajal ka omnibussid niuksed veokid, mis vedasid kõiki inimesi, kes tahtsid, eks ole, noh, ühine ühine veok kommnivust seal, Tallinn, kes on kõigile, see oli veok kõigile ja olivad Pariisis olemas. Aga tähtsamad mehed ei tahtnud ennast lihtrahvaga segada ja selle tõttu kasutasid oma isikliku veokeid ja peale selle veel kandetoole. Ja kalded selle pärast nagu, nagu märgib Pascal. See oli võimatu liikuda tänavatel ilma rõivaid määrimata. Kuna vigane pori oli nii vastik. Halvasti haiseb ja nii vääriv. Elt puhastada enam ei saanudki, kuid määris seal lihtsalt õudne liin, märgib Pascal. No muidugi me teame seda, et miks see nii oli vana, varem juba oleme sellest rääkinud, et et lihtsalt linnades ei olnud siis veel kanalisatsiooniga, nii nagu pidi olema. Oli küll kanalisatsioon tähtsalt suurtes lossides, majades oli kuidagimoodi midagi tehtud, tavaliselt annavad, need olid ilma kanalisatsioonita ja kogu solgivesi ja kõik, mis oli roiskvesi, visati tänavale. Näiteks pole siin midagi imestada, et see see lehk oli nii vänge, et nagu Pascal märgib, et see paneb lausa hinge kinni. Ja kui tuleb suveaeg, siis tema ei saagi hinda üldse jääda. Sellepärast et siis on vastik. Ja ainult tema arvab, et kui on väga tugev nohu inimesed, näiteks seal õnneseen tol ajal, kellel on tugev nohu, ei tunne lõhna. Aga normaalne inimene seal lihtsalt ei saa hingata, debab ära minema. Ja ta märgib kaera, et palavate ilmadega näiteks Pariisis liha ja kala riknes isegi mõne tunniga. Ja siis see roiskunud toidulehk, see lisandus virtsa virtsaisule. Nii et tõepoolest haiguse levimine oli ka väga tavaline epideemiate levimine väga tavaline, nii et no kas me tänapäeval teamegi oskame öeldagi, mis seal võis põhjus olla, aga epideemiad olid väga sagedased külalised, linnades. Haigused levisid ja oligi nii, et suveti suri nagu linnaelu, nii hästi Brüsselis kui ka Pariisis suri lihtsalt välja. Ja inimesed läksid seda, kus vähegi võimalik oli, läksid ära maale. Ja kantsis, vaesemad inimesed jäid sinna linna piirimaile püsima ja mõned jäid siis ka tähtsate inimeste maju hoidma ja nii edasi. Ja ja kui, kui tahate nüüd teada, millal siis aktiivne seltskonnaelu oli linnades tol ajal Madalmaade, siis võime rahulikult märkides, see oli tavaliselt kevadel varakevadel niinimetatud paastuaja alguses, no see võis olla märts ja aprill selle kuu mai ka esimene pool jeldasi. Ja siis ma ütlesin, võtame jällegi selle ajalehe vaatama ajalehest, mis seal on siis tolleaegsed lehed, need poldid, ajalehed, aga nad olid, nad ilmusid ikka noh, ütleme paar-kolm korda kuus, niuksed väljaanded olid tähtsamate kaupmeestele ja seal on siis märgitud, et näete, et kes tahab, võib tulla sinna sinna kirikusse kuulama. Vot selle ja selle jutlustaja ettekannet näiteks boss, või on siin keegi isa poos või väga hästi räägib. Või siis selle vendmurdva luu. Peab väga toredaid jutlusi. Ja tõepoolest, see oli mingisugune kas või tänapäeva kino või teatriaseaine jutlused ja väga andekas jutustaja, see oli alati väga teretulnud inimene linnades ja nad said ka muidugi oma tasu, sellepärast et kirikus korjati ju raha. Kirik maksis kanidele esinejatele tahaksid kõlada, nende nälga surra, see on ka väga oluline, me näeme siin ühte pilti, kus, kui siin need uhked daamid on kirikus ja ja siis oma oma sametpatjadel seal istuvad nii ja Nõma laia seeliku uhkelt uhkelt laiali laotanud. See oli siis ka nähtavasti moodi. Eks pidi nägema teine inimene ka, et vaata, kui uhke seelik mul on, mis mul siia peale tikitud ja seal kõik ei olegi niisama lihtne. Et vaadake siin minu seelikus on see sisse tikitud vaid mul on püksilõige ja see on viimane mood praegu. Seda kantakse praegu Pariisis ja seal nüüd ka meil siin Belgias Flandria väga moodi läinud. Ja siis ja vaadake, kui huvitav tal siis soengutel Est daamidel on niux, huviltsevad torniat soengud, aga siin on ka märgid, et miks nad niimoodi on seal sellepärast, et nendel on seest traatvõrktraatvõrgupära soeng üles ehitatud. Mehed on ka enam-vähem ikka tasemel, see ei olegi nii väga maha jäänud oma daamides, seal näiteks me näeme siin et nad on loobunud juba Louis XIV aegsest väga kummalisest rõivastusest, aga juba muutunud kuub lihtsamaks, aga ta ikkagi taies võetud kuub ja kuuba, ütleme ausalt, pühis suurest moes kuni kuni ok, kui ei, mitte oktoobri, vaid kuni prantsuse revolutsioonini, nii igava pühise mood, suured taskud, väga suured taskud, taskud suurest jõust, ütleme siis, seal oli palju asja tagalas kanda, siis portfelle veel ei tuntud, task oli portfelli asemel ja seal oli kõiksugu asju sees, mis vähegi vajab. Näiteks kirikus on mees võtnud oma suurest taskust välja ning omapärase noa moodi asjapeotäie tubakalehti. Siis on aluse lauasillaaluse laua peal talitseda, tubakalehti sakib, peenendab seda keep sellest puru. Paistab, et ta seda ei suitseta, Ta vaid, ta tõmbab seda tubakat ninna, seal siis ninatubakas, et Sahhaevastada ja muidugi siis tekivad aevastused seal kirikus. Kirikus on nii kaja, nii tohutult suured kavatseb siis säilib, häirib ka teisi inimesi, häirib Kairtus, tead, et see ei saa ka kõnepidajad ja tulebki nii välja, et siin on alla kirjutatud ühele klaverile. Epaketseemis otsib aevastades nii kõvasti, et jutustaja oli sunnitud oma kõnet katkestama ja pöörduma otse noomiva kõnega sellesama isiku või see oli missi selle härrasmehe poole. Nüüd vaatame, kuidas see härrasmees siis ise ka Ennast osanud siis riietada, no peale selle kuue ma ütlen kohe ära, et puhvpüksid puht püksis, vaatavad Ta üleval poole põlve, sealt sealt pannakse paelaga kinni Alboli sukad, ainult siis on kingad. Ja parukas on tal aga parukas nüüd juba natuke teistmoodi, kui varem oli parukas Zeitliga keskele, keskele heitel ja mõlemale poole langevad all niuksed, lokkis lokkis sihukesed, noh tehisjuuksed, tehisjuuksed, niimodi kiharad langevad siis mõlemale poole õlgadele. Ja, ja siis noh, nihukest parukat nagu ma ei tea, kui te olete juhtunud nägema, siis teeme öeldud see väga asja, neid parukaid on väga paljud maalidel jäädvustatud. Nii ja nüüd tulebki siis välja, et ise need härrasmehed seal, kes seal on, et ega need ei kuula niukse niisuguse innuga seda jutus või kõnet mis kantslis peetakse. Kuigi need daamid küll paistab, et need kuulavad, sest daamidel on lihtsam tegevus, nemad paistavad, nemad koovad heegeldavad või koovad, paistab neiks kudumisvardad peos ja siis nad teevad seda tööd ja saavad ühtlasi ka kuulata tänapäevalgi võib näha, võis näha veel hiljaaegu inimesi, kes läksid loengutele ja mütsid jumale. Kudumisvardad kaasa. Nii et ega ma ei tea, kuidas see mõjub. Aga kui mina olen küll lehine ikka väheks inimestele, kus olid need kudujad ja mind küll ei häiri, nii et ma ikka rääkisin, mõjutab asjatult, nad kuulusid ka. Kuigi ma ei kujuta ette, kui mina peaksin kuduma, kas ma olen võimeline Jälgi oma kõnet? Vaat seda ei tea, aga noh, võib-olla nendel on see asi nii selge, et nad kuulavad väga suure mõnuga isegi raadiot kui koos, eks ole, ja võib juhtuda ka. Ja nüüd aga, ja veel, mis on üks märkus, siin on viima vaatanud ühtemoodi, see on jällegi Madalmaadel Brüsselis ja seal on siis niisugune huvitav asi. Et osa inimestel on väga lihtsad, väga lihtsad, kuuelt ylvanud, paistab, et ei ole üldse mingeid ehteid, lihtsalt must Rõivasest tumerõivastus, kõik kuub. Range hispaaniamood tollal oli, oli siis kuningas ja niisugune mees mäed Hispaanias, kes püüdis kangesti olla välimuse poolest tagasihoidlik ja ja siis oli pandud kehtima kanistri, oli väga range. Moenõue Hispaanias vähemalt. Ja nagu hispaanlased tulid, võimuminetuid neitsiks üle kohale siia Madalmaadesse oma asuma läks nagu öeldakse, tulid sinna. Nad ei saanud ju ka kohe hakata tema senist moodi nüüd muutma. Ja siis tuligi nii välja, tekkis huvitav nähtus Madalmaades nimelt hispaanlane, kes tuli ma lihtsa ülikonnaga, kuigi tal oli muidugi väga-väga rikkalikust mõtlemine, muidu nad väga kallist materjalist tehtud ülikond on küll õigus. Väga kallis materjal, aga ta oli lihtsa lõikega niide tõlkeid hakata vähemalt aksessuaaridega, see tähendab noh, pisikeste detailidega üksikasjadega seda testima. Ja siis tekkisid terved kauplused kohe seal Brüsselis. Pitsikaupmehed ise olid igasugused mansetimüüjad siis igasuguste prosside preeside müüjad. Et neid sai siis liigitada selle lihtsa ülikonna külge ja neid nimetatigi aksessuaaridega ja kõige kuulsam kaupluski, mis, mis nendega seal nädal maadel tegelesid. See asus siis seal rüüd ülalootärnil seal siis laterna tänaval, noh kui me tahame tülkide, selle poe omaniku nimi oli. Perede viiruse õun on õige ja pärlirajoon oli see mees kes seda poodi pidaja, lisaks veel patsiendid, väga rikas, sest ta oli kuulus juba nimi juba tema nimi ütles palju. Ja sealt sai siis osta kõiksugu väikseid detaile nii härrastele kui viga daamidele müüdi ja, ja seal on näha ka terve assortii veiksuga neid ehteid. Niinimetatud Hispaania lingikesin, asi oligi nüüd Hispaania lindikani, mida sa Hispaania ülikonna külge väga hästi kinnitada, et ta ei hakka nii nii teravalt silma kui mittesobiv kui sobimatu ese ta ikkagi läks kokku. Hispits, mansetid, dislehvid, mida kinnitati õlgade külge siis tehisroosid vaid seal iga taga levinud, tol ajal kehti. Riidematerjalist tehti tavaliselt igasuguseid lilleõisi, eiti roose tehti, siis oli olemas muidugi väga kallid kuld ja hõbeehted. Ja siis oli ka. Karusnahast muhve vot neid musta armastasid hispaanlased kangesti kanda, kui nad tulid Madalmaadele. Ma ma küll ei tea, miks, aga ma olen küll kuulnud seda ka, et Hispaanias ka. On ju kontinentaalne kliima epikeset ja see oli siis, kui talvel seal on ikka võrdlemisi külmad ilmad, nii et tulen ka muhv muhv kõlasid kõlbas ju marjaks ära kulusid marjaks ära, nagu öeldakse. Kohvikus juuakse millegipärast sel ajal šokolaadijoogi nimi on šokolaad, tahvliga segamini jook. Ja see oi olid hullud Hispaania kaudu muidugi oma kordiale Mehhikost Hispaaniasse oli toodud ja ja see oli väga kallis jook, seda lubada enesele ainult kõige rikkam inimene tol ajal. Nii et teda nimetati Keppariisi jook, nimetati seda Brüsselisse, Pariisi jook, šokolaad. Ja no muidugi ja peab ütlema ka, et seal on teejoomine ja kohvijoomine oli kaua aega väga suur luksus ka Madalmaadel väga suur luksus ja oli väga kallis kraam. Aga tulebki nii välja, et et siis šokolaad oli kaua aega nendega veel tasemel. Hinna pooles aga hakkas võrdlemisi varakult juba see hind langema. Ja kus, kus juurest kee. Ja kohv jäid ikka tasemele oma tasemele, nii imelik kui see ka pole, aga šokolaadi hind hakkas langema. Nii et varsti oli tavalisele inimesele lihtsam juua šokolaadi, kui kui teed ja kohvi. Aga eilses pidage kadrist asja meeles, et see oleks väga huvitav detail, et kõiki neid jooke nii tee, kohv kui šokolaad, neid peeti esialgu ravimiteks, siis olid arstirohud ja arst, kirjutas ettevõtja, peate seda jooma, see on teil väga vajalik asi. Ja kõik inimesed armastasid tavaliselt ikkagi rääkida, milleks kõigepealt räägiti ilmast, siis hakati rääkima, mida täna joome, kas teed kohvi või šokolaadi. Kui imelik võis inimeste elud tänapäeval vist me niimoodi ei räägi, kenam ilmast räägime Küllikaledagavat. Solfisse. Räägi nüüd. Mul on üks sari pilkeri kujutleb, et tavalisi, nii-öelda keskmisi keskmisi inimesi või tavalisi tööinimesi muidugi käsitöölisi. Üks suur töökoda ja selgub, et see töökoda on ka ühtlasi selle meistrimehe eluruum. Kogu seda pere, tema naise lapsed ja siis muidugi ka Kaczelli basemaid, see mees on, on tisler tema tasandil seal höövelpinke ja höövlid ja muud asjad, saed ja kõik on, ta teeb mööblit. Ja tema töötab kõik koos oma õpilastega. Ja aga kus nemad koos käivad rikkamalt, kaupmehed käisid koos kilgi ruumides, need olid nii palju jõukad juba, et nad ei ei pruukinudki muretseda oma kooskäimise ruumi pärast. Aga need vaesemad käsitöölised, nemad pidid käima koosi kõrtsis ja nii me näemegi nende vaesemate nõlval lihtsamate käsitööliste kooskäimiskohta, Brüsselisse nimetatud pakkuse pakkuse nimeline, õigemini pakkuse voodi on ta veel kössi, nimi, pakkuse, voodi, kõrts. Seal on märgitud, siin käivad tavalised teenrid, kes kodus ei tohi midagi lubada enesele, vaid käivad seal siis on musketärid, tavaliselt soldatid sõdurit. Siis on tudengid, üliõpilased, käivad liia poeedid, Kaavel, luuletajad. Millegipärast polnud ükski nimekirja, mida nad söövad ja seal näha. Varsti-varsti see oli siis suur moodsal, joovad punaveini. Ja siis on. Salaliikmetel on omad niuksed, salasõnad, millega pimetavad näiteks kõrtsipidaja, lubab, seal jäid koos käia. Seal nimetatakse emaks, kuigi ta ise meesterahvas, aga nimetaksin teda emaks. Ja füüs. Näeme veel, et mida nad seal müüvad, ka kõrtsis müüakse kraami. Kandekaupmehed müüvad. Siin me näeme, müüakse kääre, lõnga, niiti, nõelu, villa, kamme ja piibleid, väikseid piibli, piibli raamatuid, piibli osi, õigemini. Siis näeme, veemüüjad, müüakse joogivett, näete, kui isegi see oli defitsiitne, seal müüakse süte saaks kütta. Siis oli veel ka kamina jaoks puud, puid, puitu. Nii, ja kõik need käisid siis tavaliselt koos seal kõrtsides ja see pakkuse kõrtsi oli siis nagu see kunstnik ise märgib, see kunstnik on kahjuks tundmatu isik, aga ta märgib ise siiani. Öörüütlite kokkukäimise paik hingesid koos need inimesed, kes kes mujal olid. Personal. Nii aga neist ja veel madalamates inimestes, muidugi ma ei saagi rääkida, teisest, mul kahjuks puuduvad andmed, aga ma juba tean ka seda, et nendest inimestest seal no enamus, kui surid sisulise just nende hulgas, kes olid madalamale peavad vastu tagasihoidlikule toidule ja väga ränkade elutingimustele helise linnades. Aga järgmine kord ma tahaksin teid kaasa kutsuda. Lähme Konstantinoopolisse, lähme türgi maale. Lähme, vaatame, kuidas kuidas türklased elavad, kuidas türgi pashat ennast tunnevad ja kuidas nende aarime, naised elasid ja nii edasi. Et järgmine kord siis kohtume juba türgimaal.