Kuulake mis oh taevas, tähist. Jälle tuleb. Jälle tuleb nagu mullu käis lapimaalt jah, lapimaalt, kus saab katki ja hall sealt ta tuleb laotust mööda. Lai jällohinal. Kuulake. Kuid kuulmisest. Vaadake, oh vaadake, pea ilmub tema pea. Harri, oi, mis punane, kui verega see koos. Valged. Dust Harry, punane kui verest tõmmatud kirves, see veab mööda pilvealust, oot, see veretee. Tab kõik Tedreid padrikust ja soost koolitajad, Risitajad, pardid pilliroost. Otsekohe vaikib nende Guthrie armulõõm. Otsekohe taeva tõuseb nende kirju sõõr ning ta sõu nende keskel lubivalge nõid põhja poole Gibäevi pikki valgeid öid. Jälle tuleb nagu mullu. Võimas on ta tiib lapimaale lapimaale Meie linnud, leib. Olen sütt maa üle 10. Kindel on mulast. Kuid nüüd aeva puru tühjaks jääb mu jahi task. Sestap panen püssi palge taevast tõuka ja salle valge pahareti, nii et. Ons pissil hospistil tiheldane lähevad? Kuidas muidu, kuidas muidu kurjast jagu sahad emis pessist, kindel käsi mul ju lapse east, lasen tal ta lummutava musta silma pealt. Emistes siis, mis need Trissist terav silm on, mul varsti lõhkeb paugatades uhke lapi kull. Hoit kupatu, mul on muidu hüva jahiõnn, eks mu kätt tunda saanud nii mõni põdrasõnn. Hõbekuul muidu laeng sull Lepista ainult tühi tuul põrkab tagasi kuul, teine, tappes ennast. Siin niisugune niisugune on, see võõrast lind. Hõbekuuli mul ei ole. Ning taas kasvab jonn pilgu käele, lasetab mull. Hõbesõrmus on viivuks tema tuisupääs. Oli nõnda taas läheneda kallistuste all. Viimaks võttis tarmuse. Siiski võttis sõrmuse. Mubaralt olgu vait. Laadis püssisõrmusega kõlas väike Ko kurid, kuis äkki nii suurt valu täis on kogu põu? Ta päralt polnud võit. Voidukamalt lõikab taevast surma linnusõit. Valge lind võtta number kolm. Kullake mis koha taevas täis jälle tuleb, jälle tuleb nagu mullu käis lapimaalt jah, lapimaalt, kus elab katk ja hall sealt ta tuleb laotust mööda. Lai lohinal. Kuid kuulmisest mitte midagi ei näe. Vaadake, ohc, vaadake, pea ilmub tema pea. Harri, oi, mis punane, kui verega see koos. Valged tiivad, väravaline lahti lennuoos, valge on ta väga valge ega ole must nagu teised kurjad linnud, kes toonud pahandust. See veab mööda pilvealust otseeerredee. Teethred padrikust ja soost kooritajad Insitajad, pardid pilliroost, adze kahe vaikib nende Guthrie armulõõm. Otsekohe taela tõuseb nende kirju sõõr ning ta nende keskel lubivalge nõid põhja poole pikki päevi, pikki valgeid öid. Jälle tuleb nagu mullu. Võimas on, ta finiib lapimaale lapimaale, meie linnud viib. Olen küttmaa üle 10. Kindel on mulast. Kuid need aeva puru tühjaks jääb mu jahi task. Sestap panen püssi palge taevast tõukad. Emis püssist kindel käsi mul ju lapse east lasen tal tallummutava musta silma peast. Emis püssist, mis neid püssist terav silm on, mul varsti lõhkeb paugatades uhke lapi kull. Hoidku patu. Mul on muidu hüva jahiõnn, eks mu kätt tunda saanud nii mõni põdrasõnn. Hõbekuul võidu lahendus oli selle pihta, ajutisi tund põrkab tagasi, käime tappes ennast teinud niisugune niisugune on see võõrast lind. Hõbekuuli mul ei ole. Ning tas kasvab jonn. Pilgu käele lastetab. Viimaks temad võidu käest käis läbi õnne hõõg, sest vähke sõrmus oli armu, lõõg tuli meele sädeledes ühe tonni child, sest see väike hõbesõrmus oli armusild. Kuidas kummelist seemnest lõhnas, käine ait. Valgepäine näid talligi liigutusest, Faid, et oli nõnda taaneda kallistuste all. Viimaks võttis sõrmuse seafarme, surus ta, nägi veel ta. Linaõit siiski võttis sõrmuse. Mubaralt olgu vait. Laadis püssi Tarvusega kõlas slaide Ko. Kuid kui äkki nii suurt valu täis on? Tagurpidi langes Nurne linnas hõbe. Sellest hiljon irisemas vere puna. Ta päralt polnud vait. Voidukamalt lõikab taevast surma linnusõit. Koju minek võta nõrgaks. Jah, sammub ja sammub seal 100 meest, nats sammumas, Francasson. Nagin läbi käinud on tulest ja veest neid oodata. Lisaks oodatakse ammu Nad sammumas 100 sõdalast, kes vapralt võidelnud, raiunud teel pakasel paugastab jala Ast kõik vaate veeerr lumes, onlai. Ju päike on silmily lumepäev, seal ma neil käia, neil käia veel kaua. Ja puruneb jääväljal roosakas klaas all sõdurisaaparaua. Kaob kiika talvel lühike päev. Valgeid heldeke, leek läidab meeste Sammeka raskemaks raskemaks jäär õõnsa kajaga kaugusi täidab. Laeb lahingust koju see 100 meest ja rõhub neid varustus, bambus. Neist, igaüks võidelnud mitme ees. Nüüd võimust võtmas näis Rannus kel vanade Värmed, kel värske algasukad kaasas, kanda. Kodu, hõlla, uus, enne neid koju saab see jõudu, neil võtab Anda. Jäi taha kaaslaste verre, Hiib taplus. Ruvust püsib ja meeltest viibiuu, kooljate oiged. Jahala. On löökidest valutav käsivars neid lihastes lõt rumas pinge. Ning juba aeglustub äine marss. Põlv kangestus vigu ja toimub. Tee jookseks, kui eest ja põgeneks alt pähe väsinult väsinud Kuimub. Poeed sammub siiski 100 meest. Nad sammumas Rankas sammu. Nad läbi käinud on tulest ja veest. Neid oodataks oodatakse ammu. Näid, kuuletab linn ja igatseb maa, mis teinud nad seda teinud hästi. Kuid edasi enam nii hästi ei saa. Suur väsimus löönud nende mesti. Puhata vähe. Sulg, Pathjust, pehmemon, lumi, paks süle rep näid nagu näe. Siis härmaaurus, habetunud koon vao lumme roidunus kukal näkku põliseks raiud valujoon, kui kummitaks angeduke. Iowagi uni näist le käib valgelinnuna lao, kellel laskub. Uni maiks, Fandeel kui läib muli hiina veres. Rask. On Emanud, näid une ahisev saar, noor lumi lambale kukub ja unenägudes silmne paar lausa kaunistustesse hukkub. Näe, kellele vastulutamas truu ja kellele kahedal noori neil näos nüüd midagi hoopis uut suurt pudeneb, murre, koorik ja õde ja kellele lend lööb, ootavad käed ümber õla. Nõnda. Casbahi põlvili, lange ja ema peo. Alles pisarais, soe kelgobamas üle palge. Savega väsinud Exussismistma loe. On nõnda magus see unelma sõõm, käsk, säravat lumetunud palu. Jääb viimseks hinguseks jäätub suul näil õnne harras line. Hall pakase mantel parra tulla hai neil vaevatud. Päev tuli. Neil polnud teda vaja sest nende oimudel ratas hingas, vaibus urin. Sõdur, katkestanud retke. Raetund rammeis, sume, surin. Ustav käsi puhkas hetke päiksele haigust Kuldunud kivi selle najale, ta laskus. Õhtu jahe papli, tüvi lõhnas. Liikmeis, magus raskus. Tulnud läbi ohulaante. Oh kui see rahu piskus. Need, see võõras, sihitu maantee pärani. Ta silmad kiskus silmsee tolmust kuumaks söödud, piilunud sihtinud sõja leeris. Need kui äsja lahti löödud kallist raamatut, see leeris. Sitkun surma katse lavas kus ta neelanud tuld, jakk karmu põhjani. Mees silmad avas sesse suvi, õhtu armuhallus läbi aia harva. Väikse maja, luitunud Ruskus mesitarud mitut karva. Nagu kadus ennast, uskus keset koldset kaste, kaera, linapäiseid, lapsi, Rodus. Kas üks naine sealt ei naera? Nagu kodus seda kõike kurja taunis. Pähe tõusis. Vägev kossid. Sinu eest sa imekaunis elu, võideldama tohi. Ratast, tuldsus, rataste raksus, mantel laksus paisus tuules kaugedessee tolmus paksus nägu luules. Lagu luules. Kotermann vôtta number kaks kui laevur ehitas laeva saaks kerge kui linnuluust. Et hõida, kas täispoole, taeva seks, tihedast teele, puust veel viimseid laastada tagus. Need on ringi kui Kaaga lell. Siis salaseal, laastude kahus, kui miski liigutas end. See oli kate. Laev lauluga laudilt lasti, oi hälkis rahast piikide paist lipp laksuma tõmmati masti, jaga sai võetud naist, mast sile ja kuulge, kui Bilder täis tuuli purjede põll jooksis ta Nobikuid, Hilder jalgrattavõll. Või oli see kad? Tõmm meeskond lahtisi rinnu uut otsimas, rõõmsamat kaart ees, tee ääres tornides linnu ja riivata 100 saart. Suus ränkade Viilade vaiku. Mis rikkalik saab meie vood küll pärle ja merivaik koor siis laevatekk täis nagu pood. Ö valgesse õue, siis nad sõidavad, nii et lust Kuid piipude sõitsemisse poeg salajat kummitust, Ninki päri habeme, punast, seal valised, tubak ja tuhk. Ta näeb kui roomavad munast üht puust, kes ümar, kui muhk. See ali. Sai seitsmenda päeva õhtulaev liigub, kui elus loom. Seal äkki saab hamba ta kõhtu ning oleks puri ning poom tak klaas, kui kastid Anderson sädija sassi ajad, ei kinni nad liivapangas, vaid o kaljuveerule maet. Lapse silmad. Aga nagu teaksid nad nii mõndagi, mis ränk ja poisk teaksid, vahest rohkem, kui nad teaksid nagu teaksid. Nagu teaksid, kõik. Veelgi lähemal teha su tegu kaalub sinu vaeva. See on nendest, mida aeg ees. Panen juure oma vaeva aeva, et Sahaks kallim, kaunim siduda. Räästa all lämmatav allume. Stseenid nagu valgeid jõgi viib. Sinu käed kätest jällegist alles niisk, teine must silmaveest. Jälle panen omad vaikselt ristis sinu ja too relva vende eest. Siin lumeväljadel kaitsehaldjas sinu kõrval käib. Ootan vaikselt, kuni tuled jälle kaasas. Võit ja vabadus ja leib. Kookski sinu ümber selle suure lumesurilina oma kohe. Oma pilguga kannan taevast siit kaldalt sinna kohama kogun kauguste ülekuulatava rinna. Äkki ei olegi vaeva? Kuu katab? Pilguga kannan taevas iit kaldalt sinna kohama kogul kauguse ülekuulatava rinna. Äkki ei olegi vaeva? Siis on, kui oleks kullatud kõik majad, kui õitsvad puiesteed, mee kitsad rajad, kus lõpmata ma tahaks käima minna. Ja õndsustunne paisutab Murrinna siis unistustele Su õlad laiad, seal kerkivad mu ette mitmed sajad nii soojad soovid, nõi juba nad sinna. Siis uhkemaks lööb minu selg sirgeks ja õõtsevamaks minu käik ja virgeks, kui sammuksid mu järel, ai näe, sina. Pillutatud lootsik merel, nii oleksin Zuckedge langenud, mina, tuul ajab taga teist võtanumarx. Tuul ajab taga täist ja hiilib eest ja tagant veel enne kui kell löönud kaks täist naad kuidagi ära jaganud. Tuul ajab taga tähist ja tormu nende kannul, kes küll kes küll ei teaks neid meist, mis maik on ära Anul. Muul ajab taga täis ja õhk on rajurraste. On neid, kes õnge sõltuvad meist, kus nende unease tuul ajab taga teist ja mehi murrab jalust, kus on kus on mis saanud neist? Ei pea, ei pajaalust. Tuul ajab taga täis ja torm n tormi kannul on neid, kes õnnetumad meist. Ja surm on nende kannul. Tuule ateist võta nõrgaks, tuul ajab taga teist ja hiilib eest ja tagant. Veel enne kui kell löönud kaks täist. Aagi rajaganud tuul ajab taga täis tša, torman tormi kannul. Kes küll, kes küll ei teaks nüüd meist, mis maik on äranul? Tuul ajab taga teist ja õhk on rajoon rase. On näid, kes õnnetumad meist, kus nende uneasetuul ajab tagatäit ja mesi murrab jalust. Kus on, kus on mis saanud naist? Ei pea? Ei pajaalust. Ajab taga täis ja torm on tormi kannul. On neid, kes õnnetumad, lähist. Ja surm on nende kannul. Pealekaebamine fotonoomarks all kõle, kollase ja moondunud taeva just vastutuult mu mõtted jälle teel, kui kiskja puuris märatseb mu meel. Ning lahti hammustab. Me ühisvaeva, ei muuks maa ahistuste kuhjas kaeva, ei muuks nii sünget lõõskas hõõguv keel, et õiglus, kirg veel huugaks enam veel heks hädatrumm peab põrisema aeva. Seisab ees. Mu mured avali ja välja laatet. Nagu kivivise käi pääle kaebamistel leegion. Täis nördimust, jahu, ka mõistu on must. Põgenik võtajanu Marviks. Vahel vaevade kord veel tahaksin tagasi ära lõigata. On tee. Lasin kaelani ohakais orjablik rista, käed paremal, alistas laini pais. Vasemal surnoosid, lähed puhkuseks piiskuks vaid maanteekraav. Valutas südames lahtine haav, leinates lähim. Kord veel tagasi tahaksin leida kodutee kodumullast, siis magaksin välja kõik silma v. See päeva järel valgus Enn sellesse unustasin. Sest kirgastust minusse valgus, sest läbipaista jälgi lasin. Mu teiseks saanud silmale valla on laotuse iid uudne ürik. Käsk tulnud mu juure alla. Ring laulu täis. Oh tuumast seda rõõmsat ja rõõska Murrüpe tippumas taevast. Oh et väärt maalootusel rõõsk, mis süttinud mu mõtete vaevast. Kus olen ma siin näinud? Unes vist? Jah, mõnes kaunis unes. Mis johtuisust tihti rahutuile, näitsi, ohtu, siis olin alles ja täis kohandamist. Ah, ära ehmata, kui nüüd, kus žest, mis märgib Päärinoid, kaob paks rohtu, et ma ei Faisti veel, et vajan lahtu. Ja jälle olen sinu poole kisest. Mis jamps sind maha? Kas ongi sinu jalg käinud maisitäid? Sind pole ruumis ajas Sa oled unelma ees ja lõhnus kajas. Ning igatsusest kloorit sinu palg. Kuid olematu, kuidas jäänud sammul? Meele end, unustasin sinu poole. Teele. Loobumisvõit võtta number 30 ellu kes Elloni pööraselt karl hirmus. Seda on jälgimas kättemaks. Ning käbe karmus on üle ta päevade tormada puna. Kui vari. Kui Välbow sõbrae kohal tulin jooda kui variseb kaklus tuulekada. Kõik kaunis oli ju päälekauba. Kes teab, kes teab, ehk olid siiski liigrõõmu julge. Lass võtab, mis olin. Tühjade vankrite kvalin. Mo tiibadel Hiinast Jäkir jamad sulgeffeel poleda, kitkond, see särab, särab kui võiduhiid. Pealekaebamine vota vargaks, tuul ajab taga täis jazzi hiilib eest ja tagant veel enne kui kell löönud 12 laad saagi ära jaganud. Tuul ajab taga täis ja torm on nende kannul, kes küll, kes küll ei teaks nüüd meist, mis maik on ära annus. Tuul ajab taga täis ja õhk on raju rase. On neid, kes õnnetumad meist, kus nende unease tuul ajab ta ka täist ja mehi murrab jalust, kus on, kus on saanud neist? Ei tea, ei pajaalust. Tuul ajab taga tähist ja torm on tormikannul, on neid, kes õnnetumad meist ja surm on nende kannul. All kõle, kollase ja moondunud taeva, just vastutuult mu mõtted jälle teel, kui ja puuris märatseb mu meel ning lahti hammustab. Me ühist vaeva, ei muuks maa ahistuste kuhjas kaeva, ei muuks, nii sünget lõõskas hõõguv keel, et õiglus, kirg veel huugaks enam veel sekshädad Runge põrisema aeva. Seisab ees. Mu mured avalija välja laotat nagu kivivise käib pääle kaebamist leegion täis nördimust ja hukkamõistu, on muss, silmad, unega. Murede keskel ma magasi vahel vaevade kord veel tahaksin tagasi ära lõigatud on tee. Kah lasin kaelani ohaka ees orjarit, Erristas käed paremal, ahistas laini pais. Vasemal surusid mäed puhkuseks piiskuks vaid maanteekraav varju ei rähimat. Valutas südames lahtine haav läheinates lähimat kord veel tagasi tahaksin leida kodutee. Kadu mullas, siis magaksin välja Krist. Silmavee. See päeva järel valgusvutt number kaks. See päeva järel valgus end sellesse, unustasin. Sest Hirgastust minust valgus nest läbipaista end, lasin modeizeczan silmale vallaon, laotuse iid, uudne üri. Rind laulu täis nagu kirik. Oh seda rõõmsat ja rõõmusta murrete kippumas taevast. Oh ehk vaart ma lootusel lõõska, mis sind mu mõttede vaevast. Kus olen ma sind näinud? Jah, mõnes kaunis unes, mis johtus just tihti rahutrulli neitsi ohtu, siis olin alles ja täis ohtamist. Oh, ära ehmata kui need, kus rist, mis märgib päevi, noid kaob paksurohtu. Et Mai vahesti veel, et vajan Lohtu, jälle olen sinu pooletsist. Maid leid. Sind pole ruumis ajas. Sa oled unelma ees ja lõhnus kajastus ning igatsusest Laaritasinov palg. Kuid olematuks, kuis jääd? Sammuri? Meeleend unustasin sinu poole teel. Majas näitsee naerukaja naeruga ajas lapse usk. Egas muidu rõõm ei puhkeneitsi, oli armsam uhke silmilt teadmis juustelt Krusk. Vormees tuli vilistades tüdruk naeru tilistades naeru vastu, muigas järv. Kergitasid oma rõõmu, tuulutasid elurõõmu põsel, hõiskas vere värv. Suudlus tuiskas suudlustesse. Hellem hullem feri, kelle kummazzislasemonsu. Mõlemad nad ühte tuju. Kuni järves nende kuju kõigutamas kustu kuu. N segas nende rõõmuks tulid usk sette kukkunud kuu kui helmes. Näituse silmis muidugi helmes ebaluste hukkunud usk. Nüüd sa suure linna saabud, seal on tüdrukud, kui Paabud pähe lööb, sul nende karm peibutavad Likrist kaelad, ummiskingad, siidipaelad hakkab neisse. Sinu arm. Lähen küll, kuid mitte lahku. Sinule ei ta tahk kaasas mul suu huulte maik. Sinule ei truudus kalge, ennem kaob see järv me jalge eest. See järv. Nüüd üksipäini kõndis neitsi kaldal jäi nii sinna kauaks oma päevad murenest pesi nägu, kuuletas, mis kukub kägu, kukub hukatust või lähed iga hommik teda, Harr, kus nagu oleks sündinud vargus järve juure talutas. Tüdruk häbelikult küsis, miks süda valutas. Ühel ööl vast enne jaanivalgust voogas taevast maani maast taeva hoogas taas sedasi ära sedasi harranaeetikut, kui endast ära vastukuma järve klaas. Kuid siis äkki tasakesi, aga kohisema vesi muutub üsna rahutuks ning ei enam ta ei malda, voolab juba üle kalda. Uraani on järveuks justkui saanud alla jagad. Äratab kõik oma kalad, oma teod ja rätikud, kõik naad võtab ta kaasa. Lohistab nii üle aasa, oma laineketikud. Läksid, kalad, väiksed suured lahti, rebis oma juured valuga, ka mu leht läksid üle ta ja kaela üle laia vesipaela maalist sai läbi teht. Ei neist ükski maha jäänud laukad, nõlvakud ja käänud, puhu dada, puhu ees liivakul ja üle põlluseinal ja päris möllu puhu kuival vees. Kabas viskest havi ikka kaasa hingelt Avi lõpuste ja uimede orust üle seitsmekingu läbi mitme sanalingu tulid lõpuks toime ka särahtele särg ja viidik. Sinitiivuline Tsiilik. Ühes lendas vesikiil, ainult kalmus jääb kõrkjad tühjust varjama jäid tõlkijad, neide ei vallanud rännu hiil. Põgenemast lakkas kokku korjama, end hatas, sõõriks sulgus, rändav vool laiussiilis mahulikuks taandus jälle rahulikuks iga, kas, kui nool puges oma laine alla, kõik, mis olnud pilla-palla jälle korras jälle koos kõik, kes jõuetu. Põhjajuured käitnud väsinuna vesiroos. Nõnda järv, see Kunne roidus. Kuni teretavas Koidus helises veest Roosi värv. Nagu oleks ajast aega terendava taevalaega seisnud. Hommikul kui hargnes agukambris unist saadud jagu tulejaid ja tulidaat. Ehmunud käisid mööda perve. Jäärse põle, pole järve, kuival võrgud, purre, paat läinud kõigi kaladega, meie toidupaladega loobus maas veel heintaim rohus siin-seal mõni soomusraisus kuival, väike loomus, mõni koolnud kiisamaim. Ema ja isa sülitas ja kisas lisa. Õnnetum seisis silmad hirmu valla hääle jäädes valu alla kinni, seisis jälk ja tumm. Sellest rängast hinge Marrost kadus, selgus tema arust. Igaveseks. Kahvatas südames suur vaevakivi sõelus, mälestusteiili päevad-ööd. Neid jahvatas. Oli värv ja kaldal maja majast kadunud, naerukaja tuppa asunud lein. Headusk, edasmuisul, läin, ei puhkekui, ei peta. Armsam, uhke silmilt teab mis juustelt. Rusk. See on eemalik, vôtta number üks. See on nii imelik. Nii imelik ja kui laps sülle heita, täita tahaks pää ja ainult kuulata su hääled, tasast pehmet kõla, kui laps, kes tahab jälle hääks ja vabaks saada. Kuis nõnda soojaks süttis, hardaks hellus, rind. Ma mõtlesin, kui vaikne hääl see otsiks, kutsuks mind sisule maa ja mereläbida, tormituule kuuleks ja ära eksinud viimsest ilma äärest tõttaks, tuleks. Kust kumab minu üle valgus sälgussee ma vaatan üles kahe silma kiirtesse. Kaks kaugemeelselt silma hellalt naeratades paistab, neist ei või pilku pöörduma, neid iial unustada. Neid silmi kinni suruda ei suuda. Surm. Kui tühjaks lagedaks jääb mu elunurm ja kustuvad üksteise järel minu luuletuled. Veel läbi kesksäravad ses laulus sinus silmad. Puude ümber poimin paela. Foto number kaks. Puude külge põimen paela, et sa teaksid tulla tulla lady õhtu kulla otse minu kaela. Taluutan sind marjaaeda, sõrmed sõrmi. Haa, nii kõndida meil kahel õhtu ilu kaeda. Talutan sind ümber maja, siin on uks, siin tuba kambris olemegi juba väike võõristaja. Räästas pääsukese pesi säält see hõbe, tilin, sinivalged, pääd, massiliin üsna tasakesi. Mida teen sinu. Ära enam, oota kodus mul see noorik väike, tänavu vast toodu. Tal on palju tööd ja käike, isune ühtsoodu. Juba varapäeva hakul ootus silmas, suures istub kodagambri pakul. Kate juures sõle all, rind põksub täna külon, magus loota. Tule kala, uju kala. Liugleb minu noota. Nüüd ta tõstab kärme jala astugi valette. Tule kala, uju kala kingiks tema kätte. Sõrmitseb sus ilmustikust oma lapse käega, muudkui imestab su pikkust, silmitseb sind häälega ja siis mõõdab sinu laiust kas või küünarpuuga. Keedab siin lööbsumaiust rõõmu, roosas unga. Tule kala, uju võla ära enam, oota. Laine lai jooksinevala. Tule minu noote. Sain kimbukese vastselt tuttavalt mu ema lemmiklill kui sõnum talt silm, niisk, Plapsikult suunaerukil. Sest Malvest lõhnast meel on ärevil. Võttis nõnda soojaks rinna all. Oh mälestusi. Üha kaugemalt, neid kerkib lapsee eas. Oh, kunas mill ma kuulsin magus-kurba leierkasti, kui naabripoiss Dettaltsad, valged tuvid, kui suured lumepallid lendu lasti? Kui suured olid siis need väiksed huvid? Ja veel, mis ilus asi oli fakk, kui sellel lõngaks sirgus villalokk. Ingel lindudega võtta number üks kui see väike laulja vaev inglikinganina riivas. Ingel veel Tiive purjed hiivas, sööstis alla hõbelaev, jah, talb rauhte tiivad valla suure heinaga alla, tõrjus talvesaagu kevad, minu linnud kiratsevad kahtlema, lõi iseendas hang ja uperkuuti lendas jäädvurik kukus pooliks tänavale ilma hooleks. Oja otse püsti ehmus. Muldasigis aur, jää, pehmus, tõuk jätsid, tik proovis jalge, egas ometi ei alga kimalane kätsus, astu ega jalg ei pannudki vastu. Kõlitavad orast pidi viibidi pahupidi. Rohi, hiir, Liviis, kikikõrred, kõikjal õielised Õurred, mis kõik ilma pääl ei kasva ja veel ussid lähevad ässast pugu, nokitsesin ja sõin tõuketeri. Marju jõi karskest kastest purju anud suure ingli Väikevend. Mis siis muud kui laul ja lend. Puhkehetk võtta number neli. Ratas hingas, vaibus, uriin, sõdur, katkestanud retke. Raetund, randmesume, rin, ustav käsi puhkas hetke päiksele haigust Kuldunud kivi selle najale, ta laskus. Õhtu jahe papli, tüvi lõhnas. Liigmees, Mägus, raskus. Tulnud läbi ohulaante. Oh kui hääsee rahu piskus. Need, see võõras, süütu maantee parani ta silmad kiskus. Silm see tolmust kuumaks söödud, piilunud süstil sõja leeris. Need, kui äsja lahti löödud kallist raamatut Tseeveeris. Sitkun surma katse lavas, kus ta neelanud tuld ja parmupõhjani mees silmad avas. Rea luitunud oskus, mesitarud mitut karva nagu kadus ennast, uskus keset koldsed kastega määra lina, lapsi, lina, päisi, lapsi, Rodus. Kas yks naine sealt ei naera? Kus süda kõike kurja taunis, pähe tõusis vägev kohin sinu eest sa imekaunis elu. Võidelda maa tohi, ratas, turtsus, ratas, värksus, mantel, laksus paisus tungles. Kaugenes see tolmus paksus. Vanemate piibel võte Numarx. Lehe järele rabedad lehte. Teiste seast. Südame Ligisele siis peitsin ikka uusima juure, leidsin. Kiirtena, kiirgas rida reast. Nemad mõlemad sõrmed, kelle silmad, kelle freerinud näid hall teed. Nemad on läinud siit. Siiski Ma läbi kirja shell nihkusin neile lähemal kätes raamat kui uksebiit. Siia küll nende pisaraid tardus. Siia immitses südame hardus, siiakanti valu ja rõõm. Murede annus on olnud rohke vastu, kui hoovaks siit mõne ohke sõnastamatu summutet. Lõõm avanes päev ja sulgus siin näile. Tänase külge punuti eile sünni, koidu ja surma, verevad valgust ja musta varjuelu eas sügavik. Suust suhu hõõguva kahekõne talle ka kes nii kauge Siin oli kõik nii põliselt kindel tähed kui terasest sõnad kui rauast julgemana. Siit tõusis lauplood, tus tõstis kui diivaleek lindel soov ulmad, ürgsed ülegi. Hauast igavikuga sõlmiti kaup. Uskuli kanget usku, kuid kivist tarritud esihõimude rivist voogab. Massiline on kui puhastusveest kes on käristanud vaheriide. Olen kui astunud pühasse hiide, kus ka ohverdet minu eest Tähti nemad on läinud siit siiski maa läbi kirja, selle nihkusin neile lähemal. Raamat see siin, kui uksebiit. Ma tulen, ma tulen, tee lahti, uks ei aita, siin Niksumine ei luks sind, tunnen ju ammu su lapse east sind välja valinud maa teiste seast. See enne sündi jõu, nõnda saet sa mulle üle antud ja jääd ju iidsest ajast määrat Me hõim ning et suus süda, mu küna ja hõim. Ma elan su veres kui kala vees, kui laine merre esmasinu sees. Ma tulen, ma tulen, ei lahti, uks, olen murre. Kui tuuleõhk minagi sees kui mu enesepesa su kamber, mult hunt, tulen taeval või keskööl murran, Ta on sisse kui hunt. Ma jagan su pala, sul leib ja suur kuumus käinud enne kui sinu ju minu suus sul laudi asutool, kuid alles suur säng. Diazganud veel, ma tulen, ma tulen, sarm ei tee, sest seekord jään kauaks joon suvila ja v. Ta kummarda maani ja üles. Et ma tulen, ma tulen, tee lahti, uks, olen murre ja teen su õnnetuks. Raudkeesi kisun su unesuust, kuistallat, sing Oleiukroonust, su ajju, nõelu, et territuks taip su mällu tõved ja mõni laip, tead, kusagil vaikselt kannatab yks siis sina heitre aluta Mik. Kusagil saatusest ahistet kaks nende koorm su selga, et murdub su jaks, tead, kusagil silmavett valamas kalm, säst niiskub, suutaks ning jalge alt. Ema südamehaigus ja hinge back sind. Kui hullujakk suupäevad vaikseks sulle kätte loed, et teiste elu kaks kirjadeks sisse koek. Madulen, Natvuleen mu paremal käel ühtsoodu, sa kõnnid, tuldpurskavad veel siin kihutanud aga kuni maha murtud südamega jänes. Olen hääd tõugu. Suu, kui hingeldad just uut südant ja mälu. Ja unustust. Nii kaua sind Luilutab minul null, kuni kustub. Silmade seebimull. No ta korraga pist silm tõele l poolvägisi aru andmas end kisti kui oleks sind äratanud hädakell. Ja tuulutadki siis kirstu ja salve. Kus on sinu kuld liig lesida? Suve liigpikka said talve liig palju seks kulutanud südametuld. Kuid millal siis olid sa nendest sees kui nukitsapunased tundide vihust. Kui palju neid sai, mis läbi? Käin sinu hingest ja ihust. Liig kiirelt neelas nad möödanik. Lai. Kuis küpseda kehtab Me päevadest Sarri siin üleval. Kui mustalt neid Pärvitab, kalmistu varri, kui surm magab keraaž mest südame all. Üks jalg astub ellu ja teine. Ja iga mees jookseb, kuis annab jaks kuis hingata, olla, elada seni siin üleval, kui surm kõnnib kannul, kui varitseb peni ja. Kes kord selle hundi küll uputaks? Kaks. Nii suurt pole närd. Me elu Tavarjavaks, metsa tukaks.