36 aastat la tegevust. Näitlejana on teil tulnud tundma õppida paljusid inimesi ja kõiki neid erinevaid inimesi nii oma ihust ja hingest läbi laskma et need ka meieni teatrikülastajatena jõuaksid. Regine ipzini kummitustes. Nevilank ta on looja härssoni näidendis sügavad juured. Harila Helmi Hindi näidendist tagarannameeste kala kuunar. Phillicze koldooni põikpeades, liid ots k suhulka põlini Greczynski pulmas Jelizaveta korki jõgorduvatšovis. Liisa Jakobsoni MEIE ELUS Olga diakolovi komöödias pulmad kaasavaraga. Cornelia Briede kuigi on sügis. Lavín ja Haatward Lilian ilmani näidendis metsade taga. Loetelu pole kaugeltki täielik, kui rääkida teie Erikad, Orgeri näitleja varasalvest. Täna, teie 60. sünnipäeval, On vas jälle põhjust heita pilku möödunusse. Ja Vesta pisut pihtimusliku juttu. Minu tutvus teatriga algas tegelikult päris varajasest lapsepõlvest kolisime maalt, linnaisa ema armastasid väga teatris käia. Aga lapsi ei olnud võõras linnas kuhugi jätta ja lapsed võeti kaasa. Ja siis avaneski see nõnda ütelda imedemaa Elliv, mis säärist vaadates oli maalt tulnud tüdrukule tõesti suur ime ja armastus teatri vastu kestis, kuni et ma peaaegu täiskasvanuks saamiseni keskkooli lõpetamiseni ikka sai võimalikult kõik kõik teatri ja kinoetendused ära vaadatud. Aga seda mõtet, et mina võiks minna ka sinna teatri ja ka seal midagi teha, seda mõtet ei tulnud üldse iialgi pähe, sest need pidid olema erilised inimesed, kes midagi niisugust tegid. Ja juhtus üks niisugune imelik lugu, et minu lapsepõlve sõbratar maalt luges ajalehest kuulutust, et tõelist teatri tantsurühma võetakse uusi inimesi ja tema sõitis mitusada kilomeetrit maha selleks, et minna tegema katsed kas teda võetakse sinna tantsijaks, aga ei tea, kus on töölisteater. Tule ja näita. Hea küll, läksime, läksime kahekesi töölisteatrikantseleisse, seal anti temale väikene paberite näol keed, kuhu tuli kirjutada oma sünniaastat ja kõik. Laua ääres seisis üks hästi sõbralik naisterahvas ja vahetab nii hea näoga mulle otsa ja ütleb, et akas teie ei tahaks ka seda lehte täita. Mina ütlesin ei, mina ei taha, minust ei saa tantsijat. Acatronovige. No muidugi, minu sõbratar ka sealjuures, et buldogi tule ka proovima, siis mul on, mul on julgem tulla ja tulega ja täitsin mina nende pealekäimisel ära. Selle ankeedi läksin katsetele, see oli paar päeva hiljem. Konkurss oli õud. Midagi 150 inimest, pretendeeriksid 12-le kohale. Tegime seal konkursi ära, saadeti meid tulema, öeldi, et teile teatatakse tagajärgedest. Läks mööda umbes nädal ja tuligi minule postiga kaart. Teie tantsutund on kolmapäeva õhtul pool seitse ongi mina vastu võetud sinna töölisteatrit, tantsuooperis nii-ütelda, uks imedemaailma oli teiselt poolt tabatud. Millised olid siis esimesed muljed teile avanenud imedemaailmas? Muidugi on teater üks niisugune koht, kuhu väga ja väga paljud siiski tahavad sisse pääseda, eks ole seal nüüd samamoodi maailm. Kuigi meie väljaspoolt seda teatrikööki näeme teda teistsugusena agaga sattudes sinna köögipoolele. Ka sellele on niisugused omad sisukamad, tohutud võlud. Ja mina sattusin võib-olla ühte väga heasse pea tri sest tookordne Tallinna töölisteater oli väga terve ja vägagi tugev loominguline kollektiiv, meeldis terve see maja õhkkond, mulle meeldis istuda õhtutel etenduse ajal näitlejate garderoobides, rääkida nendega juttu, sealt toodi kostüümid, neid oli väed riikide triikida, nendele kostüüme ja kõik, ühesõnaga kogu see asi kujunes niisuguseks. No tõesti niukseks sisseelamiseks. Niikaua kuni paar kuud oli möödunud ühes tantsutunnis, seltsimees Tohvelmani ütleb minule, jälgige töögavade Jenny töögaval lavastati töölisteatris rätsepat Sillamatsil ja mina olin määratud sinna koori natukese tantsida läti rahvatantse ja väikesed laulukesed. Mina olin siis meie rühmast ainukene, kes juba tegi etenduses kaasa. Siis järgmine lavastus oli ruumi juuli ja seal oli mul väikene stseen, tummstseen Aleksander Teetsoviga eesriide ees. Niisugune pisikene kogetteri Julija papaga. Kas te ise saate ennast iseloomustada kui näitlejat? Muidugi, kui nüüd päris aus olla, käsi südamele panna, siis peaks ütlema, et ei saa. Eks me kõik inimesed, näitlejad, sumbuti, mõningal määral ütleme ikka ennast idealiseerida. Me tahame ikka paremad olla, kui me oleme ja ja harva lõikad, meid ei peeta küllalt heaks ja eks niisugused asjad ma ei ütleks, et minul on mingisugune kindel ampluaa, et mina olen selle ampluaa näitleja, näiteks teatris on kangelanna, valime repertuaari, siis me leiame meie teatris on selline näitlejanna. Me võtame repertuaari, ütleme siin rume juuli ja sest minu juuli olemas me võtame juuditi, sest meil on juudid olemas. Mina ei ole kunagi olnud niisugune repertuaari näitleja, et meil on teatris torger. Me võtame selle tüki tingimata, sest torkeriaks tükk ei ole. Mina olen rohkem selline näitlejad. Et kui meiega me rolle ja vaatame. Vot siin on nüüd üks osa, kes seda võiks teha. Torger teeb ära, teeb ära ja teeb kaal. Mõnikord õnnestub, mõnikord ei õnnestu. Sellel on oma head küljed, nähtugene, nukrad küljed. Sest tegelikult on jäänud mängimata kõik unistuste rollid. Neid on olnud näiteks üks minu lemmiknäitekirjanikke on pelgalt soo. Ei ole mänginud üheski soo näidendis. Väga meeldib mulle iidsen. 42. aastal mängisime Vanemuises kuulmiseni kummitused ja see on ka ainukene kokkupuude ehibseniga. Samuti olen ma väga armastanud luulet. Värssnäidendid on nad läinud ka minust. Sekspiri Tõrksa taltsutuses ainult üks lapsekene seal ühesõnaga täitumata jäänud osade näitleja, ütleme niimoodi küll, aga need osad, mis on tulnud mängida, nende hulgas on siiski ka olnud selliseid, mis on loonud pühapäeva. Ja kuidas sünnivad need pühapäeva rollid? Selge on see, et ükski näitejuht ei taha ju seda, et tema tükkis mängiksid näitlejad halvasti. Selge on see, et tema valib oma tüki jaoks näitlejad, kes ühe või teise rulli peale siiski kõige vastuvõetavamad. Näitleja ise enamasti tahab just Heiki ta neid osi, mis talle ei sobi. Ju siis näitejuht leiab, et see osa sobib talle paremini ja selle tõttu ongi kujunenud nii välja, et vaatamata sellele, et sa ei ole mänginud oma unistuste rolle on siiski olnud väga palju niisugusi, rolle, mis on kujunenud unistuste rollideks. Ja millest on saanud pühapäev osa, mis tõesti haarad näitlejat ja kus näitleja tunneb, et selle osaga saan mina väga palju vaatajaile ütelda seda, miks ma üldse seda tööd teen. Autor kirjutab näidendi, ta tahab sellega midagi ütelda, ta tahab oma tõekspidamisi vaatajaile selgeks teha. Lavastaja lavastab selle tüki, ka temal tekib sinna peale veel oma tõekspidamised, stardib veel rikkamaks selle autori näidendi nüüd iga näitleja saab oma rolli, ka temal tekivad seal oma mõtted, miks tema seda tahab teha, kuidas tema tahab seda teha ja kõik, paneme väikese kivikese selle mosaiikpilti nii kaua, kuni lõpuks saab valmis lavastus, siis kujuneb välja edendus tõesti õigedendus õnnestunud edendus oli remargi lõpp-peatus, mis osade mängisite selles tükis Anna Valter Carlader lavastaja Leonhard Merzin ja Ines Parker. Kuidagi ääretult õnnestunud kombinatsioon tähendab näitlejat, kelle tõekspidamised lavastaja ja ka autori tõekspidamistega väga kokku sobisid ja, ja me kõik nagu tahtsime ühte sedasama ütelda, sest see tükk fašismivastane sunnib igat Leie inimest raputab ja kus tõesti püüad seda selgeks teha vaatajale, et seda kõike ei tohi olla muidu omasugune teema, kui ma ei eksi ju läbiskade Liidia osa Jakobsoni elutsitodellis täpselt samuti oli teema näitleja, tähendab oma kodaniku tõekspidamised, peaks tema tegelikult viima juhigasse rolli ka negatiivset rolli, sest ka negatiivse rolliga maju midagi ehitan, eks ole, ma täpselt sama innukalt eitan seda, mida ma teises rollis vaatan, eks ole. Täpselt sama, aga kemist tahate, halva dramaturgia juures tükib see kõik siiski hallilt välja tulema. Millist osa mängib lavastajateetöös? Lavastaja on väga suur osa ilma lavastajat. Ja võib-olla tõesti näitlejaid, kes saavad ilma lavastajat teha, on näitlejaid, kellel on endal väga tugev lavastaja, kallak, organiseeriv, lavastaja vaist ja niisugune näitleja võib ka ilma lavastajate teha. Mina vajan lavastajat ja mina vajan niisugust lavastajat, kellest mina aru saan ja kes minust aru saab, kellelegi jäägitult teineteist mõistame. Minu lemmiklavastaja on Karl Ader ja isegi need tagantjärele vaadates tundub, et minu kõige suuremad õnnestumised on olnud just kari adraga. Juba Vanemuises külastajana Ader, kes lavastamas Ostrovski tulusat ametit, see oli, see oli aastal 47 47, kaheksa Vanemuises. Seda poliinat mäletan, mina kui ühte võiks ütelda, nagu reaalselt trolli eredalt väga eredalt. Vaat see oli üks osa, kus kuidagi. Ma ei tea, see oli võib-olla tänava Adrale, siis tegi meiega proove selle tüki ajal. Punaader oli Viljandi lavastaja külalisena käis vahepeal tegi proove kaid Kaidu ja et Kaido oskas ka seda poliinat kuidagi nii avada. Et see oli minul, kuigi ma olin juba 10 15 aastat laval olnud üks esimesi rolle, kus tundsid, et, et näiteks köidendusel lõppenud, hakkasid mõtlema, et kuidas see nüüd oli. Kas kas me selle koha tegime ära, kas see koht ei jäänud vahele või kuidas see oli, et Botoneegelduses niisugusi momente, kus saali jääb vait saal nagu hoiab hinge kinni. Ja see näitleja mõistuse kontroll, see tema suur abiline ja mõnes mõttes ka suur vaenlane, kes teda väga tihti segab. Kas ei mõistuse kontroll tõmbab ennast nagu väga tahaplaanile ja lasen kõik selle, mis on ehitatud, kõik see mosaiik, mis on kivikeste paigale pandud. Et see on muutunud nagu vundamendiks, mille peal kõik see edenduse. Et sa nagu ei sunni ennast üldse, et see kõik tuleb iseenesest ja pärast mõtlen, ma ei teinud ju mitte midagi ja kui siis küsib kolleegide käest, kas me tegime selle stseeni ja tõesti me tegime, tegime see ei ole mitte unustada, et see on üks niisugune tore tunne, et sa oled nagu saanud hakkama millegi väga ilus, aga millega ise oledki rahul. Näitlejatöö ei ole niisugune tööd, kus sa saad absoluutse kindlusega ütelda, et vot see on nüüd hea. Muidugi me saame ütelda, et see on õige, mina hindan näitlejatöös rohkem seda, et kõik see rulli käsitlus oleks aus ja õige ta ennem võib-olla natukene vähem hea. Võib-olla natuke patune vanameistri kohta niisugust asja ütelda, aga ma mäletan, ma ei olnud siis näitleja, ma olin innustunud teatrikülastaja, kui ma nägin Estonias Ibseni rahvavaenlaste etendust Paul Pinnaga doktor Stockmanni osas. Paul Pinna mängis seda osa, võib ütelda nii meisterlikult niisuguste meisterlikkuse mõtetega. Et ma ei mäleta sellest etendusest mitte midagi, sest ma pidin terve edenduski jälgima pinna suurepärast mängu. Minu jaoks edenduse valmimisel on väga olulised komponendid, ma arvan, et mitte ainult minu jaoks, vaid kõikide näitlejate jaoks. Dramaturgia, lavastaja, kelle kontseptsioon sobib. Ja kappartner näiteks ma pean ütlema, et, et mul on, mul on nii tohutult meeldis, ma olen väga palju mänginud koos Paul Ruubeliga. Vot lihtsalt tunned, kuidas üks annab teisele, see kattub, kõik nagu tennisemängus, üks viskab teisele palli, teine viskab tagasi. Juba proovide käigust alates hakkab see see, see koos ehitamise koos mosaiigi panemine. Üks leiab ühe kivikese, mis, mis paneb siia rohelise kivikese teele. Teine leiab parajasti niukse kollaka varjundi sinna kõrvale. Nad panevad nad üksteise kõrvale kõik, nii et sellest tõesti midagi kujuneb välja teise partneriga. Nii ees ei saavuta. Sedasama. Meie fonoteegis on lint Ugala teatri lavastusest, kus te mängisite koos Paul Ruubel, iga see on Hikmeti legend armastusest. Ma tahtsin möllukesele Koovust, kus ma töötan. Näed siin? Tahan unustada kõik, mis selle pimeduse meie 10 aastat kestnud lahuselu kui ka Kuu sinna, kus on õnn mäega nende õunapuude alla, kust esimesele kord viskasin sulle õuna. Kuidas sul on? Miks nii imelikult minu peale vaatad, mul jutustab, mis uue tingimuse mõtles välja sõnade täitmist nii. Herhaadi juurde mine. Ja kui ta nõustub tagasi tulema koos sinuga ning maha jätma selle oma allika nõusoleku, siis annan teie pulmadeks. Ent kui ta keeldub, siis kõik jääb endiseks. Siis ongi sinu õe tingimus, mis tingimustel see on siis tingimus. Kõimelik. Kuid kas sa tead ta hääle järgi, mida ma ei olnud kuulnud enam aastaid? Mulle näis, et õde nagu varjaks midagi kui öelda. Reetmine, eks keel ei, paindu. Kõvalus. Kuule, lähme rutem, ei taha siia jääda üheks hetkekski. Kas sulle siis ei meeldi siin see koht meid lahutanud on? Kõik seal on meie, näed kus lilled sinu joonistega nii väga sarnased. Kõik paren seal, kui siin. Nii imelikult vaatasid sa minu peale. Žüriin Ma olen 10 aastat kaljut raiunud, et juhtida linna vett ja pesi pead kord jõudma linna jõuabki kontaanides siis pole enam roisk, vaid vesi, särav nagu sinu silmad, kaunis nagu sinu käed. Puhas nagu sinu hingeõhk. Ja vesi hakkab jooksma marmorkaevudest. Mis räägid. Nii ta siis rahvast enam taud, inimesed kogunedes väljakule ei nuta enam abitult. Ei tule. Sa enam mind ei armast. Ja jälle teineteist ei näe aastaid. Ja kortsud laubal laskuvad mu silmini siis hooltini ja, ja annab pool. Ma banaani. Ja kui see ükskord lased, Veeme linn ja kui me teineteisega, siis võime esineda. Sahaletsides, vaatad mind, sa oled mulle ikka vaiki. Usu. Kes näitlejatest on olnud veel teile headeks lavapartneriteks? Muidugi, neid ei ole mitte vähe. Aga näiteks tuleb eredalt meelde üks minu esimesi lavastusi Estonias sügavad juured, Ants Eskola, meil oli temaga küllalt palju koos stseene. Kõigepealt juba see vaadata Ants Eskola proovides niisugune tunne, et see on Ants Eskola, põeb rahulikult raamatust, loeb ja pikkamööda kusagilt seda Eskulat jääb väheks, hakkab tekkima mingisuguse teise inimese rütmi ja minul kui mitte teatrikoolis käinud näitlejal on põhiliseks kooliks olnud just partnerid ja nüüd jälgida niisugust näitlejat, see oli omamoodi väga huvita elamus, kuidas kujunes roll. Ja siis tema suurepärane suhe oma nooresse Pärtnerisse, sest mina olin siiski tol ajal väga roheline. Selles koosseisus koosseisus Laur Välbe, Talvi Eskola seller ja siis kaks niisugust rohelist tegelast, nagu Liia Laats ja mina. Vilde näidendis vigased pruudid, mängisite Miinat kuulame nüüd esimese vaatuse lõpu Joosepi osas Karl liiganud. Mis sinuga on, juht? On midagi lahti ja meid Leenaga on tabanud suur õnnetus. Õnnetus. Jutus olid oiood, mis õnnetuste Eestis on tabanud. Isa ütles, et meie peame mehelemine. Mineva no siis on ju kõik korras. Või puudub teil mehele minemise sisu? Tahaks minna küll, aga. Minule tulla. Siis on kõik hästi. Juba tuleval pühapäeval läheme lasimendid esimest korda kantslist maha kuulutada. No mis juttu sa nüüd, oo mis paradiis, õnnetu. Mitte sina ei saa minu meheks. Mis sa ütlesid, Miina, mitte mina ei saa sinu meheks, vaid keegi teine, mina, kes on see teine tädipoeg Jaak poegi maalt tädipoeg Jaak Mulgimaalt. Sest tema mulk ja rikas. Aga sina, Joosep, sina mõistan, mõistan. Mina olin vaene. Ma olen ainult sulane ja sellepärast ma ei kõlba peretütrele meheks. Mul ei ole ju maad ega uhket talumaja. Ei ole aitamis oleks laeni vilja täis. Ei ole sulaseid ega tüdrukuid, keda saaksin tagasi. Minusugune mees ei kõlba lippu Veremardi väimeheks juusik. Miks sa nii kõnelt kõlbatk? Aga isa on juba kord niisugune. Aga sa meeldid isale küll ja ta ise ütles seda. Meeldin, aga tütrele meheks ei kõlba. Ma olen tihti mõtelnud oma elust oma tulevikus. Mullulast pisikene hütikene, ta võib olla üsna küsittoni siis ka veel maatükk, kus kasvaks kartul ja leib siis veel hobune-le, mõnigana, seapõrsas laudanurgas. Et ei oleks enam võõra orit, vaid kõik see, mis ise külvad, seda ise ka lõik. Aga see kõik võib veel tulla, juhus? Kuustoshilt tulla võib, sul lähevad ju muld. Aga maja heitseapõrsas laudanurgas ülbusele seo pursaga peole hakkan, kui sind ei ole. Ja nüüd on mul kõik selge. Kui sa oled ka vaene sulane, siis otsi omale naine endasuguste hulgast, aga ära unista rikka peretütre kosimisest. Mis siis, et sa oled ainult sulane ja vaene. Aga minule oled sa kõige kallim inimene maailmas. Aga tädipoeg, Jaak, kas tema ei ole sulle kallim kui mina? Küll sa oled ikka rumal, Joosep, ma ei ole ju seda tädipoega veel eluilmaski näinud. Aga kui nüüd näed, siis hakkab meeldima. Ei hakka. Usu mind, Joosep ei hakka. Isa ju tahab, et ma temale läheks. Aga isa tehku, mis tahab. Kui mina üldse mehele lähen, ainult sinule jooned. Jääke vurab feegaati unede arvas vool. Kas näitlejal on võimalik vabaneda teatriimedemaailmast, kas siis kodus, seltskonnas või lihtsalt looduses? Mulle väga meeldib käia metsas, sügisel seenel, talvel praegu jalutad metsas puhtaks, Silvekesi lendab. Kas Kädistades tuleb Roo, kes kuulutab nukra häälega, et paari päeva pärast tuleb tuisk suvel käia kalal? Mitte sellepärast, et sealt saada suuri saake või seda, seda väikest saarekest või ahvenat. Aga kui sa lähed hommikul kella nelja ajal läbi viljalgi õngerit seljas, linn magab, linnupaikne, jõuad alla järve äärde. Järv on nii kui piima täis, kauss kallast kaldani täis. Muidugi mitte midagi ei näe. Lähed vaiksest paadi juurde, sest Depaadi lukust lahti aetud üle järve, niisugune paiknaerus olid, midagi ei ole kuulda, kõik on vaikne, paikne vaikne, äkki udu seest ujub välja. Pisi kana pust tundub nii kangesti suur, sealjuures laod oma õnged, käid sisse, hakkad ootama kala, siis see udupilv hakkab laiali vajuma, kõik need pilved lähevad tükkideks ja kaovad ära. Linnaka tärkama. Medalepikus hakkavad varesed kraaksuvad teatrisse. Nii, see ei ole mitte selleks, et nüüd vaat meil ma selle osa jaoks on seda ei, aga see on kõik, mis kusagil talletub kusagil, mis teeb sind tunde erksaks ja ja, ja vastuvõtlikuks kõigele sellele, mida on vaja kuskil mõne inimese kujutamiseks. Lihtsalt on vaja seda, et see tunneteskaala oleks liikuv. Sest mõni inimene käib, läheb metsast läbi ja ta ei näe mitte midagi muud, kui ainult seda tihti, eks ole. Aga et sa õpid seda vaatama, vaata seda, seda, seda kõike. Meil on vaja. Kui sa Mahtra lähed, sõber seltsimees ja seal kõnnid vähe mõisa lähistes siis sa näed üht kaske Corbas koorelist. Villon tüves raske sügathrist. Kevadel seristel ujub pisarais. Kõigi latv on siis tal pungis puhkeveis. Sügisel tal sajab ladvast leina vask. See on Mahtra sõja Adrambisclicask. Sellega seal kõneleb rahvajutt, nägi esimest korda oma noorik, noor Mahtra peremees Mihkel, teinud. See juhtus kord ühel suvisel ööl, mil hämara tee oli koidu veel, kui poisid ja piigad siin kokku said oli Mahtraski neidusid ilusaid. Kuid Mihkli meelest, kes tundis neid oli ilusam kõigest üks võõras, neid. See nimega on pärit purilastest. Noorukene sel kevadel leerist plast oli varudel mahtras omaste pool. Kui olid nad juba naine ja mees noor perenaine ja peremees adra talus, mis mahtras üks vaesemaid siis Mahtra sõjast, nats, sõnumis. Sõjasõnum tõi Anneli silmini. Onsnaist siis Kell meeleteeks rõõmsaks. Nuttes hakkas ta paluma keelama. Tai Mihkel ahenemine sind palun. Siis tulen sind, ootab seal õnnetustes. Kuid Mihkel Kell sõjaleheks südames vastas Annele. Mine ja kiiguta last, sa ei mõista meid, sest oled purilast. Ma pean minema, pean juua, on, mismoodi ma kodus siin korrutan, kui tean, et ootab meid kasvakanu. Ja Mihkel läks sappa, läks vigel peos, sama rigenemis, päeval käis sõnnik ojas. Kuid naine Online keskhommiku eel oli ongi häärberi poole teele, et otsida tappuse möllusiast meest. Ta leidiski mihkli Atla värava eest ja palus seal veeldada veretu suur tulekahjusid. Soldati püssikuul. Kuid Mihkel, kuid Mihkel Kell kuup sellest maast teisi mehikitaplema õhutas taga ajades page vaid soldateid eid täitnud Tapalast ei kuulanudki neist ainult kähistas sosinal. Sest ta naise vaist mis kaitses seda tillukest õnnemaist ta pesas, soojust ta kodust, tal lihtsat tavalist armastust ütles selgesti talle. Kui sa lased ta nüüd, siis ta sureb ja see on su enda süü. Ja Mihkel leks hõisates Meijel. Ja siis tuli kuul mis surra tai. Sellesamase kase all sõikusta kanne põllerit padjaks ja sängiks maa. Ja Ann lõikas kasesse risti.