Paari päeva eest oli sünnipäev Aurora senteril muusikateadlasel ja muusika arvustajal. Tähtpäeva eel ajasime Aurora Semper iga jutukõneluse sisuks ei olnud aga ei muusika ega isikliku uude aastasse astumine. Jutt keerles inimeste ümber, kellega Aurora Semper-il. On olnud tihedaid kokkupuuteid. Ja üks nendest on doktor Vares, Barbarus. Me ise oli mul muidugi väga palju rääkinud temast, aga isiklikult maiust täpselt ei mäleta, aga me olime ikka juba üks paar aastat abielus. Ja siis minu mehe ema elas halistes ja me sõitsime teda igal suvel vaatama ja siis ükskord sõitsime seal Pärnu. See oli just kõne, tuli aeg. Me läksime sisse, seal uks oli lahti ja istusime sinna tuppa, kus patsiendid ootasid. Doktor varese vastuvõtu ruumis siis vastavate ruumis ja oli ka just nii, et viimane patsient oli sees ja ta tuli nüüd Alexis, ta tuli järgmistki, leidis meid seal eest, see oli väga lõbus nisuke. Pärast tuli välja, et nad olid ka kartnud, et ei tea, missugune naine seal Asmil on. Aga siin oli päris harilik enivei päris talutav. Ja sestsaadik siis on meie sõprus ikka olnud kuli Barbaruse surma nii väga. Me soovitasime peaaegu iga suvel nende juures Sügistasid meie juures maal iga sügis, nad olid peaaegu vot selles kirjavahetuses mida nüüd tahetakse välja anda selles kirjavahetuses. On see tuleb siis sõprus ja kõik see vastastikku nii mõttevahetust ja kõik need tulevad väga hästi esile. Ja Rummo, kes seda nüüd kommenteerib, kahjatseb, et me nii palju koos oleme olnud, sest seal on lüngad. Selts ajast ei ole ju midagi sellest ajast, kui nad olid koos, ei olnud mõtet kirvi off kirjutada. Kui palju neid kiri on ja kui pikka aega see kirjavahetus kestis. Neid on 666 ja kestis see kirjavahetust 1111 kuni 40 niiet. Barbaruse kirjad on peaaegu kõik alles minu mehe kirju, eriti algussess on nähtavaste kaduma läinud, siis Barbarus oli Kiievis ja pärast sõjaväes ja tema asja esimese maailmasõjaaegseid ja, ja mõtted ja ja need, nii on, siis on näha kohe, et vahelt on kaduma läinud. Aga muidu on see minu meelest ääretu huvitav kirjavahetus, mis annab üldse kogu meie kodalise aegse eriti kirjanduselu üle täieliku pildi. Muidugi nende kahe vaatevinklist vaadatuna. Kas teile tundus, et nad nii oma hinnangutes ja oma suhtumistes olid alati ühel meelel või oli segavaidlus? Paljudes asjades nad olid ühel meelel, aga vaidlusi on seal väga palju ja väga nii päris põhimõttelisi asju. Kui see ükskord ilmub, siis saab alles seda nii hinnata. See on üks elav näide sellest, et ei tarvitse suuki sõpradel olla alati ühesugune vaade ja võib sõprus siiski püsida, kui sa avameelselt oma arvamist välja ütled ja kui teine seda aktsepteerib. Võib-olla isegi veel rohkem, et tänu sellele võimalusele oma arvamust teise peal kontrollida või kujundada. Tänu sellele su oma silmaring laieneb ja sa nagu õpid ise maailma paremini nägema. Jah, see on õigus. Oma vaade ühe asjale nagu Kristjan riseeruks ja selgemaks, aga kui nüüd võrrelda? Neid kahte karakterit te kohe alguses rääkisite, kuidas te barbarusega tutvumise juures, et see oli niisuguse humoorika alatooniga, kas see tema juures oli alaline nii või oli tal väga tõsine mees? Ei, tal oli kahtlemata huumorimeele olemas ja ta armastas nii väga nalja teha ja ja natuke teist kah nokkida, nii. Mina kui kõigeni, rohelisem kõigis neis asjades, millest juttu oli, mina sain. Sageli olin selleks objektiks, keda nokiti ja keda Nocketti. Barbarus oli kõige päält väga põhimõtteline inimene. Väga nii järjekindel omas vaadates kui vaadata näiteks tema pilti, siis tekib tunne, et see on väga heasüdamlik ja kuidagi pehmeloomuline inimene. Ühest küljest küll kahtlemata seda võib juba tema arstipraktikast järeldada. Teate, ta ju ravis tookord tohutult palju inimesi, täitsa ilma rahata. Ja sellist kirjavahetust torkab silma ta vahel päris pahaneta öösi, teda segatakse ja nii edasi, aga ta ei jätnud iialgi kuskile minemata. Ja ma arvan, et siin Pärnu tööliskeskkond, kõik need teod teadsid väga hästi, et, et tema käest saab alati abi. Ainult kahjuks tuli niisuguseid asju ette, et kui mingisugused ihnurid jõukad olid kah sellest kuulda pannud, siis tulid nad ka sinna ja rääkisid, kui vaesed nad on ja pärast tuli välja, et nad olid kõik peremees. Niisugusi asju tulidel ette, sellest on korduvalt juttu olnud. Ta oli hea inimene, ei tee, ja kui ma teile õigus ütled, mul oli vahel niisugune tunne, et tema oleks pidanud olema ühe suure perekonna isatalus, pidanud olema tuba täis lapsi ja nisugune. No eluviis teisiti selle asja Tauli hirmus korralik näiteks tal oli vaat seda viimast korterit, ma mäletan, nii hästi, mäletan Pärnu ajast just. Tal oli seal vastuvõtu tuba ja selle kõrval oli üks peesi pisikene tuba, kus ta oma kirjanduslikku tööd tegi. Ja seal oli, ta oli nii korralik, et kõik oli, raamatud olid täpselt joone peale pandud ja meie mehega tegime niisugusi, koerustükke. Et läksime ja märkamatult panime natukene nimelt raamatuid kõver, teisiti teisiti. Ja siis, kui ta tuli, siis ta pani, rääkis, aga märkamatult panid. Õiges õiges vot niisugune, et see nagu ei sobi hästi kokku ettekujutusega poeedist. Niisugune pedantsuseni ulatuv korraarmastus, noh, ega siis kõik poeedid ei pruugi olla poeemlased, minu mees ei olnud ka sugugi mitte boheemlane. Ja Barbarus võis ka olla väga nii vaba, teinekord. See joonidel oli parvarusele, oli ET vaat sellest ta erines minu mehest, ta oli poeedi kutsuguses mingisugune niisugune eriline. Kuidas ma peaksin seda ütlema, niisugune kõrgem by või ettekujutus. Ja kui te, ma olen muidugi tema asju lugenud alati, kui nad ilmusid. No kui ma ümber lõin, minu mees ju toimetas tema värsse pärast surma siis ümber lõin kogu selle luuletoodangu sisse. Mulle torkas silma, kui palju seal juttu on, poeedist, puit nagu mingisuguse missiooni täide viia ja nii edasi. Ma kohe veidi vastutus poeedi kohustus. Et kui oma rahva teenija ja temal oli siis sõna poeet oli ja kui te, ma arvan praegugi vaatate tema siis te leiate. Ma ei oska kohe seda väljendada, kuidas ta tundis ennast nagu mingisuguse prohvet on raske öelda, võib-olla et seesama teema see poeedi ja rahvasuhteteema või üksikisiku ja, ja riigisuhteteema Ongi see, mis Barbaruse tõi 40. aastal sündmuste keerisesse ja pani teda aktiivselt osa võtma nendest sündmustest. Jah, see on õigus, kuid mitte ainult see siin õigluse tunne ja see oli tal ikka alati sees nagu minu mehelgi ja see oli juba koolipõlvest niiviisi tsi. Et minu mees osales sellest õpilasühingus, taim. Tema mälestustes vist on kirjutatud tohutult palju, ta tegeles poliitilise kirjandusega, kui palju ta ette kandis neid seal koosolekutel ja see oli neil juba koolipõlvest sees ja sile, lase niidiga näiteks läbi kogu selle kirjavahetuse. See kirjavahetus pani mind mõtlema. Peale ja need, seda ma ei saa ju siin kõike hakata seletama, ümber jutustama, aga need, kuidas näiteks barbarusega kuluuletajaga käituti kuidas teda teised luuletajad ja teistest kirjanikud, isegi temaga. See siin muidugi soodustas kahvil seda iha mingisuguse õigluse ja. Mitte kitsalt isikliku de huvide. Poole pürgimises pärast juunirevolutsiooni kui varese valitsus juba tegutses ja kui te juba nendel aegadel temaga kokku puutusid. Kas teile tundus, et see on teda inimesena aga kuidagi muutnud? Ei, mina küll ei tundnud seda minu meelest ta oli nagu alati abivalmis, humoorikas ja kohusetruu ja mõtles paljude paljudele teistele inimestele, nagu varemgi, jääk nende peale, kelle peale ta ei oleks pidanudki mõtlema. Nii et see oli minu meelest ei mõjunud üldse, et võim teda ei rikkunud? Ei, ei, seda, seda ma ei saaks mitte kuidagimoodi ütelda, tal ei olnud muidugi aeg ka enam niisuguste väikeste asjadega kõigiga tegeleda, aga nii palju, kui vani kõrvalt kuulsin need jutuajamisi, neil oli alati minu mehega nisukesi jooksvaid asju, mida tuli lahendada ja nii et muidugi me enam nii sageli võib-olla ei puutunud kokku kui enne, sest tal ei olnud ju lihtsalt aega ja minu mehel ka ei olnud aega. Tuletame natukene üldse meelde atmosfääri enne 40. aasta suuri sündmusi. Teate, see oli omapärane atmosfäär ning kõik oli nagu. Nagu siis meil, sest kõik olid nagu sisemiselt erutatud nagu erakorraline atmosfäär, lihtsalt. Oli ju näha, et me ilmsed läheme. Hitler nii sõidu ette, opositsiooni meeleolu oli minu meelest niisugune üldine, vähemalt Tartus mingisugune ootus ja mingisugune ma ei oska, vektor oli õhus, elekter oli õhus ja oli nisukesi kõikumisi tunda võib-olla intelligentsi seas poolt ja vastu ja nii edasi. Ma tean, välismaal on ju palju minu endiseid sõpruga. Ja ma pean teile ütlema, et, Ma kardan, et minu meelest on kõige rohkem sõimatud sellise ajakirjanduses, seal välismaal. Ja see on. Ma olen vahel mõelnud, millest siis. Mispärast tema, miks niisugune viha just tema vastu ja ma vahel mõtlen, et see oli neile aru saamata, kuidas üks inimene nii nad pidasid mu meest väga harituks. Nii laia silmaringiga ja, ja mõned Essteediks teda ja nii edasi ja korraga, aga see läheb. Tasakogude nõukogude võimu poolele, jah ja, ja aga minu arvates ei ole sisugi sugugi nii üllatav, kes tema tervete On jälginud, see saab sellest väga hästi aru, sest see on juba koolipõlvest saadik temas kõik need huvid ja kui ka need vahepeal natuke vaibusid, aga vaikinud nad ei ole mitte kunagi. Ja siis nad puhkesid uue niisugusi jõuga esile. Ja selleks ta jäiga kuni elu lõpuni. Ja kui mina omas naiselikkus lolluses vaheldele mõnda asja näitasin, et see ei ole nii nagu peaks olema siis ta lihtsalt lükkas selle eemale, ütles, et et see ei saagi nii olla. Kõike nonii, libedasti minna. Ja see on tema nooruse unistus, ta usub sellesse ja see jääb, jäi sellele truuks. Ma arvan, et ta oli liiga, on ju muidugi piinlikuma enda mehest seda ütelda. Aga ta oli liiga tark selleks, et mitte niisuguse pisiasjadele ennast lasta oma veendumuses kõigutada seal perset. Ma olen seda üldse elus tähele pannud, ta nägi kaugemale. Ja siis, teiseks oli ta ka väga kinnine inimene. Tema oli niisuguses kodust, kus kõik olid, hoidsid ennast vaos kus mitte oma tundeid ei lastud nii vohama, vohama ja, ja see jäi talle elu lõpuni. Mina muidugi tundsin teda hästi, ma juba poole sõnab. Pealt maksatele vaatasin otsas, ma teadsin juba, mis võis seal sees olla, aga tegelikult ta tähendab proflektoriga valgustas asju läbimid. Ja see oli muidugi ühest küljest tema õnn, aga teisest küljest, kui ta oleks vohada saanud, siis oleks teil endal võib-olla kergem olnud. Igaüks reageeris muidu oma viisi Sütiste laia žestiga. Õppis ja teda pidi tundma selleks, et aru saada, mis ta mõtleb. Suits jälle. Tema oli niisugune. Teda kutsuti te teate, papa Weng. Ja tema väga vaimukalt. Aga Jürna, tema oli nagu Jürna on niisugune hange sõnaga ja hidden, Jürna oli, sest ta on ju ammu surnud. Varbolas ütleb ühes oma kirjas, et vanadus traagika seisab selles, et vaim läheb tugevamaks, aga keha nõrgemaks. Ma ei tea, kuidas teile nüüd selle peale öelda. Kui ma olin noor, siis ma mõtlesin, et inimene läheb õilsamaks vana päevil ma mõtlesin, et kõik need vastuolud nagu kaovad ja nagu minu isa vana olija haigeks jäi, siis ma nägin, et kõik tema iseloomujooned tulid veel tugevamini esile kui nooruses. Ja. Ma arvan, et isegi enda isiklikult rääkides on see niiviisi. Ja seda peab küll ütlema, et vaim tahab, et teda aga ei mõistnud, tahab, et teda tarvitatakse. Kui te üldse ei pinguta mingisuguse probleemi kallal või midagi siis ta nürineb, et minu arvates on see õige, kui inimene ikke oma mõistust kasutab. Pascal on kord öelnud, et mõistus on kõige paremini jaotatud asi sest keegi ei ole vilka arvanud, et tal sellest puudu oleks. Aga? Ma olen nii palju kokku puutunud inimestega oma elus ja ma näen, et kui sai terita seda vaimu, siis ta läheb nüriks. Aga kuidas te suhtute tahes sellesse, kui me aeg-ajalt tuleme mineviku juurde ja Teiegi näiteks sedasama kirjavahetust lugeda, sest ma ei olnud sellel ajal ei mõelnud kaua aega, sest igav päevane elu ja kohustused ei anna lihtsalt mahti. Aga kui ma selle kirjavahetuse läbi lugesin, siis ma küll ma olin hämmastav. Hakkasin hoopis vaatama kah praeguseni rabele niiviisi ette. Selle asemel, et nuriseda ja selle asemel, et ühe teisele pil kaikaid kodara rasse pilduda võiks heatahtliku koostööd olla kõigil aladel. Mida rohkem inimesed 11 mõistavad, seda paremini lähevad nad koos edasi. Need asjad perspektiivist paistavad väiksed olema. Need suured tüli põhjused võivad olla väga tõsised, kui neid tagantjärele uurida. Ja, ja aga ikka tuleb siin isiklik nisugune. Inimene omab ülemõtlemine nii väga välja ja sellest seisukohast välja meediumi. Ja sest need inimesed, kes on palju tähendanud, on alati osanud mõelda vähem endast. See on õigus, see on õigus. Sest elu on jooke väga huvitav. Niisiis hoitaksegi korras seda vaimujõudu, mis lõppkokkuvõttes teeb inimesest selle kellena teda tunneme.