Jutustame teile ühe loo, mis juhtus tänavu varasügisel. Oma elamusest räägivad ühe pere liikmed Annika, Martina, Kristin, Tambet, Vahur, Tiit ja Reet Made ja oma sõna ütleb sekka ka peategelane, karutüdruk. See oli siis septembri alguses, kui ema Annika ja Vahur läksid maale oma suvekodu üle vaatama. Ja mina nägin karu esimesena, karu oli päris aia taganurka kasv ning oli meid nähes päris ehmatanud, ronis koheselt puu otsa, tehes seda äärmiselt kiiresti, tegelikult ei usukski suurest matsakas ja jõulisest loomastata niivõrd ruttu puu otsa saab. Aga, ja hiljem, kui ta oli juba mehega sealt puu otsast tutvunud, siis muutus ta päris sõbralikuks ei julgeks ja veetis meiega koos. Hea kaks tundi. See karu nägemine oli see siis kohe kui õue astusite või mitte. Selleks, et õu oli päris suur ja olime seal mõnda aega juba jalutanud ja omavahel kõva häälega ka vestelnud. Ja kui me siis sinna aianurgale lähenesime, siis karu ilmselt ka meist ehmus ära või oli ta siis mõnda aga vaikselt vaadanud ja kuulanud, et kes need sealt tulevad ja siis nüüd otsustas, et asi läheb ikka päris kuumaks ja tuleb leida julgemaid, sobivamaid kohti. Nii et päris kolmekesi korraga teda ei märganud, sa ütlesid, et sa olid esimene? No ütleme, see vahe, mis mina märkasin ja siis kohe teised märkasid, olid võib-olla sekundi murdosa selleks, et me olime kõik seal koos. Packaru jah, suhtus meisse tegelikult üsnagi usaldavamalt ja käis nii aias ja mis veelgi huvitavam, käis ka mitu korda aia alt läbi, siis seeläbi maja taga on võrkaed ning selle alt läbi pugemine ei valmistanud karule tõesti erilist pingutust. Sa ütlesid, et karu ehmatas ja jooksis kohe kiiresti puu juurde ja ronis kribinal puu otsa. Aga kuidas sa siis ise tundsid, kas sinust ei käinud mitte mingisugust ehmatust läbi ootamatult sauna taga? Tähendab välja karu ei osanud küll ehmatada ja selleks, et Rubio iga päev ei näe ja see on päris huvitav, kui tegelikult karuga kokku juhtud ja peaks ütlema, et olin ka soovinud tegelikult ka midagi looduses karu kohata ja nüüd oli ta siis äkitselt tulnud isiklikult õueaiamaa peal. Nii et mõnes mõttes lapsepõlveunistus läks täide. Ja võib öelda küll nii. Annika. No sellel hetkel, kui Vahur hüüdis, et vaadake, karu minust käis peast läbi, et filmivõtted, mis toimuvad, tundus kuidagi uskumatu, et karu on õue peal aga karud oli ja, ja siis toimus kõik edasi. Järgmiselt vilksatas läbi, et miks ei ole kaasas fotoaparaati, nii ainukordne juhus karu õue peal aga fotosid teha ei saa. Nii et sinule ei tekkinud ka ühtegi hetke niisugust hirmu, et peaks nagu ise punuma pistma vä? Hirmu küll ei tekkinud, aga mina hakkasin kohe keelitama, nii vanaemad kui Vahurit ärriti Mona emad, kes oli väga usaldav, et arvestage sellega, et tegemist ei ole vasikaga. Kas karu kordagi ei teinud ka siis niisugust nägu, et oleks tahtnud? Noh, ma ei ütle nüüd rünnata, aga mingil moel teid hirmutada, teie peale jooksnud või mingit kurja häält teinud esimesed kaks-kolm tundi ta kartis, meid oli rohkem puu otsas ja ja aia taga ja siis jälle tagasi puu otsas. Kutsusime naabrid vaatama, nii et kokku oli meid seitse inimest. Ilmselt ei läinud teisi skaalal, ise väga lähedal, et olite selles mõttes mõistvad ja ja andsite nagu karule ka sellist toimumise aega. Ilmselt küll, jah, me ei tekitanud karus erilist ohutunnet. Seda te muidugi märkasite, et karu on üht-teist ka Aias ja õues korda saatnud. Ja karu oli ilmselt viibinud seal juba päris tükk aega ja arvata võib, et kuna on olnud selline hästi kuum ja kuiv suvi siis metsas ei ole ta eriti palju marju ja seeni ja muid pähkleid muud suhu pandavat leidnud. Seetõttu siis kasutas ta kenasti ära kõike aias kasvavaid ande. Sõida ka meelsasti puu alla kukkunud pirne ja õunu, aga mis natukene kurjem pool oli, oli see, et ta oli ka püüdnud ise noorte ploomipuude otsa ronida ja seal üsnagi sellist karmi tööd teinud, oksi murdnud. Aga üldiselt karu tundus olevat selline natukene, kuidas öelda, saamatu looduses sellepärast et ei olnud ta endale juua leidnud, oli selgelt jänus. Ning, ja ei olnud ta siis tõepoolest ka metsast endale ilmselt toitu leidnud. Selleks et see kohtumine karuga jäänud meil mitte viimaseks, vaid, kui me nädal hiljem uuesti maale tulime, oli karu täpselt sealsamas kohas. Et selgelt oli talle siis hakanud see suhteliselt vaikne ja üksikmajakene meeldima ja selle ümbrus ning mets tõmbas teda tunduvalt vähem. Muidugi tegemist oli ikka väikese karuga, nii et noh, ei olnud ta siis ka seda elukogemust veel nii palju, kui vaja. Teid rahustas ilmselt see ka, et karul oli kõrva küljes kollane märk. See näitas seda, ta oli inimeste seas tulnud mitte metsloomade juurest. Oli ju lehest lugeda ja televiisorist kuulda, et karusid on rohkesti Eestimaa peal ringi liikumas ja aedu rüüstamas. Siis arvasime, et tegemist on ühega nendest. No see karu käitus nagu hiljem selgus, üsna kummaliselt, et ta oli natukene üles võtnud ka porgandeid ja kartuleid, seda märkasime meiegi jaa, jaa. Ja ülejäänud kartulid ja porgandid, mis olid maha jäänud ja mida meie vanaemaga hakkasime siis üles võtma, seda tegime nii, et karu oli meist pirnipuu all. Paarikümne meetri kaugusel sai pirne ja meie võtsime siis kartuleid ja porgandeid üles. Nii et üsnagi eksootiline kartulivõtt oli sel aastal. Millal tuli mõte selle peale, et tore küll, et karu ja, aga et oleks nagu kellelegi teatada ka? Mõte tuli kohe. Sest esmaspäeval soli käisime me maal esimest korda pühapäeval esmaspäeval maga, võtsin ühendust inimestega, keda oleks võinud huvitada see karu saatus ja olin ka kindel tegelikult sisemuses, et see oli juhuslik, et sa karu seal oli, et järgmisel nädalal teda seal enam ei ole. Eesti looduskaitseinspektsioon oli seal minu meelest kuus oli, ma esitasin, kuhu mul soovitati loomaaiast helistada ja, ja siis nemad nagu ütlesid, et nad tulevad vaatama, aga jätsin neile omantnad. Lubasid tagasi helistada, aga seda nädala jooksul tehtud. No mina arvasin seda, et kui ka sinna keegi vaatama tuleb, siis vähemalt selleks hetkeks on karu lahkunud just parasjagu ja selle peale öeldakse, et ei ole siin mingit aru, aga ega karu tulemas. Rohkem keegi kontrollima ei tule, aga kui tüpa karu oli ka teist korda juba kohal, siis oli selge, et tegemist ei ole siiski päris tavalise karuga vaid karu käitub tõepoolest juba natukene imelikult. Ja kuivõrd siis tõepoolest ajalehtedes ja televisioonis oli palju räägitud sellel talvel metsast leitud karupoegadest, kes siis Nigula looduskaitsealal üles kasvatati siis võeti ühendust ka Nigula looduskaitsealale. Sealt nad siis tulid oma karu vaatama, kusjuures ka nendel tuli käia kaks korda selleks, et tõepoolest esimesel korral oli karu lahkunud ja alles siis teinekord õnnestus karu kinni saada ja oma kodumetsa tagasi viia. Jaa, Tambet kuidasmoodi, sina siis karust teada said? Vend, kes eelmine nädal maal käis, tema rääkis, et oli näinud ega ei uskunud seda keegi, muidugi. Ja järgmine nädal, kui tulime pooleldi maale, pooleldi karu vaatama, siis siis ei viitsinud isegi fotoaparaati kaasa võtta. Mõtlesite, et ikka tühi jutt ainult kas tegelikult ei uskunud või, või oma hinges ikka uskusid, et oli, oli, et kus nad selle Juta niimodi laest võtavad või võisid tamme otsast. No pooleldi uskusime. Aga samas ka olime peaaegu kindlad, et, et noh, et võib-olla isegi kui see karu oli, siis ta läks metsa tagasi ja enam teda ei ole. Nii tulite siis talu juurde ja, ja õue ja ja kuidasmoodi see kohtumine oli siis ja karu tuli vastu õue peal kohe. Ja siis ta veel veel nii julge ei olnud, et ta oleks päris lähedale lasknud, kuskil viie kaheksameetrist vahemaad hoidis ja ja kui sellest lähemale astuda, siis põgenes puu otsa. Aga kas te ise siis ei tahtnud ka temast eemale põgeneda, olite päris kindlad, et, et see karutüdruk mitte midagi paha ei tee? Ikka väike ärevus oli ju päris kindel temagi võinud olla. Alguses muidugi hoidsime rohkem eemale, aga aga mingi tunni möödudes muutus ta kodusemaks ja oli ta terve päeva jooksul siis kui teie olite siin oma suvilas, tegite sügistöid, oli ta siis kogu aeg õue peal või, või putkas siis nagu pakku metsa ka sellel päeval, kui meie olime, oli ta kogu aeg õue peal ja ja tegi koos meiega peaaegu kõike kaasa. Nii et ta oli siis juba jõudnud porgandeid natuke üles võtta kartuleid ja, ja kõht oli täis ja ta tundis rohkem huvi muu tegevuse vastu. Põhiliselt kui ta tundis, et keegi temale kas kogematagi töö käigus või liiga lähedale tuli, siis ta putkas kohe otsa, et oleks kohe eemale ja. Põhiline oli jah, puu otsas oli tal kõige kindlam. Sinna ta arvas, keegi talle järgi ei tule. Kas te olite rääkinud ka mõne loodustundva inimesega ise enne küsida nõu, et kuidas käituda või? Ei olnud rääkinud kellegagi? Ei tuld tegelikult karuga kohtuma ja siis, kui õhtul teie ära läksite, jäi tema teist õue peale. No tolle sai veel Kaus vett täis pandud ja ja siis ta jäi rahulikult. Ta oli päev läbi üleval olnud ja aiatöid teinud, arvatavasti ta oli väsinud ja ja otsiski, kuhu magama minna, puu otsa arvatavasti. Ja see oli siis pühapäev või laupäev nädalavahetuse, milline päev. Pühapäev, ja siis oli juba teatatud looduskaitse inimestele ja kui me siis tulime teisipäeva õhtul siis juba koos inimestega Nigula looduskaitsealalt ja kindla sooviga siis natukene jäädvustada ka karufilmile. Jaa jaa. Fotodele siis ehmatada kahjuks. Kahjuks ei olnud jah. Kaamerad ja aparaadid ja kõik, mis vajalik kaasas. Aga teda ei olnud, arvatavasti ta oli siin kuskil läheduses, vaevalt ta kuskil kaugelolija ja teisest küljest me tulime üsna õhtul hilja hakkas juba pimedaks minema, et mina isiklikult arvan, et et ta käiski nagu päeva ajal magamas siin krundi peal ja, ja õhtuks läks ta metsa. Lähmegi selle talu õuel juba on tuul ajanud nii palju tammelehti maha, et need on suured lehevallid juba ja sahisevad siin jalga talle täna tuuline ilm ka, nii et puud võtavad üsna tubli kohina. Tüdrukud, tulge mulle nüüd natukene lähemale siia. Kristin, kuuene Martina, kaheksane. Nemad nüüd räägivad oma kohtumist karuga siin sellel õuel, see siis oli paar nädalat tagasi. Rääkige kuidasmoodi, see oli, kuid esimest korda karuga kokku saite. Kust te teada saite, et karu siin meie õuel elab? Ma siis vanaema helistas, et ema rääkisid siis vähem, ütlesid, et täna oli karu õue peal emaidlesid kas tõest, ja siis järgmine päev läksime vaatama ja, aga me ei uskunud, et käru nagu olisi Nõveda jääge. Kui me nägime, et et ta oli, siis me hakkasime oska siis kui me tulime. Me nägime näkku, kui me tellime, märkasin, et ta siis seisab kuskil siin. Aga ta oli hoopis seal puud, äge, et nagu ema on avastesse, kui tema nägi teda seal puutega. Minule meeldisid ja selles selles, et Tallinn Ma ise kogu aeg, kui ta ei lähe mu lastest, siis see kärg ronisin enda lemmikupuuaed, kus Kolse lemmik puu tal oli siine sauna ees oli eks emaga magamisurus, kus ta magas ja teine ronis ka ta nagu kartis kõik. Sellel puul on need küünejäljed sellel käel listega kraapis lonis otsa. Mäletiku emme läks talle naka Ühe Sämmastes lähen tema kael rois sinna ja siis üks. Ja siis, kui ema läks nagu natukene turismindus läevale peletis alles saada, äsis ema läks siis täna jäi kõrvu ronisid köhis puued. Ahah, nojah, aga läheme siia rehe alla, siis tuul võib-olla nii hirmsasti kohise meil natukene vaiksem rääkida ja rehealuse uksed lahti, siis me näeme ilusti seda õue. Aga kuule, Kristin, räägi sina nüüd. Kuidasmoodi ikka sul see esimene kohtumine oli, kas natukene niisugust hirmu? Ei natukene, kellega palja ei tekkinud, seda. Ta oli nii väike käru, ei kartnud seda teda sinust igal juhul palju, palju suurem. Nagu meie, me lapsed, aga tema iga laps, et ta päris sule vaena käruga ja need siis arvasid, et lapsed omavahel tunnevad üksteise suhtes sellist sõprust ja talikirjak täi ainult pais seda enam siis sõbranna. Rääkige, milliseid ventise karutüdruk siis siin õue peal tegi? Ronis puu otsa ja kas ruttu või aeglasel Tähkides pühkides et niisiis ise vahepeal tal nagu libises ka, järsk, kui me tellime siit nagu välja, siis oli siin kuskil siin õue peal, esimene läksime siis ta kohe ronis sinna puu otsa oma magamispoed siis kümnekesi nendest pilti tegema, siis ta teemast seeni näiteks kõven ja tas ei kõik ploomid ära. Velje pirnid. Sa tulid, väike korvike käes, mõtlesid, et saaks kah saaki natukene. Tahtsid ploomi maitsta. Ja mina arvan ikka kõik endale ära söönud. Ja siin. Võiks olla veidi meesi. Nonii õhtu hakkab juba hämarduma ja istume praegu autos, tulime siia sooja sellepärast, et päris jahe hakkas, niisugune õhtune rõskus tuledsitele loopealse ja siia tammede alla koguneb, nagu see niiskus. Saame tuttavaks. Kaja Kübar, Nigula looduskaitseala spetsialist. Me oleme sellepärast tulnud siia talu juurde, see on Andineemes, et et siin selle taluõue peal on vähemasti terve nädal aega olnud üks noor karu. Kui inimesed, kes suvekodus kas seda kasutavad, tulid oma koju siin nädalavahetusel, siis ootamatult krabises midagi sauna taga. Kui mindi vaatama, siis oli ehmatus üllatus suur, sest sealt sammus vastu päris niisugune. Ma ei tea, kas mõtlen siis õigesti, ma jään ise näinud. Pereliikmed on rääkinud, et umbes meeter 50 kahel jalal püsti seisev Noh, selle kohta võiks umbes arutajad, hirmul on pisut suuremat hinnad karu kohta lähemalt täpselt midagi ju öelda ei oska, et kui onu või miks ta selline üksik on? Noh, aga kuna ta elu näitab, et nädal aega siin üksinda ringi käinud siis noored karutasin, kui nad jäävad üksikud, siis nad tulevad inimese käest abi otsima. Ja ilmselt on selle karupojaga läinud. Igal juhul nädala pärast tuli rahvas tagasi ja varvas, et karu on oma teed läinud, aga imestus oli suur. Kui esimene kohe, keda nad õue peal märkasid, oli seesama karu. Ilmselt arvas ka tema niimoodi, et nüüd on inimesi läinud ja siis on nagu aias ja olla ja süüa rahumeelselt, aga üllatuseks leidis nad jälle tagasi, tulid. Sellel noorel karul oli vasakus kõrvas, eks kollane märk. Üldiselt märgistatakse karusid niimoodi kollaste märkidega. Kuna ma seda karu ei ole veel näinud, siis ma nagu täpsemalt ei oskagi midagi öelda. Aga paistab, et ta on ikka inimeste juures olnud, sõltumata sellest, et ta tagasi tuli. Kas ma sain valesti aru, aga kuna õues rääkisime, siis te ütlesite, et mina olengi selle karu kasvas. Kaotanud, kuna seda karu ei ole näha, on nad, siis ma selle karu kohta ei oska kongreetselt öelda, aga aga need ülejäänud kuus, kes selle aasta veebruari algusest meie juures on olnud, jah, neid ma olen küll üles kasvatanud, et kuusk karupoega toodi kolme erineva seltskonnana, kõigepealt kolm karupoega Lõuna-Eestist Nendel jahi käigus tapeti ema ja tulid sel ajal 30. jaanuaril konnad, meile toodi umbes kilo 200 sellised väiksed väikse koera moodi. Niisiis läks umbes kuu-poolteist ja Kesk-Eestist peaaegu Jõgeva maakonnast toodi kaks väikest karupoega. Nendele ilmselt ema oli hakanud kartma metsatöid, mürisevad masinaid. Ja seega siis viimase võimaluseni. Üldiselt ema hoiab ennast ikka pesa juures poegade juures kinni, aga enda hirm on suurem ja ju ta siis olid lahkunud. Nüüd siis üksinda jäänud. Ja viimane oli siis umbes kaks nädalat neist kahest veel hiljem Lääne-Virumaalt üksinda tuli samamoodi inimeste juurde. Algselt olid need nagu kahekesi, aga teine ilmselt läks omapead kuhugi ära ja ülelagedat välja, nii et kätte saada, teda ei olnud võimalik, ehkki nädal aega kestvad otsingud. Aga kõik need sobisid üsna hästi, nii nagu väikesed lapsed ikka omavahel saavad hästi läbi. Olgugi, et need olid erinevatest peredest ja ja nii nad siis niimoodi kuuekesi koos kasvasid senimaani, kuni kuni tuli aednid laasta metsa, päris algus algas meie köögist, seejärel vannituba, see järelviline välimust, ainuke ja viimane etapp enne siis sellist vabastamist oli, oli lihtsalt saadik. Millele me siis suve poole jätsime juba väravad lahti. Võtsime maha elektrikarjused, niisiis kui väljaspool olid need esiteks siis pool kaitseks sellest, et jõmmid ei roniks kõige ruttu üle aia ja väljaspool sellepärast et ülejäänud võõrad karud, eriti isakarud ja hundid ja ka hulkuvad koerad ei tuleks neid tülitama. Noh, ja siis oligi aiast vabanemise aeg, kui nad natukene kartsid, ei julgenud väravast välja tulla, eriti kaks tükki. Hakkasin järjest suuremaid ringe tegema ümbruskonnas. Ise hakkasid endale juba süüa leidma, kõik vanad kännud, kaevati üles, otsiti putukaid, pudrunite, kõik läbikoorid ja noh, selline päris mõnus karu, tallermaa on seal praegu järgi ja ja need on siis suvel toodud kolm karu Põhja-Eestisse täpsemalt kohta ei ütleks. Ja kolm tükki on Lõuna-Eestis. Nii täna me tulime siis siia, et vaadata need, et kas karupoeg on veel edasi siin aias ja kaasas on veel teiega koos kolleegidest. Nigula looduskaitseala direktor Enn Vilbaste, kes on ka tegelenud karudega päris algusest peale ja neid inimesi, kes algusest lõpuni nii-öelda nendega koos olnud, on ainult kolm. Ja praegu need Me nägime ainult puruks murtud ploomipuid ja karu küünejälgi puudel kus ta oli roninud puude otsas ja ja karusõnnikut ja kõike seda, et üles võetud kartulivaadi üles võetud organdi peenart. Nii et siin siis päts oli toimetanud küll ja ühe puumurdmise jälje järgi te arvasite, et see on üsna värskelt toimunud, aga antud hetkel ta õue peal päris ja aias ei olnud, nii et ta on nüüd võib-olla siin üsna lähedal metsas luusimas ja mine tea, võib-olla mõne aja pärast on jällegi õuel ja tamme otsas tagasi. Mida siis teha, mida teeb üks inimene, kui ta tuleb ootamatult oma suvekoju ja väikesed lapsed on ka kaasas ja ja ühtäkki sammub karu sauna tagant välja. Nii kõigepealt see, et need ploomi ja pirnipuud kannatada saanud, selle üle ma muidugi väga imesta, sellepärast et metsas sel aastal tõesti midagi süüa ei ole just sellele kuivuse tõttu. Aga, aga kummaline on see, et, et on kahjustused kartuli porgandimaal asest üldiselt karud selliseid asju ei söö karudele meie poolt pakutava kartuli või porgandi Nad jätsid lihtsalt vedelema sinnamaani, kui ära mädanes. Aga mida nüüd siis teha, sõltub? Paljuski harukorrast ei tohiks kartma hakata. Ja selles mõttes just kartma hakata, et joosta püssi järgi ja kiiresti loomakene maha lasta. Samal ajal ei tohiks ka liiga julgeks olla. Sest ka neil on oma selline kindel vahemaa, mille puhul nad võivad veel inimeste välja kannatada, mille puhul mitte ja nende käitumine ei ole niimoodi, et arvatav, et, et me nüüd teame, et ema keeramaid ümber jookseb minema, see ei pruugi niimoodi olla. Ja tegelikult inimene jooksmisega joy põgenesest karu minu teada vist jookseb 40 kilomeetrit tunnis. Noh, kui ta tahab, võib ta väga kiiresti liikuda ja, ja vahest jahe edestada. Aga üldjuhul peavad need inimese karu kokkusaamised kui kõik on normaalne, nii inimesed kui ka arvutis, nii et eks lahkub ühes suunas ja teine teises suunas, noh sõltuvalt kiirusest. Kes kui kiiresti kuhugi, aga kindlasti ei tohiks neile pakkuda lisasööki-jooki, sest isegi uina raha juurde tulnud ja hakkavad harjuma sellega, et siit saab pidevalt juurde süüa. Et siis nad hakkavadki siin käima ja kodunevad järjest rohkem ja rohkem ja rohkem pärast ei ole olulist valikut, mida nende karudega ette võtta. Nad ei tule lihtsalt metsaeluga enam toime. Ilmselt tulevad metsaeluga toime, aga lihtsalt sellel praegusel aastal ma usun, et need ei ole ei esimesed ega viimased karukahjustused. Ja sõltumata sellest, kas nad on siis nüüd inimeste poolt üles kasvatatud karud või või vabad metsaelanikud, mõlemad hakkavad ilmselt sel aastal veel järjest rohkem tükke tegema ja inimeste ütleme aiasaadusi nahka pistma ja võib-olla ka mesitarusid kahjustama. Sel aastal ma ei imesta, kui sa saad, oleks väga palju. Pullase lõhutut, ploomi ja pirnipuud, need noh, võib ju võtta nii, et hea küll, karu tahtis süüa ja, ja mis siis ikka teha, aga võib-olla siiski natukene halvem variant on see, et et me ikkagi ju peame karu kartma. Jah, ja kui nüüd mõelda teistele puudele, mida metsas jääb järjest vähemaks metsaraiete tõttu metsade arendamise tõttu kus vaene karu siis olema peaks. Hõrendikus ei ole ennast varjata, toitu seal ei ole. Küll on need suured metsamasinad, mis mürisevad, ja saed, mis vinguvad pidevalt ta loomale olulist valikut. Ja vahest edaspidi läheb see probleem veel suuremaks. Metsloomal ei ole enam kohta. Kui need on nõnda, et karu on tulnud õue ja alguses ehmatad, siis vaatad, et päris armas loom ja äkki te siis mõne vea ja rumaluse panetele pangiga vett, sest et loom on kuivaga tõesti ära kõrbenud nii seest kui väljast ja ahnelt joob ja võib-olla, et äkki viskad mõne küpsise. Ühesõnaga, tädi paha, kas viga, et mida siis teha? Kõige parem oleks anda teada meile, see tähendab Nigula looduskaitsealale, metsloomade turvakodusse või siis teavitama näiteks oma lähemal seisvat keskkonnaametit kas või abipalvega pöörduda või võtta ühendust Nigula looduskaitsealaga. Ja üldjuhul me tuleme välja sõltumata ajast ja ükskõik mis loomaga tegemist on, nii et midagi saab sellega ette võtta veel. Ja kui nüüd see karupoja kättesaamine siin õnnestub, ma ei usu, et ta, aga võib-olla paari nädala jooksul või millalgi siis on veel lootust teda ümber teha. Seda hirmu ei pea olema, et sellel karupojal on, emasin kuskil metsas ja jälgib ja vaatab ja muutub agressiivseks. Kui ta on üksinda siin nii pikalt olnud inimeste juures tal seda ema kindlasti ei ole sest muidu oleks ta emaga ja nad käiksid ringi ja ema teda kindlasti ei tooks. See näitabki seda, et karupoeg on kindlalt üksik, tuleb siis inimeste juurde nagu abi paluma. Väikse korru loom. Ja siis inimeste kohus ongi tegelikult talle abi anda selles mõttes, et teadjad inimesed kohale kutsuda, kes aitavad tal siis leida selle õige tee üles. Jah, või, või kui, siis vähemalt enne konsulteerida, et mitte hakata söögilaadungit panema jumala eest, leiba-saia liha, mis kõige hullem? Nad ei ole lihatoidulised, nad ei ole seda kunagi saanud. Ja ma loodan, et nad ei saa seda enne, kui nad metsas puhtjuhuslikult leiavad mõne jäänuseid, mida meie metsades muidugi on. Nad ei ole üldse lihatoidulised. Vot selliste pisiasjadega peab arvestama. Vulkaan ja Rein esi Võiks olla veidi me siin. Mis sest, et teesi Me olime ära sõitnud ja kui me tulime tagasi koju, siis esimene asi, mis meile teatati, oli rõõmus uudis, et maal, meie enda õuel ja aias elab karu ja siis sai mindud vaatama, jutustab tiitmade. Ei võtnud meiega seda asja nii väga tõsiselt ja et see karu nüüd seal on. Ja kui paar päeva hiljem mindi Nigula inimestega karu vaatama sinna, siis teda seal ei olnud. Ja kui me siis laupäeval läksime, ei paistnud ka karu esialgu kuskil olevat, aga abikaasa teda nägi väljaspool aega kadakapõõsa ja tamme tüve vahel, seal ta siis istus ja seisis. Ja siis käis mul esimesena peast mõte läbi ja tuli meelde lapse ja noorepõlveaegne. Lorilaule ta karu, kartma peab seda igaüks, mees teab, hundist rääkimata. No läksime sinna võrkaia poole, siis karu vaatama ja tali nagu aiast väljas, kaugemal aga karu ei olnud ka kade poiss ja tõusis püsti ja hakkas momentaalselt meie poole tulema. Ja tuleb ausalt tunnistada, et me pistsime punuma. No mina võin vahepeal nii palju rääkida, et ma olin vestelnud siis õige mitme looduse inimesega enne ja kõik absoluutselt kõik mõnitasid väga ettevaatlik olema. Kõik ütlesid, et mis sellest, et tegemist on noore karuga, mis sellest, et tegemist on justkui sõbraliku karuga, arvestage, et tegemist on metsaloomaga ja murdja kiskja ka, et inimene ei või iialgi teada, millal kiskja otsustab rünnata. Ja kui ta ründab, siis vaatamata sellele, et ta ei ole veel päris täiskasvanu, on tal murdja jõud ja murdja küüned ja ta võib osutuda väga ohtlikuks ja sellepärast me olime siis ka alguses võib-olla kartlikumad isegi või vähemalt ettevaatlikumad, kui ülejäänud meie pereliikmed. Ütleme, sellel meeldejääval 18. septembrikuupäeval, kui me olime oma raja talus ja, ja karuga tegelesime, siis naispere oli muidugi tunduvalt ettevaatlikum ja Valmis mees pereliikmeid ohverdama, kui asi läheb väga karmiks. Aga Aru ei näidanud üles niisugust otsest agressiivsust, aga paistis silma, et ta vaene tüdruk, nagu hiljem selgus, on väga joomata ja söömata, sest meil on seal aias üks vana vann mis oli poolenisti vett täis, aga see oli tilgatumaks tühjaks limpsitud ja seal olid karu jala jäljed emaili peale all ja siis on meil veel üks niisugune vana kellataoline vee kogumise nõu, mis on aasta ringi kogu aeg vett täis ja sealt kunagi vesi ära ei lähe. Vihmavesi koguneb ja selle oli karu ka tühjaks joonud. Ta võttis ta siis kohe koha sisse, istus meie kollase kausi kõrvale, kus meil suveti ja kogu aeg vesi seisab nii-öelda näeb näo loputamiseks ja nii edasi. Ja mul ei olnud mingit kahtlust, milles on küsimus ja sai siis kaevust kaks ämbritäit vett toodud poolembrida jõi pool ämbrit umbes ta jõi limpsi ära ja siis ma valasin sinna kollasesse kaussi ja siis loomulikult oli jälle seesama lugu, mis juba nädal-kaks edasi, et kaust tõmmati ümber endale peale ja siis mõnusas tipaterdati seal vee sees. Pirnipuu oli selleks ajaks tühjaks söödud, tilgatumaks ta oli käinud ka seal üleval pirnipuu otsas, kõik, mis vaja, ka söönud, aga õunu ta eriti ei tahtnud, sest õunad tänavu aasta viletsad on vähe ussitanud ja koitanud ja need õunad olid meil kõik seal alles ja teine pirnipuu mis on natukene viletsama ja niisuguse kõvema ja mitte eriti magusapirniga, esialgu see vajab natuke pikemat küpsemist, vaata seda pirni, preili ei soovinud see olnud mokkamööda. Tammetõrusid sõida küll väga osavasti näha kohe, et Venemaal õppimas käinud karu sõi nagu sihvkasid ühest suu poolest sisse, natuke ragistas, teised poolest tulid tammetõru, koored välja. Ja Nigula inimesed Vilbaste imestas ka, et karu ei peaks nagu tammetõrusid sööma. Aga mis sa hädaga teed? Ja kõige toredam selle asja juures oli muidugi see, kuidas ta siis oma käpa imes ja sealjuures nii nagu üks korralik väikene mootor verises ja ja Murises ja seda käpa imes ja algul me tundsime, et kuna ta nüüd sülle aia käib ja võrkaed on pealt terav ja, ja seal on veel selle vana eterniidihunniku, et küllap ta vaene sell on oma käpaalust nüüd siis vigastanud, limpsib seda. Aga see tuli välja, et tuli meelde hiljem, kui meile meelde tuletatud karu jõutusi imeb käppa iga kell. Ja seda käppadega tõesti imes, natukene sõi, tammetõrusid siis lasin ennast Lõsakile maha ja kukkus käpal otsima. Paremat käppa rohkem vasakut, vähem. Ja seda ta siis tegi tõelise traktori, mootorimürina taolise nurrumise või või, või põrina või niisuguse mõnu hääle saatel. Ja kui siin vahepeal sellel viimasel jutustatud päeval mindi, siis kiiruga tooma fotoaparaati, mis ka oli maha jäetud, sest arvati, et ega ikka seda enam ei ole ja, ja filmikaamerat samuti siis mul oli au olla temaga tunnikene kahekesi ja see oli ka omamoodi niisugune tore tund, sest ma pidasin talle ikka kogu aeg silma peal, sest et kuna oli Nigula rahvast oodata, siis ei tahtnud ju, et seekord karu läheks tõesti metsa pakku ja ei tahtnud ka siis ilma jääda sellest fotost või, või filmikaadritest. Ja siis ma kutsusin teda tagasi, jällegi, kui ta oli lipsanud aialt läbi ja tatsas metsa suunas. Ega tal ei olnudki plaani ilmselt kaugele minna, aga ta sealt otsis oma tõrusid ja, ja käis jalutas ja nii kui ma natukene siis hõikasin teda kas siis mõmmi, mõmmi või oku kokku või või ükstaskõik, missuguse niisuguse enda meelest niuksed harukutsumisega proovisin teha siis ka seda kutsumis häält, mis Nigula rahvas oli enne teinud. Teisipäeval, kui nad ei saanud teda kätte seda, seda umbes niisugust häält ja karu tuli tagasi ja tuli klaasi ja muutus nii usaldavaks, et esimest korda ma siis nägin seda, et ta tuleb ukse taha, vajutab käpaga lingile, tahab just nagu uksest sisse saada, vusised ja pusis, nuusutab uksepraost, siis tuli ta akna taha, tõusis täies suuruses püsti, vaatas akendest sisse, nühkis oma märja ninaga aknaklaasi, määris oma käpakestega see, millel olid muidugi suured küüned seda valgeks värvitud aknaümbrise lauda ja praeguseni on need aknad veel natukene Mäkerdatud ja need karukäpajäljed on seal aknalaudadel peale ja inimesed arvavad tuttavad, et ega nüüd ei tohigi neid aknaid pesta. Seejuures on muidugi, kõige hämmastavam on see, et too karu lasti lahti või oma käe peal elama kuskil seal Järvamaa metsades. Ja Järvamaa metsad on meie Lahemaa rahvuspargis olevast alust kuskil 100 kilomeetri kaugusel ja selle vahe on ta siis tulnud oma jõuga ja leidis meie hundi üles. Nii et. Ma ei tea, võib-olla ta on mujal aedades ka käinud, aga keegi ei ole kurtnud, et nende õunapuud ja kartulipõllud oleksid mingil määral kannatada saanud. Meil on seal neid metsloomi ümber maja kogu aeg olnud põdrad ja rebased ja metssead ja jänesed ja rästikud ja aga niisugust elamust, nagu meile see Karu Mam pakkus. Mõne nädalalõpu jooksul niisugust võrratut elamust meil ei ole olnud ja ta temast oli päris kahju, kui ta lõpuks siis natukene magama uinutatuna tassiti süles džiibi taharuumi bändi seal tugev džiip, tagumine luuk pandi traatide ja nööridega nii kõvasti kinni, et noh, et kui ta tunni aja pärast üles ärkama, aga Nigulasse on kolme tunni sõit meie juurest, et küllap ta siis lammutab selle tagumise luugi lahti ja tuleb sealt välja, aga seekord siis niisugust asja ei olnud. Muidugi üks huvitav asi oli ka see, et ta võttis selle krundi omaks ja täpselt teadis, kus krunt lõpeb. Seal käisid inimesed karu vaatamas. Värav oli meil lahti, väravast välja ei läinud, aga kui need väga kaua aga jäid siis seal meie krundi peale ringi liikuma ja pildistasid siis kalu, tõusis ta kahe tagumise käpa peale. Ta ajas tulnukad väravast välja, aga ei läinud kaugemale kui selle värava piirini ja hoolitses selle eest, et need inimesed sealt väravast sisse ei tuleks. Vaid aia tagant vaataksid. Kaal ja reid esi. Võiks olla veidi me siin. Mis sest, et te siin Toidulaud. Enn Vilbaste, Nigula looduskaitseala direktor. Levi ei ole kõige parem, aga ma tahaksin siiski küsida värskeid uudiseid meie ühise tuttava karumõmmi kohta ma ei tea, kuidasmoodi ta nimi siis nüüd täpselt oli, kas ta oli siis nüüd Minni võimanni? Ega minagi seda täpselt ja meie kutsume teda triibuks ja, ja triip on meile ja praegu momendil on nüüd rohu sellepärast, et arvatavasti taanlased teiste kogulaste liitunud. Aga ta on selline nais-Nipernaadi, et üldiselt on üpris isepäine ja ta jalutab ka selle teiste juurest minema. Et talle ei teegi väga suurt rõõmu olla oma õdede-vendadega koos Üldiselt karud on üldse sellised, et nad armastavad üksindust ja, ja paistab, et tal on see täiskasvanud viga natuke varem saabunud kui teistel ja, aga, aga noh, looduses ta praegu peaks teistega koos olema, sest üksinda hakkama ei saa. Kuidas ta selle transpordi üle elas? Transpordilaste hästi üle ja ka teise transpordi vedas, elas täiesti üle ja, ja noh, ütleme, et me teie juurest me tõime ta küll me pidime kasutama natuke uinutid, aga, aga viimane kord transportida ta täiesti täiesti, et me ei kasutatigi mingeid vahendeid selleks, et teda panna auto pagasnikusse, sest muud võimalust ma lihtsalt ei olnud. Ja ja kui pika reisida, siis pidi autos üldse läbi tegema. Viimane kord oli, see 30 kilomeetrini on täis noh, selle tõhusust alustada rahulikult, ta magab. Ja nüüd te ütlesite, et alguses ta läks metsa, oma õdede-vendade juurtega, siis ta viskas veel kord varvast. Jah, see oli ja, ja ma arvan, et üks põhjus on selles, et, et võib-olla siiski meie metsades on Airimine nii suureks läinud, et nad jälle lahutati ära ja, ja põhjus on muidugi see, et kaitseala ümbruses kaitsealal liigub üks, üks päris tugev hundikari praegu, mis võib ka neid lohutada. Hunt ja karu. Kas nad on siis võrdsed vastased? Momendil tähendab päikesele karule Wanda võrdne vastane. Kui oleks täiskasvanud normaalne, et emale karupoegade juures, siis loomulikult on karu hundist üle. Millal siis nendele mummidele nüüd see talveuni hakkab peale tulema ja kas nad on suutelised ise nüüd pesakoha üles otsima ja ka pesa ehitama, on see instinkt nende sees nii tugev? See instinkt on neil olemas, noh, Venemaa kogemused räägivad mõningaid, tuleb aidata, et nad ei suuda ise murda vajaliku hulga oksi ja kõike muid asju. Aga noh, taloni peaks nüüd, oktoobri lõpus, novembri alguses olema algama see asi peale, aga noh, mis ilmad teevad, seda ei oska ütelda, sest see kõik sõltub õhutemperatuuridest. Kuidasmoodi te oskate teda aidata, kui ta näiteks ei tule toime, kas ta jääb kuidagi pooleldi kaetuna unisena kuskile lamama ja te leiate ta üles ja katate paremini või kuidas see käib? Meie meie ainuke abi, mida me teha, saame nii-öelda raiuda neile natuke kuuseoksi sinna appi, kui me leiame koha, kus nad hakkavad pesa tegema, kui me leiame. Ja ega rohkem ei saagi neid aidata, sest et ega karul ei olegi see pealt kotteni Hollaline talitamisel, sest et karud on poolunised ja nad näevad ka talvel väga hästi Kui ta nüüd ilusti talveunne jääb ja talve päris ilusti tema jaoks möödub, siis kevadel ärkab ta üles ja tegemist on siis juba täiskasvanud. Jääb loota, kuigi noh, praegu näitab seda, et eelmine aasta sealt Venemaalt tagasi toodud kolm karupoega ei näidanud seda, et nad on metsistunud, sest et ikkagi eelmine aasta ja sel kevadel, mis näidene, karusid toideti ja kui inimene nüüd neid siiski veel toidab ka meie omasid prooviks süüa anda või jõu anda, siis võib asi hukka minna. Nõnda siis, et me võiksime öelda praegu ka läbi eetri kõigile nendele inimestele, kes näevad noort märgistatud karu kes tundub olevat sõbralikum kui tavaline metsaott et mitte temale tähelepanu pöörata ja võimalikult katsuda jätada omapäi. Ja kindlasti ja teine asi, kui sellist oti ikkagi nähakse, siis meeldiv oleks, kuni kolme laseb ennast elatada. Püüame ta siis jälle paiguta. Sellistel Kõnumaaslikust inimesel kokku ei puutuks. Ühe Karu seiklustest koduõuel jutustasid Kaja Kübar ja Enn Vilbaste Nigula looduskaitsealalt ja selle pereliikmed, kus siis karu tõepoolest koduõuel seal oli ja nemad olid siis Annika, Martina, Kristin, Tambet, Vahur, Tiit ja Reet Made. Mis? Siin. Moi kloore, syydee, siinide. Koera ja poni siin mõni väga. Armas. Ma ei näe siin mõni väga Armastav. Siis, kui ta Uus tee. Okei seetumiske, kui ta suuski meiske, kui tal pole kelku saaniks WK saanisõiduplaani poole karva karupükse. Kindlaid sai teemütsi, vaesel metsaasukad on maas. Siis, kui sa ja Blu ma, aga ka uut v? See käib ka luu sees teelt.