Valla paisake aknede mul rõdul kõik aknad, ärge hoolige klaasidest. Raugus, äikese eelnes raskesti lämmatab. Olen roidunud. Olen tüdinenud nägudest, olen tüdinenud raamadest, samuti fraasidest. Minge, ärge mind häirige, parem, kui oleksin ikka teist hoidunud. Tahan päeva- ja õhtu mõistuda rõdul märgeenindudes pilguga. Kas on midagi erilist, mis seisa korduda, kaugel? Ei lähedal? Meeles ei Alda ja talni. Tagan rokia Bakuumul veel selgesti vilguvad. Läänemeri muudest võrratult kaunim on tõesti siin põhjatähe all. Lumivalgeke märi, härjapealeht närvi üleni õilmitseb kirsiaed, piirjoonte, ta ilmutus, helesinine prints Eirik, kalliilit, võib-olla kõik värvuslik, tujukas puhanglik, äärmiselt nukker, kärsitu, justkui aeg. Kirglik iha ja kutse kroonitud skanda. Ta võib palve ja võim olla. Sestap olengi rajanud maja armsaima merre, kõrgele kaldale. Õhust kadundun summ. Legendide Ingrid on Norra rannik. Tee eesti koidik, kuis algate? Karge Eestimaa Kogude võlu Musilmile ulatab. Kes on see mees mere kaldal eesti rannikus, kogu Põhjamaade sümboolikat nägemas jalu lendamas? See on meie sajandi üks tuntumaid vene luuletajaid Igor Severjanin. Tema sünnist möödub homme 100 aastat. Tuntud ja tundmatu Severjanin sest revolutsioonieelsel Venemaal oma esikkoguga kõue g b ker 1913. aastal erakordse menu saavutanud poeet elas oma hilisema elu alates 1918.-st aastast Eestis. Ja kuigi ta püüdis kodumaaga sidet pidada ja kaalus sinna naasmist jäida ometigi seega vene kirjanduse suhtes emigrandiks. Sestap ei ilmunud pikki aastaid tema mahuka loomingu uustrükke, rääkimata kirjandusteaduslikest käsitlustest. Tänaseks on siiski raamatukogudes kättesaadav Severjanin luulevalimik sarjas biblio Dieka poeeta ilmus 1975. Ja kirjaniku 100. sünniaastapäeva eel. Neid on ilmunud hulk kirjutisi küll aga njokis, küll Joonastis, küll literatuurne Rassiiess, küll mujal. Neil päevil ilmub Eesti raamatu väljaandel väike venekeelne luulevalimik. Oodata Ansiveriaanile pühendatud koguteost. Venok poeetu loomingus tuleb meie noorema põlve uurija Rein Kruusi huvitav publikatsioone Severjanin Eestist. Tserepowetzi linnas. Seal noores reanini kooli linn, korraldati tõsine teaduskonverents, mille teeside raamat saab esimeseks nõukogudeaegseks Everäänini käsitluseks. Eesti keeles ei ole Severjanin luulete eri raamatutena ilmunud. Tänases saates kasutame ajakirjanduses ja mitmesugustes koguteostes ilmunud eestindusi August Sanga, Alt, Merike Pault, Artur Alliksaarelt ja Andrese esinilt. Viimased on kõige värskemad. Esimesed Severjanin tõlke tegi aga omal ajal Henrik Visnapuu. Seeweräänini luule väidavad asjatundjad, on väga raskesti tõlgitav ja esitus, kes seda kuulnud on, teab kõnelda ka selle omapärast. Kuid Severjanin kodu-uurimuslikku plaanis on meile lähedane. Pole teist nii kuulsat vene luuletajat, kes nii tihedalt Eestiga seotud oleks. Sel teemal on kirjutatud. 10 aastat tagasi kirjutatakse nüüd meil Eestis veel elab inimesi, kes Verjaniinit mäletavad. Üks nendest on kirjandusloolane ja tõlkija Jüri Schumakov, kelle lahkel abil oma saates teele läheme ja luuletusi lugema tulnud Jüri Krjukov. Kui paažilt kuningannal tähed on minu anud neil värss metall. Mind veetlevad seal koodi, hooned, neil tornitipud, naelana poolkõdunenud ilu, joonev ja muistsed jutud ujunda. Seal aknast paistab veiklike meri ja kõrvus tänavate Kait. Ma naudin põhja mõtteteri ja unelm all on austrimaik. Kui armunud paar, ma lendan linna, kui saabub vaban. Neljapäev üks võlu. Visalt kutsub sinna mind läbi Jõhvi Sillamäe. Tiberiaanini sidemed Eestiga algasid juba vanematelt. Nimelt poeedi isa Vassili Petrovitš Lotarioff õppis Tallinnas pantsioonis. Seda teed käisid sammud tikaks temad tädidest. Nii et on võimalik, et lapse eas juba see viräänen on kuulnud oma isa suust. Mälestusi Tallinnast Kadriorust, mere äärsest linnast ja juba lapsena veetis viräänin koos oma. Eestis nimerd Narva-Jõesuus süveräänin pidas oma õpetajaks Feodor Sova Cupi survega tuntud luuletaja ja tun tuttromaanist ja samuti kriiti. Noorseviräänin käis oma õpetaja oma meetri juures külastastada Toilas ja see imepärane koht ahvatles teda ja Pääle seda alates 1912. Igal suvel veetis poeet Eesti rannikul Toilas nõnda Eestis vanastika nimetatud töödada Toila laulikuks veralinud käis mööda Venemaad esinemas nimelt ta oli mitte üksnes tun tud ja oivaline poeet, vaid ka väga hea etleja. 55 esinemist oli tal Peetrilinnas siis Moskvas, Kiievis, Kaasanis, ta käis Jaroslavlis gastro maas, jumal teab, kus igal pool esinemas. Tollal see ei olnud nagu viisiks Tsaari-Venemaal, see oli ainu pärane nähtus ja see puhul võime ütelda, et Severjanin on vene ressitaalide alustaja, tema kuulsus tänu nendele esinemistele üha kasvas ja tema nimi oli igaühel suus. No Ivan vulin kunagi kirjutas nõnda, et vähesed teavad, kes on seal või kes on ütleme, Pruussow ja isegi ei tea, kes on vuunin, aga Igor Severjanin tundsid kõik 1900 18. aastal Severjanin valitigi Moskvas vene luuletajate kuningaks. On ikkagi tähtis, sellepärast et tol ajal olid ju elus nii valm, mon kui k. Verioossof ka sellised tegelased nagu blokk või Majakovski Majakovski oli ka saalis seal polütehnilises instituudis ja nagu tahtis kandideerida, kahjuks tema ei saanud nii palju hääli. Ja siis pärast see mõjus talle natuke närviliseks tegi. Ja siis ta isegi hakkas karjuma, et ma kõik kuningad ei ole neid vaja ja nii edasi palju, mis juhtub. Con pärit aadlisoost, see on tuntud perekond, ženšenn, ženšiinid. No teatavasti luuleharrastajatele on teada, et on olemas niisugune luulet. Ženšenn, mis puutub süviriaalini perekonda, seal väga tuntud perekond, nii isa kui ka ema poolt, selles perekonnas on pärid kuulus vene Röövinska ja tema lavanimi oli Maravina, no kõigil on ju teada veel raadiokuulajatele on olemas rahvakunstnik Jevgeni Moravitski tuntud muusika tellile. No peaks mainima. Isa poolt tsiveräänini vennapoeg, tuntud laulja ja režissöör, kes pärastpoole siirdus nimelt Itaaliasse. Tema õige nimi oli Victor aurav, aga varjunimi oli Vitooria Antoga, kes oli tuntud teatrilasskaala režissöör. No sugulastest peaks mainima ka kalantaid, sest Alexandra hajuna kõlantai tuntud diplomaat, naisdiplomaat taoline nimeka Šiveräänine sugulane, tema oli tsiviraanini vanema õe sooja sõbratar. Ühel ilusal päeval, kui kalontai jõudis Helsingi astustema raamatukauplusesse, seal nägi, äkitselt on Ševirääneni luulekogu paduczes triminina, tema ostis seda ja kirjutas Pääle seda tsivirjaanile Eestisse kirja, millest Ta tunnistab, et muidugi nende elus on teada. Vahesseinetsest viräänen ei ole praegu Nõukogude maal nende hulgas, kes ehitab uut Nõukogude kultuuri, aga sellegipärast tema õige koht on just nõukogude maal ja nimelt tema luulel oleks suur vastu ka ka nõukogude luuleharrastajate südames. Severjanin enda sõnade järgi olevat ta hakanud luuletusi kirjutama kaheksa aastaselt. Umbes seitsmeteistkümne aastase noorukina andis ta omal kulul välja mõned värsivihud. 1913. siis Fjodor soolo publi eessõnaga kõue g b ker esik, kohu edasisele kordustrükid ning uued kogud kuld lüüra 1914 ananassid Zampanjas 1915 vastamata toost 1916. Eestisse jäämine oli teatud määral oludest põhjustatud. Luulekuningaks kroonitud sõitis 1918. aastal märtsikuul koos emaga Toilasse, kuid Saksa väed olid juba Eesti okupeerinud ning Severjanin viidi vahi all Tallinna. Peatselt pääses ta siiski Dailasse. Ševiräenedes sai Eesti elanik ja väga kauaks ajaks tsiveräänin elades toelas, Käis kalapüügil jalutas palju, külastas ka kohalikke pidusid, ühel ilusal päeval astus sisse ja tulede saalis äkitselt tema kuulis, kuidas esineb noor neiu. Tema loeb Friedebert Tuglase merd ja pärast loeb ka vene keeles katkendeid voogoli teostest. Žudin jääb ja nii edasi. See esinemine jättis suure mulje see viräänene pääl, tema astus selle noore etle juurde tänastada ja sestsaadik, nii nagu mulle jutustas, omal ajal Rudolf leival, tema on põline tollane, et meie rahvas sain luuletajad oru pargis sageli noore filissa Kruudiga, kes on filissa kruut. See on teine muidugi huvitus tema isa oli kalamees ja tema põline Toila elanik Rudolf löövalt piss koos temaga progümnaasiumis ja sest ajast ta mäletas, filis oskas nii toredasti kirjutada. Tema kirjandid olid head ja samuti tema kirjutatud luuletused. Ta oli andekas luuletaja, ta kirjutas luuletusi eesti ja vene keeles. Ta tundis päris põhjalikult vene keel, natuke oli tal eesti aktsent juures, aga see oli isegi võluv. Siis filisse kruut luges väga toredasti luuletusi. Palju eelloo sellest, kuidas ta filissas oli sisse võetud, kuidas nende abiellumise puhul, kuna Severjanin oli hästi tuttav minu isaga juba Peterburi ajast astus ta meile sisse ja sus minu vanemaid Uspenski keekusse Tartus laulatusele. No kui nägimins ütleb niiviisi, et noh, Jürist saab ka ikoona hoidja, no ma olin siis väga noor, aga muidugi mõned mälestused jäid. Mul meelde Šivirävin oli üsna pikka kasvu ja umbes sama kasvu oli ikka filissa. Siis oli väga ilus, väga toredad juuksed, peiupoisid olid ka väga toredad. Üks neist oli Praftin tuntud lingvist, selle Kuulsa vene-eesti sõnastikku toreid. Ja teine mees August Alle. Kirikus on kombes laulud. Pool peiupoiss hoiab krooni mõrsja ja peigmehe kohal. No Pravdenerroris väga kerge teha, sest ise veel poole pikkamisi viräänes, ta hoidis väga toredasti 100 krooni, aga all võib olla käsi väsis ära või? Sama huumori pärast võttis kroonia bänni filisse Kruudele pähe. Pärast politsei viräänegi naljatas ütles, et Väätsilis on kuninganna, tema on kroonitud August Alle poolt varsti peales poja sündimist. Noorpaar sõitis Berliini, kus Šiviräänen esines oma luuleõhtutel. Parajasti oli aasta 1922 ja Nõukogude saatkond pöördusse viränni poole niisuguse ettepanekuga esineda õhtule, mis oli pühendatud Nõukogude riigi viie aasta juubelile. Sel õhtul esines tuntud kirjanik, kes oli tollal ka paguluses Aleksei Tolstoi. Ja pääle seda luges luuletusi yours, viräänin ja Berliinis viibis tollal ka komandeeringus Vladimir Majakovski, kes võttis osa ka sellest õhtust. No peale seda aastat jooksul. Noorpaar esines väga paljudest linnades, Šiviraanine õhtutel, kusjuures filissa Kruudi mõjutusel. Sveräänin alustas oma luule tõlketegevus, nimelt hakkas tõlkima ka eesti luulet ja oma õhtutel Varssavis, Belgradis, Bukarestis ja paljudes teistes linnades. Tema esines oma luuletuste ja siis sellele järgnesid luuletõlked eesti kirjandusest niiskustes riigides nagu vulgaar nagu Jugoslaavia ja teised maad. Severjanin esitas luuletusi oma tõlkes ja pärast filissa, kes oli Eesti rahvarõivas eesti luuletajate töid originaalis algkeeles. Peaks tunnistama tseminaar neist vähestest luuletajates, kes on Eesti loodust, eesti maastiku, eesti linn oma loo loomingus nii-ütelda kujutanud ja võiks ütelda, et tal on mõnikümmend luuletust, mis on pühendatud eesti järvedele Eesti jõgedele ja nii edasi. Koguni tema luules, vahest kõlavad ka Eesti sõnad, näiteks on nihukene luuletust, mis on väga nii-ütelda Toilale nüüd ütelda Tüübile, teises Toila on tegelikult sirelid ühtaegu. Nii ülikaunis on olemas niisugune luuletus sirel. Oma abikaasale ta pühendus ka Niisugusi ekspromt. Ossimm Eesti Eli bioannak ees, Touch ka seda poju moolades. Novjav nos. Sõna kevade kõlab ka Shevyriaanini luules. Suveti Sveräänini majakeses käisid külas Tuglas oma eluga. Siin käis Viisla Ingiga. Sealsamas elas Marie Under koos oma abikaasaga võiks kohata Taarka, Valmar Adamsi ja Albert Kivi, et käis seal samuti noor poeet Alexis rannid, kes on tõlkinud eesti keelde Civirääneni luuletusi, peaks tunnistama, et see oli vastastikune nisugune tegevusesse viraanil on ka väga palju tõlkinud ranniti luuletusi ja nad isegi ilmus kaks raamatut rannistis tema tõlkes. Eesti kaljude pealt ärritornel. Kas sul on päevanädalal kuu ma Eestis elanud kui mäge Ruus? Ooey saab varsti neljas aasta ju. Peadpööritavas järsk kaldanõlv. Siit kirjutan ma kellelegi. Ta meenutab kaugelt Peeldunud kallast Tade habet, luulepärleid püüdsin, ma vaidlen mälestustest, aimus pärlipüüd. Mul vanad kõlad kostuvad varju. Vallast jälle heliseb visei prelüüd. Mu hing on ida urmast elevil. Nadiiruse seal põletavalt, suudleb Leilat fantastiliselt, õitseb pühalil. See ilm, maailm on kallis unistus. Kas see ideegi võluvaks mutt, hoidlat ei ole siin mu mõtte virgutus. Kuid Põhjamaad mao omasemaks pean siin öösiti mulle üha laulab, skanda ma teda armastan, mul on siin hea. Las maailm viskleb õudses tormihoos on vaikne, minu varjukas veranda. Ma päevad läbi õngekorki kaen. Mind ootab õhtul minu väike tuba siis lausun endamisi, tuleb aeg, mille eestile ma kõnelen. Mu hing on nõnda rahutu, tee tolmab juba, ma lähen koju, täis on saanud ring. Sind südamest, Ma tänan üllasma, Ella õde sirgu, kasva Tiitselt. Oo, Eesti minu teine kodu, väike, nad kodumaaks nimetada, vot siin siin paistab minu peale selgelt päike. Mul jagab oma ande, Eesti pind läheb elu proosast kujutelm kui linn. Idüll viib meelest elu raskeid käiku. Säära hülgeõnne võlukäike jäära, unistad veel kord, päike võib surmaunest äratada, sind ju ahnelt rõõmu. Ela nagu linn. Sind kutsub laande metsahaldjas, väike. Sind hoiab armurikas Eesti pin. Võib-olla sulle meenub Eesti pind, kui ees seisab kaugeid käike. Sul meenub siis maa hubane ning väike ja nukrameelseks mälestus teeb sind. Ei võlu enam lõunamaine päike. Ses teises kodus laulab künnilind. Arm unistuses, lenda tagasi, kui linn sind põhjas ootab, teine kodu, väike, KUS lumma sõnutajaks peetaks sind ja sinu mõtte imelisi käike. SIND OMA laulikuks peab Eesti pind, sest sinu luule on kui andlik päike. Siin vaan, et valgust annab teine päike kui Venemaad, kust lahti kistud linn on õnnistatud eesti lakepind. Kui ema, hea, siin teine kodu, väike kopp kiige, kus ta hällib sinu mõttekäike. Siin loomise hetkede õõnestavad sind. Mis metsaõdu, jätan siin-seal kurjakuulutavalt kraaksublind. See tappa Talg. Mind kutsub kodupind. Ja sirelilla hetke õied, päike mulle, andke andeks. Mõistke minu käike. Severjanin pilk Tallinnale Reevelile. Armastust Tartut, kus ta sageli käis ja temal on Tartule pühendatud terve rida luuletusi, neist mõned on üsna vallatud, seal on tudengid kujutatud ja näiteks isegi niisugused read opistalieetieg ratiiva, naabrozkašeepraprežniib kiir, Brow kustudientšeskavad, piira pralle Aask stuudieen. Räpiir Tartus ta esines ülikooli aulas. Huvitav, et see õhtu on kujutatud Valmar Adamsi romaanis Esta astub ellu. Toila on üsna lähedal, asub Narvas ja sellega on seletatav, et poeedon tihti käinud Narvas ja Greer on arv või nii või naa või jagarjäärsukerjeposii, joo ja kirjersonaar või c staari totalyark sva joo. See, kes mäletab, tab sõjaeelsed Narva. Peab tunnistama, et see on tõesti üks imepärane linn ja tal oli oma ilme ja sõda hävib. Jõuascawapathodid Maarja Kruus viriga Igor Severjanin pidas kirjavahetust tuntud Moskva professoriga Giorgi Schengeelile ja seal ta kirjutab, et Toila tuletab mulle meelde Krimmi tema maastikke, tema maaliline maastik, need kõrged kaldad ja nii edasi. Toila siit Petrogradi on 200 ja jaama seitse versta maad. Siin on nii kergel luuletada, siin kuusemetsad Kohavad sind leegi Veeaa põhjamaine, kui pärlitoone merre kaob ja hellitada laugel laine siin kõrge kalda juurde. Kui võlu jooma, peekri huuled kui merineitsi näidust joon mind ära teinud, Toila tuuled, siin laulavad mets, merevood teil tere, seal lõhekalateokarbid kirju rannal maas ja hääled eemalt kostuvad ala. Ja sina, minu kallis laas. Mul ammu meelest Toila väike, näen unes tihti eestimaad, oo süda märvi. Mai ja päike ja Toila kuused Kohavad. Maad, kus pole, kus ader targalt vagu veab. Lepp kuuldub pähklipõõsa poole ja Bret link tormis lugu peab. Ja palehigis leiba sööb mees merikaru oli ehtne, kuid aeg tal üle pardale kus igas asulas on kuur, aus orkester, kellaviietee, kus merel valge puri, kuuldub. See nagu mõrsja avaleleb. Maad ei ole või on siiski, kui Aga on, mis maa, see siis? Kas mitte eesti pole riik, mis on väikemaine paradiis? Kuuldud luuletused on loodud esimestel Eesti aastatel. 1919. aastal avaldas odamehe kirjastus Tartus kaks Severjanin ivalik kogu ja uue raamatu raudürt. Edaspidi ilmusid Severjanin luulekogud Berliinis, Tartus, Bukarestis Belgradis. 1919. aastal kirjutatud luuletus poeesia abi Estoni laul Eestist. Sisaldab niisugused salmid. Niekaga Piussakaljevitš tamm Moosutilindooblist ust nuts. Oskavitš meid, prints Karalljevitš, Verni otsak viima kõrvits. Tav Nucarapliiv tahnaweeni katsenukk Viryu prilliv, veoPajeedi geeni Sass lahendusest myymenjev liiv. SAP Omni Sirdav tähendab, Jen Woody Virjuda Ridala suitsa Enno Grelis võla ta. Jääb. Padovne might see Estonia myy vaja eesti koaasis, Writseiskai Tšetzee. Aga aastad läksid, elu muutus üha keerulisemaks, välisreisid lõppesid, loomingut oli raske avaldada, perekond purunes. 1935. aastal lahkus Severjanin Toilast ja elas neid siin-seal Tallinnas, pühajõel saar külas, Narva-Jõesuus ja paides. Uusi luuletusi ei sündinud. Aga peatume ka Severjanin tõlgetel eesti luulest. Ilmus ju 1929. aastal koguni esimene eesti luule antoloogia vene keeles Kreutzwaldi Visnapuu nii muide juba 1916. aastal on see vene keelde luuletanud Felmanni konst muistendi Koit ja Hämarik. Teda huvitas Siuru liikumine, sõlmus kontakte eesti kirjanikega, mis siiski võrdlemisi hapraks jäid. Virani oli väga suures sõpruses Visnapuuga. 1900 22. aastal Moskvas ilmus Visnapuu luuletus kogua Moores Igor Severjanin, tõlk, kes samuti Visnapuu tõlkis Šivirani. See on vist esimene eestindlus 1918 augustis Postimehe lisas ilmus kuulus Igor Severjanin luuletus Visnapuu tõlkes sealse tuld luuletus kevadine päev, visiinigeen, jäätia, soolod korrad soundsamas slipp loom ja, ja Snowa Molod ja ees jõu. Jevlible on dushapa Jaak Järveots of poole ja Joshi Savuna tõi, käkoib Rastoor käia voole kägi, peesti, Schmidti. Meil on kuulata luuletus August Sanga tõlkes. Kõik linn on päikesest pimestatud. See päev on kuldselt kuum ja pikk, käin jälle rõõmsalt imestatud, noor, armunud ja õnnelik. Hing hõiskab, kipub väljadele kõigega sina peal, kui avar, kõik kui uus ja hele, mis laul ja õitseng siin ja seal. Nüüd huvita rinnase rõõmuse ahin, rõõm rännuteest ja maast ja veest man naerdes kõiki naisi vain, kui sa pre suudlen vihameest. Oh tammike müha võrsunud rohi, kõik õied, sirel lahti, tee ühtki hukka mõista, tohi. Nii õnnistatud päev on see. Virävin pühendas mitmed luuletustes eesti kirjanikele, nende hulgas on üsna huvitav luuletus anda Henrik Visnapuule. See on võib-olla veidi pinna pääl. Aga Danny mänglev, tar ühendab grotesksed antipood, sõit mõisteid, liimitakse refräänis kogu aeg, Visnapuu nimi, vot kuulake nüüd. Seminar on selle poolest tuntud, et tema on kriitikutele öelda selliseid luuletusi, kus tema just kõrgelt ei hinda. Arvustajaid no siinkohal vaadake, saabas, laande, klapuu või jällegi teises kohas juba tsaariajal. Eiversivirängi kirjutas vaipa kli Tiitsiga võõrpas matriitsiks kaka ja Bon, tule vrassi, kriitsika tsiveräänen pühendas filissal luuletusi. Luuletuskogud menestrell seeria ei ole ja siis vaat, kui virääninud tõlkis Marie Underid, siis seal on kirjeldatud, et minu kaastöölisele filissa Kruudile vaat Igor Severjanin raamat ilmus 1900 37. aastal. Üldiselt poeedi ja tema abikaasa kordades võime lugeda eriti tema luuletuses spirata. No ma loeks muidugi vene keeles. Kahjuks eesti keel, see luuletus ei ole veel tõlgitud, aga siin vajab ka selle dusi, võib olla luuletus, noh, vaatame. Biograaf Berliin, Saifiiei Parish soetatud toll. Puharessi bussigrošalovkoot, bussifrantaaž, Viistvamist, Syriškav, šviaagi, wow, agaaennczewousson aas, nii lohh, puud käes. Is Winjaajema jäägina, vaat Pirita vōi talantan litaaja vais Huov adciootliv àra Maat, Pavriminaa, häälinnelitaaja, Sibir Snow I, Wear know, los visioon virschnimklatšircesse Pado aast ka. Ta vōi Fremoniee, Tavo juugaardeisplaaž, ahnia, hulluowlena Lassaazca. Ma liitsin natuubis siig Spriit yell Bridus, Maatrina, Grazooju, Dovoif kuus, verk. Maiiv leiad, pritsib jää, sõõra sooju. Kas passaa ei, ma ei, ma ei sunnib jää tiigi Raiin Göte bee sperata. See luuletus on üsna salapärane. No see on selge, et vot luuletaja esines koos filissaga Belgradis, Berliinis, Sofias, Pariisis ja igal pool serveeennas. Novli Okvangu on nimelt rongiõnnetus, varitses neid Serbias neere Narva jõe kaldal, suverääni jutustus mulle väga toredasti, selles vagunis langesid kuri kuristikku ja ainult tema vagun oli viimane vagun, mis jäigi rippuma. No ütlektiivset majutlen filissale kure finissakene vist rongiõnnetus frees võtab väga rahulikult käekotis. Ja hakkab vennast puudeldama, nagu juba surrastest tahaks vanajumala jõuda kõige paremas ja ilusas vormis. See on samuti üks nihukene rida, et saad pohhov Bukaresti. Nimelt kui noorpaar jõudis Bukaresti linnakus pidi esinema, seal oli maavärisemine edasi, siin räägitakse Okki Finu vis, nimelt see oli Rumeenias kuisse viräänin esineski fenows, üks rikas ja vallatu naisterahvast tuli tema juurde, ütles niiviisi, ma armastan teid. Lahutage kiiresti ennast. Ja see hüsteeriline daam, kes sünowis tema käest Piss, toda ja Ševiraaenn võib-olla oleks surnudki Gischinowis. Aga vot kõik need faktid ja tõigud peavad paika, kõik see on juhtunud Igor Chiviräänini ja tema abikaasa elus ja kõige tähtsam, et see töö oli kirjutatud juba siis, kui svirjaanin lahkus Toilas. See olid nagu tema ütles mulle, see on tema kõige hirmsam väärsamm. Süveräänin unistas sellest, et ta oleks maetud filissa läheduses sealsamas toela seal, kus puhkab poeedi Ka filissa filisson pühendatud luuletustes mul on alati nii meeles ilusad read, kak Harafo. Tvoi koomas kõlu voi Toomiraja jäischen juunior Impiirits, mjärtsustrieedžous, sõstaboy. Kui hääl on see, et siin need lilled Õilmes all sinitaevaaasa valdavad kui hääl on see, et sina elad ilmas ja ilm saab sinust ilu üllamat. Kui hea on see, et kohas kevadises su hääl on häälte hulgas ilusaid ja et ma elus surres alaliselt veel sinuga eel surma kokku sain. Severjanin siis, kui Eesti sai Nõukogude Liidu rahvaste perre tema tervitas luuletustega, mis ilmusid 1900 41. aastal kevadel väga loetavas ajakirjas Krasnaja Noss. Tsiverääninud suri Tallinn linnas ja on ka maetud, nagu praegu öeldakse siselinna kalmistul. Vanad tallinlased mäletavad veel, et on olemas Kaarli surnuaed ja selle lähedasest Nevski surnuaed, kus on maetud nii mõnedki kuulsad tegelased nende hulgas siis tsiviräänin Shan, pisikene tahvel, Vasalemma marmorist ja selle peal on kirjutatud reakis Šiviraanini tuntud luuletuses klassilised roosid. Kakarahhikaks Vieef, puudud Roosi, Mai Stranoi viie profoneeriv crop. Aga ma loen teile tervenisti. Meil jääb üle teha kevadine retk sinna Aleksander Nevski kalmistule ja käia ära Toilas kui võimalik, sirelite aegu maja juures, milles Veriaanini lähedased on kaitsnud ja korras hoidnud ning kus on mälestuskivi. Ja oodata kirjandusloolaste käsitlusi sellest omapärase andega mehest, kelleta vene luule oleks palju vaesem. Näidega kuulakem, veel luuletusi. Nende hulgas on kaks pühendust puskinile. On mõni looja nagu päevapaist või muusika või õied õunaaias. Ta kehtib igal pool ja igas ajas, sest teda juhtis vääramatu vaist. Ma mõtlen venelast ja meest ja naist, kas teavad nad, kui raskel käin ma rajal, mis Puškini viibson neti najal teerajast laiem on mu hingeaist. Kas teda kiita? Kardan kordust, kõhna. Kas oskan edastada lillel? Kas pilve püüda suudavad mu käed? Ta juhtis aja mõtet tundeid hurmas. Kott oli palgamõrvar kesta surmas. Nii varisevad vene vaimuväed. Kui ime ilmustame teele ja sinna sajanditeks jääb ta loomeind meil valda meeled. Tal tundmatan, haudja hääb. Ta elab üle oma aja, ei ealeski saademast, laip. Mäis heliseb ta laulukajatasude sule muldne vaip. Ta luules vastu särav ilu on veatu nagu igavik. Meil pilk on liiga kitsas pilu. Meil silm on liiga surelik. Ons moest läinud nüüdisaegu? Mis maksab talle kõik me aeg. Meer sajandist, mis lõpeb, on praegu on vaimsem iga tema laeng. Merevaigu Elleegia. Kas meeles veel, on teil see kaunis paik? Kus vilksatas forell, nad peeni, kas meeles on, kui palju oli seeni all seedrit, mis katsid meid, kuid telk? Kas meie viigophan, teil on meeles veel see väike kolme toaga suvemaja, kus õnnest nuttis argliku unistaja. Mul sellest mõeldes härdaks, läheb meel teil meeles. Ja unu täis see piisku, mis kord suutis päevi täita. Ma tahaksin teis unistusi läigib, et end Argselt teile sõbraks pakkuda. Mere ääres. Märd õitsutavad külmad iilid. Nüüd lõõtsub Soomest lõikav Nord. ARB Curry purjekohal hiilib ja paadi ümber paiskab kord minna mööda kallast, jalad viivad. Ma vaatan laineid hüllivaid, mis kaovad ihukarva liiva. Ja kõik maine lumi, vaid kõik Hibisevase lume Winas. Järsk maltsa kallas, meri, liiv, kuid kaugel vibalebia sinav seesamaigatsuse p. Kaks kõrbet ülalroheline all sinikollane ja märg. Seal vahel valge Vaabumine ja taeva neelas merihärg. Kohtuvad, et minna lahku, kõik süttivad jahtuda. Mul ellu meil nii mitu tahku on raske sisse mahtuda. Kõik vannuvad, et murda vannet ja näevad und tärgata. Oh kurba rasket ülesannet maailma tühjust märgata. Maalt ihkan linna linnast maale. Nii kestab see kui nõiaring. On sõnu, pole ideaale, on inimnäod, kuid puudub hing. On inetuses ilu, küllust ja ilu. Inetust on täis. On tihti madalates hüllust ja õelaid mõtteid õilsays päis. Mis tehaseksed, hingeid tahku. Kui elu on nii imelik, kui võimaliku minna, lahku jahtuda, on võimalik.