Maja ette puu alla oli asetatud laud ja märtsijänese ning Kübarsepp jäid selle äärest teed. Nende vahelistuse uni heer sügavas unes ja mõlemad kasutasite tapadjaks, toetades temale küünarnukke ja vesteldes üle ta pea. Väga ebamugav uni. Hiirele mõtles Alice ainult, et kuna ta magab poole tal sellest ehk lugu. Laud oli suur, aga kõik kolm istusid hunnikus ühes laua nurgas. Pole ruumi hüüdsid nad niipea, kui nägid Alice Sid tulevat. Ruumi on siin küll ja küll, ütles Alice pahaselt ja võttis ühe laua otsa juures suures tugitoolis istet. Võtke veini, ütles märtsijänes julgustavaldoonil. Alice vaatas laua üle, kuid seal polnud midagi peale tee. Ma ei näe siin veini, tähendas ta. Seda polegi, ütles märtsijänes. Siis polnud teist kuigi viisakas seda pakkuda, ütles Alice vihaselt. Sinust polnud kuigi viisakas kutsumata lauda istuda, ütles märtsijänes. Ma ei teadnud, et see on teie laud. See on kaetud palju enam kui kolme jaoks, sõnas Alice. Su juuksed tahaksid lõigata, ütles Kübarsepp. Ta oli Alice, siit tükk aega õige uudishimulikult silmitsenud ja need olid ta esimesed sõnad. Teil tuleks õppida hoiduda isiklikke märkusi tegemast, ütles Alice teatava rahulikkusega. See on väga kasvatamatu. Seda kuuldes ajas Kübarsepp silmad hästi suureks, aga kõik, mis ta ütles, oli miks on rauk nagu kirjutuslaud? Oi, nüüd saab nalja, mõtles Alice. Tore, et nad hakkavad mõistatusi esitama. Ma usun, et mõistetan selle ära, lisas ta valjusti. Tahad sa ütelda, et sa arvad, et suudad leida sellele vastuse? Küsis märtsijänes. Täpselt nii, ütles Alice. Siis sa pead ütlema, mida sa mõtled, jätkas märtsijänes. Ütlengi sõnas häälisse ruttu, vähemalt vähemalt ma mõtlen, mida ütlen, see on ju seesama saate aru. Mitte põrmugi seesama, ütles Kübarsepp. Ei, noh, siis sa võiksid ju ka väita, et ma näen, mida söön, on seesama, mis ma söön, mida näen. Võiksid niisama hästi väita, ütles märtsijänes, et mulle meeldib, mis ma saan, on seesama, mis ma saan, mis mulle meeldib. Võiksid niisama hästi väita, ütles unihiir, kes nähtavasti rääkis unes, et ma hingan, kui magan, on seesama, mis ma magan, kui hingan. Sinu juures ongi see üks ja sama, ütles Kübarsepp. Sellega jutuajamine soikus. Seltskond istus veidi aega vaikides, kuna Alice mõtles üle kõik, mis ta suutis meenutada ronkade ja kirjutuslaudade kohta, mida polnud just palju. Kübarsepp katkestas esimesena vaikuse. Mis kuupäev meil on? Küsis ta Alice i poole pöördudes. Tuli võtnud taskust kella ja silmitses seda murelikult, vahel sekka kella raputades ja kõrva juurde pannes. Alice mõtles natuke ja ütles. Neljas. Kaks päeva taga ohkas Kübarsepp. Ma ütlesin sulle, et või ei kõlba kellavärgile, lisas ta ja vaatas vihaselt märtsijänesele otsa. See oli kõige parem või, vastas märtsijänes mahedalt. Olgu, aga leivaraasukesi on ilmselt ka sisse sattunud Torises Kübarsepp. Sa ei oleks tohtinud võid leivanoaga sisse panna. Märtsijänese võttis kella ja silmitses seda nukra näoga. Siis kastis ta selle oma teetassi ja silmitses seda taas. Aga ta ei mõistnud midagi paremat öelda, kui korrata oma esimest väidet. See oli kõige parem või? Tead. Alice oli uudishimulikult üle ta õla kiiganud. Mis naljakas Kell, tähendas ta, see näitab kuupäeva, aga ei, näitamiskellaaeg on mistarvis, ta peakski. Pomises Kübarsepp. Kas sinu kell näitab, mis aasta on? Muidugi mitte, vastas Alice varmalt. Aga ta ei tee seda sellepärast, et üks ja sama aasta püsib ju nii kaua aega. Minu omaga on just seesama lugu, ütles Kübarsepp. Alice soli hirmsasti hämmeldunud. Kübarseppa lausel ei paistnud olevat mingit mõtet. Ja ometi olid need sõnad kõik täiesti tuttavad. Ma ei saa vist päris hästi aru, laususteni viisakalt, kui suutis. Unihiir magab jälle, ütles kübarsepp ja kallas natuke kuuma teeta ninale. Uni hir raputas kannatamatult pead ja ütles ilma, et oleks silmi avanud nimel nimelt just seda tahtsin ka mina ütelda. Kas lahendasid mõistatuse juba ära? Küsis Kübarsepp, pöördudes uuesti Alice'i poole. Ei. Ma loobun vastaselis, kuidas vastus kõlab. Mul pole vähimatki aimu, ütles Kübarsepp. Mulgamite ütles, märtsijänes. Alice uhkas tüdinenud. Ma mõtlen nende, võiksite tarvitada aega millekski paremaks, lausus ta ja mitte raisata seda mõistatuste esitamiseks, millel pole vastust. Kui sa tunneksid aega nii hästi, kui mina ütles kübarset, siis sa ei räägiks selle raiskamisest. Siis sa ütleksid tema. Ma ei saa aru, mida te mõtlete, ütles Alice. Muidugi ei saa sellest aru, sõnas Kübarsepp ja heitis pea põlglikult kuklasse. Kindlasti pole see veel kunagi ajaga rääkinudki. Võib-olla mitte vastase häälisse ettevaatlikult. Aga ma tean, et kui ma muusikat õpin, löön sellega aega surnuks. Näedsa see seletab kõik, ütles Kübarsepp. Ta ei kannata niisugust kohtlemist, aga kui sa oleksid temaga heal jalal, teeks ta kellaga enam-vähem kõik, mis sa tahaksid. Näiteks kujutleme, et kell on üheksa hommikul just tundide algusaeg sul tarvitseks ainult ajale sosinal öelda ja vurri käiksid osutid ringi, kel oleks pool kaks ja lõuna käes. Muud ma ei tahakski, ütles märtsijänes omaette sosinal. See oleks vahva küll, lausus Alice mõtlikult. Aga siis ma ei oleks ju siis veel näljane, eks ole. Esialgu võib-olla mitte, ütles Kübarsepp. Aga sa võiksid kella poole kahe peal pidada nii kaua, kui tahad. Kas teie teete nii? Küsis Alice Kübarsepa, raputasin nukralt pead. E lausus. Me läksime märtsis tülli just enne seda, kui tema jaburaks läks toosutus teelusikaga märtsijänesele. See oli ärtu kuningaemanda suurel kontserdil ja mina pidin laulma. Väike nahkhiir, vilk, vilk vilk, mis sa mõtled, nalja tiik sa tunned, ehk seda laulu? Olen minagi selletaolist kuulnud, ütles Alice. See läheb teadvele edasi. Kübarsepp jätkas niiviisi tiire mööda taevateed, nii kui väike kandik teed vilt. Mihkel siinkohal raputas end unihiir ning hakkas läbi une laulma. Ei, ei, ei, ei, ehk veic jätkas nii kaua, et nad pidid teda näpistama, et ta lõpetaks. No ma olin vaevalt esimese salmiga valmis, kui kuningaemand kisendas. Ta lööb aega surnuks, pea maha, tal kui hirmus metsik. Hüüdis Alice. Ja sellest ajast jätkas Kübarsepp kurvalt õide aeg enam midagi, mida ma palun. Nüüd on kell kogu aeg kuus. Alice sil hakkas äkki koitma. Kas teil sellepärast ongi nii palju teeriistu laual, küsis ta. Sellepärast ja vastus Kübarsepp puhates. Kogu aeg on teeaeg ja meil pole aega vahepeal riistu pesta. Ja siis te vist liigute ümber lauatoolilt toolile, eks ole, kriselis täpipealt, ütles kübarsepp sedamööda, kuidas nõud mustaks saavad. Aga mis sünnib siis, kui ta jälle esimesse otsa jõuate? Söandas Alice küsida. Ma arvan, et räägime millestki muust, segasem märtsijänese vahele ja haigutas. See jutt hakkab mind tüütama. Panen ette, et preili jutustatakse meile mõne loo. Ma kardan, et ma ei tea ühtki lugu, ütles Alice sellest ettepanekust üsna kohkunult. Siis räägib unihiir, hüüdsid mõlemad, ärka, uni, hir ja nad näpistasid teda kahelt poolt korraga. Unihiir avas aeglaselt silmad. Ega ma ei maganud, ütles ta käedal ja raugele häälel. Ma kuulsin, iga sõnamiste semud rääkisid. Jutusta meile üks lugu, ütles märtsijänes ja palun jutusta nurus Alice ja terrotullisas Kübarsepp või muidu jääd magama, enne kui lugu räägitud saab. Ükskord ennemuiste elas kolm väikest õekest, alustas unihiir suure rutuga ja nende nimed olid ärssi, Lässija tilli ja nad elasid kaevu põhjas. Millest nad elasid, küsis Alice, kes oli alati üpris huvitatud söögi- ja joogiküsimustest. Nad elasid siirupist, vastasunihiir, kui oli natuke aega mõtelnud. Seda ei võinud nad teha, tähendas Alice leebelt. Saad aru, nad oleksid ju haigeks jäänud. Jäidki haigeks, ütles uniseer väga haigeks. Alice püüdis pisut kujutleda, kuidas selline ebatavaline eluviis välja võis näha, kuid sattus liiga suurde hämmeldus. Jätkas aga miks nad elasid kaevu põhjas. Võta endale natuke rohkem teed, ütles märtsijänes Alice. Selle ülitõsiselt pole veel midagi võtnud, vastas Alice solvunud toonil. Nii et ma ei saa rohkem võtta. Sa tahad ütelda, et sa ei saa võtta vähem, tähendas Kübarsepp. Mitte milleski on väga hõlpus rohkem võtta. Keegi küsinud teie arvamist, ütles Alice, kes teeb nüüd isiklikke märkusi, küsis Kübarsepp võidukalt. Alice ei osanud selle peale midagi vastata. Niisiis valas ta endale teed ja võttis võileiva, pöördus seejärel unihiire poole ning kordas oma küsimust. Miks nad elasid kaevu põhjas. Unihiir võttis endale taas väheke mõtlemisaega ja vastas siis. Sest see oli siirupi, kaev. Niisugust asja pole olemas, alustas Alice õige pahaselt, aga kübarsepa märtsijänes tegid. Ja unihiir tähendas toredalt. Kui sa ei suuda viisakas olla, võiksid loo parem ise lõpuni jutustada. Ei, palun jätka, ütles Alice väga alandlikult. Ma ise ka enam vahele. Ma arvan, et üks siirupi kaev võib ikka olemas olla ka. Üks ütles unihiir põlglikult, kuid nõustus siiski jätkama. Niisiis need kolm õde Nad õppisid vinnamist, teate, mida nad vinnasid? Küsis Alice, unustatud hoopis oma tõotuse mitte vahele segada. Siirupit vastas unihiir seekord üldsegi mõtlemata. Ma tahan puhast tassi, katkestas Kübarsepp. Liigume koha võrra edasi. Ta nihutaski enda rääkides edasi ja unihiir järgnes talle. Märtsijänes nihkus unihiire kohale ning Alice asus üsna vastumeelselt märtsijänese asemele. Kübarsepp oli ainus, kes sai nihkumisest mingit kasu ja Alice i uus koht oli eelmisest märksa halvem, sest märtsijänes oli just piimakannu oma taldrikusse ümber ajanud. Alice ei tahtnud uni hiirt uuesti solvata ning alustas niisiis väga ettevaatlikult. Aga ma ei saa ikkagi aru, kust nad seda siirupit siis vinnasid. Nagu kaevust, vett või vinnata. Lööb tuumaks, mis? Aga nad olid ju kaevu põhjas, ütles Alice uni hiirele suvatsemata Kübarsepa tähendust märgata olid ja ütles unihiir, sest see oli põhjalik kaev. See vastus hämmeldas vahest Aliceid, nii et ta laskis unihiirel mõne aja segamatult jätkata. Nad õppisid vinnama, jätkas unihiir haigutades silmi pühkides, sest ta oli juba õige uniseks jäänud. Ja nad linnasid kõiksugu asju, kõike, mis algab M tähega. Miks M tähega, küsis Alice. No aga miks ka mitte, küsis märtsijänes. Alice ei vait. Unihiir oli sulgenud silmad ja hakkas just unne vajuma, kuid kübarsepp näpistas teda ning ta virgus viiksatades jätkas. Mis algab M tähega, nagu mägra läks ja moon ja mälu ja mittemahus. Eks ole, öeldakse, et mitu ainsust on mitmus. Kas te olete kunagi näinud niisugust asja nagu mitmuse vinnamine? Tõepoolest nüüd kui sa mult küsid, ütles Alice, suures segaduses tundub mulle, et mitte ära siis seleta, ütles Kübarsepp. Niisugune jämedus oli rohkem, kui Alice suutis taluda. Ta hüppas sügavast nördimusest püsti ja läks minema. Unihiir jäi silmapilk magama ja teised ei teinud kumbki Alice'i minekust vähimalgi määral välja. Kuigi Alice vaatas korra või paar tagasi pool kaudu, lootes, et nad teda hõikavad. Viimasel korral, kui ta neid nägi, olid nad ametis sellega, et püüdsid uni hiirt tee katlasse pista. Sinna ei lähe ma igatahes enam kunagi, ütles Alice põigates läbi metsa. See oli kõige totram tee laudkunud, mida ma eluilmas olen näinud. Just siis, kui ta nõnda ütles, märkas ta, et ühel puul oli uks, mis viis otse puu sisse. See on väga imelik, mõtles Alice, aga kõikundena imelik. Ma arvan, et võin väga hästi sinna sisse minna ning ta läkski uuesti, leidis ta enese pikast hallist ja nägi enda lähedal väikest klaaslauda. No seekord talitama õigemini, ütles ta enesele ning alustas sellest, et võttis väikese kuldse võtme ja keeras aeda viiva ukse lukust lahti. Siis läks, siis ta ei olnud, ta oli tükikese endale tasku pistnud, kuni oli umbes jala pikkune. Siis sammus ta läbi väikese koridori ja siis oligi ta lõppude lõpuks ilusas aias keset kirevaid lillepeenraid ja jahedaid purskkaev.