Esimene intervjuu ET mundas Subavidsius Leedu Kinostuudio režissöör. Lõpetanud Vilniuse Ülikooli füüsikuna ja Moskva üleliidulise kinoinstituuti, toodi dokumentaalfilmirežissöörina teinud üle 30 filmi. Neist esimest näitas 75. aastal Tallinnas. Tiina Mägi kutsel. On mures, et 15 koopiat dokumentaalfilmist on kohutavalt väike arv. Arvab, et meie ühiskondliku elu avalikustamise tulemusena muutub oluliselt dokument Taal filmide stilistika kujundikeel nagu iseenesest pole ju vaja enam otsida keerulisi märke allteksti ootama harjunud publiku tarvis. Praegu teeb mundas Subavičius tunniajalist filmi Üleliidulise televisiooni jaoks Leedumaast. See film läheb eetrisse suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni eel. Neljakümneaastane Mundossubavitsus on mures, et usaldamatus, mis algab üksikindiviidi usaldamatusest, mürgitab ja lämmatab suhteid töökohal. Kuid me tahame uskuda, eriti praegu, alates oma otsesest ülemusest kuni kõige kõrgemate nii välja. Me oleme väsinud ja vaevatud ja praeguse aja värskendav sotsiaalne õhustik toidab nagu iseenesest igat mõtlevat inimest Usaldus alaku perekonnast koduõuest, sest on hirm, et me võime selle ainulaadse võimaluse lihtsalt maha mängida. Ja see oleks pöördumatu katastroof. Seepärast teeb ta oma filme nii lihtsalt ja inimlikult kui vähegi võimalik. Füüsikuna tõi ta meie vestlusse võrdluse kvantmehaanikast. Inimene olgu kui osake, mis omas headuses paljuneb, tuues ennast mõnikord kohvriks headuse nimel. Jätke meelde nimi, et muundas Subavičus, füüsik ja kinomees. Otsige ja leidke tema nimi, Leedu dokumentaalfilmide tiitrites üles järge laske usaldamatusel tekitada vaakumit inimsuhetes. Leedu keele ja Kirjanduse instituut asub kaheksakümneaastase kultuuritraditsiooniga hoones. Selle lasi ehitada üks leedu soost raudtee sildade insener, kes pärast suure varanduse saamist otsustas kodumaale pöörduda. Selles majas toimus 1907. aastal näiteks esimene joonise tööde näitus ja siin leidis peavarju hulga aastaid ka leedu õpetatud selts. Leedu nõukogude kirjanduse sektori vanemteadur Vytautas Scubiilius, kellel on selja taga 37 aastat kirjanduskriitikuna ütles meie päris pika vestluse alguses, et Leedu omal ajal kuulus sisemonoloogile rajatud romaan on ennast ammendanud. Praegu on täheldada tagasipöördumist eepilise laadi poole, ühtlasi siis ju ka traditsioonilise romaani poole. Et Leedu on tõsiste talupojatavadega maa, siis kirjanikelgi meeliskangelane on külainimene. Tema suhted maa ja loodusega on võrdselt hui väljas koos ühiskonda oluliselt muutnud sündmuste Stambi vaba vastuolusid karmilt ja õiglaselt valgustada püüdva käsitlusega. Talupoeglik kui otsusekindlust julmagi igapäevast eluvõitlust on meiegi lugejaile tuntud Avičhjuse sari romaani külade tühjenemise aegu järjes samuti Kazauskase poosera uutes romaanides. Need toovad noorele põlvkonnale Jahanud lugemiseks õnneks Leedu külaelu sõjajärgsete ajalooliste faktide vastu vaidlematud tõed äratundmise lõikavas valguses ja valus. Mis on praegu leedu kirjanduses moes, mis mitte ka nii, võib ju küsida. Luule pole moes, vastas kobiilius. Eriti keskmine ja nõrk luule kaotab needki vähesed lugejad, kes varem olid olemas. Lugeja ootab ju luulelt kõigepealt praegu probleemset mõtlemist. Järskude oluliste muutuste tunnetamist ootab ja õigusega loojalt lihtsat inimlikku mehisust. Moes ja oodatud on praegu memuaarkirjandus ja suurt lugejahuvi täheldatakse epistolaarse pärandi suhtes. Viimasel Leedu Kirjanike Liidu juhatuse pleenumil räägiti niinimetatud keelatud aladest kirjanduse ajaloos ja kirjastustegevuse puudujääkidest, sest teisiti seda ühekülgsust Kubiilus kirjandusloolasena iseloomustada ei soovinudki. Ent kuidas tuleb noor põlvkond aktiivsesse loom ellu? No nii, et oli Rubundumused, müts, ta kuju, programmulia loominguline intelligents väljendab oma põlvkonna esteetilist Programmi uues ajakirjas, ent lärmakas üldsust vapustavast välja marsist pole siiski. See on põlvkond, kes sai täiskasvanuks meie ühiskonna stabiliseerumise ja stagnatsiooniperioodil. Kuid selleski on omad esileküündivad nähtused, mis iseloomulikud just Leedu 80.-te aastate lõpule. On naiste proosa Vytautas sku piilus, lisas, et sellega seondub uus stilistika isemoodi irooniline vaatevinkel meie maailma asjadele koos omapäraselt mõjuva idamaade filosoofiaga ja veel naised on oma loomingus halastamatud igasuguse võltshiilguse ja oreooli suhtes. Kas pole kena kuulda? Rääkisime Leedu tänapäeva kirjanduselu hästi tundva viit autoskubiilusega ka praegusest võtmeküsimusest. Kriitika kontra kritikaanlus elu näinud inimesena osutus, ku piilus suurele hulgale teostele Leedu kirjanduses kus peatähelepanu on pööratud elu pahupoolele, ent pisiasja tasandil tunnetamata põhjuslikke seoseid. Ent kirjanduses, nagu eluski, on helged ja tumedad küljed dialektiliselt seoses ja moeteema, mille osav konjunktuurist õhust ära tabab taandub enamikul juhtudel olmelooks, millel nagu meiegi oma kirjanduse praegust seisu teades pole midagi ühist inimeste südant, mõistust ja hinge puudutava tõelise kirjandusega. Kolmas intervjuu tegevuspaik. Vilniuse vanalinn, park ju, tänav, maja number kuus, tegevusaeg, 28. aprill kell kolm päeval. Klassitsismiaegseid draamakunsti reegleid silmas pidades on ka tegevus ise kokkulangev eelmiste parameetritega. Lubaduse oma päevast üks osa reporterile jätta andis küllap vist praeguse aja leedu kultuurielu suuremaid nimesid. Riikliku noorsooteatri režissöör Eimultas Nicrosius. Teatripruunides toonides Leedu sisekujunduseski nii populaarsete vitraažidega kaunistatud kohvik on tühi. Kui mitte arvesse võtta kahte lauda. Ühe taga istun mina teise ümber viis inimest, kelle hulgas too 35 aastane mees, kes hiljem vestluses ütleb enda olevat pärit maalt leedu Žemaitija mere äärsest osast. Ütleb enda olevat olnud provintsiteatri näitleja ja kaasa teinud paaris keskpärases filmis mees, kes tegelikult on oma aitmaatovi ja Tšehhovi nägemustega ju vapustanud kõike, näinud teatraale ja ka tavalist inimest. Sel hetkel aga ei tohi muud kui oodata ja vaadata ja püüda aru saada, mis kõrvallauas sünnib. Õigupoolest mõistatada, sest keelt ma ju ei valda. Pruunis nahkjopes oi kui trafaretne lavastaja riietusese muigab ju mõnigi, ent olgu pigem saleda kui kõhna mehe jutt on katkendlik. Ei siiski vale. See jutt on lühikeste täpsete lausete rida. Taban võõra keele seast sõnu. Standartne situatsioon, dünaamika, vastasistujad, kaks naist ja kaks meest on märksa. Nonii, teatraalsemad käte sujuvad liigutused, paar poosi, mis lava inimeste reedavad. Pruun nahkjope pole millegiga rahul ja jäägi rahule. Vaatamata ülejäänud seltskonna suuresõnalistele jutule. Hiljem selgus. Mõni aeg tagasi oli lõppenud kontrolletendus Dostojevski ülestähendusi põranda alt mis liikus mitme lavastaja käe alt lõpuks ühe Moskva hitise neljanda kursuse tudengi kursusetööks. Ja nii nagu ikka mitme hooletu peremehe käest läbi käinud kaup on see nüüd neegrossuse sõnutsi väga madala prooviga. Aga esietenduseni on 28. aprillil kolm päeva. Esietendus oligi esimesel mail. Aga nüüd siis kontsentraat meie kõnelusest. Ütles emontas, neegrosius ei huvita, eraldi võttes ei leedu rahva ei vene, ei kasahhi, inglise rahva ega ka mõne India rahvakillu saatus vaid kõik valupunktid meie maailmas. Praegune aeg nõuab ja lubab meil neist rääkida sellest, mida varem kartsime, isegi häbenesin. Neegrossus on mures, et noorsugu assimileerub, nivelleerub aumehi. Aatemehi on vaja, kustus hüüatus meiegi ajakirjanduses mõni aeg tagasi. Kuigi teisest eluvaldkonnast oli küsimus kas publik tuleb tema teatrisse nendesamade valupunktide pärast või sensatsiooni nautima? Mikroahjus ei usu publikusse, publik on kõikesööja, teater on saanud prestiiž, eks ajaviitekohaks. Nii et tudengil näiteks on peaaegu võimatu piletit saada. Aga on võimalik neid, kes saalis siiski traagilise Katarsisega paremaks muuta. Sest ei salli vägivalda, jätkab eemaldas Nicrosius. On lavastajaid diktaatoreid, kuid neile on rezis suuramet ja alasti. Kuninga näide on alati siin käepärast võtta. Kunst maksab valusalt kätte igasuguse vägivalla eest. Ainult täieliku demokraatia õhkkonnas saab tööd teha. Ekrošeuse lavastused on mõttekaaslastega tehtud töö kus ei nõuta sõnu, vaid tegusid. See tööviis on ju tegelikult ammendamatu. Tuleb ainult hoida mõtte värske ja liikuv mitte kaotada töömaitset. Üks vahend enda ja teiste vormis hoidmiseks on ju ka naeratamine, mis on ju nii lihtne. Kuid see pole ainult näolihaste liigutamine, vaid naeratus on tegelikult südame ja silmade pärismaa. Ja kui vähe me seda kasutame. Kuidas kuulsus mõjub? Millesse te usute, Eimutas Nicrosius? Intervjuu sai läbi, mikroahjus saadab mind teatri sisehoovi pidi ühte ja teist Vilniuse vanalinna käänulist tänavat kaudu lähima trollipeatuseni. Teatris oli raske päev. See suhteliselt noormees ütleb kerge naeratusega, et mootor seal vasakul rinnakorvi all ja kolm punkti. Ja mul on hirm elu vapruse pärast. Nüüd lindistatud üle kuulates on tunne, et see oli mu üks suurimaid vaimse kosumise tunde neil kevadise soojalaineeelsel päevil Vilniuses. Nüüd aga Sirvime leedu maikuu kultuurikalendrit. Lausa esimesel mail on sündinud. Leedu NSV rahvakunstnik Jelena Chuda kova eluaastad 1000 925973. Too Branskist sündinud lauljatar Lõpetas Leedu riikliku konservatooriumi ja alates 52.-st aastast oli Vilniuse ooperisolist teatritöö kõrval, mis viis teda mitmetesse teatritesse nõukogude liidus. Ka Poolas, USA-s, Bulgaarias. Saksa demokraatlikus vabariigis laulis Jelena Chuda kova paljusid oratooriumi partiisidki sest kaunis koloratuur sopran, mida ta Virtoosselt valdas, pakkus rohkesti esinemisvõimalusi. Et mitte ainult sõnadega piirduda, kuulame Jelena Chuda koovat. Twarjonas Paalise laul, täheke. Järgmise nime leedu maikuises kalendris leiame neljanda kuupäeva kohalt. See on poetess Valeria valsiunjeene, kes sündis meie sajandi alguses 1907. aastal paneveesise lähedal shidal jai külas, lõpetas õpetajate seminari ja töötas maakoolides Šiauliai ümbruses. Seal kirjutas ta ka oma esimesed luuletused, mis ilmusid 1938. aastal kogus pealkirjaga, mis on ju nii iseloomulik maal sündinud luulele. Muu imekaunis kodupaik. Sõja-aastail õpetas ta Leedu lapsi Udmurtiast evakueeritute koolis. Pärast sõda kirjutatud luuletuste seas on samuti mitmeid lastele mõeldud kogusid aastail 49 kuni 53 niisuguste pealkirjadega nagu tilluke Raamutis. Tütarlaps neemani maalt ja pioneeride rong oli ju valeerija, valsin jõene ikka kõigepealt. Õpetaja. Luuletaja looming on oma aja laps, sõjajärgsete aastate kogemused, taastamistöö haare annab tema värssidele tihtipeale publitsistlikust, paatost ja kirjandusloolaste arvates ka ajastule nii omast hurraa-optimismi. Ja Leedu maikuukalender pakub uue nime kohe viienda mai kohale. Ka see on seotud Leedu muusikaga nagu esimenegi nimi. Ja nimelt 1884. aasta viiendal mail sündis Kaunases ja samas linnas ka suri 1941. aasta 22. detsembril helilooja ja pedagoog Yorgis karnavičius. Tema haridustee on peaaegu et tüüpiline sajandivahetuse oludele. Kõigepealt Peterburi Ülikooli õigusteaduskond, mille lõpetamise järel kohe samas linnas ka konservatoorium laulu erialal ja kompositsioonis. 1912.-ks aastaks olid karnavidsusel tulevasel professoril kaks diplomit käes. Seejärel TÖÖ Peterburi, hiljem siis juba Petrogradi ja veel hiljem Leningradi konservatooriumis kooriklassijuhatajana ning töö mitmete tema loodud Kammer ja vokaalansamblite juhina. Ja seda kuni 1927. aastani, mil helilooja Repatrieerus Leetu Kaunases mängis ta sümfooniaorkestris alti ja oli konservatooriumi õppejõud. Oli ju kaunas tollal kodanliku Leedu päevil pealinnaks Yorgis karnavičuze looming põhineb ju loomuliku jätkuna tema õpingu ja kujunemisaastate kultuurilisele atmosfäärile vene klassikalise muusika traditsioonidele. Ja siin on kaks ooperit, kaks kantaati ning kaks sümfoonilise poeemi neli lühiballetti ja väga palju kammermuusikat ning lavamuusikat. Muusikaliseks vinietiks sellele lehele leedu kultuurikalendris pakun kuulata ooperimuusikat Yorgis karnavičuze sulest. NSV Liidu rahvakunstnik Vilniuse ooperisolist Eduardas kanjava laulab noore üliku lauluooperist crashina. Leedu maikuine kalender annab iseendast hea võimaluse rääkida vaheldumisi nii muusika kui kirjandusinimestest. Ja nüüd tuleb siis viimane nimi. See on nagu raske kivi, mis soojenenud kevadisest mullast päikese kätte. Tõstetuna hoiab oma kaalukusega koos kõik teised seni kalendrilehtedelt esile kerkinud nimed. Ja ei lase neil ajalootormides laiali lennata, olematusesse kaduda. Martinas. Masha Viidas, Leedu esimese raamatu koostaja, tõlkija. Nüüd vahepeal küsimus kuulajaile koduseks järele uurimiseks ja oma kultuuriloo teadvustamiseks. Millal ilmus esimene eestikeelne raamat? Nii-öelda sulud kinni ja jätkame leedu teemal. Niisiis, Martina Smashu Viidas, vaimulik, kes arvatavasti sündis 1510. aasta paiku Leedu ajaloos tähtsat osa etendanud Shemaitias elas ja töötas tegelikult aga kogu aja kodumaast kaugel Königsbergis ja nähtavasti pidevalt silme ees olev preisi rahva saatus, kes ju tegelikult hävitati ajaloorataste vahel tänu saksa ordu koloniaalpoliitikale. Muuseas, olid ju Preislased, mitte need, kelle sõjakooli korraga tahetakse mõnikord võrrelda täpsust ja alluvate pimedat kuulekust. Mitte need Preislased, vaid õiged just teotoonide, itta suunduva sõja ja rüüsteretke esimesed ohvrid. Diatoonid võtsid Preislastelt ju vaid nime jätmata rahvast, tema mälu ja isamaad. Niisiis elu Königsbergis sundis Smartinas Masha viidast ise võitlema oma rahva, leedu rahva säilimise eest. Ja üheks selliseks kiviks kaitsemüüris on alati olnud trükisõna emakeelne trükisena katekismuse lihtsad sõnad, nii on esimese leedukeelse raamatu pealkiri ilmusse 1547. Teeme taas kõrvalepõike Eesti ajalukku ja ütleme, et esimene eestikeelne raamat niinimetatud van radija kolli katekismus ilmus 1535, oleme siis leedukatest ses mõttes töövelt tosin aastat ees. Ainult et meie esimene raamat hävitati pea tervenisti kaks aastat pärast ilmumist. Leedukate esimese emakeelse trükise Francisco s on aga trükitud Leedu Nõukogude entsüklopeedias ära meie lugejaile küllap tav Justinas. Martšinkjevitsus kirjutas Leedu kirjasõna eest võitlejast nii-öelda kolleegist Martinas Mašiidasest ühe oma kolmest Leedu ajaloole pühendatud värssdraamast. Esimesed kaks on teatavasti Mindaugas ja katedraal. Ja veel üks põige meie ühisesse kultuuri- ja kirjanduslukku. Toosama matšinkeavitsus tõlkis 1963. aastal leedu keelde Kalevipoja. Näete, kuhu mõte jõudis? 440 aastat tagasi ilmunud leedukeelse raamatu kokkuseadja Martina smas viidase nime kalendrilehelt lugedes. Jääb veel öelda kuupäev ja see on 21 Mai sest on täpselt teada, et 1563 sel päeval Mašiidas suri. Ja siin ning ainult siin on koht ühele leedu vanasõnale, mis kõlab niimoodi. Juhtus igasuguseid asju, kui meid veel ei olnud, juhtub igasuguseid asju, kui meid enam pole. Nüüd viis kildu Leedumaalt viis inimest üsna erinevatelt elualadelt lugupidamisest vanemate daamide suhtes alustan marjast tanudest. Just nii nad ennast tutvustasid Vilniuse Peri majas hoones mida nii mõnigi eestlane ehk väljastpoolt näinud selle treppidel end kevadise huvireisi ajal perega pildistada lasknudki toosama ooperimaja, mis ülimalt esinduslik nii seest kui väljast. Ent mille akustika murelapseks olnud algusest peale praegu pärast vaipkate mahavõtmist ja soomlaste poolt tehtud nii mõndagi akustilist parandust on olukord mõnevõrra parem, aga mitte ideaalne. Et see ei sega teatraale ja neid Vilniuses selles varsti poole miljoni elanikuga igatepidi suur Lindlikus pealinnas jätkub. Kuidas nad siis oma ooperimajaga rahul on? Küsimus tallinlaselt, kel endal uus ooperimaja ehk nägematagi jääb. Lisaks toredale majale rõõmustab seegi, et teatris käib Leedus viimasel ajal palju noori. Tänute ja Maria hea meel on mõistetav, sest nad on mõlemad õpetajad, praegu küll pensionärid. Üks õpetas ajalugu ja armastab tuba kraamides kuulata Beethoveni üheksandat sümfooniat. See tegevat tuju heaks, kraamimine lähedal palju kiiremini. Teine aga tegi omal ajal koolilastele selgeks inglise ja saksa keele peensusi. Mõlemad tahaksid nüüd pensionäri rahulikku elu kasutades sõita jälle korraks Tallinna sest lisaks Estonia teatrile on meil ju varsti rabarberikoogi suur hooaeg. Ja head isu tahab soovida Eesti perenaistele Vilma, kellelt kuuleme nüüd ühe tüüpilise Leedu rahvustoidu nimelt Cheppeliinaste valmistamise retsepti. Kell lõunasöök tegemata, olge valmis. Atlejad tuntherum, Õppas, musi, roduksid, filmin distsipliini ja ta ei ususõda. Isegi teisemas või teist 10. haarama Tagema teadamanni Essoachirtas kui Reiski teada Meybuade issile. Niisiis tuleb võtta tooreid kartuleid nii parajasti oma pere tarvis need riivida, segada pisukese hulga jahuga ja soolaga taimeks. Siis pakk hakkliha, jagada parajateks pallikesteks, panna sinnagi maitseaineid, soovi ja võimaluste kohaselt ja teha neile kartuli ning jahusegust mundrid ümber panna need pallikesed siis Chipeliinased keevasse vette, et olgu piisavalt palju keeta niikaua, kuni valmistoode pinnale kerkib. Tõsta vahukulbiga vaagnale ja valada üle seapekist sulatatud rasvas pruunistatud sibularõngastega. Proovige ja head isu. 15.-st 23. aprillini toimus Ateenas Marja Kallase nimeline laulukonkurss. Ooperilauljatele kraan priid välja ei antud, kammerlauljate konkursist tuli võitjana 27 aastane Vilniuse riikliku filharmoonia solist Siigute trimakaite. Temaga koos olid Nõukogude Liidust veel Ateena konkursi üks laulja suurest teatrist, üks Verlovskist ning üks wowist. Siigute tuli võitjaks. Mõnigi lauljaid ja laulmise tagamaid tundev inimene on mulle öelnud, et lauljatar peab olema parajalt suur, et hääl rinnakorvis vajalikult kõmiseks. Sigute on pisike nagu baleriin rõõmus kevadine ja kergejalgne. Tema lauliski enne see oli leedu rahvalaul, puhu tuul. Siiguteetrimakaid armastab oma rahvalaule. Rahvapärand on see, mis ei peta, on alati ehe ja jõudu andes. Aga mida võiks Siigutelt küsida reporter näiteks 10 aasta pärast? On plaanis palju head muusikat selgeks teha ja ette kanda. Ja on veel salasoov võtta osa Schumanni nimelisest kammerlauljate konkursist. Olin juba magnetofoni kotti panemas, kui sikutel tuli meelde üks kena mälestus sellest ajast mil ta tütarlastekooris lauldes Tallinnas esinemas käis. Androne Markuniene on ametilt programmeerija ja kõrval harrastusena teeb Vilniuses veel ekskursioonijuhi tööd. Me kohtusime ühes paljudest Vilniuse keraamikapoodidest. Tema otsis teeserviisi, mina midagi koju mälestuseks kaasa. Androne elab uus linnas, seal on ka tema töökoht ja nii nagu paljud teisedki leeduma pealinna elanikud käib temagi sageli vanalinnas kasvõi imetlemas, kui tore siin ikka on, on muidugi põhjust uskuda teda ja omi silmigi. Vilniuses tahavad paljud elada, siia on aga väga raske korterit saada. Oma giiditöökogemustest oli Andrusel öelda häid sõnu eestlaste kohta. Nimelt oleme meie ühed väga põhjalikud, eks kursandid. Kui bürool on ette teada eestist tulemas reisigrupp, piss pannakse sellega tööle suurte kogemustega giid sest eestlased on nii põhjalikult ette valmistanud oma sõidu, teavad juba ette paljusid asju ja küsivad muudkui lisaja täpsustusi. Androne rääkis, et ühegi teise reisigrupiga pole tal ja ta kolleegidel seda hirmu, et võib vastuse võlgu jääda. Meie omadega küll võtavad aga eestlased välja oma väikesed märkmikud, peavad sõrmega rida ja muudkui küsivad, kas on ikka nii, mis aastal see ja see tegelikult esitati, mida ikka Adamit skeevid seal literaat tänaval asuvas majas kirjutas. Kas Vilniuses olev Kirjanike Liidu maja on ikka sellesama Okinskite suguvõsa endine linnamaja, kus kirjutati too kuulus Polonees, hüvastijätt Isamaaga ja nii edasi ja nii edasi? Nonii seda oli muidugi kena kuulda, kuigi jah, no pedantset, väikeste märkmikke ka eestlased linnaekskursioonil on ju päris pentsik vaatepilt, nähtavasti kui muud ekskursioonid rahulduvad pikapeatusega Vilniuse luksusliku kaubanduskeskuse ees ja sees. Aga Andronilt küsisin sedagi, miks on leedus nii levinud, üks ilus poisslapse nimi nimelt viitatas. Kõik me oleme vähemalt korra oma elus sõitnud taksoga nii-öelda erataksoga mul Eestimaa pinnal sõitmise kogemus seni puudub. Selle järgi aga, kuidas Leedu individuaaltaksodega sõita on, tõstaks ka kodus nüüd käe rohelise tulukese läänedes Arvydas Keedulas taksojuht omast vabast ajast. Nüüd süvanormaalne. Jenseni konsoweenini. Nii et noor insener, kelle palk ju kusagil eriti kiita pole, tahab paari-kolme aastaga oma autoga teenida nii palju, et saaks Vilniuses kooperatiivkorteri osta. Arutage pisut ja te näete, et plaan on realistlik. Ja kui teil on veel meeles giid Andrune poolt öeldu, et Vilniuses on väga raske korteriga, siis on noore perekonnapea Arvyda see eesmärk igati kiiduväärt. Need olid viis lühiintervjuud, mis ehk meid ka argipäeva sisse vaatama sundisid kõigi kõrgete teemade vahel. Vilnius ja Leedumaa pole ju üldse meist kaugel linnulennul ja seda ju lennukiga sõites teeme, on vahemaa kusagil 600 kilomeetrit, bussiga autoga rongiga tuleb ehk natuke juurde. Kuid on loomulik, et meie inimesi sealkandis päris palju liikumas. Neljas intervjuu. Siin kuuleb ju eesti keelt, Eesti Raadio on siinpool. Mida, mida te ootate, kas pileteid, reportereid ülal, reporteri ükskord tuleb ju, ometi võtab väikese intervjuu ootama trupi õhti kunsti siseneda kas majast Anne maistelt? Te olete siis täna ka need õnnelikud kass, kes pääsevad Vilniuse noorsooteatri uksest sisse, tuleb nii välja, et oleme tõesti siit siia sisse ja. Tuli hea inimene siitpoolt, kes meid, hoolitsuse isegi homme homme meid balletiteatrisse viia. Kas te ise olete pärit siis? Tartust, sõnum? Mille vabariigi üle, terve vabariigi, niisuguseid kokkupõrke mina olin Hiiumaalt. Jah. Mis te Hiiumaal teete? Lapsi nuhtlen õpetaja näidendi neile vahel ja vahel panime koolitunnis kahe ja teinekord viie või kass nimega, ütlete. No ma ei julge, päris ei, töötlemal nii. Isehakanud hiidlane, Otepäält pärit hiidlane Täpsi ago ja teie, Malle Ruubel, Tartu kultuuri ame, laste näiteringi juhendaja Margus Ruubel niisama. Kui mina olen mina, olen Eestimaa ühest väga kaugest otsast Võrumaalt. Töötan Varstu kultuurimajas. Direktorina ma rohkem enda kohta ei oskagi ütelda. Arenoritz. Terilt teri küljelt, õigemini nädi sovhoostehnikumist. Tegelen tehnika õpilastega, Roterk, nii, mida te siis Vilniuses olete jõudnud juba ära näha, meil on natuke aega veel. Oleme Vilniuses vähenenud, alles saabusime siis eel, aga me olime Kaunases kolm päeva, seal oli kooliteatrite üle, vaatasime, mõtlesime nendest etendustest osa. Nägime, kui ilusasti leedulased mängida oskavad. Laval ennast tunnevad ja kui tagasihoidlikud meie olema ja siukest temperamendi vahet tegime küll. Mis teile siin Leedumaal kõige rohkem niimoodi silma hakkab, võrreldes kodumaiste oludega? Minule ehitus ehituskunst kõik, mis, mis on vana, restaureeritakse ja säilitatakse, aga eriti meeldiv on uus, mis tehakse, on põik, kõik käsitöö, mitte plokk blokivasse suured, uued linnaosad ei ole ka mitte mustamäel, et nad on kuidagi inimsõbralikumad avarust rohkem ja rohelisele, rohkem ruumi jäetud ja olete te kuskil kodus ka käinud või ainult väljastpoolt neid elumaju vaadanud? Ei, kodudesse ei ole jõudnud, võiks ju minna. Nagu kutsutud jäi tihke ennast, kuidas, kas oleks? Oi, meil on siin nii palju uusi inimesi veel juures kõik. Nonii, 13 inimestele meid üldse siin grupis. Ja kas te kõik pääsete täna siia teatrisse sisse enamus, kes jah, kõik, kes tahtsid, oli ka neid, kes piletitest ära ütlesid, kuna nad seda etendust on Ugala teatri mängu näinud, siis maru siia ei tulnud, kuna keelest ei saa, ei tea, mille vastu nad siis selle vahetasid, mis nad täna õhtul teevad, need teised inimesed, teate, tee. Jah, üks on lihtsalt kodus jah, loeb seal raamatud ja mõni mõni vaatab lihtsalt Flynn. Võib-olla ka lähevad kinno, ei tea täpselt, mille vastu nad vahetasid. Te arvate, kui nüüd teie teha oleks, mida te soovitaksite eestlastel siin Vilniuse linnas tähele panna või üldse Leedumaal, mida tasuks kõrvaldada Havanna? Otepää, hiidlane või Hiiumaa Otepääl on? No mina ei tea, seal igal ühel individuaalne asi, aga mina ikka vaatas Lenna ja käiks rohkem väljaspool ja natuke seespool ka. Sest kauplused on ikkagi vähe teistsugused. Aga ikkagi jälle arhitektuur on loodushaige inimene, mina võtaks loodust ja linna. Seal ta käskis kõigil vaadata, sest see linn on tõesti, ma olen kunagi tudengipõlves siin käinud, siis oli ta midagi muud, nüüd on tekkinud uued majad, uued sillad, uued rajoonid ja need on kõik minu arvates midagi muud kui meil ka, et võiks just seda vana vana arhitektuuri vaadata. Kohe sihukene mõte tekib, et kuidas nemad jõuavad neid ehitisi korras hoida ja miks meie niimoodi käest oleme lasknud. Ja samuti ma mõtlen, et nad võiks ikka käia rohkem nendest kultuuriasutustes teatrites. Väga huvitav on, näiteks oleks aga pärast etendust seda maja seestpoolt näha, näha seda lava ja üldse üldse seda nagu köögi poolt ka mujal, mitte ainult siit etendust vaadata, noh ei tea, võib-olla meil õnnestub isegi seda näha. Tere. Tere. Kuidas te saite piletit siia majja? Ma küsin, teil on nii palju neid käes? Teate, me ei tahaks seda muidugi otseselt öelda, me saime selles mõttes, et, et just nimelt ei tohi rääkida, aga meil tehti niisugune väga meeldiv üllatus. See teatri peanäitejuht Eimatas Nicrosius ütles mulle intervjuus, et tal on tunne, et paiguti on nii, et pääs siia Vilniuse noorsooteatrisse on tohutu prestiiži küsimus, et mõnikord tema arvates istub 500-st inimesest saalis ainult umbes 15 niisugust inimest, kellele ta tahaks mängida. Me loodame, et meie ei ole need ülejäänute hulgas, vaid olema ikka selle 15 hulgas. Meil on niisugune õppeekskursioon Eesti ülevabariigiline õppeekskursioone, laste ja noorte näit ringide juhendajatele, kes tegelevad laste ja noorte näiteringidega esimesest 11. klassini. Ja muidugi kõik, mis võimalus teatrist saad, on kõik, nad tahavad seda saada. Aga kuna me Kaunases vaatasime rahvateatreid, siis nüüd Vilnius on meil jäänud põhiliselt kutseliste teatrite jaoks, sest homme on meil siis ooperiteatris ette nähtud ballett rahvuslik ballett, aura, mis on alles neil välja tulnud, on esietendus olnud ja sinna me saime ka tänu headele sõpradele, siga, piletid, kuhu muidu üldse piletit ei saa. Kellega ma nüüd siis lõpuks rääkisin? Mina olen ametiühingute nõukogu, ministri sisetegevuse maja. Öelge, palun, kas teie olete aitmatovi ja sajandist on pikem päev Eesti variandis ka näinud? Mina olen näinud variandis ka jah, selles mõttes võib-olla keelebarjääri nagu ei tule ja ma olen seda lugenud. Ja teie olete ka ja mina olen näinud Ugalas jah, Ugala varianti Komissarovi lavastust, kust te ise pärit olete ja nonii see Rakvere rajoonist, vinni näidissovhoostehnikust, ametiklubis, lastesektori juhataja, Krossi jälle ja mis te arvate nüüd, missuguse tundega te siia saali lähete? Kaunis kerge tundega, sest et ma olen teda nüüd juba näinud ja ma juba hakkan kolleegidele siin siin tõlkima, rääkima. Kerge tundega jah, võis teatrisaali küll sisse minna aga ei tihanud pärast ait, Maatovi ja sajandist on pikem päev etendust mikrofoni küsimuseks ja võimalikuks vastuseks valmis seada. Sedavõrd olid näod saalis muutunud tõsised, vapustatud, vaiksed inimesed, kellele Leedu näitlejad ja kirgiisi kirjanik olid andnud inimlikkuse õppetunni. Ja ma olen tuliselt nõus Endel lingiga, kes Minski teatrifestivalist sirbis säärase ülevaadet tehes lõpetab sooviga, et peaauhinna saanud etendus sõidaks omamoodi auringile mööda Valgevene ja Leedu ja Läti ning Eesti linnu. Ja veel praegu olen kade neile grusiinidele, kes neljandal mail Tbilisis alanud noorsooteatrite festivalil nägid Leedu riikliku noorsooteatri Janne kroosluse tõlgenduses Tšehhovi onu Vanja. Viies intervjuu lugesin ajakirja teater, muusika, kino selle aasta neljandast numbrist, Leedu muusikateadlase Vytautas Lansbergise mõtteid pärast Klaipedas toimunud muusikateadlaste kohtumist Meie noore leedu keele tundja Mart armaku heas tõlkes. See ajendas otsima nii-öelda originaali, seostama kirja pandud mehe ja häälega. Tänu kunagise koolikaaslase praegu Vilniuses eesti, soome ja ungari keelest otse tõlkimisega tegeleva tanud siirios kiraite oskuslikule, asjaajamisele ja kaasabile. Õnnestuski kohtumine. Ja kui te nüüd kuulete jutu taustal mingit sirinat, siis pole see mitte tehniline praak vaid gaasipliidil küpsetatavate safran, iga kuldkollaseks muudetud pannkookide särin praadimise õlis. On ju köök igas peres kõige parem jutu Westmise koht. Miks peaks leedu kodugi teistmoodi olema? Ja see ei vähenda sugugi jutu tõsidust. Me rääkisime tänavu 50 viieseks saava professoriga ökoloogiast just just keskkonnast, mitte muusikaajaloost või pianismi alustest, mida ta Vilniuse riiklikus konservatooriumis õpetab. Vytautas Lansbergis on nimelt alati lugenud ennast nende inimeste hulka, kes kohe peavad sõna sekka ütlema, sest Lansbergise meelest on ülimalt kasulik sekkuda publitsistina ühiskonda, erutavasse vaidlusse, leida põnevaid seoseid oma erialagagi. Kuigi see mitte alati pole kiitust kõrgemalt poolt teeninud. Ja mul on hea meel, et tänu selle pühapäeva programmi ühele läbivale mõttele inimese kultuuri ja looduse ühtsusele ja vastuoludele oli võimalus kohtuda selle mõtlejaga. Kui parafraseerida ühte tuntud filmi pealkirja siis te kuulsite kümmet intervjuud leeduma asjus.