Mere poolt tungisid peale Inglise laevastik hingest Ajashegi ja nende seas ka valged eestlased. Ja tegite šantise maale meile tagalasse. Niimoodi külgede pealt haardemeid, tagalast ja meie oleme sunnitud taganema. Lühikeste lahingutega andsime tappa käest ära, andsime Rakvere ära veel. Ja mina oma pataljoniga jõudsin välja. Vaivara kõrgustikul. Sealt saime käsu. Käisime kuuenda vene, kuuenda diviisi alla Kebdonali brigaadikomandör kindralstaabi üksofezzarendile. Sellega sain käsu minna vaagna alla Laagna mõisaalases, seal olnud šampides mõisa maantee peale oma alla. Ja valged seal, kuidas välja lüüa, uputada veerde tagasi ühes madruste ja šamp pataljoniga. Mind vahetati Vaivara mägedes välja. Mul olid siis neli Roodoriks, üks ruutjuure tuludel. Maarasin ka mõisakülgede pealt ja ise kae Roodega otsesuunas. Tungisime, võis olla peale. Läksime nii kaugele välja, et jutuks läks lahti. Homse küsisid, küsivad meie käest, üks hõikab seal kõigele valgetes kasukates, vanadest mütsidest seal. Ja mul oli väike grupp kahe järelejäänud, kui me Uraaviietega pidime minema tääkide peale veel. Üks hoomale kaljub sealt, et kus väeosast. Seal oli 1000 meest võimaal sõidetud, üks osa läks tõukena, osaleks otsekohe Narva peale, suur osa oli seal kõik. Jooksime tagasi esimese põõsaste ääres peatuse, mis oli talvine aeg. Ja muuseas juba 19. aastal seal 18 null. 18. jaanuaril 1919. Jooksev tagasi saadi suur ahelik, järele. Ravisime kinni, jagasime padruneid, kellele veel järele on jäänud ja võtsime neid tulega vastu salvi, tulge tulge vastu. Nägime, oli juba videvikuks, läks juba. Kuna ma ei viitsinud enam edasi ei tulnud. Sil, taandusime ära raudtee peale Ella. Ja rõhutad juba pimedas Soldile jama juures, kuskil. Hakkasime minema küla, saime teateid, Sid, olite teie väed läksid juba valges siit läbi. Järeveks pataljonis järeldus oli kogul veel ainult midagi islandi kõnedest. Ma tõin härra sisse. Täiesti vaganeedine. Nuia. Ei läinudki palju aega, saime juba maanteesilla lähedale. Järsku ma vaatan pimedas laip maas. Tulime Narva kui Narva lahingud. Läksin meestega veel edasi polgu juure Wella. Nurga peal ma nalja teinud maju ega nimesid, oli solk. Soome palgasõduril vastus. Üks. Kes olnudki tuleb? Mina vastasin, sain kohe aru, mul on niisuguse meestega tegemist, mis Laagna mõisa all oli. Esimene asi Tallinna kaitsealust. Neil oli ka midagi sellesarnast olemas. Pehme haagis, mulle pimedas mutabki püssi. Lahingu juba olnud, siis ma nägin laipa seal puuri. Välja. Midagi muud teha ei olnud, sinul oli, mehi oli vähe ja nendesse Virgi vähenere kümnedki läks kaduma veel laskus ajasel. No ma korjasin kokku oma seal 35 ja mõtlesin, et nüüd lähme üle jumala ellade nende väljade ülene sisse, tungisime talle välja Narva jõe äärde ja sealt läheb jõe siit enam läbipääsu. Ülemalt poolt. Läbi sõja läksime. Mina olin nii ees, kahekaupa need järele. Järsku ma kukkusin, kukkusin sisse ja kohe sõjas meiereis. Kõige selle, mis mul oli. Hing kinni, hingan nagu paravorist. Tõmban hinge ja raske hingata. Tee peal sattusime niisugusesse kohta, kus oli õige õhukene, jää sellest, Ma kukkusin Kiisesse. Mehed käe peal. Ma hakkasin kaldale ujuma, süüa ida poole kaldale, vesi oli lati kaugelt. Mulle need karjuvalt tule tagasi, tule meie poole tagalas, oled. Ei saa kinni tõmmata ülesse. Vaated upuvad, ära ujuda oskan, aga kole raske oli see seal, ma olin ju märg ja külm niimoodi. Ja siis võtsin viimase jõu kokku, see oli vist viimane, andsid sulgedega, mis ma võisin ja viskasin siis käed. Läksime sealt endale ikka läksime üle seal, kus ei olnud puhul, et te olete läbimärg ja melon läbimärg ja kui me tulime metsa välja, siis ei saanud jalga õieti olnud niimoodi. Jalad olid kui pakud all. Ja krõbe külmule väljusas. Lumi kurises jalgadel käisime, jõudsime kardvoka poolmuidu välja, seal, seal, kus me olime olnud enne seda, kui aka hakkas meil lahingud peale ja seal saime oma polgu kätte. Ja teised teised väeosas oli ka seal ümbruses välja taandunud Mulandi kuivad riided pesu selga, magasid asfella ja jääd haigeks või midagi, nii tugev oli sealmi lahingus enam ei olnud. Ja siit tuli korraldus saata meid Pihkva rindel. Ja need polgu saite kõik pihku linde lõikuses. Läksime üle Oudova Pihkvasse välja. Tuletan meelde. Pihkvas oli isegi meil mõjuline miitingu peal mingisuguses suures saalis, kus oli kinoosa või mitte. Ja selles saalis olid suured araatrid väljas. Kas nüüd ma hiljem kuulsin, seal oli ka üks nõupidamine olnud selle revolutsiooninõukogul Meie komuna valitsuse liikmetega ja seitsmenda armee, mille alla ei kuulu selle siis, kui lahingus olime Tallinna suunas armee juhatusega. Seal oli nõupidamine olnud, kus võeti vastu otsus organiseerida Eesti Punane armee, mille koosseisu luua. Venemaa üksused ja EC diviisi ülemaks määrati rit tol ajal diviis Vorneedi kaebliga Adalises koosseisus. Siis korpus ei olnud, siis diviisid niisama suurelt korpuses Isamaa sõivad tädil. Meie diviis oli kaks brigaadi. Esimene teine ja kolmas eesti kommunistlikud polgud ja teise brigaadi alla neljas, viies ja kuues, mis oli formeerimisel ka? Seal oli ka vähe inimesi. Ratsapolk. Ja teised diviisi staabi sõjaväeosad suurtükivägi sanitaarpataljon. Teater oli ära, ma ei tea, kas oli haiges vahepeal see olid IRL 6919 pajupulkasid siis tuli ka korralduse määrade polgu vabanduseks. Pidasime esimesed lahingud maha ja tuvastasime seal. Esimese külad. Irboska Jaano ja hiljem ka Petseri. Petseri ma räägin nüüd teise polgust, muidugi naabrid olid oma, olid Tallinna polg, seal kommunistlik polk ja Tartu kommunistlik polk. Narva poolt jäi Narva alla. Viies polk oli Mariiemburgis, tähendab seal Läti piiri ääres seal lahinguid ja kuues folkoli farmeerimisel. Need olid märtsikuulahingud, märtsikuu lahingud seal lahingus pikale kangesti, aga siin oli tore lahing, üks tugipunkt, suur tugi mongoli, meie vastasel Sulywashine kraam. Ja siis kupli laule seal peal oli, seal oli ka põld olemas. Küla oli seal mäe otsas ja tema küljed olid metsaga kaetud, kõik tuli mäkke minna, kui ta sla saad sealt lõuna poolt. Ja ida poolt näodza Alt joostes raudteelatid Petseri, Pihkva raudtee. Vallutamine meie poolt oli üks raske pähkel neile. Ja ma siis mõtlesin su välja, huvitav, huvitav aisa. Ma olin siis seda enne ka kuulud esimese maailmasõja ajal ja mõtlesin kasvame hiilida üle raudtee neile tagalasse külastas. See oli, ei mäleta, mis? Sabiilina küla oli viskmanni tühjaks. Et ma rood õige sinna tagalasse finišisse aga ees seal, kus meie lahingurinne on paigumat polgu orkestri, pasun tal, kes mängima, et nende tähelepanul tasuna tõmmata seal samal ajal Zeroomidemas tagasi saatesse tungib tagalas peale, vot niimoodi vabastame sülle Mashina kala. Ja nii juhtuski. Nii juhtuski. Nii. Täna ei võta mehe külad Vannanal uuesti ära, nii oli meie pulkasid teiselt poolt kures sest meil oli raudtee ääres oli väga raske rasked lahingud valgeestlasele soomusrongid olevast tugevad defantidega. Aga meister, kui saad vee paanikasse teinud. Olime raudtee ääres ja, ja pidasime kinni ja ajasime paanikas, rohkem ei ole. Niimoodi läks ka aprillikuu mööda ja maigu sündmus on väga huvitav, mida ma tahan nüüd ka edasi anda. Nüüd juhtus niimoodi, et esimesel, teisel mail Nemad olid kabashis ja need läksid kokku vennastama. Kuna meil olid paar nendest seal kaasas ka need said kokku, palju oli kummaltki poolelt seal venigrupp, mehi oli, ei midagi, me kahekesi ja muidugi kaks kolm punaväelast oli ka kaasas ja seal mul niisama grupp mehi oli. See oli esimesel mail päiksepaisteline ilm, nõukesed lööritavad, üleval juba esimene raiuja näljas. Nii ma olin sihuke väga elav loodus. Ja niisugune juhus, et saime kokku, vaenlased said kokku, ajame juttu. Nemad räägivad neile. Kui sakslased ees, siis ei olnud. Keeriski aegses kodanlus organi ees neid Nad lubasid kaitsta Eestit. No ja see, et see 400 Meie andsime neli, neil oli suitsupuudus, meil oli mahorka tantsuhulga, temale neil Ameerika Ameerika saia. Niimoodi vahetasime, kostitas niukestest, ajame juttu, seal järsku tuleb üks mees eemalt obstrymoli ees. Vaatan, tuttamis korra näinud. Ja nii ta oligi. See oli Järvamaa Väätsa vallakirjutaja poeg. Terve suvi olin seal tööl aitasin seal nendega kohapeal kõike teha, põldu harida ja heina teha ja rukis lõigata ja kõiki koolivaeva. Kui olin, sain nendega tuttavaks, seal poiss oli tunded minu eas. Ma tahtsin õigus, ma panin omale Rebane senine selged, et juttu vesta sõjaväelastega Bashar sõjaväes ja kõik, et nad mind rohkem usuks. Et ma olin samasugune kui need teisiti, kõik teised. Ta nägi. Andsid mulle anti teada, et tulid need välja hanked uudsena, smannika kõrval aga kalal, Kuperjanovi pataljon nende eelisvägi. Andke neile tuld. Kes seda ütles? Seda ütlesin, vasakul käisid väljasele, mehed tahtsid ennast niimoodi, et me tulime ka üle. Aga ületulekuid oli üksikute lülide õigus nende poolt meie poole. Seal olid mobiliseeritud mehed mõisa poolakad, talusulased, kehvikud ja niisugused inimesed koos kerge šokk ja seal olid ka pahempoolsed türa, poolehoidjad kõik. Ja nii läks. Tõsi. Üksik üksikuid lahingud olid siiski olemas külade pärast. Ja järsku oli niisugune juhus. See oli juba 20. maikuupäeval. Õhtune aeg kella üheksa paiku. Ja küsib minu käest, klaas on olukord endale. Ma ütlen, terve tähendaks läbi, püssipauku ei olnud, te olite polgukomandör? Ma olin pulgamäele. Püssipauku ei olnud, ainult õhtu oli niisugune juhus. Masinaga raalne tuli grupp, valged oli välja tulnud. Alustas seda esimeses pataljonis, nähtavasti see oli vis pataljoni komandör, aamen. Haamer, kes mulle teadvustas, seda? Küsis luba, kas võib lasta? Ma ütlesin, ei maksa välja minna, see, anna midagi. Ja ma ei tahtnud veel olla. Veduriga küll üldveduriga sõidab eesrindele, seal on mägine, maasalu veduriga sõita, mööda kuskil peatuma jääda. Ma küsisin, ma mäletan siis tema käest, kus ta peatuma jääb. Meie torukraavid ka, mis olla raudtee alt läbi läheb. Üks torusild seal mäe taga jääb teatama, sealt paraja läheb siis ees eesliinile. Ma võtsin hobuse põhja traavi hobused, kasvav kogusamu Torre loomul hea traadiga. Sõitsin üksipäini sektor, mugavus, olemine talis sõitis minu minu polgu lõiku. Ja sainegi ühel ajal pausiga hobuseks olla. Saime kokku seal ja. Raudteed, ja varsti olime seal mina hobusega tema ilma hobusta. Tema ütleb mulle niimoodi ette, seal raudteesild, puuslast ees, mees. Ei, mitte kedagi. Maa peal. Seal nii Topagagi kaardi järel on, on nine Objoki jõgi, Kobjoki jõgi. Vaat selle raudteesild oli purustatud, et nemad oma soomusrongidega üle ei saaks kergesti. Nimetades 76 millimeetril patarei, oli meie patarei tule all kujuhtu otsa parandaja tulema siis tapale tule peale, niimuloitigi tuli peale, ei lasknud neid parandada, parandada usus aite tuli peale ja nad ei saanud sinna parandada. Ja tema ütles, et lähme vaatame sinna. Vastan temale, Britile siis seal saame tuld, see oli rohkem nende e-serval juba peaaegu seal valgetel seal. Sellest salgast, kes kutsus, Me neumolid vennastama nähtavust, et kas ta ei läinud mitte ka ette välja. Vesiveski juure joki jõele see teine siis oli seal vesiveski sild, see oli vasakul pool raudtee sillast no pool kilomeeter maad, võib-olla 80 800 meetrit. Ja see lai kohtades, kus võis minna otsekohe üksikud puud-põõsad, kasvavad tänastes olla. Oli meie post väljas ja rodo kamadel. Koza koht oli ka seal, vedas. Kus komsomoli punase kamandaja kursuse lõpetanud oli mul selle kolmanda roodu komandör, küsin nende käest, kas kas tuli? Mulle vastatakse, mulle vastatakse, jalulisin. Nalasid Riti Ladiritleks määra metsa kadus mida tahes öösiti, nägus küla. Vot see pani täiesti müünud. Süüa enam ei käsi. Mul oli enam-vähem teada, mis sündis esimese maailmasõja ajal 1000 914919 rindel. Kuidas korjati peale lahinguid haavatuid? Mõlemalt poolt tuldi välja valge lippudega tuli ühelt poolt ja teiselt poolt alla tehtavaid väikene vaherahu, et korjad oma haavatud ära lihtsalt. Aga niimoodi üksipäini rikkia kadus ära isegi meil näe, mis ta seal teeb. See oli midagi säralist. Kui me sealt välja tagasi tulime, pihklasse vot liiklusmääruse diviisi komandöriks. Niisugune mulje oli ühelt poolt. Aga teiselt poolt mul tuli kohe meelde üksikud asjad siin Pihkva rindel. Just eile päev enne tuli minu juure ratsuses minule neljanda patarei komandör tumeldov, kes informeeris mind, et tema sai subdiviisi suurtükiülemal sai käsu oma patareid siit positsiooni raudteest kaugemale. Avastanud, et see on ju ära sööma ei saa siis silda, kaitset, valvet, silda Remodeeriks ja tuli mulle seda kaevama. Toetan sind, une, seal edasugus oled. Märtsi lõpus oli niisugune uus pold sai midagi. Kas oli viiepäevane või kolmepäevane puhkus, Petseri spets vabastatud ja seal sai käsu minna lahingulõike vasakus tiivas. Ootan ootan ta taga. Mis ta mulle ütlema, et ootasin 125 minutit umbes. Loodan siin parooli Sava sõnad. Ja polgu panen lahinguvalmis ja sõidan paigust ära. Sind aga palun helistada Pihkvasse diviisi komissarile, kannatan letamis, juhtus. Komissar oli Mart Laius, Kaala tsaariaegne põrandaalune ja kõik see aeg oli mõtted peas. Et mis nüüd küll saab meest kuulekaks seda tükk aega tagasi üldse tuleb ära. Reservis ei ole kelgul läbi murda ja läheb suureks, sureks lahingutes lahti, meil on hõredad hõre kaitse väljas raske olukord ja temal ju ülevaade olemas. Väeosade paigutus on selge, kõik andis ju kõik teadjad ärajoosi, kuidas õnnelik? Ega ma ei teadnudki ta seal, mõtlesin ka kooslus, elu ei ole midagi, ei olnud. Ma teadnud, ühte asjade kadus, kõik sellest tegin oma otsused. Kummaline, kaua aega hiljem, kui ma teada sain, Riti jutus Rootsiga kohtunud kolmel korral oli midagi soostri kohale, Laidoneri staabiülem, teostaapoli, koduses Eestis. Siis ma mõtlesin, ta tahtis puru silla ronin. Mis küll minuga oleks juhtunud? Mina mõtlen, kuuli saanud? Tema oleks tulnud sealt eluga välja, minu arust küll kuulis, olnut ei ole kokku lepitud, iseasi aga mina sealses maalsega ilmaski. Hobuseviimine, pääskist, täid tegelikult paistab niimoodi olema ja ta saab niimoodi, aga no nii kui ma jõudsin polgust. Kujutan momendiks ette, et teie olite polgukomandör ja mina diviisi ülem. Mis te säärasel juhul, kui teiega juhtus seal käinud? Ühte üks jutt oli ainult vintsiga kiaadi, komandöriga. Brigaadikomandör üldse kellelegi on 12 üten talle, mina muutsin salasõnad, polkus kell kaks vahetaks ka teises Kolkudes. Nii, nii, nüüd sa oled ja mis minu poolt kosunud. Sõidan minema ja sõitsin, et ma läksin välja suitsu minema teedel vastu grupp ratsamehi. Polgu ratsaluureülem, Vesman. Tulite päästma ja ainult teise teisel päeval varahommikul tulid brigaadi staapi kohale uurimiskomisjon. Uurimiskomisjon tuli kohale sõnaiis, Poskasse nägi Riti, seal, räägiksid Ritiga ja sõitsid polkuurimasse. Palgad olid, selle komisjoni esines, sõitsid mulle staapi, läksime sõna, vaatasime garaalla, sammusime seal vahepeal ja kuulata üksikuid mehi, kes nägid seda pealt. Tuli tagasi ja nii edasi. Et selgusele jõuda, kas seda võib pidada õigeks meheks. Ja õhtaks, tulid otsusele, et jah, ta õige mees ei ole tal ära teda arreteerida. Sõitsime põgusa tagasi. Siit paugu staadist puu juuresolekul on ma tõin lihtsalt brigaadi staapi, et eriti kätte saada brigaadi staabis, teda ei olnud sealt vastasbrigaadi. Staabiülem Maasik. Et ritud Tallinna polgus. Rääkisid jutused paasa ritudes, ütles, vastas põlvedel niimoodi, et sõida Hizborski. Varahommikune päikese tõusvas lahingus lahti. Järsku ma olin pikali maas, ma ei saanud magada juba teist ööd niimoodi olin talutares seal pingibasseini ääres ja mõtlesin kõik korraldused, tegin ära. Lõin veikse tagalagrupi reservi. Ratsaluurega mandast, kuulipilduja kamandas mu käepärast. Danske kamandas kommentaari, kamandas jänesepannide ülemaks on oma adjutandi, et, et seda salka saata sinna, kus tarvis, kui tagalasse võib-olla ilmuvad järsku enne päikesetõusu veel suurlaskmine kuulipildujad laskunud küla all polgu staapi, külal. Ma kardan. Nüüd olnud valged kolme külad vallas. On sündinud sama, kartsin kogu aeg. No ma helistasin. Mida kartuli ja mis sündis? Öösel tuli grupp mehi, neid oli 40, meest. Tuli soomusrongi. Tuli kaitseks soomusrongi ülema öeldi, et me oleme teises Viljandi polgust kommunistlikus põgus. Tulime tee kaitseks välja, aga oli ka seal kõik. See oli kompoligatsi selliste garaažinse saamas range Sten garaažinalise saabastelt klaasid. Ja nad hakkasid ronima soomusvagunite otsa ja tahtsid veduri peale tulla. Vedruga kedagi lasta seal, kui kõik vedur, vedurijuht oli ukse kinni ja nägi kahtlane, panin au sisse ja lasin rongi käiku tagalas viskus jama peale. Need, kes olid vagude peal üle väljaspool need hüppasid maha, mõtlesin kõik minema väljade oma omapoolne. Vot see oli see, ära andmine juba. Nad tungisid peale. Albelm tungisid peale, vasakutiivas sai tagasi löödud, aga vana insporzkliselt tuli suur grupp sisse kahe soomusautoga ratsamehed ja jalamehed sisse võttis inspowski linna alevi oma alla. Seal sai ette kantud maasikule. Tuli käsk võtta polk maha ja taganeda palun Hizborsmi jaama juurde. Vello käskija oli Maasik. Seda ma ei teadnudki, tema äraandja on. Ja niimoodi ma marsin polgoga välja sealt seksrõngas, mis, millega meile tehti. Boševoogiline jaama, vot nii hordise riti ära minemise lugu seal taga helguliseerlam kihva langes. Valgete kätega IC diviis ei jää elama. Tehti küll brigaadiks, sest niisugune väikene koosseis oli, kuidas teie teenistus edasi läks? Kui garamuševjaamas määrati uus diviisi ülema uueks diviisi ülemaks ballade Härrad esimese brigaadi komandöriks, siis aga see on natukene aega, sest diviis likvideeriti, diviis tehti vigadeks ja mintsa tagasi teise polgu komandöriks. Aga mul ei olnud kõige paremad vahekorrad juba siis balladega. Ja kui tuli korraldus kollaseks, on võimalik minna kindralstaabi õppima. Ma võtsin, ma võtsin selle vastu, et lähen, kindral saab õppima, et saada paremat sõjaväeharidust. Nii et teie sõitsite siis Moskvasse, kindralstaabi akadeemias, Moskvast tuli ettevalmistusel tugevasse sõjalised. Seal oli insenerid vastavalt eksamid vastavalt tegime suitsu. Mul tuli ette valmistada veel isegi kuuenda klassi haridust, matemaatikat, füüsikat, sest ma kartsin, kukutavad end sellega läbi. Aga seal ei olnud kellaks kergesti. Seal võeti, on niisugune mees vastu, job aeg. Ilma niux eksamite, aga ta oli enne. Se akadeemia algas tegevust 1918 lõppelil aga mina tulin slaidi, järgmise koosseis. Tähendab sügisel 1919. Tuttavaid oli ees, tuumadega olime ühes kambris. Kohus, mis oli üldse Venemaal, siis peale reisilt vaimas rulluisuväga suur? Väga raske oli meil Lenini päevil siis, ja oleme õnnelikud inimesed, meil oli niisugune inimene juhiks poliinil oli sest tema tark juhtimine Juhtis meid nii kaugurid, et nõukogude võim jäi püsima siis, kui meil midagi 16 18 välisriigi kallal olnud.