Tänapäeval tundub lausa uskumatuna, et enne Raudkatsi olev periood oli meil peaaegu rahva tantsuta. Tookord ei teatud ega ei tuntud eesti rahvatantsuseltskonnas, tunti ainult ühte tantsu, tantsiti õieti ühte tantsu kaerajaani. Kui siis ilmus Anna Raudkats i raamat Eesti rahvatantsud, see oli 1926. aastal, siis oli see suur, lunastab sündmus lunastavad selles mõttes, et see andis hoogu, näitas kätt Te d, mida meil tuleb rahvatantsu viljelemisel silmas pidada ja andis kõigepealt meile materjali. Andis teadmise, et meil on nüüd oma rahvatantse. Anna Raudkats on kujunenud ja meie rahva poolt hellitavalt nimetatud eesti rahvatantsu emaks, seda tema pälvis täielikult. Oli ju tema see, kes siirdus meie rahva hulka, korjas ja kirjutas üles rahvatantse süstematiseerida, neid tegi neid trüki kõlbuliseks peale tema raamatu ilmumist järgnes suur praktiline töö. Algasid küll kohalikud, küll ülemaalised seminarid. Kursused, mida juhatas ja kus õpetas tantse Anna Raudkats. Anna Raudkats oli omapärane ja tore kuju. Tundi andes, tema oli veidi ette, pole nagu vimmas. Seejuures oli tema pilk suunatud maha, aga ta nägi kõike. Kui siis mõni juhtus eksima või tegi muid vigureid, oli otsekohe Anna Raudkats selle juures ja näitas kätte, kuidas on õige liikumine tema armastatumaks viisiks rahvatantsu õpetades oli ikka kaasa lugemine püksi, kaksi kolmi. Küllap see oli tingitud sellest, et Anna Raudkats õppis ja sai oma kõrgema hariduse Helsingi Aleksandri nimelises ülikoolis kehalise kasvatuse Instituudis pärliks Anna Raudkats loomingu hulgas. On Tuljak. Tänapäeval on Tuljak kujunenud eesti rahvatantsude peaaegu eesti rahvatantsude sünonüümiks. Kätkeb ju temas kõike head, on temas elurõõmu, on temast elevust, on tema üks temperamentsemad meie tantse ja ei ole olnud peaaegu ühtegi vabariikliku ei rahvakunstiõhtut ega tantsupidu, kus oleks puudunud põljak.