Riidaja kandi rahvamuusikatraditsioonid on vanad ja rikkalikud ja oleme meiegi radioinimesed viimase paarikümne aasta jooksul siit üht-teist helilindile jäädvustanud. Nii vanadelt pillimeestelt, samuti laulikutelt, aga ka viiekümnendatel aastatel tegutsenud rida ja kultuurimaja rahvamuusikaorkestrilt. Vaatame vanema võtte. Koigi polka mängib tõrva rajooni üksmeele kolhoosi rahvapilliorkester Johannes Tauli juhatusel. Rida Jason rahvamuusikatraditsioonid küllaltki vanad, muidugi nad ulatavad möödunud sajandisse ja veelgi vanemasse aega, aga seda aega, kui mina mäletan, hakkan sinna. Võib-olla ligemale pool sajandit tagasi oli Grazinicariidojas pillimäng päris hoos, eriti elavaks muutus rahvamuusikaalane tegevus 40.-te aastate lõpust. Ja eriti hoos oli ta just jah, viiekümnendatel aastatel Koigi polka pärinebki sellest ajast. Sirvime veel natukene neid vanu võtteid, siin mängivad vilepillidel Juhan kubu ja Viktor koor. Juhan kubu oli väga tuli rahvapillimees pillimeister ja ta mängis väga mitmesuguseid pille tarisasti ja oli innukas kaasalööja alati meie tegemistel toimetustel riidas ja teine mängija. Viktor Mul oli tol ajal alles koolipoiss ja lõi ka meie ansambliga kaasa, mängides vilepilli ja proovides ka teisi pille temast. Hiljem sai kutseline muusikamees ja töötab Tallinnas. Siis on meil olemas kandlelugusid Robert Salmu esituses. Robert Salmu oli meil tol ajal üks kandvamaid jõude. Ta mängis hästi võrdselt viiulit. Kannelt laulis, kui tarvis oli ja oli sealjuures väga muusikaalne, praeguseni tema tegevus ei ole enam ulatunud, kuna aastaid on ju nii palju. 62.-st aastast pärinevat võtet kandle mängijalt ihan keegilt. Juhan Kiik mängis kannelt, lõõtspilli tema otseselt meie ansambliga ei olnud, ühenduse põhjuseks võis olla asjaolu, et ta küllalt kaugel elas ja tol ajal ei olnud sidepidamine nii kerge nagu tänapäeval on juba sellepärast. Ilmselt ta jäi meie suhteliselt kõrvale, aga muidu ta oli tubli pillimees, esines nii perekondlikust ringist tihtipeale siin-seal. Samast ajast on meil ka võtteid lõõtspillimängijalt Ernst kopilt. Järnscop elas meist just, mitte väga kaugel kuid tol ajal meie nagu ei osanud lõõtspilli veel rakendada oma rahvamuusikaansamblis ja sellepärast jäi ta meie ansamblist nagu eemale. Aga muidu oli ta väga innukas pillimees, ta käis tõrvas mängimas, ta käis perekondlikel pidudel mängimas ja väga agaralt tegeles pillimänguga. Tema pärandas meile oma pilli, mis oli päris ehtne Teppo pill ja see on meie valduses praegu, nii et selle eest väga suur tänu temale tagantjärele öeldud. Ja sellel mängib nüüd Ants Taul ja samast ajast on meil veel laule lindistatud Aleksander veerel. Aleksandar Veermäe oli tubli laulumees, kuigi tema meie ansamblis kaasa ei teinud, aga muidu oskas ta väga palju just uuemaid rahvalaule. Nii palju siis nendest vanadest pillimeestest, Riidaja kandi kangetest meestest läheme siis nüüd tänapäeva juurde, seitsmekümnendail aastail on siis hakanud hoogsalt tegutsema uus rahvakunstiansambel, keda tuntakse õieti kogu vabariigis. Tunti teda Valga Rajooni Ljakova nimelise kolhoosi rahvakunstiansambliga. Nüüd nagu kuulda, on ansamblil uus nimi. Jah, seda küll, see endine nimi tuli sellest, et esialgu me töötasime tõesti nii nagu kolhoosiüritustel, sest idee kasvas õieti välja sellest 1973. aastal, seal ei ole aprillikuus kui lähtuv inimene, kolhoos hakkas valmistuma viiendadeks Võrtsjärve mängud, eks, ja siis kolhoosi esimees teie otsis mind üles ja tegi ettepaneku luua üks ansambel, millega kolhoos võiks Võrtsjärve mängude taidlus konkursil osaleda, siis ta hakkaski mõte, et võiks luua mingisugune rahva kunstiansambel, kuna selles osas oli kogemusi olemas mängijaidkis rahvapillidel leidus. Ja nii siis nägigi ilmavalgust rahvakunstiansambel, mida me siis esialgu nimetasime lähvi nimelise kolhoosi rahvakunstiansambliga hiljem aga ansambli tegevus ei piirdunud mitte ainult Võrtsjärve mängudega. Sellepärast kasvas nagu välja kolhoosi raamidest ja otsustasime hiljem teda nimetada ümber koha järele Riidaja järele. Riidaja rahvamuusika ansambliga lisasime talle veel nimetuse juurde torupill. Kuna see pill võib-olla on ehk meie ansamblile teatud määral iseloomulik. Räägime siis ansambli koosseisust ja mängijatest. Ansambli koosseisus töötab nagu mitu kollektiivi kõigepealt kapell, mis moodustab nagu ansambli tuumiku. Selles on üheksa liiget, seal esindatud on kolm viiulit. Akordkannel, jauram, pingipill, konstravas rahvalikud löökpillid ja siis rahvalikud pillid, lõõtspill, vilepill, parmupill, euroobil ning ka akordion on rakendatud ansamblis. Mängijad on kohal, Sa pead, kuid mõningad käivad ka üsna kaugelt bee kaugemad, nendest isegi 45 ja 75 kilomeetri kaugusel. Muidugi see kooskäimine ei saa muidugi väga pidev olla, vaid tullakse nii proovideks, pea proovitakse õieti ja esinemisteks, muidu teised inimesed on lähevad, aga Khani 10 kilomeetri ja veel enamgi, kausad käivad pidevalt kohal. Muidugi, see raskendab tööd, aga hea tahtmise juures, nagu näha, saab kõigest üle. Võiks loetleda neid nimeliselt viiuleid, mängivad näiteks kolhoosi pensionär Julius Ivane rida kaheksa klassilise kooli õpetaja luule Lepik ise olen samuti viiulimees. Akord, kannelt mängib lähinimelise kolhoosi energeetik Jaan metsar. Kaasa kolhoosi liige Aino Rõõm. Pingipilli mängib kolhoosi mehhanisaator endale Arak kontrabassi Riidaja kaheksa klassilise kooliõpetaja Jaan Kauber, rahvalikudel löökpillidel kaasa Valga KEKi töödejuhataja Olav Nabritson. Ja mitmesuguseid rahvapille mängib Ants Taul, kes töötab Viljandimaaparandus valitsuse insener-hüdrotehnikuna. Ühtlasi tema on ka meie ansambli rahvapilli solistika ja ühtlasi ka suureks pillimeistriks. Jah, seda küll, võib-olla siinkohal võikski mainida, meie ansambli koosseisus töötab ka nõndanimetatud torupilliansambel veel või torupillikoosseis viie mängijaga praegust. Ja kõik need viis torupill ongi valmistatud Antsu poolt. Selle asjaga hakkas ta tegelema 1972. aastal, kui valmis esimene tavapärane puhutav torupill. Selliseid on ta senini valmistunud kokku seitse. Ja 975. aastal hakkas ta konstrueerima täiendatud torupilli õhku ei puhuta temale siis vaid antakse lõõtsapill. Ja ühtlasi on ulatus torupillil toruvili sõrmilise ulatus on suurem kui tavalistel torupillidel ja samuti on ta varustatud kolme bassitoruga. Muidugi neid saab ükshaaval ka välja lülitada tarviduse korral. Selle pilli eelised on väga suured. Need pildid püsivad hästi hääles. Meistril endal ei ole need sõna antud, räägime nendest katsetustest, kas oli eeskuju kuskilt võtta või on see kõik nii oma? Mõttetud eeskuju on muidugi mitmelt poolt. Kõige varasem eeskuju on siitsamast kandist. Leidsime ühe torupilli sõrmilise kunagise Torupillimeistri Peeter Silla valmistatud ja see on siis selle Eesti torupilli eeskuju. Aga siis minu isal õnnestus käia Tšehhoslovakkias külas strakuniitse torupillimeestel. Seal on see torupill ja torupillimuusika palju kaugemale jõudnud edasi, palju rohkem arenenud ja muidugi ka vastavalt pillid on palju täiuslikumad ja, ja siis seal sai ühte teist üle võetud see lõõts, näiteks. Need tsehhid rääkisid nende pilli, lähe üldse häälest ära. Isa pani selle kõrva taha ja nipet-näpet saal ja tuli ja rääkis mulle edasi ja siis me kahekesi hakkasime solkima. Nojah, seda vist on ka mõnusam mängida, nüüd et otsest puhumist ei olegi. Jah, on küll, teda võib võrrelda, vahest lõõtsapilliga kerge mängida ja mõnus endal ei väsita. Ta ei lähe tüütavaks siiski. Ja siinkohal ma segan vahele. Torupilli mängimine on teatavasti füüsiliselt väga raske ja minule vanale mehele see lausa käis üle jõu. Ja ainult tänu sellele lõõtsaga torupillile. Ma hakkasin vanas eas torupilli õppima, muidu oleks minust eemale jäänud. Need kaks uut torupilli näevad siin välja, ma ei oska öelda koera moodi või mis looma moodi. Jah, see on meie meedik, koer, kährikkoer väljanägemiselt ongi nii, et kui eemalt vaadata, siis võib täiesti ära petta. Kas tõesti on temal siis koer süles? Ja ta teeb vahel ka koera häälda, uriseb ja kiigub ja saab teha koera häält. Panime ümber sellepärast et midagi pidi nagu panema ja ise mõtledki välja ikka huvitavamad ja põnevamad, et saaks kedagi hirmutada, oleks efekti natuke ja nii edasi. Ja kährikkoera nahk olla oma suuruselt hästi paras torupilli tuulekotiks, muidu tavalised koerad näiteks on üks on suurem, teine väiksem ja siis nüüd ühesuurused on raske leida. Aga see täiskasvanud kährikkoer on alati enam-vähem ühe suurune, Jaani suurused hästi sobiv on, efekti on ka vist olnud efekt ka muidugi, ja eriti kui oleme käinud, kus on rahvast palju koos, siis lapsed on lausa murdu ümber ja raskendas lahtigi saada. Isegi täiskasvanud uudist imutsevad ja paluvad silitada. Meie ansambli koosseisus teevad kaasa ka meeslaulikud, Neid on arvul üheksa. Põhiliselt on nad ansambli instrumentalistina. Esitame põhiliselt uuemad eesti rahvalaulu, aga ka oleme proovinud laulda vanu regi selliseid laule. Seda olevat laulnud kartulivõtmise ajal. Ja kuna teatavasti vanasti mõisa ajal olla torupilli mängijaid kasutatud ära töötajate ergutamiseks siis ma usun, ega me ei teinud ka kurjasti, kui me panime torupillimehega ergutama neid lauljaid samuti. Ansamblis teevad kaasa naislaulikud, neid on kokku seitse. Need enamasti on siis nii väljaspoolt üks nendest anud mängib küla kapilisega kaasa, seega oleks ansamblis meil kokku praegu kuusteistkümmend, inimest ei taha mängida selliseid asju, mis on nii väga kuuldud taas ikkagi midagi uut esitada, et see ka kuulajatele midagi uut pakuks. Ja sellepärast on nii tuldud. Ma olen pidanud alati tore jahi nagu väljas olema. Ja needki palad, mis täna on ka sellisel teel saadud. Tädirannapolka, mis me mängisime, see on kohaliku päritoluga viis, noh lihtsalt seda on tulnud seadida siis apile, ema, ütles Ansul, see on pärit Karksist. Rida Ehal käigu lugu on jällegi nagu nimi, jutud, juba hariid, ajalugu, sõnad kui ka muusika. Suurkülas on kohalik võlakroonika, millest siis räägitakse. Talu tüdrukutest võetakse siis kõik need nii klatši korras küla algusest kuni küla lõpuni läbi, siin figureerivad kohe ajaloolist isikut Janet kohanimetused, ka kõik vastavad tegelikkusele. Suur küla asub meeloriid ajast, kui me juba mulgid oleme, siis mängime mulgi lugusid ka, rahvarõivad on meile samuti ja need siis esindaksime oma kodukohta. Kui rääkida meie esinemistest, siis on meil tulnud rahva ette astuda 85-l korral. Kui teha juttu ehk meie senistest muutustes, siis võiks märkida seda, et 1974. aasta maad haiguse vabariiklikule ülevaatusele tulime laureaatideks Võrtsjärve mängudel osaledes 1000 973.-st aastast alates kuni käesoleva aastani oleme ka saavutanud taidluskonkursil esikohad, oleme esinenud ja korra saatesarjas. Meie aadress on nõukogude liit, see oli 1976. aasta jaanuaris. Kolmel korral oleme esinenud Eesti televisioonis kahel korral. Käesolev üritus kaasa arvatud, oleme siis lindistatud Eesti raadio kood. Ja nüüd sügisel viibis meil Eesti televisioonigrupp, kes kesktelevisiooni ülesandel valmistas meist väikese kontsertfilmi pealkirjaga torupill. Ja muidugi kõige viimane üritus, millest me nüüd siis osaleme. Millega seoses ilmselt ka raadiumit täna külastab, on see, et me pääsesime ka üleliidulised haigusfestivali kolmandasse vooru vististi küll vahevooru läbi, mis on tulemas. No vahevoor seisab nüüd varsti ukse ees. Jah, see peaks veebruarikuus olema, tööd on palju teha, nagu võib-olla meie ettekandeid kuulates see kuulajatele selgeks saab.