Aastal 1988 pakkus teatrikülastajatele palju huvitavat ja meeldivalt. Kõigepealt jõudis mängu Gamma ahven, Bachi fantastiline ooper, Hoffmanni lood, see etendus on juba varem etendunud Estonia laval. Nüüd võeti seda taas mängukava eelkõige sellepärast, et meil olid väga huvitavad solistid hol hetkel, kes oleks võimelised nimelt kehastada neid osatäitmise. Ja selle tüki lavastas Neeme kuningas ning kunstnikuks oli Tõnu Virve ja lavastasid. Ja siis Tiit Tralla võib öelda, et Endrik ruumile oli kahtlemata Hoffmann Roy üheksa väga huvitavaks. Hendrik armastas väga prantsuse muusikat ja valmistus väga suure pingega selleks rolliks kooste Frida päristeniga muutis kogu selle tegevuse väga viljakandvaks ning Hendriku esinemine ohmanina. Ta oli väga plastiline ja ta oli väga tõetruu ning Hendriku loomingus kahtlemata üks küllaltki märkimisväärne saavutus. Väga huvitav oli kahtlemata ka veel olümpia. Eve tasa ja Margarita Voites esituses samuti Antonia, Anu kaalult ning Nadja kureni ning mitmed-mitmed-mitmed, teised olid. Kahtlemata see ooper on Estonia repertuaaris küllaltki huvitaval kohal. Võib olla lavastus, oleks võinud olla avaram. Kui ma nüüd võrdlen jälle, alati tuleb millegiga võrrelda, näiteks võrdlen selle eelmise lavastusega, mis oli mitme mitukümmend aastat tagasi. See oli minu meelest lavastajate lavastaja poolt. Võib-olla natukene peenekoelisem, kuid ma võin öelda siiski, et minu meelest just seda viimast lavastust eelkõige vedasid jälle meie solistid, kes andsid väga värvika pildi sellest niivõrd plastilisust ja niivõrd veenlasti väga huvitavast loometeosest. 26. veebruaril esietendus Valter Ojakääru operekt maskeraad Ungrus, mille lavastas Eero Spriit ning muusikaliseks juhiks ja dirigendiks oli Jüri Albert. Peaosades esinesid Helgi Sallo, Katrin karisma, Ants Miilberg, Tõnu Kilgas, Voldemar Kuslap, arvulaide paljud-paljud, teised ka see etendus etendus meie Estonia teatri laval mitmeid mitmeid kordi kuid kahtlemata mingisugusest oma oma omalaadseks suursündmuseks ta siiski ei kujunenud. Ja see oli lugulauludega ega saa niisukest läbi komponeeritud finaale või niukseid asju nagu is on, et ei ole, see tundus ka muidu ei, seda mängiti Estonias olnud ja seda mängiti Estonias, lavastas Eero Spriit külalisena see noh, see tükk ütleme, kui midagi midagi tal oli. Noh, ega, ega ta iseenesest ju noh ka mitte, miks see niisugusi lugusid kindlasti võib ju olla ja ta oli armas lugu ja kõik. Ega mul ühtegi viisiotsa küll meeles ei ole, aga, aga noh, kas ta Estonia teatri suurel laval pidi olema, vaat selles oli meil ma mäletan, kui see tükk välja tuli, selles oli probleem. Käisid vaidlused, aga siis Eri Klas Lõpetas väga armsalt selle vaidluse ütles, niimoodi teeme selle loo ära, meil on, kes siis veel, kui mitte-eestlased ei mängi seda ja meil on autorikohustus, me teeme ära, aga rasvade head lugu, sate viiuldajad teha ja tal oli õigus. Pärast. Pärast saime tõesti viiuldaja maskeraad ümbruse. Seal oli Hans Miilberg, tegi tädi väga, väga toreda osa ja eriti säras selles etenduses mis, nagu minu meelest vajaks, vajaks. Kindlasti märgitakse ka ära, kui Väino Buras kirjutatakse tema elulugu küll ta oli seal hea, tal oli Peeter suur no nii säravad ja nii sädelevat jas kohe sädemeid pritsivad osatäitmist. Ütleme selles vallas jah, krahv Luxemburgis siiski ta tegi ka selle Rene erakordselt sümpaatse. Aga küll ta oli hea selles maske, radoon, kus me kohe-kohe nautisime ja lava taga käisime, kohe vaatamas. Head küll, talle sobis see osa. Mille kohta kindlasti võiks rääkida, on kuldasingi ballett surma sünnilaulud, mis nüüd etendust täiel määral kogu õhtut täitva teosena. Ja selle etenduse lavastas Mai Murdmaa ning muusikalises juhiks oli Jüri Albert. Ma tihti imetlen Kuldar singi loomeannet seal kahtlemata meie. Üks väga veenev ja väga huvitava käekirjaga. Aga kunstnik, kuigi tegelikult tekst oli kirjutatud Garcia Lorca loomingule koli Kuldar singi kujutelm Hispaania muusikast väga tõetruu, ta pole tegelikult kunagi Hispaanias käinud ja ma mäletan, kui me käisime selle etendusega väljaspool Eestit välismaal. Siis tihti tekkis küsimus, kas inimesed mõistavad, kas see muusika ei mõju kuidagi kunstnikuna. Aga nii ajakirjandus kui ka rahvastki saalis, mis võttis kogu etenduse väga soojalt vastu, eriti isegi, sest just nimelt Mai Murdmaa lavastuses kõrvalt selle teose muusika. Meil olid kaasas väikene ansambel kuulus Sigrid Orusaar, Aare Pehka, Andres narma, Heiki Metlik ja Rein Tiido. Ja kokkuvõttes kogu see etendus oli siiski Estonia teatri repertuaaris küllaltki veenvalt ja küllaltki sihukesel omapärasel kohal. Surma ja sünni laulud on lihtsalt nagu niisugune, selle karje vaikuse nagu arendatud niisugune variant, kuigi ma arvan, et seda vist ei oleks pruukinudki tegelikult teha, sellepärast et publik sellises koguses ei suuda kaasa mõelda, nii et tegelikult ma arvan, et, et see karje ja vaikus oli nüüd õigemaga see, kui ma tegin ta pikemaks, siis tegelikult kahe vaatuse jooksul, kui midagi ei toimu dramaturgiliselt, siis taolised asjad siiski ei pea kahtlematult vastu, nii et ma tegelikult leian, et see karje ja vaikus oli see maksimaalne variant, kuigi seal oli väga huvitavat minu meelest see ratsaniku laul ja ja see viimane vaikus, suur vaikus, see oli ka minu meelest nii õnnestunud koreograafiliselt kui rääkimata, et oli väga huvitav muusikas. Ma arvan, et, et, et suures variandis oleks võinud ka tegemata jätta. Õnneks pikas-pikas ta lihtsalt publik, publik siis Ühevad, ei saa olla ilma ilma mingi Sheta, ütleme täis metraažine balleti siiski neid tehakse ka sisse. Tavaliselt on nad ikka niimoodi, nad on natuke nagu igavavõitu või nad või nad nõuavad äärmiselt elitaarset publikut. Kes siis naudib, suudab nautida ütleme, muusika ja koreograafia kokku kokkulangemist ja kes suudab sinna selles maailmas nii Cowybida ütleme niimoodi mõttemaailmas sest süžee siiski annab mingisuguse niisuguse inspireerib mingisugusele huvi, et mis siis nüüd edasi saab või noh, mingisugune niimoodi, aga, aga kui niimoodi puhtalt hüppab olema, väga niisugune. Publik nõuab, aga niisugust nuut nõuab erilist publikut, keda meil lihtsalt ei ole. Ja muidugi ka tantsijaid, kes, kes noh, selles selles mõttes seal. Ma ei arva, et seal koreograafiliselt midagi puudu jäi, aga see oli nagu tehtud, nagu ma mäletan, et tookord käis siin prantsuse kultuuripäevad, pidid tulema. Ja ma mäletan, siis ma istusin koos nende prantslastega, kes vaatas seda ja nad ütlesid mulle, et kuule, milleks sa seda teed, sa ju näed, et sul ei ole selle jaoks ei tantsijaid, ega sul ei ole heaks publikut. No ma mõtlesin, et mis väljapääs siis mul on? Selles mõttes, et no lihtsalt oli nagu natuke vales kohas tehtud. Et lihtsalt oli inimesi, kellele ta meeldis ja, ja aga selles mõttes, et niuksed puhtad koreograafiliselt intonatsiooni, mis väljendavad isegi mitte mingi üks väljendavat tunnetust, lihtsalt mingisugust tunnetust. Seega nõuab inimest, kes, kellel on ka vastu sellele tunnetusele, nii, nii tantsijal on vastu sellele tunnetusele publikudki vastasele tunnetusele, kellele, kelle jaoks avab mingisuguse maailma või või on seotud mingi maailmatunnetusega. Niiet, ja kui, kuna need laulud on siiski Garcia Lorca peale kirjutatud ja see maailm ei ole sugugi mitte lihtne ja see maailm on äärmiselt keeruline, nii et selles mõttes oli see väga keeruline lugu ja võib-olla ta lihtsalt Toimus vales kohas. Selle aasta omapäraseks balletiõhtuks oli veel esimesel mail rambivalgusse jõudnud Kaie Kõrbi lombiline õhtu kus oli esimeses osas pade töösakoski muusikale, mille oli lavastanud George, paneb siin. Ning teiseks osaks oli Antonius ja Kleopatra katkendit. Sellest balletist. Kaie Kõrbi looming ei vaja kommentaari. Kahtlemata ta oli ja on meie Estonia viimaste aastakümnete kõige silmapaistvam täht Estonia teatris. Ja nii nagu meie ooperilauljat, nii nagu Hendrik Kroon, Anu Kaal, Tiit Kuusik, Georg Ots, Mati Palm ja paljud-paljud teised ma tihti mõtlen. Küll tahaks, et Kaie Kõrbi loomeaeg kestaks Estonia teatris kaua kaua, sest et seda, mida selline kunstnik Estonia teatrile ja kogu eesti kunstile loob, on ära rääkimatult kõrge. Olen mõtelnud, et ja paljudele rääkinud isegi oma intervjuudes hinnakendised aega hinnak hinnake meid, inimesi, kes meil hetkel laval Viiendal juulil 1000 988. aastal tuli Estonia mängu kaua Eduard Tubina ooper Reigi õpetaja. See on teine teos, mis on Estonia teatri mängukavas olnud selle nimega eesti kunstnikku repertuaarist. Barbara on edendanud kaks korda, nüüd tuli ka Reigi õpetaja. Kahtlemata see oli omapäraseks suursündmuseks Estonia räbal, sest et Tubin, see on tõesti erakordne helilooja erakordse muusikalise käekirjaga, väga värvika käekirjaga, väga veenva käekirjaga ja maailmas laialdaselt tuntud Eesti. Kui me võrdleme neid kahte ooperit, siis kahtlemata minu jaoks on isegi Reigi õpetaja natukene veenvam, natuke sisuliselt haaravam natukene mitmepalgelise ka inimkarakterid on palju veenvamad ja palju huvitavam isegi kui Barbaras, kuigi Barbara on samuti väga põnev teos ja ma usun, et nende mõlema teose koht on kahtlemata Estonia teatri ja üldse Eesti muusikakultuur kultuuriajaloost täitsa jäädavalt, et ma usun, et neid lavastakse nii nüüd kui ka uuesti mõne aja pärast, samuti nagu ka Sirenootiberzeracy, mis on samuti Estonia Eesti ooperiajaloos silmapaistval kohal. Selle teosed ei rambivalguses Aarne Mikk ja kunstnikuks oli Ingrid Agur külalisena. Muusikaliseks juhiks oli Paul Mägi, hiljem veel Vello Pähn. Ning peaosades esinesid siis Teo Maiste, Voldemar Kuslap, Hans Miilberg, Marika Eensalu, Dioreinov, Riina kada ja paljud paljud teised. Ma võin enda poolt öelda, et ma selle muusika tõelist väärtust tuletasin, siis kui Estonia teater oli heli lindistanud selle ooperi ning mina Mondeerisin Need helilõigud kokku. Ja ma olin kogu aeg selle ooperilummuses nagu nädalaid, nädalaid, ja siis ma sain aru, mis on tõeline Tubina väärtus ja mis on tõeline Tubina helikeel. Ning ma tahaks, et vot sellised teosed nagu sina Reigi õpetaja ja samuti ja samuti Barbara leiaks pildi mitte ainult meil, vaid ka paljudes paljudes teistes riikides kus nad väärikad, võib-olla leiaks oma koha. 29. juulil 1000 988. aastal tuli uus balletietendus nimelt Aurora pulm. See oli nagu Tallinna koreograafiakoolilõpetajate lõpetajate osavõtul loodud etendus mille tõi lavale Enn Suve ning dirigeeris Vallo Järvi. Kunstnikuks oli Heldur Renter, kellega n suvel on väga hea loominguline kontakt. Kahtlemata nii Enn Suve kui ka Eldon renteri koos looming saavutas üldEstonia lavapildis ja kandvuses saali omaette omaette orgaanilist terviku. Võib öelda, et ka selles etenduses just nimelt paljud noored inimesed nagu ees esimest korda kinnitasid oma kanda suurele kunstile. Nimelt Aurora osas esines Age Oks ja printside printsess Desiree osas Toomas Edur, kes on tänaseks. Jõudnud oma kunstis kaugele-kaugele üle Eesti kunsti piire, nende esinemised Inglismaal ja välismaa tippteatrites on toonud eesti kultuurile eesti balletikultuurile au ja uhkus ning nende viimati viimased esinemised Estonia teatri laval möödunud aastal nii uimas kaunitarist kui ka sellist näitasid millise tasemega kunstnikud on nii Toomas Edur kui Age Oks, aga nimed, Aurora pulm oli nendele esimeseks niukseks suuremaks esinemiseks. Estonia laval. Ning veel balletietendus. Taas jõudis mängukavva seitsmeteistkümnendal oktoobril Adami ballett sisel seekord Leningradi balletikunstniku tantsija Nikita tolgusini. Lavastuses. Võib öelda, et kohtumine Nikita tolguušiniga oli väga põnev, sest tegemist oli väga suure kunstniku. Kui me oma omal ajal rääkisime, möödunud aastatel rääkisime paaris Pokrovskist, siis kahtlemata just nimelt tekitada kuulsin, oli see, kes balletis lõi nagu omalaadse lähenemise üldse nii balletile kui ka muusikale kui ka üldse lavakultuurile. Ja kogu tema töö oli väga veenev, väga huvitav. Ta töötas väga selgelt välja kõik, mis Hansseni, kõik oli tal teada, samuti täpselt nagu Pokrovskil ja väga veenev. Ja ja mul oli väga meeldib just nimelt tolguuzini sõnadest kuulda. Suhtumist orkestrisse tavaliselt oli kombeks, et kui nats üks tantsija ei saanud millegagi hakkama mõne tuuriga siis paluti orkestrilt, et palun tõmmake tempo vähemaks või andke juurde. Aga tol kuulsin nõudis rangelt, et kogu võim on dirigendi dirigent, etenduse juht ja dirigent teeb täpselt niimoodi, nagu peab ja mitte mingisugust järeleandmisi, kui ei tantsi, ära võetakse teine. Ja kogu see teooria koos meiega tõesti väga venima, mis, kui rääkida üldse sellist, siis l on ju olnud aegade jooksul Estonia teatris üks, üks minevamad klassikalise balleti minevamad, romantilised, romantilisi palet, aga tegelikult kui hakkame niimoodi võtma, siis nimelt klassikasse kogu asi Alberti klassikaline alus kõigile. Ja eriti selline, nagu see seal ja vaatame ka see on ka. See on selline teos, mis etendub, nüüd etendub veel aastate pärast Estonia teatris suure suure eduga. Kui me räägime isasi sellistes kahtlemata just nimelt Kaie Kõrb. Jaa, jaa, Tiit Härm ning paljud-paljud teised kunstnikud, räägime omal ajal Helmi puurist olid need inimesed, kes just nimelt sellele balletile panid oma kindla aluse kindla aluse Estonia teatri repertuaaris. Ja viimane ooper 1000 988. aastal oli Arigo operfebistophil. Beebistoffedes on teos, mis kõrvuti Kuno Faustiga etendub paljude paljude ooperiteatrite laval ning kahtlemata see on ooper, mis eelkõige nõuab väga head lauljate koosseisu. Nagu iga ooper, eriti aga just nimelt medistopheres, sest seal on vaja väga head bassi, väga head tenorit. Ja samuti Lähed soprani. Ja kui need on kõik olemas, siis on kindel, et see ooper võidab. Estonia teatris jõudis teos lavale Aarne Miku lavatööna ning dirigendiks oli Eri Klas, Vello Pähn kunstnikuks Tõnu Virve. Veebist ooperis osas esinesid Teo Maiste, Mati Palm, Leonid Savitski ja Fausti osas, Hendrik Krumm, Ivo Kuusk, Margarete osas, Mare Jõgeva, Helvi Raamat, juurey nagu, ja paljud-paljud teised. Kui me räägime sellest ooperist, siis kuidagi mingi kurb eelaimus. Oli mul juba ennem selle ooperi kavva võtmist ja enne selle ooperi lamma lavalejõudmist mikspärast sellepärast et Hendrik Krumm oli val nendel hetkedel küllaltki haige. Nimetan teda piinas kõrgvererõhk, mis mõnikord ületas jumal oma ülemise piiri ja nii Hendrik pidi esinema, aga ta läks julgelt sele etendusele vastu teda. Väga huvitav huvitas see teos ning ta püüdis anda kogu oma parima, et ja et et see tükk tuleks välja sellisena, nagu ta ise seda tahab. Kui Anu rääkis ennem Hendriku, siis ma võin öelda, et Hendrik oli tõepoolest oli erakordselt nõudlik, ta oli enese vastu erakordselt nõudlik. Ta oli väga aus inimene. Ja, ja ta ei saanud kunagi lavale minna siis kui ta tundis, et miski asi pole korras. Mitte selleks, et ta ei läinud, aga ta tegi kõik selleks, et oleks korras. Mõnikord ta töötas isegi ööd läbi ja et hommiku minna proovi ja valmistus ennast, valmistas ennast täielikult täie pingega, et anda kogu omaparid. Aga hetkel hakkas juba tärmi tervis kuskil mängima alla. Ja kogu see ooperi juures on kõige raskem see, et kahtlemata see teos oli Hendrikule samal ajal väga meeldivaks loomingulises saavutuseks. Aga samal ajal nagu me tagantjärgi võime öelda, oli Hendriku viimaseks rolliks Estonia teatri laval. See oli nii ootamatu, et praegu tagantjärgi on isegi sellele raske mõista, et meil ei ole enam Hendrik rummi. Ja võib öelda, et kahtlemata see Megistobrise etendus oli võib-olla paljudele võib-olla esimeseks ja isegi viimaseks kohtumiseks Hendrik Rummi loominguga ma mõtlen meie noori inimesi, isegi konsi, noori, laulukateedri õpilasi, kes paljud esimest korda kohtusid Hendrikut. Ja mõni kuu hiljem lõi kong ja seda suurepärast lauljat ei olnud. Mis me Pistoffelast püsis Estonia repertuaaris veel küllaltki kaua aega. Ivo Kuusk laulis Fausti osas edasi, Mati Palm saavutas väga meeldivaid loomingulisi tulemusi Me Pistobelesena. Aga kogu ooperit varjutas siiski kuld, kurb alatoon. Võtame kas soomlasega oli säärane lugu, et. Aega oli juba nii kaugele, et noh, perestroika käis täie hooga. Võisime meiega ühte kui teist vabamalt teha ja ümber mõelda. Aga ikkagi me käisime seda paturada, et me mitte küll ma ei mõtle perekondlikud, kui ametkondlikuks ringis, et me tegime jõulupühade aeg sellesamase saatana ooperiga, mis topless tegime proove tegime oma oma tööd, mis oli igasuguse hea eesti perekonna traditsiooni vastane. Ja no kui tuli välja täiesti jah, vana aasta eelviimasel päeval selle kõik niiviisi rihitud, et jõuluaeg jääks töö ajaks. Ja nagu võiks öelda, et taevas meid karistas, sest sellel tükil oli algusest saadik nii-öelda kotermann sees. Kui rääkida meremeeste keeles olen mina olnud siin Estonia teatris küll üsna pikka aega, kuid säärast asja mäletad ühe tükiga juhtub pidevalt õnnetusi. Juhtus seal sääraseid asju, et lihtsalt läks, vool ära. Seisis, edestas tükk aega, ei teadnud, ühel etendusel, kas me nüüd edasi laulama või jääb selle lobuseks kauaks seisma. Mul oli ülesandeks laulda esietendus. Aga oleks ju Arne Mikk tegi, mis ta suutis ja näitlejad samuti. Kuid säärast asja ei mäleta mina, et oleks. Esietenduse ajal veel tehtud korrektuure tegevus ehk ehk ehk näitlemise olukorras. Aga see mõnedki asjad tulid veel esietendus aeg ümber muuta, mis olid proovide käigus sisse mängitud. Siis juhtus mõne kolleegiga. Nonii alguses seisma. Ma laulsin esietenduse ja teisel etendusel oli saalis. Ja Leonid Savitski oli siis meetriste ohvri rollis. Lavastada oli niiviisi, et kui pärast tuleb maalt välja, meil on teada skandlikuna laval lookust me siis välja tulime. Peale oleks mingisugune kuldõunapuu. Ja vaatan ja saalistate eelmäng läheb, puu variseb, Kulbu väriseb, aga mitte seal ukrate ja vanaga tule välja. Põrguvürsti ja ta ei tulnudki. Aga dirigent oli õnneks kogenud mees Vello tähtsal korral. Ja ta hakkas rahulikult uuesti peale Douglas helmega mängima, kuna sa oled küllalt pikk, siis nitoliga. Poiss nüüd tuli selle peale, tuli, marssis lihtsalt lava külje pealt sisse. Ja sest, et see tehnika ei hakanud mängima Ja seal olime mõeldud ka veel üks niisugune mingisugune üle lava sõitab noh nagu siis ilmuks. Säält tuli Faustist tuli kokku nagu lendaks kohale, aga see riistapuuga ei funktsioneerida, seda tihtipeale nii, et igasugust tehnilist praaki oli selle ooperiga palju. Ja nad olid väga palju, aga see oli nii-öelda patustele palk, et jõulupühade aeg siis. BMX Douglas ei ole see asi, et ta oli üks väheseid, noh, seal oli lõbu finaali vaja väga suurelt esitada ja kogu meie koorivõimsus oli käiku pandud ja Aarne Mikule ta küllat kavalalt lavastajate koor oli viidud ka osaliselt saali, sinna nende külg rõdude pääle ja. Stoffelast, kes siis seal oma Mures vaevles kurje seal haudus ja laulis, siis meie olime siis pidanud ja siis seal lava ees nagu pool põlvili v hoopis kõveras kuidagi, aga see laul siis ei võinud mitte üle orkestri ja koori kostas meil mikrofoni, et manage Estonia teadis mikrofoni laulja olnud nad niisuguseid asju seal meil Kristoga on juhtunud, aga, aga ametis. Ooperifinaal on nii efektne ja suur ja uhke. Et kui me oleme olnud kastrollidele, siis oleme sädamekese Stoffele, sõja Fausti lõpu duetti koos kooria orkestriga kasvatanud päris lõpunumbrina seda ka siis olles Põhjamaade reisijal näiteks. Kopenhaageni ooperiteatris lõppkontserdil ja Norras ja Norras juhtus hoopis huvitav asi, et läks meil nii hästi ja bravuurselt, et üks saalisviibija võttis pintsaku seljast orjaks sellega vehklemine. Kui me räägime aastast 1988 siis me peaks kindlasti meenutama veel ühte suurt sündmust Estonia teatri ajaloos, nimelt kogu kollektiiv, Ooperikollektiiv sõitis Pariisi kus me viibisime veeteistkümnendast kuni 21. aprillini. Tegelikult me võtsime Pariisis vastu, kevadel jõudsime sinna, oli külm ja meie silme all hakkas nagu loodus avama oma palet. Pariisis Estonia teater esitas Usaski ooperit Boriss kodunu. See oli kahtlemata mitte vähem vastutusrikas kui Bowanssina. Savonlinnas, võib-olla isegi veidi rohkem. Tegelikult naljakas on mõelda, et Estonia teater läheb Pariisi, mitte oma rahvusooperi, isegi mitte Verdiga, vaid läheb briga. Ju see ooper oli siiski niivõrd põnev ja pariislased olid näinud, Pariisi juhtkond oli näinud seda teost Estonia laval ja nad leidsid, et see ooper võiks tulla kõne alla esitamiseks Pariisis. Komisjon operana, nii, kogu kollektiiv sõitis Pariisi. Ma mäletan, esimesed kokkusaamised teatri juhtkonnaga, esimesed proovid oli näha, et algul oli vastuvõtt isegi natukene võib-olla jahed. Kuid juba esimesed proovid olid määravamatel. See oli nagu kraadiklaas, kus temperatuur tõusis iga hetkega kõrgemale kõrgemale. Ja kui toimus etendus, siis see, mis pärast saalis toimus, kuidas publik võttis vastu tormiliste kiiduavaldustega, kogu etendus, mis toimus laval, kuidas inimesed olid õnnelikud? See määras nähtavasti kogu Pariisi ooperiteatri juhtkonna suhtumise meisse. Ma mäletan, Estonia teatrile tehti eraldi huvitavaid ekskursioone, isegi kogu kollektiiv viidi niivõrd kallisse kohta nagu Lido restorani, kus me vaatasime kogu põnevat programmi, seal tegelikult üldse viibimine nii toas oli, oli ka täitsa lukk sündmus praga meie inimestele, sest et sinna pääseda, see maksis niivõrd kallis, et see poleks ühelgi inimesel on suuteline minu meelest. Aga Estoniale tehti see välja, meile tehti laevasõit, see näitas kõik seda, kuidas Pariisi komisjon Opera juhtkond hindas Estonia teatri esinemist. Ja väga huvitav oli muidugi kohtumine selle teatri orkestriga. Muidugi seal olid ka omad probleemid, nimelt orkestri, nendel ja isegi ennem etendus toimus pisikene streik, vahepeal oli isegi tunne, et etendus jääb ära. Seepärast orkestrile olid omad probleemid seal, mida tuli lahendada, aga kus siis parem oleks lahendada neid just nimelt kui publiku juures. Ja siis nad mängisid seal oma hümni. Ja oma hümni mängisid seal ja, ja avaldasid nagu sellega veel mingisugust erilist Niukest protesti. Et nende nõudmisi nagu ei täidetud, aga pärast seda tuli nagu meie etendus peale ja niimoodi niimoodi oleksid õnnelikud lõpuni. Ja kogu see reis oli kahtlemata väga põnev, väga huvitav tervele kollektiivile ning see oli väga meeldib, kas troll. Päriselt võib-olla selline asi, et ega me nüüd selle Pariis ikka niisama ei oleks saanud. Küsimus oli selles, et Pariisis oli planeeritud niisugune festival muu Searski Boriss Kodonoffi. Variantide peale, kus siis oli mõeldud läbi mängida kõik kolm põhivarianti poriscudunoffi grand operaas mängis oma trupp selle lavastuse toonud lavale ja siis Rumeenia. Lavastusgrupp seda meil ennast ka näha osal meie soristest. Ja siis ja siis seda nii-öelda Rimski kortsakovi varianti baritoni varianti, seda esitasid ta, poolakad. Ja, ja meie laulsime seda nii-öelda eel-eel-eelredaktsiooni. Ja kuna Pariisi kahe ooperi peale olin aga üks sõbralik juhtkond räägitajat, siis Grand Opera ja operako Mikk, et nad on küll eriteadet, kuid nende juhtkond on nagu üks ja siis oper Komiki noor energiline direktor siis Tallinnasse ja vaatas meie Boris kodunofi üle, talle põhimõtteliselt kõik meeldis, aga siis tuli välja, et vahepeal on üks linn Moskva ja Moskva linn alale, siis suur võim kõige üle ka Pariisi üle. Ja nüüd oli asi üsna kahtlane, et milleks üks niisugune teater kui Estonia, kus vene keele rääkimine kehvavõitu. Aga need asi oli selles, et Pariisi tähendab ooperi juhtkonnad siiski arvasid, nii et Neil ei ole see tähtis, vaid nad tahavad lihtsalt lavastust saada, nad lähevad seda teost saada säärest variandid, mis on nende festivalile väga vajalik. Ja siis oli meil 19. sõber ja abimees kui Jevgeni neste renko. Olgu ta siis kuulujutt, aga ligilähedased peaksid olema tõsiselt, sisenes renkolex vastavasse kohta seal Moskva linnas ja ütles, et teda ta on laulnud siin neil esietenduse poriscodonofon ja tema tahab Pariisis laulda. Ja Estonia teater peab sinna saama kuvandade kutsutud ja ja tema laulab seda pearolli ja nii et igal juhul Nestor, enko abi ja tugi oli ilmselt ka suures osas määrav. Et lõpuks Pariisi siiski saime. Ja muidugi ja Boriss Kodonoffery sel korral mäel jah, kavas üheksa etendas, milles seisnes renkolaulis viis etendust ja osales ka meie suurel galakontserdil. Nii et talle igati meie niisugune tugev abimees. Sest et. Ta kuuldavasti Pariisis veel seniajani ooperis esinenud, oma artistivõimet näidanud ja muidugi, et ta tegi kõik selleks, et see Etendus läbi Meie kaudu õnnestuks paremini ja seda eelkõige just näitleja seisukohalt, sestap kõrvaltoast teatri suures teatris laulis temast palju noorem kolleeg, pata portsu laadse ja kuna seda etendust vaatasin koos teiste kolleegidega, siis panto tõesti suur mängumees ei olnud ta osa tegevust olid isegi vähe sellest Borissi tegevust väljaspool. Nii et see grand opera poris ei saanud väga head vastavat seal kõige parema vastuvõturollidesse Rodinid, mis on kõige väiksem roll, see oli tõesti suurepärane roosi või. Aga pearollid jäid kuidagi kahvatuks oma vastuvõtu poolt, aga neil läks nii, et see teater oli meile küllalt sobiv, sest et ta on meie teatris palju suurem küll aga lava oli isegi väiksem kui Estonias. Nii et me tundsime ennast laval suhteliselt mugavalt ja koduselt ja akustikale taga hea publikut praktiliselt esimest etendust saadik väga palju. Ja Nestrenko siis oli nagu itaalias, öeldi. See jäälõhkuja, kes siis võttis selle raskema jää laialiajamise ja jaheduse laialiajamise saalist enda peale ja seda täielikult ka õnnestus ja vastavalt oli no lihtsalt suurepärane, võib ainult siit-sealt mõnda Castrol reisija meenutada, mis võiks liiga lähedane olla. Ja kui siis kriitika ilmus ja see oli, see oli ülivõrretes kogu meie tegevuse kohta, siis selge oli see, et et Operaga hommik jäi paljudele külastamata, sest lihtsalt kõik seal enam ei mahtunud selle, see sissetulek, mis edasi, mida siis vahendas muidugi lahendus kontor ehk imperasario. See oli ilmselt nii suur, et nagu eelpool Jüri ütles, et, et meile tehti palju soodustusi, meil oli praktiliselt linnatransport, oli meil prii, võidi käia kinos ja ma ei tea, kus näitustele igal pool nüüd piletit maksti meile kinni nii palju, kui keegi aega leidis, aga mõnedki meist olid hõivatud igal õhtul näeb teisal. Ei näitusega kinosaal ei tulnud üldse kõne allagi. Küll aga jah, oli ilusaid ekskursioone, niidetakse 20 silla ekskursioon, mida me sõitsime siis laevaga mööda 100-ni jõgi jõge ja vaatasime ja kuulsime, mida ilusat seal Pariisis näha on. Versaia palju kohti, mida me võisime külastajad tänu sellele, et et meie Borissi variant võeti väga hästi vastu. Kas rulli algus oli väga raske meile kõigile? Puhtmoraalselt, sest Paris ei ole mitte mingi muu koht kui Pariis. Ja seal ei ole nalja. Aga ma ütleks, tõeline juht on see, kes kõige raskemal momendil jääb juhiks ja võtab raskuskoorma enda peale ja seda ma peaksin kolleeri klassi kohta ütlema, et sellel korral ta jättis mulle äärmiselt tugeva juhi mulje nähesed, et kollektiiv on täiesti praktiliselt näost, kaame sellest närvipingest ja etenduse otsest viimased sõnad olid laval, et et olge rahulikud, olge kindlad, vaadake mind, külma, teid aitan ja viin edasi, nagu me oleme kodus harjutanud ja kokku leppinud. Nii et need niiskused julgustussõnad, nähes, et ta isegi oli närvis, see oli Ühe tõelise juhi omadus. Ja kui ma siiski seda psühholoogilist poolt meenutan, siis ega see esietendus ei läinudki kõige paremini selles mõttes, et olenemata vaprusest oli temalgi raske selle võrra orkestri ees. Selles olukorras ja võib-olla ka renkol oli pärast hiljem mõnigi vähem pingeetendus, parem, aga vaatamata kõigele kokku. Asi õnnestus väga hästi. Sest 1988.-st aastast Estonia teatri juhtkonna sai muutus nimelt Estonia teatri direktoriks said Jaak Piller. Ma võin öelda, et Estonia teatris Estonia teatrit on minu meelest nagu direktoritega, nagu isegi õnnistatud, sest ma mäletan omal ajal, kui oli senine direktor nagu René Hammer, kes oskas väga hästi esineda. Kui hammer tuli publiku, et siis alati tema esinemisi oli tunda. Vot tõelist direktorit, kes oskas, väljendan ennast hästi. Seejärel tuli Ants sõber kellest oli kohe tunda, milline majandusmees ta on. Kõik see, mis puudutas majandusse, oli Ants sõbral absoluutselt selge. Ja hiljem, kui sõpra enam ei olnud siis olid vaat-vaat, siis me tundsime, vaat mis väärtus Pansole ana ette. Omaette oli kahtlemata jaak Viller. Ja see oli täielikult niisugune väga huvitav kohtumine sellise inimesega. Viller oli, oli direktor, kes püüdis Estonia diaatrit viia laia maailma. Ta väga teadis, mida ta tahtis ja minu meelest ta oli nagu omas kohas nagu mingi Peeter esimene kes, kes Pedro Petrogradi lõi Neeva suudmesse. Ka tema püüdis nagu Estonia teatrit viia niivõrd palju nagu sirutada neid haardmeid niivõrd laiali. Et, et sealt tuleks ka vastukaja. Ja seda ka oli. Tänu sellele võib-olla ja tänu erikassile, kui palju Estonia teater käis väljas. Ning nüüd uus direktor Paul Himma, muusik, kes samuti püüab vastavalt oma võimetele ja oma meeskonna võimetele Estonia teatril anda küllaltki huvitavat. Kuna aeg kannab kihti uduloori ka kõige silmapaistvamatel kunstisündmustele kõige silmapaistvamatel etendustel siis nagu Hendrik Krumm kunagi, sest kõige tähtsam on latt. Me peame tunnetama seda lati kõrgus, mis meil nüüd on, seda latti kõrgus, mis meil oli ja seda lati kõrgust, mille poole me peaksime pürgima selle kohta, millest me peaksime võtma, eeskuju, arvestama. Ja kui inimesed seda tunnetavad siis kahtlemata nii publik kui ka tänapäeva noored lauljad mõistavad ja saavad aru, mis väärtused Estonia teatris olid ja miks Estonia teater on rahvusooper.