Pariis kui palju romantikat sisaldab endasse sõna. Tegelikult tunneme Pariisi võib-olla paremini kui ühtki teist välismaist linna. Victoria koon meile lähedaseks teinud jumalaema kirikulaam kujukalt kirdunu grandioossed, turuhooneid ja neis punnitavad imepärast elu. Kosmontaaniga oleme jalutanud suurtel valvuritel. Balzaci lugedes heitnud pilgu mitte ainult kesklinna, vaid ka Pariisi kõrvaltänavate seakoolidesse. Ja eks ole ka meie enda eesti kunstnik. Kui te, kirjanikud, kes juba möödunud sajandi lõpust alates arvukalt Pariisi, külastasid meile oma reisimärkmete ja lõuendite kaudu sellest linnast õige kujuga pilli anud. Martrjamalt Barnas tüllurii lugude purje, ael võidukaare, Concordi väljak, perfeer mule Ruus ja pikali plats, me kõik oleksid nagu juba ammust ajast tuttavad. Ja ometi vähemalt minu jaoks oli Pariis ka, et on mingisugune salapärase võlulooriga, mida kangesti oleks tahtnud eest ära tõmmanud. Istume lennukis. Meid on 15. Heliloojad ja muusikateadlased Moskvast, Leningradist ja Tbilisist Jerevanis, Vilniusest Tallinnast olime kahekesi koos Leo Normeti ka. Koma 19. oktoobril Moskvat lennukile astusime oli viis kraadi külma ja maalund täis. Kolm ja pool tundi hiljem Pariisi lähedal aerodroomil lennukist väljudes võttis meid vastu ilus päikesepaisteline ilm ja 16 kraadi sooja. Hotelliga. Meil vedas. Satud seal radarijaama juures, laagriplatsil päris lähedal suurele ooperile Josmanibularile. Raadiokuulajad mäletavad kindlasti Loomingu raamatukogu sarjas ilmunud polgi mari toredat romaani Laari tänav selle tänava nurgal, meie hotell asuski. Narvas, kus raamatu peategelane müütas oma Anneloosem, kohtasime aga kolmeliikmelist kerjavad tänavamuusikud, ansamblit. Meil normetiga oli erilist õnne same juhuse tõttu kõige parema toa hotellis, mis oli üldiselt kaunis, vanamoodne ja mitte eriti mugav. Meie toa peamiseks võlux oli tohutu suur aken, mis võttis enda alla ühe terve seina ja kust avanes vaade otse laagriplatsile. Vastasmajadest jooksid vaheldumisi reklaamiga neoonkirjas päevauudised, nii et öösiti enne magama jäämist võis prantsuse keelt valdav Leo Normet voodis lebades tutvuda möödunud päeva sündmustega ja järgmise päeva ilmateadetega. Esimesed jalutuskäigud, esimesed muljed? Olen veidi üllatunud. Kaugeltki mitte kõik naised pole ilusad ja mitte kõike riietu elegants, siga, mida oleme harjunud pidama pariislased lahutamatuks osaks. Tänavapilt on mitmekesine ta kesklinnas. Näha inimeste räbaldunud riietes ja keegi ei pööra sellele tähelepanu. Samuti nagu ei pöörata tähelepanu tänava nurgal seisvale paarikesele, kes suudleb ja kuidagi iraadi teenindusest lahkuda. See on tüüpiline Pariis, aga mitte ainult see. Näiteks osmani bulvaril nägin kõnnitee autode vahel ümmargusest plekist putkakest mille mittemaani hullutava seinalt paistsid välja ridva meeste jalgu ja mis kangiti tuletas meelde üht asutust filmist skandaal pluss määrlis. Järgmisel päeval peale saabumist sõidutati meid bussiga mööda linna. Külastasime panteoni, seda prantsuse vabariigi ilmalikku pühamute. Selle krüptis puhkavad Ursso Voltari Victori kuu la ja paljude teiste suuruste maised põlmud sisenemisega invaliidide kuppel kirikusse ja vaatame langetatud päid, Napoleoni Impagantsed kirstu langetatud päi sellepärast, et kirst asub külastajatest tunduvalt madalamal. Nähtavasti taheti, et igaüks prantsuse suurmehe ees pead painiteks. Oleme jõudnud jumalaema kiriku esisele väljakule. Siit sai Pariis alguse ja siin asub ka linna ametlik keskpunkt. Seda tähistab ümmargune metallplaat kivis hiljutises. Millegipärast peab iga turist oma pühaks kohuseks sellele plaadile korka oma jalaga astuda. Sõidame, tule metallplaadikesed kuulama giidi üsna põhjalikke seletusi kiriku ajaloo kohta. Märkan, et meie kõrval seisab grupp sakslasi, kes kannatlikult ootavad, kuni me heaks arvame lahkuda, et siis ka ise sellele plaadile astuda. Oleks raske sõnades edasi anda jumalaema kiriku suursugust ilu. Olen selles kirikus palju lugenud, näinud fotosid isegi ühte filmi. Kuid kunagi poleks osanud aimata, et viibides seal sees võib saada nii tugeva tunde õigemini öelda kunstilise elamuse osaliseks. Muuseas pole seda kirikut nagu paljusid teisigi kärutatud mitte ainult pühapaigana vaid ka rahvakogunemise kohtadena. Kuue seitsme sajandi eest udutati siin mõnikord linna elusse puutuvaid tähtsaid küsimusi. Ja sajad inimesed leidsid siin suure häda korral varjupaika. Veel tugevama elamuse, aga kui jumalaema kirik Anis mulle Šadri katedraal saartel on väike 25000 elanikuga linnake Pariisist umbes 80 kilomeetri kaugusel. Veetsime seal ilusa päikesepaistelise päeva. Oli tore jalutada vanalinna ime kitsastel tänavatel. Natuke nagu meenutas Tallinna, aga üldilm oli rõõmsam, lõbusam. Mitte niivõrd oma väiksuse tõttu kujustama erinevate värvide, ilusate kaunistuste poolest. Ühe mansardkorruse lahtisel aknal istus neiu ja vaatas huviga tänavale. Tekkis tunne, nagu oleksid illustratsioonid perroo muinasjuttude lehekülgedelt elavaks saanud. Tänavatel liikus õige vähe inimesi ja kellelgi polnud kiiret. Hoolimata argipäevast tekkis kuidagi pühapäevane tunne. Saatori kahe ebasümmeetrilise torniga katedraal on kunstiajaloos muidugi tuntud kuid tema ümber ei ole sellist romantilist oreooli nagu Pariisi jumalaema kirikule. Seda rabava mulje, mida tekitab see üks Prantsusmaa kaunimaid kunsti mälestusi haarava vangi jõulisus ja stiiliühtsus, mis valitseb kogu ehitust. Katedraal valmis suhteliselt lühikese aja jooksul peamiselt 1194.-st aastast kuni 1260. aastani. Selle tõttu on siin rohkem märgata ühtset kunstilist mõtet kui jumalaema kirikus, mille ehitamine vältas tunduvalt kauem. Saatori katedraal on rikkad skulptuuride poolest. Teid on siin ligi 2000. Skulptuurid on väljendusrikkad, kuid jälitavad selle juures rahuliku lihtsuse, mis on kooskõlas ehituse üldise monumentaalsega. Prantsuse keskaja kunsti suurepärasemaid saavutusi on värvilised klaasaknad. Nii Pariisi jumalaema kiriku kui ka saatide katedraali erakordne mõju ei ole tingitud mitte ainult neile suurejoonelised arhitektuurist paika muinasjutt tulistas värvitoonidest säravatest akendest. Nende peamiseks omaduseks on värvitooni ja suur intensiivsus, mille saavutamine on siiani jäänud keskaegsete meistrite saladuseks. Esimesed klaasaknad on säilinud 12-st sajandist. Nende hiilgeaeg oli 13. sajandil. 14. sajandil ilmnes languse tundemärke. Aknad kaotavad palju oma dekoratiivset mõjuvusest ja 16. sajandil on klaasakenduse ladus juba ununenud. Kaasaegsed lasta oraatorid, kes püüavad taastada sõja tõttu või mõnel muul põhjusel hävinud aknaid on seatud raskete probleemide ette ja nende poolt teostatud tööd jätavad võrdlemisi mannetu mulje eriti kui nad seisavad kõrvuti originaalidega. Täiesti vapustav on aga värviliste klaasakende mõju Pariisis. Kui need ošaatori katedraali 200 imeilusat klaasaken on ära jaotatud tohutu suure ruumi peale siis väike sanshapell koosneb ainult akendest, mida eraldavad kitsad müüriosad. Me viibisime seal vihmase ilmaga ja siiski tekkis illusioon, nagu paistaks väljas päike. Tundus, et see on ilu maksimaalne kontsentratsioon, mida inimene veel suudab taluda, ilma et tal valus hakkaks. Kuulsa varieteeteatris volivervjueeris käisime seal nägime samuti jumalaema kirikut, kuigi juba teisest aspektist. Terve episoodide rea kulminatsiooniks oli stseen, kus noor tütarlaps kaetud ainult tillukese viigilehega kaikuma kellade helina saatel piitsutatud metsiku kerega väärtuslikku vanameest. Tegevuspaik, kellatorn, tegelased nähtavasti Esmeralda ja Quasimodo stseen, mis ei anna tunnistust just eriti heast maitsest. Labasusele kalduvad etteasteid oli veel teisigi. Orkestri tunduvalt alla seda taset, mida endale Pariisi kuulsam varieteeteater oleks võinud lubada. Muusikaline montaaž oli kaunis vaimuvaene baseerus, peamiselt 30.-te aastate kergel muusikal. Kelle torn, visanya südandlikvaarid, nüüd kurdavad pariislased turistid, eriti just ameeriklased on selle varieteeteatritaseme tugevasti alla viinud. Programmid on kohtroosisse sõidunud, sensatsioonihimuliste publiku mitte just eriti head maitset arvettides. Kuid ei saa salata, et oli ka head. Kõigepealt tupp oli valitud väga nägusatest ja kõrge tasemega tantsijatest. Kostüümide valik oli väga rikkalik, juhul, kui üldse midagi seljas oli. Ja dekoratsiooni roiti ohtralt, kohati väga vaimukalt. Kava kulges mingi eriliselt veetleva sujuvusega ja nii mõnigi number oli esitatud tõepoolest kõrgel kunstilisel tasemel. Aga me ei kummardanud mitte ainult kerget muusat vaid püüdsime saadaga tõsisemaid muusikalisi elamusi. Sattusime sümfooniakontserdile, mida juhatuseks, noor dirigent, kes ka meil peaks õige tuntud olema. Paljudele meenutab see muusika kindlasti prantsuse filmikuulsuse prelüüd ja selle võluvat peategelast Roberta pentsik. Too Karali pentsi umbes 10, aken, imelaps. Praegu on ta sirgunud juba kindlakäeliseks nooreks dirigendiks. Imelaste saatuseks on tihtipeale täiskasvanuks saamist unustusse vajuda. Ventsid üha enam ei ähvardanud. Ta on ka täiskasvanuna võitnud endale üldise tunnustuse. Kassakondal eelduse geniaalseks, nagu kord loodeti. Seda on raske ütelda. Kontsert, mida kuulsime eriti just ei vaimustunud esitatud kavas pakub dirigendile kõige rohkem võimalusi. Stravinski balleti sõid tulilind. Ja see kujunes õhtu kõige meeldivamaks osaks. Publik oli väga temperamentne Jaapodeeris võrdse vaimustusega kõigele, mida kuulis. Mis puutub suurde ooperisse, siis oli meil õnne. Saime külastada prantsuse kaasaegse helilooja Arturone kääri ooperikuningas Taavet esietendus. Esietendus Pariisi ooperis on juba omaette sündmus. Siseneme. Võtab vastu suur imposantne trepp, mis sul selle rikkalikult kujundatud, hoonen üks mõjuvamaid osi. Meie giidilt pudenes selline lause. Kui on juttu Pariisi ooperist, siis kerkib kõigepealt silme ette just see paraadtrepp. Siin mõtlema, et veidi imelik. Kõigepealt trepp, aga mitte saal, lamaja lavastused. Üks põhjus on kindlasti ka see, et ma ei ole tõepoolest nenud ideaalsemad kohta. Oma uhkete tualettide demonstreerimiseks. Ja tualetid olid tõepoolest kenad daamid lühikesed õhtukleitides mehed enamates mokingutes. Aga rõdudel võinud näha ka tavalisi heledaid ülikondi ja lihtsamaid kleit. Ja nüüd etendusest. Ooper koosneb kahest vaatusest ja 31-st pildist. See on hästi tuntud. See jutustab noorest Taavetist. Tema võitlused Koljatega jutustab sellest, kuidas Taavet saab kuningaks uurija naiseks. Matsime margutamisest Taaveti südametunnistuse piinadest ja tema surmast. Seda kõike võisime lugeda kavalehelt. Nüüd ootasime käritusega Iisride kerkimist. Lühike sissejuhatus orkestrilt. Siis kuuleme palju hääldatud võimsate prohvetlikku mehe häält, midagi kõnelemas. Ja lõpuks avaneb kai. Õie laabilt on napp kaks sõdudega torni, kummaski lavad jalas ja see ongi vist kõik. Edaspidi piltide vaheldudes lisandub tagalaval üks või teine detail, aga põhiline ehitus jääb samaks kogu etenduse jooksul. Eesriide avanedes oli laval üks vanamees, kavalehe järg, nähtavasti prohvet Saamuel, kes väikesele inimeste grupile midagi väga intensiivselt rääkis. Jah, just nimelt rääkisime, ei laulnud. See polnud esitatud ka melodraama, sest orkester vaikis. Hakkasime mõtlema, et millal see muusika tuleb, kui ta üsna hulk aega oodata. Paljude dialoogid järel kostis tori rutt laulu muuseas ilma orkestrisaateta. Peagi see vaikis ja algasid jälle dialoogid, siis lühike koor ja uuesti kõne tekst. Alguses oli harjumatu muusika osatähtsus tundus olevat juba liiga väike. Kuid aegamööda, nagu märkamatult, kiskus etendus kaasa elama. Ja hoolimata isegi sellest, et ma peaaegu sõnagi prantsuse keelt ei mõista. Kuid seal oli niivõrd tugevad, jälitasid oma osi sellise ereda kujukusega, et kavaleht abitvate sain peaaegu kõigest arupildist. Pilti, mis järgnesid üksteisele vahetult, hakkas siiski ka muusikat rohkem tulema. Esimese vaatuse grandioosne finaalkoori orkestri ja tantsudega oli erakordselt mõjuv. Teine vaatus kulges samuti tõusujoones ja kui etendus oli lõppenud, väljusime tundega, et oleme saanud tõepoolest sügava ja võimsa teatrielamuse. Etenduses, mida kavalehel nimetati lüüriliseks kraamaks esines 18 draamanäitlejad ja ainult neli lauljat. Selle juures ühte tegelast kehastas sageli mitu inimest. Näiteks taavetit esitas draamastseenides üks näitleja laulis, teine ja tantsis, kolmas. Üleminekud ühelt osatäitjalt teisele toimusid väga julgelt, ilma et oleks püüdnudki tekitada muljet, nagu esineks kogu aeg sama artist. Une kääri lüüriline draamakuningas Taavet valmis ja lavastati esmakordselt juba 1921. aastal. Sai siis vahepeal kuulsolatooriumina ja teatris lavastati jällegi alles 1958. aastal tuluusis. Nüüd Pariisis. Etendus, mida nägime, tekitas palju mõtteid. Janis osaliselt vastuse probleemile, mille üle olen sageli. Nimelt kulub ooperis palju ülearust aega. Retsitatiivi telemilles selgitatakse asju, mis juhtusid tegelastega enne ooperi algust üksikute vaatuste vahepeal. Need seletavad järel jutustava teksti motiivid on enamasti emotsionaalselt neutraalsed. Ja kuna laulud sõna võtab palju rohkem aega kui kõnelõppsõna pidurdavad sageli ooperi üldist tempot ja kahandavad pinget. Säilita rekitatiivil ärajätmiseks on õige mitu teed ja üheks neist kõnelut, teki sissetoomine. See võte pole ooperiliteratuuris mitte just uudis, mis e-Carmen oli originaalis samuti kõneldu dialoogidega muusikalisi pressatiivid komponeerida alles peale pitsee surma ühe tema sõbra poolt. Kahtlesin aga siiski, kas kõnedialoogide mõju võõrkehana peale kuningas Taaveti etenduste hirmaga hajus. Kui kõneldud teksti järjekindlalt ja loogiliselt läbi viidud, siis moodustab see koos muusikaliste numbritega suurepärase terviku. Publiku peasihiks pole ooperis kuulata mitte ainult head muusikat vaid eelkõige saada haarava teatrielamuse osaliseks. See, kui kõneldud dialoog selleks kaasa aitab siis on ta omal kohal. Kuulame nüüd vahepeal esimese vaatuse finaali kune käri ooperist kuningas Taavet. Paar päeva peale etendust külastasime ka suure ooperi kulissidetaguseid. Saime teada palju huvitavat teatri ajaloost. Kuulsime mitmesuguseid arvulisi andmeid. Nende kõikide esitamine viiks pikale. Kindlasti tahaks rääkida toredast proovisaalist, mis asub ooperihoone kõige kõrgemas grupis. Valmis ümberehituse tulemusena alles aasta tagasi. See koosneb lavast, mis on Estonia natuke väiksem orkestriruumist ja paaristoolide reast. Siin toimuvad nüüd ooperi esialgsed lavaproovid ja siin esitatakse ka lavaküpseks saanud oopereid, kus nõukogule kuigi alles ilma dekoratsioonide ja kostüümidega. Nägime ka balletirühma haridusruumi, mis kõige muu kõrval pakub huvi ka selle poole, et ETK-l valmisid siin peaaegu kõik tema kuuldud maalil Paleriinidest. Külastasime veel kahte huvipakkuvat teatri hooneb, joo paleed ja kommunifasseed. Sho palee on oma nime saanud mäekünka järgi, millele ta on ehitatud. Kui tavaliselt on, teadis vaja tõusta paar korrust ülespoole, et pääseda saali siis siin tuleb vastupidi laskuda nelja korruse võrra alla. Teatrisaal ja lava asuvad nimelt 28 meetrit Maal. See üks moodsamaid teatri- ja kontserdisaale Pariisis on ehitatud 1937. aastal ja mahutab 2800 vaatajat. Tähelepanu väärne on saali akustika. Võimatu on leida kohta, kuhu kontsert üliulataks, ka kõige vaiksem viiuli helidraamaetendusel aga kasutatakse nii täiusliku mikrofonide valju hääldada süsteemi. Et ka õige kogenud kõrve ju suhteliselt on tegemist mehhaanilise heliga. Palju hääldajaid on muuseas 200 ümber saali pea valdajaks osavjaaria rahvateater. See teater on huvitav selle poolest, et kuigi ta saab riiklikku toetust, siis erinevalt teistest teatritest on ta vabama repertuaari ja näitlejate valikul. Vjari teatripublik koosneb kõige laialdasemat rahvakihtidest ja kellelgi pole pääsu. Kõige odavamad kohad maksavad siin üks Frank. See on umbes kahe metroopileti hind. Halva nähtavuse ja kuuldavusega kohti, aga selles teatris pole. Komodifa sees paelusid kõige muu huvitava kõrval, eriti paar asjaolu. Teatri muuseumides ja fuajeedes on välja pandud kõikide näitlejate portreemaalid alates teatri alguspäevist. Portreed pannakse välja aga alles peale näitleja surma. Lausa liigutav oli see fakt, et üksikuid korrusel liftitahvlil ei märkinud mitte numbrid vaid kuulsate näitlejate nimed. Nagu kõikidel turistidele Pariisis nii olid ka meil üheks peamiseks huviobjektiks muuseumit. Külastasime luuri, implusonistride muuseumi, läänimuuseumi ja moodsa kunsti muuseumi. Ma arvan, et kunstnike Einmann oma risu vestlus neist juba õige põhjalikult pajatas. Aga paar sõna tahaks siiski ütelda ja nimetama muljetest seoses Mooste kunstimuuseumiga. See oli õige laia skaalaga muuseum vallates Fovistles, nagu mattis tühjade raja pihta läbiku Bismi ekspressionismi välja, kuni atratsionistide sul, realistide ja tont teab veel missistideni. Vist esmakordselt elus mõnede üksikute eranditega nägin modernset kunsti originaalis. Siiani reproduktsiooni vaadates tekkis sageli küsimus. Kõik see näeb ju päris kena ja dekoratiivne välja. Aga kas see kunst on võimeline ka emotsionaalselt mõjuma? Pariisi Moodsa kunsti Muuseumis võisin anda sellele küsimusele jaatava vastuse. Oli väga palju maal, erinevatest stiilidest erinevatelt kunstnikutelt, mis andsid mulle tugeva, vahetu kunstilise elamuse. Oli muidugi küllalt palju pilte kunstnike kehtetud, ükskõikseks või mõjusid lausa vastumeelne. Kuna meie grupp sõitis Pariisi turistidena siis ofitsiaalsed kohtumisi sealsete heliloojatega meil ette nähtud ei olnud. Selles suhtes oli omamoodi takistuseks ka asjaolu, et Prantsusmaal mingeid heliloojate organisatsiooni pole. Mõningad kohtumised siiski toimusid. Nimelt prantsuse plaadifirma Ložaanduma esimehelt kommunile šarvuaarilt, küllakutsed plaadivabrik ruumidesse. Kohal oli ka rida prantsuse heliloojaid. Veini ja küpsiste juures, vestlesime väikestes gruppides nii palju kukku ilus, kus sõja lubas. Umbes samasugune kohtumine toimus ka sõprusühingu Prantsusmaa Nõukogude Liit korraldusele. Mõlemas kohas võeti meid väga soojalt ja tähelepanelikud vastu. Kahju ainult, et kohtumistel oli vähe heliloojaid, kellede loomingut või vähemalt nimegi oleksime tundnud. Kuid mõni siiski. Kahtlemata tunneb enamik seda kosmaa toredat laulu. Paljud on võib-olla näinud ka filmi peatänav, millele samuti Kozmann muusika kirjutanud. Meil normid. Viga oli õnnelik juhus tra isiklikult tundma õppida. Päritolult on ta ungarlane ja räägib ka saksa keelt, mis võimalus õige ladusalt rehkenda. Ta on tore, mõnusa huumoriga keskealine mees. Suure soojusega meenutas ta kuuenda ülemaailmse noorsoofestivali päevi Moskvas, kus ta viibis külalisena. Ta rääkis, et laulude ja filmimuusika kõrval on ta hakanud kirjutama ka oopereid ja nimelt ühel vaatuslike. Kaasaegsele kunstile ja kaasaegsele publikule ei sobi. Tema arvates on nii pikal vormid kui vanasti. Peale kohtumist parivabrikus kingiti meile igaühele ka kauamängivaid heliplaate. Meie normetiga peamiselt kaasaegsete tantsude muusikat. Tutvustaksin teile nendest praegu ühtemiogantaati, õigemini dramaatilist stseeni türanni surm mis on kirjutatud 1932. aastal ja pälvib tähele tänu oma toredate rütmide ning huvitavalt kasutatud kooripartiiga. Huvipakkuv on orkestri koosseis, selles esineb ainult suur hulk lõõtspille Piccolo, flööt, klarnet ja tuuba. Pariisis viibimise päevad hakkasid lähenema lõpule. Mida kauem me seal olime, seda Vetlevamasse lähedasemaks hakkas linn muutuma. Hakkasime ka paremini mõistma selles ühiskonnas peituvaid vastuolusid ja aru saama, et Pariisis pole sugugi kõik nii lihtne, rõõmus ja rahulik, nagu esialgu paistab. Sellest annavad tunnistust isegi majade seinad ja tänavakivid, kus võis lugeda kiiruga maalitud üleskutseid rahualfiiris kui mõnikord lihtsalt all kiir. Meie sealviibimise ajal toimus ka suur demonstratsioon, kus nõuti sõjategevuse lõpetamist ažeeris kemis ei kulgenud sugugi just eriti rahulikult. Veendusime, et prantsuse rahvas on ka tänapäeval jäänud truuks oma revolutsioonist traditsioonidele kuulsale hüüdlausele. Vabadus, vendlus, võrdsus. Olime oma risu näinud palju ilusat muuseume, katedraale ja teatrietendusi. Aga kõigest kõige meeldivamad olid jalutuskäigud Pariisi tänavatel ja sealsed inimesed. Isegi siis, kui nad olid lausa võõrad, jäidki võõraks. Kuidagi väga eredalt on mulle millegipärast meelde jäänud üks juhuslik laupäevane pärastlõuna. Jalutasin osmani bulvaril universaalkaubamajade ümbruses. Inimesel oli parajasti lõpetanud töö ja liikusid tiheda vooluna mööda bulvareid ärid hoidma, müügilauakesed paigutanud otse tänavale. Ja veetlevad müüjannad, roninud toolidele, meelitasid valju häälega postid, ligikohvikud samuti ulatusid tänavale, olid rõõmsailmelisi inimesi, kes istusid oma kohvitassi või veiniklaasi taga. Kõiki oli haaranud mingi kaasakiskuv elevus. Imetore oli trüginud ruttavas inimmassis, lasta end kaasa kiskuda voolust ja täiel sõõmund ahmida endasse Pariisi õhku. Pariislaste pilke. Ei juhtunudki nagu midagi erilist. Aga meelde jääb hulgaks ajaks. Siiski pean ütlema, et tõeline tüüpiline Pariis ei asu mitte kesklinna suurtel pulmaritele vaid sealt veidi eemal Monmaatril ladina kvartalis ja veel kaugemalgi äärelinnas. Erilist võlu oma võib-olla just ladina kvartal. Seal ülikoolilinnaosa kuulus vanas orbon aladel rajoonile erilise noorusliku ilme. Vähemalt pooled inimesed neil tänavatel on üliõpilased. Kui palju värskust ja kui palju teadmisi, elujanulised pilke. Kohtuti omaette peatükk osani äärsed antlik paarid kelle mühigahtil ulatuvad ladina kvartalist kuni numbrini terve kilomeetri ulatuses kõige meeldivamaid raamatuid. Ka kunstnike poolt teostatud kuulsate maalide koopiad leidub siin samuti üksikuid originaalmaale. See oli koht, kus võiks tundide kaupa ringi lonkida. Ilmad oleksid tähele pannud, kuidas aeg lendas, kõht tühjaks, läks. Pariis andis mulle palju elamusi ja oli ka selliseid, mis võib-olla kunagi Üks ilusamaid ja omapärasemaid mälestusi olime hästi, kohvikon Maatril. Veetsime seal ühe oma viimaseid õhtuid. Kohviku ligidalt tänavatel nägime maalivaid kunstnikke. Nähtavasti oli isegi kohvikus kunstnike tavalise istumispaiku ruumi olnud suur. Siia mahtus vast 40 inimese ümber. Seinad olid tihedalt täismaale, visandeid, karikatuure, pikantset pildikesi. Üle kõige valitses suures kirjas loosung. Armastada, süüa, juua ja laulda. Istume maitsvate toitude ja hea veiniga. Kusjuures ning tunneme end väga hubaselt. Õige vaikselt kostab muusika. Mängib väike klaverit, kitarrist ja kontrabassid koosnev ansambel. Kohvikus heatujuline peremees astub kord ühe, kord teise laua juurde, vesterni meiega kui ka teiste külalistega ja püüab kõik teha selleks, et meil hea ja lõbus olla oleks. Varsti muusika iseloom muutub. Ka pianist on kätte võtnud kitarri ja koos kitarrimängijaga hakkavad nad laulma Kreeka. Hispaania ja prantsuse laule selle juures end ise väga temperamentne, saates. Rahvuseltuna muudakreklased hääled sobivad hästi kokku ja laulud on toredad. Kohviku peremees, kes ütleb olevat ka helilooja, Kibub terrigeerima ja vahetevahel kaasa laulma ning tunneb üldse suurt lõbusast etendusest. Juba tükk aega märkmebaarileti ees istuvat neiud, kes vahetevahel vestleb baaridaamiga. Vahetevahel heidab lõbusaid pilte külastajatele, aga midagi telli. Arutame omavahel, millised võiksid olla selle lihtsa ja sümpaatse välimusega daami funktsioonid. See selgub varsti lühikeseks ajaks kaota kuhugi tagaruumidesse ja ilmub siis uuesti riietatuna, seekord juba pidulikku kleiti. Ta asetub ansambli ette ja hakkab laulma. Laulud kord südamlikud, kord lõbusad, on isegi paljusad. Raske sõnadega kirjeldada selle ettekande erilist võlu. Siis lahkub ta märkamatult, nagu tuligi ja varti võttgram kohvik ruumis näha taas oma endiselt lihtsas kleidis. Teda asendab aga juba teine lauljatar. Viimase lauludes on tunda teist karakterit, rohkem keerulisem, rohkem temperamenti. Need lauljad pole mingisuguses staarid. Tõenäoliselt pole nad erilist kooligi saanud. Aga kui tohutult palju seisavad akustiliselt kõrgemal nendest, keda me kuulsime Folyberfeeris. Tundub isegi, et kumbki neist pole palju nõrgem meil populaarseks Roli Montaanist. Ma mõtlen, et kui need lauljad ja pillimehed sealt väikeselt mon maakleri kohvikust millegipärast Tallinnasse üle koliksid Veini tuuakse juurde ja tuju üha kasvab. Sisaldub orkestri ette tunkedes mees, kes hakkab laulma pikkadel laulukesi ja organiseerima ühislaule. Ka meie püüame kaaslaulda ühte Eestiski tuntud lastekanalit. Soovime kõike head kohviku heliloojast peremehele. Jätame hüvasti lauljate-pillimeestega ning anname neile mõningad mälestused ja meid Tallinnast. Ja mul on tunne, et just siin me jätame üldse Pariisiga ütleme head aega, meile vastatakse jällenägemiseni. Jälle nägime Pariisis jällenägemiseni väikeses kohvikut, mon makrell.