Mõned kirjanikud võivad kinnitada, et nende kirjanduslikud huvid on ärganud väga vara juba lapsepõlves. Ma ei saa seda enda kohta öelda. Oma varasemas eas nägin ilukirjanduslikke teoseid vähe. Mu valla kooliõpetajast isa raamaturiiulil oli palju saksa ja venekeelseid raamatuid, mida ma tol ajal ei osanud lugeda. Eestikeelse kirjanduse hulgas leidus seal ilukirjandust vähe. Kilplased ja Reinuvader Rebane sirvilauad Eesti kirjameeste seltsi aastaraamatut Rudolf Kalda jutluse raamatud, ta perekonnaraamat. Neid kõiki maju lehitsesin ja lugesin, aga palju nad mind ei rahuldanud. Kaks raamatut jätsid siiski püsiva mulje, Kreutzwaldi kodutohter ja Grenzsteini maleõpetus. Teadsin kodutohtri põhjal kõiki haigusi ja oleksin osanud neid ka ravida. Tundsin varsti ka kõiki malendid ja nende käikusid ja oleksin osanud nendega mängida, kui oleks partnereid leidunud. Neid aga esialgu polnud, see tähendab jõmpsika, aga keegi ei tahtnud jõudu proovida. Suurema Angumise peale otsiti mulle kuskilt koli hulgast välja vanad tolmunud, kunagi nudi päiseks mängitud malendid ja ma hakkasin üksinda liiva, lisas ära toodud suurmeistrite malepartiisid proovima. Mäletan, et varases lapsepõlves lugesin korduvalt ka härma nii mängu- ja laululehenumbreid samuti tema eesti kirjanduse ajaloost neid lehekülgi, kus juttu oli rahvaluulest rahvalaulu ja üldse kõige luulelise vastu elus, äratas huvi minu vanatädi. See heasüdamlikke eideke, kes ise võis rahvalaule veeretada, loodust ilutseda ja keda ükski mesilane ei nõelad, kuigi ta tarust mulle kaitstavate kätega meekärge lauale tõi. Oma hingelt oli ta läbinisti luuleline ja küllalt temalt midagi minulegi nakas. Lapse- ja koolipõlves jäid mul lugemata tavalised lasteraamatut ja kaposte põnevuskirjandust. Exugupingertonit Sherlock Holmsi. Mu teadvuse hakkamine, kui nii võib öelda, sattus ühte 1000 9000 905. aasta revolutsiooni ka see ärkamine oli järsk ja põhjalik. 13 aastase poisina Pärnusse kooli tulles nägin elu ja sündmusi hoopis teistmoodi kui varem. Nägin Walthofi vabrikutöölisi ühel õhtul vaikselt pikas rongkäigus suunduvat kirikusse, et seal Tallinna Oleviste kiriku pastorit Haani koti aeda. Nägin ka, kuidas teine Haan seekord Bristav koti aeti. Nägin rahvamiitinguid, mida soldatid laiali ajasid. Nägin üht rätikus naist punase lehviva lipuga jooksvat ja soldatid palja mõõgaga talle järele jooksevad. Kao, poiss, hüüti mulle, möödakõndijate poolt hakatakse laskma. Nägin soldatite rivi palgese pandud püssidega. Revolutsiooni õhin haaras noort poissi lauale, sigines sootuks uut laadi kirjandust, poliitilist see saigi mu koolipõlve peamiseks lektiiriks. Lugesin siis Marxi Abelit. Jälgisin kaudskija Pärnusteni omavahelist poleemikat. Mida kõike siis ei loetud. Utoopilise sotsialismi ja marksismi sündikalismist anarhismini. Vägevalt kiskus kaasa üks punaste kaantega raamat revolutsioonilise sündikalismi üle. Sellest tehti suure kirega selgeks, et pole mingit põhjust sotsialismi teostamist ootama jääda, seni kuni kapital üksikute kätte koondub ja proletariaadi hoopis vahelises dub. Kõikvõimas hoob sotsiaalseks revolutsiooniks on üldine streik, öeldi seal pole tarvis poliitilisi parteisid ega Parlamendi ideed, sest otsene tegevus, üldstreik võib imet teha. Selline vaade haaras, sotsialistlik ühiskond paistis käegakatsutavas läheduses olevat. Meie illegaalse õpilasorganisatsiooni raamatukogusse muretseti kõige mitmekesisemat poliitilist kirjavara. Organisatsioonis endas valitses sotsialistlik meelsus, kuigi kõige erinevais värvides. Mõned pidasid endid sotsiaaldemokraatideks mõnede sotsialistide-revolutsionääride, eks mõned revolutsioonilisteks, sündikalistideks ja, või anahhistideks. Natsionalism ei mänginud mingit osa, valitses interdantsenalistlik vaim. Selles revolutsioonilises õhkkonnas hakkasid minus elavnema Ta puhtkirjanduslikud huvid. Mu meeli hõõguma pannud korki tormilind Tuglase ja Suitsu revolutsioonilist romantilised palad. Nende eeskujul hakkas ka minu sulg liikuma. Koledasti meeldisid siis pateetiliselt laused, suured žestid, prohvetlikud, tuli sõnad. Kuidas vapustas siis romaani homo sapiens i esimene lause. Falck hüppas püsti kui hullunud. Kui kained ja hallid passid selle kõrval Ernst Peterson või Mait Metsanurk, kelle teoste arutlustest ma karskusseltsi kõnekoosolekul osa võtsin. Oma esimestes luuletustes, mis õpilasorganisatsiooni taim ajakirjas ilmusid ulatasin ma tulise mõõga orjadele. Et nad võitleksid, pöördusin õetavate sõnadega noorte poole ja nõnda edasi. Aga see revolutsiooniline romantika ei kestnud igavesti. Optimistlik helk hakkas vähehaaval tuhmuma. Romantika võttis pessimistliku maailme. Selle aegapidise meelemuutuse põhjusi ei tulnud mõttessegi hakata uurima. Ei osanud siis seda panna poliitilise reaktsiooni arvele, mis juba oma pitseri kogu Venemaa tolleaegsele kirjandusele jättis. Ja kui ma oma esimese noveleti kirja panin, milles kirjeldasin sügise meeleolusid mere ääres ei mõistnud ma põrmugi, et ma teadmatult ja tahtmatult olen juba reaktsiooniaja mõju all. Seda soodustasid muidugi ka kaasaegsed teosed, mida ma lugesin, Andri solvugu, Shippovniku almanahhi ajakirjad, vest sõi Apollon Noor-Eesti kolmas album ja nõnda edasi. Keskkool õpetas austama küll hoopis teistsugust kirjandust vene ja saksa klassikat. Aga selles õhkkonnas polnud ametlikult õpitavat kirjandusel, olgu ta muidu nii hea kui tahes mingit külgetõmbejõudu. Vene kirjanduse klassikateoste lugemist ennast koolis palju ei nõutud. Rahuldati sellega, et neid teoseid konspektide järgi tundma õpiti. Saksa klassikat seevastu tuli selle keeletundides lugeda, aga ikka väikeste juppide kaupa. Aastad läbi, nii et teose algus juba hakkas ununema, kui selle lõpuni jõudsid. Tekkis tunne, et kirjandust õpitakse koolis tundma ainult nii palju, kui seda eksamiks vaja läheb. Väljaspool kooli lugesin tol ajal peamiselt neid autoreid ja teosed, mis kooliprogrammis puudusid või mis keelatud olid. Tugev opositsioon kõige kroonuliku vastu ulatus kõige selleni, mida koolis õpiti. Sain kord isegi sellega hakkama, et ühes klassikirjandis Puškini Jevgeni Joneegline armu ei andnud. Mis kasu nisugune mõistlike armuseikluste jälgimine rahvale võivad pakkuda? Nende väärade vaadete pärast mulle palju eneselegi armu ei antud muidugi õigusega. Kaks teost äratasid minus suurt huvi sümbolistide vastu. Need olid Tolstoi, mis on kunst ja Nordov mandumine. Milledes sümbolistitadekadendid tublisti sarjata said. Näitajate kadentlikus kirjandusest äratasid aga huvi teoste vastu, mida nii rünnati. Midagi selletaolist võimet tänapäevalgi näha. Üks äge artikkel teise järel. Abstraktsionism vastu kunstis ühes vastavate näidetega. Võitodekav fonismi vastu muusikas. Peaks ju kasvatama vaenu nende voolude vastu. Aga nagu näha ja kuulda, mõjuvad sellised kirjutised mõnedesse hoopis vastupidiselt äratades, uudishimu meelitades isegi katsetama. Samas vaimus. Keskkoolis käies kirjutasin hoolega päevikut. Sinna hakkas järjest rohkem tulema mõtisklusi, tunde, kujutusi ja üks mu lähedane sõber, kellele ma neid lehekülgi lugeda andsin. Ütles, et mu kirjutas, laad talle meeldib ja kui ma tahtvat kirjanikuks saada, siis olevat päevik kõige parem koht stiili harjutamiseks. Mina kirjanikuks see oli mulle endalegi uudiseks, polnud ma ise kunagi midagi selletaolist mõelnud. Olen küll mõne luuletuse kirjutanud, aga kes neid selles ja see kirjutab. Nüüd aga jäise mõte kuhugi alateadvusse ja nagu isenesest suurenes tung oma tundeid ja mõtteid paremini väljendada. Suurt tõuget andis ka see, et mu kirjandeid koolis kõrgelt hinnati ja neid tihti klassile ette loeti. Avaldasin siis käsikirjalise vahel ka Hector grafeeritud aja kirjakese numbrites mõningaid luuletusi ja ka proosat. Tuglase romantilises stiilis oli häbi oma hinge teiste ees paljastada ja jälgi kaotada. Tarvitasin järjest uusi pseudonüümi kuuldud kiidusõnad. Teadmuta autori kirjutistele olid muidugi nagu mesisuulaene. Mu esimesed trükis ilmunud vead polnud siiski mitte värssidega rütmiline proosa vaid üks artikkel kaasaegse eesti kirjelduse üle. See ilmus läti keeles Valga ajalehes abi detsembris 1910. Oma lätikeelset esiartiklid ma ise küll oma ihusilmaga pole näinud, aga et see ilmus, seda tõendas kümnerublane kullatükk honorari na, mille postikandja mulle koju tõi. Olin siis juba üliõpilane. Varsti söandasin mõned värsid 100 Noor-Eesti ajakirjale, kus kaks neist viimases numbris ilmusid. Sain toimetajalt julgustava kirja. Mult loodeti edaspidigi kaastööd. Ainult ajakirja toimetus ei tahtnud leppida varjunime, ka see oli v Ellis kuna seda nime kandvat üks vene kirjanik. Saatsin siis toimetusele oma õige nime, aga ka seda peeti algul varjunimeks. Tee kirjanduse oli igatahes avatud.