Sellest lähemalt meie päev aga jääb. Praegu aga tahabki rääkida muud, kui nimelt teha kokkuvõtteid moskva viibitud päevade eest mikrofoni ees. Paul Kuusberg. Möödas on meie kirjanduspäevade esimene etapp, mis toimus Moskvas. Kui me sõitsime Moskvat ja sisustasin oma kirjanduspäevi, mõtlesime selle üle, mis seal toimub. Siis pidasime silmas peamiselt kolm asja. Kõigepealt meie kirjanduse propagandat. Moskva kirjanduslikud väljaanded, ajalehed niisamuti ka raadio on palju pühendanud tähelepanu eesti kirjandusele võib-olla rohkem kui kunagi varem, on avaldatud eesti kirjanike teoseid tõeliseks peale ajakirjanduse raadio, mis, nagu ma ütlesin, on suurt tähelepanu pööranud eesti kirjanduse propagandale, avaldades nende teoseid. Nende väljavõtetes. On seda ülesannet täitnud ka eesti kirjanduse õhtud, millest on varasematest saadetest teile räägitud kirjandusõhtut, mis toimusid Tšaikovski nimelises saalis senski nimelises asulas ja korki nimelises pargis. Need võimaldasid meil, eesti kirjanikel tutvuda vene lugejatega, kes on saanud Nõukogude aastail ka eesti kirjanduse lugejaid neid paremini tundma õppida. Ja need muljed on kahtlemata väga väärtuslikud meie edasises kirjanduslikus tegevuses. Kolmandaks niisuguseks kell üheksa kuni võiks ütelda, olid meie ühised arutlused mitmesuguste kirjanduse probleemide üle või mitmesuguste probleemide üle, mis olid seotud Eesti kirjandusteoste avaldamisega vene keeles üldse meie kirjelduste vastastikuse lähendamise ja rikastamise eesmärgil. Niisugune väga sisukas ja asjalik arutelu toimus ajakirja Družba narrodov toimetuse töötajatega. Väga asjalik ja aktiivne arutlusteni eesti Družba Naradovi toimetuses Kuniga Kirjanike liidus, tõusnud kesksele kohale niisugused küsimused nagu eesti kirjanduse tõlkimine ja väljaandmine. Teha süvenesid kirjanduspäevadel Moskvas meie kirjanike isiklikud kontaktid ja tutvused Moskvaliteraatidega. Meie päevade üritustest võtsid osa niisugused väljapaistvad Nõukogude kirjanikud nagu. Neil päevadel, kui toimusid kirjanduse päevad, sai teatavaks meile niisugune meid kõiki erutav asi nagu ameeriklaste tuumarõhkamised väga suurtes kõrgustes. Nende katsetuste läbiviimine erutab igat inimest ja kui kirjeldusi ülesandeks Et inimeste elu kõikidel maadel ja mandritel järjest rõõmsam oleks, see niisugused katsetused käivad vastu kõigile. Kirjanduspäevad Moskvas on lõppenud, ees seisavad kohtumised Volgogradis ja edasi Leningradis. Juba senised neli päeva, mis möödusid Moskvas, andsid meile palju ja me arvame, et eesseisvad külaskäigud ja kirjandusõhtud Volgogradis Leningradis annavad meile uusi rikkalikke muljeid ja aitavad meid paremini mõista Vene lugejaid ja kogu meie ülesandeid kirjanduses. Vaata kui teha pisut statistikat kodanlikus Eestis olid laiadele lugejate hulkadele täiesti kättesaamatu sääraste vaimu hiiglate looming, nagu Microsoft, Maksim, Koerki, Majakovski, Aleksei, Tolstoi ja teised. Autorite teoste kogu har kodanluse päevil oli naeruväärne 123 väljaannet. Nõukogude võimu aastatel. Ajavahemikul 1940 kuni 61 on Eestis välja antud 886 teine autorite teost ligi 12 miljonilisest, keda siis sealhulgas 578 teost kaasaegsete vene autorite sulest. Nüüd on sellel ajavahemikul 1940 kuni 1961 välja antud 274 Eesti Kirjanike proosa ja värsiraamatut vene keeles. Kümnemiljonilisest jõdasid. On välja antud 26 korda. Juhan Smuuli jäine raamat on juba praegu jõudnud neljanda väljaandeni. Ja mõned sõnad nendest tähendab, kellele penalti kirjanike looming jõudnud vene lugeja lauale, see tähendab aga ka üleliidulisse lugeja lauale. Johannes Semperi ransparbe Ellen Niidu unelahe ja teiste luuletusi on tõlkinud poeedid Aleksander Jasin. Moorid, pulat kogud sääva ja teised väga mitmed Debora Vaarandi, Juhan Smuuli jääda Kaalu luuletused. Ta on jõudnud lugejani Moskva poekesti Veronika tursnove vahendusel. Kehti tutvus meie vabariigiga kaks aastat tagasi siis kui grupp vene kirjanike olid külalisteks Nõukogude Eesti piiratus nooda meenutab seda aega järgmiselt. Huvitavatest reisudest, kohtumistest elus ja sündmustest on minu jaoks alati olnud pisut keerulised. Esiteks eksisteerib kui nii võib öelda, asjade faktiline külg, kus käisid, millal kellega kohtusid, mida nägid-kuulsid teiseks ja mis minule väheste hoopiski tähtsam. Seitse kuulub juba tunnete valdkonda, mida olen harjunud vastu vaidlemata usaldama asjade emotsionaalne külg. See, mida maalikunstnik nimetaks vahest pildi koloriidiks. Igalühel meist on elus olnud raskeid hetki, kus tunned väsimust, nukrust, ükskõiksust, õnnestumisi ja solvumisi. Nooreks puhkudeks on mul alati varuks tõeline võlusõna, mis ka siis, kui minul on kurb tahtmata naeratuse huulile. See võlusõna on siis, kui oli nii Eestis. Kui olin Eesti ja ma tunnen päikest ning vallatud tuul, näen lennuplatvormi valgeid kivitahvleid ja hullem käes käitulte imekauneid, leheke põlegitulte varsti tunud sõprade kingitust. Tore tunne, milles on jõudu, puhtust, kirkust, selgust, mis tuleneb otse mullapinnast enesest, päeva laatusest ja rahulikest hoolitsevat sõbra silmadest. Pean häbenemata tunnistama, tallal tantsime üpris vähe eesti kirjanike mäe värki õieti mitte kedagi peale Debora Vaarandi, Juhan Smuuli. Sten geni jutustasime juba ammu, olin õppinud armastama duelavate liigutustega lõbus Belgihimuliste silmadega. Laht. Aga see oli alles algus. Päris algus, millele järgnes tööd, me peame uut pead, astus tema reaalne köited maid mis avanes meile Toompea tipust jahtlaeva pardalt karjafarmi akendest ja keskpääle valguses kullatud hapnikku tsehhis. Kui mina jale pühkisin Eestimaa pinnale ärkasime kaljudele jällenägemisest. Kaugemal seal õhtu Tšaikovski nimelises saalis saime muudangi ootama, sõpradest teada. Kui hea, et on olemas niisugune rahvusvaheline keel, kolmuditegi näärme, kollektiivse tunnetamise keel Nell jäine raamat. Mitmenäoline on eesti kirjandus. Jämedki on igas teoses tunda oma maasida, rahvasida. Neli päeva oli pikalt ja tuliselt juttu tõlkimisel kunstist. Ei hakka laskuma üksikasjadesse, ütlen vaid seda, et minu meelest vihad tõeliselt head tõlget grafiibini, puid, kes küll laitmatult valdan eesti keelt kuid kes pole kordagi käinud Eestimaal kordagi südamest südamesse, jutu eestlastega. Engel olemas päike ei põleta, süvendas kullakarva suitsu line, milles kõrguvad Toompea tornid ja valgepäised lapsed rohelisel mängumurul. Suur tänu teile, kallid sõbrad selle eest et taevas läheb selgid. Toimuslik räästani nimelises raamatukogus lugejate konverents Lenini preemia laureaadi Juhan Smuuli jäise raamatule. Kuna arutelu oli erakordselt huvitav, soe ja südamlik, siis talle enesele jõude pikemalt tagant. Eeloleval pühapäeval kuuleme seda kuud helilindilt. Tänase saate kirjanduse päevad Vene NFSV-s lõpetagem Felix Kotta sõnadega. Emmede ärasõitu Moskvast Volgogradi. Kus võeti vastu väga tuntud