On nimesid ja mõisteid, mis kuuluvad lahutamatult ühte. Sellisteks on aegade vältel muutunud ka Estonia teater ja Karl Ots. Oli ju tema üks neist, kes viibis Eesti kutselise teatri hälli juures. Veelgi enam, meie ooper sai elujõuliseks alles Karl Otsa astumisega teatri ooperisolistide perre. Veel nelja pika aastakümne vältel andis ta kogu oma energia kõik oma kogemused ja oskused kunstirahva teenistusse. Meie muusikasõprade noorem generatsioon teab ooperilauljat Karl Otsa kui tagasihoidlikumate kõrvalosade täitjad Tallinna ooperilaval. Ent ammuks olid, kui just tema tugevatel õlgadel lasus terve jookseb repertuaar. Oli ta ju kauemat aega tegelikult ainsaks dramaatilisi osi lauldakse Tenuriks Estonia ooperigrupis. Me olime nii harjunud nägema juba väga kõrgesse tegeva ooperitenori kohta erakordselt kõrgesse, ikka jõudnud lava veterani vana bojaarina turiskodunowis või saare Johani episoodilises osas Tormide rannas. Et kuidagi ei tahaks uskuda, et märkamatult veerev ajaratas on jällegi lasknud variseda meie keskelt ühe suurkuju Meie keskel pole enam lauljat ja lavakunstniku kes rohkem kui 40 aastat tagasi tuli Estoniasse. 30 aastat tagasi kehastas esimesena peaosi eesti algupäraste ooperite esilavastus. Tõesti ja veel kümmekonna aasta eest suure eduga esines lauljale väga suuri vokaalseid lavalisi nõudeid esitamas Hermanni osas. Tšaikovski Pada emandas. Ei saa öelda, et Karl Otsa elutee oleks olnud Silee. Kuidagimoodi õnnestus Narva tekstiilitööliste pojal majanduslike raskustega võideldes omandada raudteeametniku elukutse. Aastaid töötas Karl Ots telegrafistina hiljem jaamaülemana ning dispetšeri na raudteel. 1913. aastal viidide Narvast üle tööle Peterburi raudteejaoskonda. Musikaalne noormees hakkas tasapisi mõlgutama üsna teostamatuna näivate mõtet omandada muusikaline haridus. Mis teda just eriliselt köitis. Kas laulmine, klaveri või viiulimäng, pole teada. Kuid kindel on, et Karl Otsa huvi muusika vastu üha süvenes. Pealegi soovitasid kõik, kes tema võimsat baritoni kuulnud olid, tingimata alustada edasiõppimist just laulualal. Tolleaegsetes tingimustes ei piisanud üksnes huvist muusika vastu. Alles 1913. aastal õnnestus Karl otsal kaugeltki mitte enam noorukina, vaid juba 30 üheaastase mehena pääseda laulu erialal Peterburi rahva konservatooriumi õpilaseks. Sealsed kogenud pedagoogid Märkasid kohe uuetenoraalse baritoni erakordseid vokaalseid võimeid väga suurt hääleulatust, mis passi madalatest nootidest lähtudes küündis kuni tenori tippudeni ja soovitasid temale hakata laulma dramaatilist tenorit. Siiski, Karl Ots ise otsustas jääda keskmise baritoni juurde. Kibeda pettumuse valmistas lauljale Peterburi Maria teater, mille koorida püüdis pääseda. See töökoht oleks tähendanud loobumist vähe huvitavast tegevusest raudteeametis. Pealegi oleks Karl Otsa kui laulja lõpliku väljakujunemist soodustanud vahetu kontakt vene vokaalkunsti suurkujudega Shalja apiniga kas torskiga ja mitme teisega, kes tollal laulsid Peterburi ooperis. Paraku oli Marie teatrikuuris baritoni külluses. Tarvis oli ainult eriti kõrgeid tenoreid või siis sügavaid basse. Karl Ots polnud ei üks ega teine. Ja niiviisi jäigi kõige endiseks töö raudteel, vaheldustundidega, rahva konservatooriumis. Napivõitu Palgale tuli aga lisa hankida laulmisega Peterburis muusikat õppivatest eestlastest koosnevas kontsert kvartetis. Baritonid lõpetaski Karl Otsa õpingut Peterburis saabus 1920. aastal Tallinna möödus Estonia teatrist ja esimeste tuttavatena kohtas seal Benno Hanseni ja Alfred säilikut kes just murdsid pead raske küsimuse üle, kust leida teatrile uusi lauljaid. Oli ju siis meie professionaalne laulu kunst alles välja jõudmas. Lapsekingadest ja korraliku ettevalmistusega ooperilauljatest oli põud suur. Edasi läks kõik kiiresti. Teatris laulis Karl Ots esialgu ooperikooris kuid tänu heale mälule tundiste varsti päästa kõiki solistide partiisid. Kui aga vahetult ühe Fausti etenduse eel haigestus valentini mängib solist, päästis Karl Ots etenduse. Ma olin kinnine, järgnes Figaro, Sevilla habemeajajad ja mõned baritoni osad operettides. Kuni Karl Ots katsetas ka dramaatilise tenori partiiga radamisega aidas. Pöördusime ühe Estonia teatri kauaaegse töötaja, omaaegse ooperis, solisti Kolga Krull Miku poole palvega meenutada neid aegu, mil tema esines iides nimiosalisena. Karl Ots debüteeris ooperit tenorina. Kuni 19. aastani töötas Estonias peamiselt draama, ooperit. Ooper oli ainult juhuslik juhuslikud etendused. Ja 19. aastal taheti tingimata ellu kutsuda kutseline ooper Estonias ja kutsuti Astrahanis professor Artur Kapp. Meil ooperi. Kell oli aga suur mure, ei olnud ooperitenorit. Ja laulsid esialgul juhuslikud lauljad. Siis oli õnn, et ilmus käsku, üks noormees laulis paar laulu meie tol korral dirigendi Raimond Kullile ütles enda olevat määritoni, aga selgus, et on. Alguses tuli äida välja sakslasega Karl Järni, kelle kutsusime hädapärast appi. Tema laulis, siis radame tema Äraunis, radamessi. Laulis nii mitu korda. Selle aja sees õppis Karl Ots rabamessi osa ära. Ja hiljem meie ei vajanud enam külalisi. Karoli otsaga läksid ooperid õnnelikult edasi ja siis pärast Karl Jerni lahkumist, seltsimees kolmik, teie hakkasite edasi mängima koos? Kaks, aga tema oli minu partner, minu alaline partner. Ütlesime kaua aastaid koos ja nende pikkade aastate vältel, milliseid oopereid temaga koos olete laulnud. Peale Aiidad oli vahemm. Tõepoolest kui sirvida viimaste aastakümnete vältel Estonia teatri laval mängitud ooperite kava lehtesid siis üksnes vähestel neist puudub Karl Otsa nimi Donhozyygarminis Pedro madalikus, vürst näki neius, kaanio pajatsites. Võimatu on neid kõiki isegi meenutada. Kokku oli tema repertuaaris üle 40 ooperiosa, millele lisandus veel üsnagi ulatuslik kontserditegevus. Kammer ja oratooriumilauljana. 1928. aastal valmis Eevalt Haaveli esimene ooper ajaloolisele Sheile kirjutatud Vikerlase. Selle peaosa Ülo partii muusikaliseks õnnestumiseks andis Karl Ots tubli omapoolse panuse. Ta jagas noorele heliloojale näpunäiteid selle osa muusikaliseks ja dramaatiliseks kujundamiseks. Tänu sellele viljakale koostööle algaja helilooja ning kogenud laulja vahel kujunes Ülo osa üheks tänulikumaks meie ooperiliteratuuris. Heliarhiivis on säilinud materjale vestlusest Karl otsaga, milles ta meenutab neid aegu. Ta sepitses juba siis tol ajal oma esimesed ooperid ja selles imid olid hitlerlased. Tenori partii oli raskemad partiisid tol ajal. Ja ta mõtles minu hääle peale seal, sest me koos temaga töötasime. Ja siis, kui see ooper valmis sai, siis mina olin esimene, kes seda Ülo partiid laulis, teisi dublante ei olnud. Lavastaja ooperi algul, kohe paneb Ülo osa lauljad vägikaigast vedama seal. Ja alati sättide mulle vastas. Kõige suurem ja tugevam mees. Avas, juhtus nii, et kooriartist, kes mul vastas, istus ja hakkas liiguldama ei tahtnud õigel ajal, ise räägin aidata seal ja ütles, et ma viiskend madina täna siin üle pea. Lavastuslikult oli nii mõeldud, teie jääte ja no tead, üle jää peale Ülo peab üle, keegi korraleb Ülo Ülo üle kõige. Pärast tuleb hakata jälle laulma, nii et üle ülekoori laulma ja see oli väga raske, ehk ma küll palusin sealt panna väiksemaid mehi mulle vastaga. Lavastaja ütles alati, et kuidas sa pead olema kangelane, sa pead kõiki vile viskama niimoodi helistama. Siiski tuli alluda sellele ja nüüdsel ajal parajas niisukese tüki tähtajana. Alustamegi meie väikest mälestuskontserti Ülo aariaga Evald Aava ooperist Vikerlased. Kahjuks pole sellest olemas, heliplaati laulja hiilgeajast saame esitada vaid võrdlemisi hilise heliülesvõte, millel on jäädvustatud 75. eluaasta künnisel jõudnud vanameistri esinemine. Tahame. Saada. Koidab sees. On. Ja. Samast ajast pärineb teinegi heliülesvõtte. Karl Otsa esituses võime kuulata Hermanni aariat Tšaikovski ooperist Padaemand. Naiste muinasjoon. Ühel vanal Karl Otsa lauldud heliplaadil on eesti rahvalaul, kus on kurva kodu. Ühel Karl Otsa lauldud heliplaadil on Aleksander Läte Laul malemäng Et ta on 30.-te aastate helisalvestustehnika on täna päevasega võrreldes üsnagi primitiivne. Ka on ajahammas sellele plaadile oma jäljed jätnud. Kuid siiski võib see helidokument anda mõningase ettekujutuse meie keskelt lahkunud suur laulja omaaegsetest, vokaalsetest võimetest.