Poeesia maailmapildis on eesti luulel ainulaadne koht naisluuletajate suure osatähtsuse tõttu. See avaldus juba varakult. 70 aasta eest ilmus eesti naisluuletajate album mis sisaldas näiteid tervelt 32 autori värsistamis lustist. Tõsi küll, neist on ajaproovile vastu pidanud üksnes kaks. Kui mullu ilmunud Antaloogiasse eesti luule oskasin 120 autori hulka naisluuletajaid valida ainult 24 siis ei muuda see meie algteesi. Esiteks on sääranegi proportsioon mujal üsna pretsedenditu ent tähtsam on loomingu kaal. Arvan, et mõnigi suur ning vana kultuurrahvas võiks uhkust tunda, kui nende luulet Ehiks, Koidula, Haava, Underi, Alveri, Merilaasi, Vaarandi niidu ja ehk mitme teisegi meie Batesi looming. Jätkem konstrueerimata väärtuse tähtsuse kuulsuse pingerida. Kunstis on see võimatu ja mõttetu. Pealegi on igal tõelisel luulesõbral oma subjektiivne kaal ja see on hea ning loomulik. Ühes ei ole kõige erinevam mategi maitsesuundadega luuleharrastajatele juba ammu kahtlust et Marie Under kuulub Eesti suurimate luuletajate hulka. Selles veenduti juba poole sajandi eest, kui ilmus ealdasa võrdlemisi hiline debüütkogu sonetid. See on eesti luulestiili ühtsemaid raamatuid, mitte ainult klassikalise sonetivormi lõppu. Siin valitseb buduaari koduaia supelranna mikromaailm ja selle keskuses küps naine oma ema rõõmudega mind eelarvamuste vabade erootiliste elamutega. Seesama keskkond, needsamad motiivid korduvad tagasihoidlikumal jah, abitumalt kujul järgmises eelõitsengu nime kandvas luuletuskogus mis koondab endasse Underi varasemaid sonetieelseid luuletusi. Sellele järgnenud sinine puri jätkab varasemate meelisteemade arendamist ning süvendamist poetessi esikkogudeni iseloomulikeks taas. Ah toredaim on elamine, maine ja vägev vere suremata püüd. Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka, kui surmamõistetu veel vähe aega ei ole taandunud. Kuid elurõõmu ja janu otsesõnaline poeetiline deklaratsioon võtab nõid varjundatama koju. Sinises purjes avaldavad ended hilisemast filosoofilisest mediteerivast Ungarist. 1920. aastal ilmunud kogus verivalla tungib ühiskond oma hädade ja kannatustega esmakordselt. Marie Underi luulesse eesti lüürikas pääseb domineerima niinimetatud aja luule. Ja Undergi väljub nüüd intiimsete elamusteringist. Viimane hakkaski oma ilusti tundestusest hoolimata tunduma ebakülalisena sõjaõuduste keskel. Kui imelik, ma elan paremal ja vasemal haud kõrval haua ja mina tohin elada, mis seest suur viha hinges voogab, saada hääks. Ühtaegu sotsiaalsete motiivide sissetungiga näib toimuvat murrang luuletaja senini harmoonilises päikeselises elurõõmust ülevoolavas hinges. Hakkavad helisema sisemise lõhestatuse traagilised noorid. Ja nii on tika pundi iial mo lauge vahele palju mahu. Ja nii jääb ikka, mul pole rahu, mul rahu pole, mul pole rahu. Mardüüpan rõõmu. Ent miski minusse kipub kannatama Nõmba vanem kui mina ise, see kurnab õnnes vaid piinama anda. Ja nii jääb ikka. See tunne süveneb järgmises luuletuskogus, mis kannab pealkirja pärisosa ja tõuseb valdavaks Underi hilisemas loomingus. Ka Rõõm ühest ilusast päevast helged hetked on varjundatud. Õnne anti poodi pidevast tunnetamisest. Olles lühikese aja kestel järjepannu avaldanud viis luuletuskogu ei rutta luuletaja järgmistega. Ent just siis ajavahemikus 1923 kuni 1929 küpsepoos, mille tuumakus on erakordne mitte ainult autori, vaid kogu eesti luuleloomingus. Aastate vili salvestub kolme üksteise järel ilmunud kogusse. Hääl varjust, Rõõm ühest ilusast päevast ja õnnevarjutus. Meeletavam mured, kannatamine, kooselu vaeslastega, jubedate muistendite kangastumine, sealsamas aga heledates päevadel looduse avastamise vallutav rõõm, panteistlik ühtesulamine kõiksusega. Nõnda tõusta maalt mullast nagu meistki, igaüks täita oma lennuiha üles, küsimata, miks nõnda seista üle kõige lakkamata oma mahla, saab ta ikka kõrgemale pilvedesse pampa, debakla. Ning ei mingit hirmu tunda, nagu mäng see lehe Bild. Suremine neile ainult uue olemise sild. Säärast ellusuhtumist sisenedes on kergem vähemalt teeselda kurtust kontvõõra koputust kuuldes. Ma tulen, ma tulen lahti, uks, olen mure ja teen su õnnetuks. Järgmise kaheksa aasta värsivoos koondatuna kogudesse lageda taeva all kivi südamelt näitab luulemeisterlikkuse jätkuvat kasvu. Kont võre mure, koputus muutus sumbutamatuks 1942. aastal ilmunud kogus mureliku suuga ja on Underi edasi isegi Loomingu lakkamataks, saatjaks. Järgnev loominguperiood kulgeb võõrsil sügavalt tellima, sunnivata rohked, vapustavalt lihtsad ning tunde pingelised. Koduigatsuse laulud kogus sädemed tuhas eesti filosoofilise luule ehedad näited seni teadaolevas viimases luuletuskogus paremaid. Marie Underi esimene luuletus ilmus trükist 1904. ääremail aga 1963. aastal. Seega on tegemist väga pika, nüüd juba kuus ja pool aastakümmet kestnud loomingulise teega pideva arenguga kusjuures viimati mainitud väsimusmärkideta kogu näitab kunstiküpsuse uusi kvaliteete. Siinsete kirjandusõhtute tavade hulka ei kuulu pikad kõned. Õigem on anda sõna luuletajale endale. Kuuldud põgusad märkmed pole teadagi kuigivõrd võimelised avama maailmaklassi kuuluva luuletaja Marie Underi suure loominguga. Ega selle mõningaid vastakaid probleeme. Paraku polegi meil seni veel jõutud ta elutöö väärilise kirjandusteadusliku läbi valgustamiseni. Lohutav on teada, et ulatuslikuma monograafia kirjutamiseni on ometi juba asutud. Loodetavasti saavad lugejad seda mööda senisest rikkalikumalt uustrükkides tutvuda ka Underi luule endaga. Järjekordne võimalus selleks ei lase kaua oodata. Operatiivne Loomingu Raamatukogu annab peatselt laialdase läbilõike luuletaja viimasest loominguperioodist võõrsil. 27. märtsil. Kahjuks pole ta seni võimalikuks pidanud realiseerida oma nägemust. Taas tulnud olen tuntud baptereast vastu jällenägemise tund. Ja paistab valge maja mände seast on tõelisus või näen ma ainult sattunud. Muidugi sooviksime, et eesti luule armastatud Matroon oma aupäev laval viibiks meie keskel Kodumaiste lillede keskel. Ta luule juured võrsuvad nende lilledega ühisest mullast. Ja mis veelgi tähtsam kõigile ühtsete üldinimlike probleemide poeetiline kajastus on ületanud kitsad keelepiirid ja saanud internatsionaalsesse ühisvaraks. Avaldame luuletajale harrast lugupidamist tänu ja uute laulude ootust. Kirjanduslike kolmapäevade viie aastases praktikas oleme mõnigi kord pöördunud Marie Underi luule varamusse. Tänane õhtu on tervenisti pühendatud temale. Pakume autori järjestuses valikuda luuleteekonna kõikidest perioodidest sedavõrd kui võimaldab meie kirjandusõhtu traditsiooniline kestus. Luuletused esitatakse 1958. aastal ilmunud autori kogutud luuletuste redaktsioonis mis mõnevõrra erineb parem lugejate teadvusse juurdumust. Õnneootel. Õnn ei tule. Nagu oodanud ja lootnud üleöö. Ta on aastate hool ja valude töö. Tantsusammul ei või rutata vastu talle veel ristis käsi tahanast. Kui kirikuteel. Ei ma hõiskada poole kiidu hümnides häis. Selleks süda mul alles liigpisaraid täis. Põlvita nuttes suur õnn sinu ees. Mõtte aset valust, puhast südame sees. Kuid mu õnn, minu ainus, kuis hoian ma sind, et ei Badeks, jälle, kui hirmunud linn? Mu õnn, minu ainus üks soov põleb suus. Jäta mulle mu kaaslane. Igatsus. Sirelite aegu. Ju Toome helbed jätnud jumalaga ja sirelite õitseaeg on käes. Kõik pungad pakatavad täies väes, kõik põõsad sinetavad maja taga ja öösiti niideima enam maga. Mu süda õhetab kui hõõgväes. Sirelite õitseaeg on käes, kus võiks ükskõikne olla maa. Kui sind ei ole siin, misjaoks, misjaoks siis päev nii täis neid Siniverkijaid õisi loodi mis jaoks siis ööni heldelt valgeks jääd nii lõhnuheitvalt ümber minu voodi. Nii raske, üksi kõike iluganda. Kuid sind ei ole siin, et seda sulle. Toredaim on elamine, maine ja väge veres, surematu biit. Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskab hüüd. Ma iial polnud kaaluv ega kainet jalgel maas. Kui kähar vahulaine. Mu kleidi valkjasroheline siid ja kahisedes langevad kõik. Sest riidetult on siiski kauneim naine. Yks lõhnab ka nii helgelt heliotroop. Kas muutub täna minu elulugu? Mina olen juba seda Sobuet, iga meel mul iga ilu joob. Nii ahnelt tühjendan ma elule. Kui surmamõistetu kel vähe aega. Igast aknast sinassisse meri kus virvendasid sädeles kõik vesi, eks olnud päiksekullast nõrguv käsi ta üle puistanud, sätendavaid teri virgunud meeled nautimisel päri, õitseda, särav puhtamat kui mesi. Ju varahommikul, kui kaste pesimu, sooja jalgu. Hõisahtes Movery. Siin roosatasid vanad õunapuud, seal lillatasid laiad kartul, põllud, maad, lõbustasid lillehulga möllud ning sängi ja mul naersid kirsid suhu, kui õetavat. Pluss valmis show'd ja sirel ning meelites. Päike kõliseb taevas, veed garant püsti, kraavides lõhuvad joosta, mis hirmus. Iga loom saanud peegliks, tuleb üle hüpata taevastest. Nii ja nii mitu korda. Rohi krabistab mullas. Põõsad pritsivad rohelist, kus setunaistena Leelutavad varblased kassidki öösiti katustel kiunuvad. Sassi. Laulikudega hulguvad ligunud kingi kõiges ses uhas ning uputuses vahivad Aadama uudishimus sesse sina vasse aurukatlasse naeratus huulil torgat nagu need pauku lill. Ja on nagu tahaksid silmad neil nutta, sest kui sünniks midagi kuulmatut ja näpivad südamekannelt. Teie poeedid poeedikeselt parem tuleks siduda ette üle kulunud pükste, lai sinine põll, osta saapamääret ja hari sead ainult käida valle kohale, puhastama preilidele, kingi, lahkete sõnade nõrgudes harja, tuuseldas südamed aktis, selle asemel, et ühtsoodu teha pediküüri värsijalgadel. Või hakata korstnapühkija, eks, eks ole see nagu karneval. Must tahmamask alati palge ees hammast ja silmamunade välkudes käid inimest sööjana, teiste seas seeasemel, et alati Endlaske süüa. Kas tõsta iseteadvust ja tuju, torukübar pääs ja õlul redel too kõrguse igatsuste üllas embleem. Ronida siis katustel kõrgemal ja kõrgemal torukübara riivates taevast püüdlasel kärbseid ja aeroplaane välja naerda neid maadligi vantsivaid põrmus, rooma vaid raskuse vaim. Kõrgemale ja kõrgemale veelgi. Ja kord kui näit villand. Viimse luule söösti rebenemisel hiida päikesel suhu oma viimne armuavaldus. Teie poeedik poeedinikeset küll. Linud poegadega, elas, elas uisa unes pesa Palmis siis munes sinitähnilise mune ikka läbi une, kuni ärated said tema nüüd ju hellameelne ema pesa põhjas, murdunud koorest oma lihast-verest noorest, tundis kõhu halda, ploomi, pehmeid paljaid imeloomi, taipas lendu kinni kihust sääsekärbse kõige ihust, kõik, mis mahtus suhu suhu, puu üles-alla, puhu nokkis maast jahmis õhust aetud viiest kuuest kõhus. Oi neid põhjatumaid suid vajas söötasitkeks luid, selgas sulist sooja kinda taha lusti liikus saba tiivad külge, laulu rinda. Et see tõuseks ja see tõuseks erk ja vaba. Ja nii oldika edunud iial mu lauge vahele palju mahub. Ja nii jääb ikka. Mul pole rahu, mul rahu pole. Mul pole rahu. Moretan rõõmu, kuid miski minus, see kipub kannatama nõnda kavalam kui mina ise. See kurnab õnnest, vaid piina, mõnda saevas söödetud kõik tuled, kui oleks püha, kui oleks pidu. Kuid pigemini sed tuli, kahju, see leeki, häving, see tore kidur, NUT sülenusseesti heita tung jälle nagu roosipuhma tokais lasta end veristada, allhelbed tuisu täis, julma uhma. Ja keset imalat õnnele, kust täis enesekiusu suurt ekstaasi sisseka kallata 100. seguse kahtlusist, kehava mürgiklaasi, Jäki roosilist meeleolu, kui peastan keetja rebida puruks. Jällegi irduda, tumedus, õõguvaks, kauaks suletud süngeks guruks, hoolimatult peod valla lasta, kui neisse kuhjunud Need on kirjud kannid. Et saada vaeseks ja seega vabaks seks lasta langeda kõik annid ja ehtida end uhkeks särava millegiga ja pillata naerdes öid-päevi maha. Kogus üürike lilleiga ja himu tunda nii käega lüüa ja mitte juua, sest kuldsest kannust pöörda selg ning minna jälle olla üksi. Surra janust. Ma tulen, ma tulen lahti, uks ei aita, siin loksumine ei luks sent, tunnen ammu su lapse east sind välja valinud matestede seast see enne sündi olen taset sa mulle üle antud ja jääd ju iidsest ajast määratme hõim, Ningetsus, süda, mu küna ja sõin. Ma elan su veres kui kala vees, kui laine meres, massinu sees. Ma tulen, tee lahti, uks, olen mure, eks näe, kes jalistuks. Ma valvan, must ingel su ukse ees, lääts sisse, kui tuuleõhk minagi sees. Kui enesepesa su kamber, mul tunt, tulen päeval või keskööl, murran sisse, kui hunt ma jagan, Subana Suleib ja su kruus käinud enne kui sinu ju minu suus. Su laud ja su tool. Kuid alles su säng. Lokkad Me kahessigitus, mäng, ma tulen, ma tulen, ava süda ja meel, sest minu taga mus saatjaskond vee. Ma tulen, ma tulen, Saroomide, sest seekord jään kauaks. Joon su viina ja vee. Tulen, ma tulen. See ei tähenda hääd. Kummarda maali ja üles, käed. Delahtuks olen mure ja teensu õnne tuks. Raud küüsi kisun, sule suust Sa virgut kui Salvat. Hing pole ju puust su ajju nõelu, et terituks taip su mällu tõved. Mõni laip. Tead, kusagil vaikselt kannatab üks siis sina heitleja aruta, miks? Tead, kusagil saatusest ahistati kaks nende koorem su selga murdub sõjaks, tead, kusagil silmavett valamas kolm, sest niiskub su padi ja jalge alt on ema südamehaigus ja hinge back sind lämmata, kui, kui hullujakk. Super, tahad vaid seks sulle kätte, loet teiste elusaks kirjadeks sisse koet. Tulen ma tulen mu paremal käel ühtsoodu, sa kõnnid tulpurskavalmäe. Sind kihutan taga, kuni maha murt su südamejänes olen hääd tõugu hurt. Matan su suu, kui hingeldad just südant, elu ja unustust. Nõuasel uinutab minul null kuni kustuks su silmades seebimull. Ma tulen, ma tulen lahti, uks murre ja teen su õnnetuks. Kalurikülas taevast ei olegi, pilved on ainult seid, sahiseb neisse Vainult kuhu ta käändud tuuled on jalus. Neist üsna kõigub jalgealus. Täpselt, millal, millal jätkub, kas või su liikmetsu küljest katkulained kildudeks vastu paasi peksavad oma rohelist klaasi kalurit tuleb täitsa rõhuvat rammu tõukama maanteel oma ränka sammu. Üks astub õue, tal kotis on lõhi, ise ta lehkab kui merepõhi. Mühakad käega, mis korpunud rakul. Patsutab kalalda kaubahakul tähnilise selga. Rõdu mädanenud vartest on see ehk koduma viina kodune lehk. Päästnud meistri käelt Rõõmujalu taskus reipalt samme, esimesi veel kõditamas sõõrmeid nojaa, hõngu mesi. Sest samast lõhnas kogu seedrisalu. Is mõõtis oma saledus, kus kalu ta vaatles, vilkaid peegliks muutus vesi kui viimsed, mullajäljed muudelt pesi. See läki rebides, mis magus valu ja nägi silmarõõmule keeva esimeseks soojaks, sõnad Eeva ta hingeldades äsja voolid, suu. Lei elab alla kuldse juuste kuue. Tei vastu oma ihu tuliuue. Põgenik. Murede keskel magasin vahel vaevade. Kordadel tahaksin tagasi. Äralõigatuna tee kahlasin kaelani juhakais, orjavits veristas käed puhkuseks piskuks vaid maanteekraav varjoy lähima valutas südamesse lahtine haav. Leinates lähima. Kordan veel tagasi tahaksin leida kodutee. Kodumullas siis magaksin väljat kõik silma v? Irgutab mu vanust. Oh ei. Oh, ja see linnuhääli on minu kodutalust. Kas helkis nii tee haavalehti punas? Sääst pärib alati. Meil aina mõtled? Kunas? Sest testi käigus sihti ja tee ses talunud võõra talve kui saatsin üle jää ja vee oma vaikse palve Kas toome oksalt künnilind peab oma laululinde. Olen sind mu kodukoha hinge. Taas tulnud, olen tuntud paplireast lööb vastu jällenägemise tund ju paistab valge maja mände seast. Ons tõelisus venelma õndsat und? Ongi madal luitunud värav, kust näen linnujälgi teel siis kuldne liiv mus Sammest, tasar Rudiivsed laenust, kaar viina, väädest, õnne Kotoviiv. Ja trepi ümbert roomab mungalill mu kinga üle heitma Rusket tund tõuseb pähe. Õ kus ja mill küll oli seal nii truu ja ootav muld. Läbi paksu põõsas sööstab lind talle rõõmust, kurgus, katkeb lauluniit. Seal viimne roosipung on oodanud mind ees virv lepp, kiviastmel varjul laikmastunces. Kuskil oli kord nii ihu hinge ümber siinse varjupaik, mille nüüd on pühapäevane kullakord. Värisedes panime valvsa käe lingile, mis vaikne, hämar ruum, pilk algul nagu midagi ei näe, vaid tunnen, kuis seal raskub pisarkuuni. Lään edasi kõik vana Ta on nii uus, seal ootab kaetult perekonnalaud, murran pala silmu, ema kruustest, rüüpan tänus langetades laud toast tuppa, kõnnin õnnes saamatu taasriiulitel kirjavara, kust ma haaran raamatute raamatu, sel hoovab vanemate õnnistust. Vaikselt vanad Kell, kui kutsuks vend, soe, helde rahu, ootab oma säng ei ole hirmu enam. Ent kui lapse, keda väsitanud, mäng, tüki maad, jalg surma kõrval käis. Nüüd olen kodus, kamber suurest kuust lööb hiilgama, kui oleks ingleid täis, kes vastu võtmas tänu minu suust. Aunen kodus miskist muust ei mõtle, unne vajub harras meel. Ma uinun nagu variat jõulupuust, mis särab unelma isse. Veel ja veel.