Sigimiskalmed, kus toimusid teie kokkupuuted Viidega mina kohtusin Eduard Vildega aastal 1921 Võsul, kus vildi viitis oma suvepuhkuse lankesepapansionis. Igal hommikul enne sööki tegi Vilde regulaarseid jalutuskäike peamiselt väikese männimetsa, mis asus kaunis tükk maad tema asukohast. Seal võis teda kohati igal hommikul vaatamata ilmastikule. Oma välimuselt kandis ta väga hoolt, erakordselt hood. Alati oli ta elegantne. Armastas vähemalt kolm korda päevas ikka vahetada oma ülikonda. Sealjuures alati hästi valitud päevasärk, sobiv kalaside ja peas kandist alati sonimütsi keppolikadel käis, seal kogunes väikene seltskond, nimelt ärksamad, nooremad Nendega liitus ka Vilde, Eduard Vilde tegi meiega kõik noorteüritused, kaasa. Lauldi, mängiti, ringmänge, matkati eriti armastas, viidi üht ringmängu, mis tol korral õieti Algkooliõpilaste mäng oli tark ja mäng oli nimelt sarnaneda. Sõnad olid niisugused. Me lähme rukist lõikama, kist Saagne vihku köitma. Kas väike sõber tahaks aga meie seitse heita ja nii edasi. Mäng oli niisugune käest kinni ringis, üks oli keskel ja siis lauldi ja lõppsõnad olid niisugused, et mina otsin, sina otsid, igaüks otsib oma ja kui see nii et sõnad tulid, lasti kätest lahti ja otsiblitine sama segi ja igaüks leidis siis oma muidugi omale meeldima. Meeldiva taaslast mängiti hilisõhtutel hommikul õhtutundidel eriti, mis veel pole meelde, jäi millal me väga teda mängisin, nimelt Tallinnast Võsule käis tol korral laev ja mis on ette nähtud plaanis pidi sõitma 12 tundi, ta oli muuseas ratastega laev. Ja aga ikka venisse, nii läks vahel 14 tundi ja muidugi see oli suureks sündmuseks Võsul. Rahvas kogunes kõik randa, et oodata, siis muidugi vaadata, kes sealt tulevad ja ka Vilde oli alati ühest, mis nüüd innukamaid mänge, see oli keeglimäng alati muidugi peale õhtusööki tavaliselt kogusime väge rühmakenemises, meid oli seal ja algasse keeglimäng, see läks isegi kuni koiduni vahel mängisime laternate valgusel panime võttis Vilde innukalt, võttis osa seda alati võttis osa ja ta ütles niiviisi, ma mäletan nii ta sõnu, kui ta tuli ikka hiljem vast tuli sinna ja ütles ikka nii, kui ma kuulen juba keeglimürinat ja noorte naerusise võima, mitte koju jääda ja tuli ikka olgugi, et tal oli keelatud arstide poolt õhtu kastses ja nii külmaga väljas ikka võttis, kuidas ta mängijana oli. Näitlejana oli ta väga huvitav, ta alati võttis kõige väiksema keeglimuna vasakusse pihku. Sest kunagi ta ei tarvitanud neid suuri jooksis oma väikeseidki sammudega natukene edasi ja laskis selle vana siis teele. Ja tihtipeale tabas päris ilusti, üks moment on mulle eriti meeles, kust muid. Imekombel viis väike munad, kõik eeslid maha. Muidugi siis oli hurra ja, ja tervitus ja, ja muidugi jälle tolle tolle rühmavõit oli kindlustatud. Huvitav Vilde kartis oma elu viimasel 10-l aastal pimedaks jäämist, ta silmad olid väga haiged. Ja silmahaigus teda takistas isegi oma teostretigeerimist ja ka uute loomist. Doktor daami, teie olete ravinud Vilde silmi? Loomulikult, et temale oli see eriti valus ja murelikas küsimus kaotada silmanägemist seda enam veel, et et iga aasta-aastalt tema silmanägemine läks halvemaks. Läks niivõrd halvemaks, ta ütles, et temal on isegi raske, on raske isegi töötada sel ajal. Ühel niisugusel algusel kui minu, see, kes teda ravis, oli ära puhkusel suvepuhkusel. Ta oli paatamata sunnitud juba minu poole pöörduma. Kuna meie varemalt olime ka mõtteid vahetanud tema haiguse küsimuses, muuseas pean ütlema, et nii hästi minusse, et kui ka paljud välismaal tunnustatud silmaarstid oletasid temal Remaatilise päritoluga põletiku, mina asusin suute teisel seisukohal ja ütlesin, et vaatamata tema hääle välimusele ja kõike nisust hääldel tunnustele, kus veidi kahtlust ei peaks olema tema tuberkuloosi päritoluga silmahaigusele, ma siiski asusin sellel seisukohal ja väitsin seda ka korduvalt, emale mitte jutud temale aga ei meeldinud ja tavalist meie vestluseid kohe katkesid järgi. No vot ühe Liisusel hoolõkkestuse algusel raske hoo, nagu ta ise ütles, talud juba suured kogemused oma silmahaigus suhtes ja ütles, et vot see hoobid tuleb kindlasti laske tapeedis minu poole. Kuna Seppoli ära ja mina siis leppisin temaga nii kokku, et et vaadake, kui mul õnnestub teie hoogu katkestada Prince'i kujunelaskiks hooks. Et siis võib-olla ehk teiega usute minu juttu rohkem? No tema siis jäigi sellega nõus, ütles, et tema teab, et see hoog tuleb kindlasti raske ja kui ma suudan seda, katkestas ta usuka vihikut. No ma kadestasin siis hoo ja sellest peale tema ja ema ja tema jäigi minu ravile. No ravion sarnastel juustel pikaajaline ja ma tegin kõik, et seda haigust nii-ütelda tagasi suruda, koguni hävitada ja mulle näis, et see asi mul õnnestus, sest viimased aasta enne surma ta ühtegi hoogu ei olnud. Kuna ikkagi laske tootel vähemalt kaks korda aastas olid. Ja teine pluss, mis lavi tulemusi positiivsele tulemusele näitab, on see tema. Tema nägemine teataval määral isegi paranes. Ja ta ütles, et tema võib nüüd palju paremini ja palju edukamalt oma oma käsikirja redigeerida. Tema oli ka katsunud kliimaga mõjustada oma haigust, ta oli viibinud Ungari Pustas edukalt tuberkuloosi, poliitikutele miskis stepi kliima on ju väga soodne ja seal ta tundis ennast hästi ja haiguse hood ennast ei näidanud, aga oli tal vaja ainult tagasi tulla kodumaale jälle siia ranniku niiskesse kliimasse hakkasid Uudjal uuesti korduma, nii et te võite näha, kuivõrd tähtis küsimus ja temal oli. Ja teisest küljest võib jale ka öelda, et et siis tema sealjuures näitas teatud väga tugevat meelekindlust, sest tema Einar viitsinud selle juures sugugi võttis kõigi väga selge mõistuse ja loogilise arvestustega. Ja loomulikult mõistad seda, aga siiski häiris need asjad iga teist. Meie seast oleks niisugused rasked põletikud, mis järk-järgult nägemiseni väga häirinud, hingeliselt mõned koguni tasakaalust välja viinud. Seda tema juures küll öelda ei saa. Seltsimees Särev, teie olete külastavad ühildetama Kadrioru korteris. Minu esimene kohtumine Vildega toimus 1000 930 teisend aastal nii sügisel. Ja see oli seoses sellega, et minu poole pöördusid Juuru haridusseltsi esindajad ja avaldasid soovi, et ma 1933. aasta juunis mahtras aset leidva Mahtra sõja 75. aastapäeva pidustusteks dramatiseeriksin ja lavastaksin Vilde suurromaani Mahtra sõja järgi. Kramatiseeringu seoses sellega ma koostasin Mahtra sõja Pravatiseeringu esialgse põhikavandi ja läksingi Kadriorgu, kus kohtusin kirjanik Vildega, kes siis juba Koidula tänav 34 elast. Ma nii palju kui mäletan. Eduard Vilde avas mulle isiklikult ukse pärast seda, kui ma olin helistanud ja kuidagi väga sõbralikult ja lahkelt juhtis mind läbi esiku ja saaliruumi oma töötuppa. Ja siin lühikese vestluse jääle hakkasidki ta minu poolt koostus mahtras kavandit läbi lugema. Rahule jäi rahule sellega ja sel ajal, kui ta seda luges, oli minul võimalus neid, millel, kes seal oli 67 aastane juba kõik kõrvalt vaadata. Minul isiklikult jäi küll mulje, et oli väga energiline, kuidagi hoopis suurem paistes kui tema aastat. Tema silmis oli mingisugune elu raju manismi sätendus. Et kuidas kavandid luges, vaatasid ka, mis sa passid olid teinud. Ta jäi siiski rahule sellega ja mina muidugi kasutasin juhust, lihtsalt hakkasin temalt küsima nüüd kogu selle Mahtra sõjategelaste ja sündmuste kohta, et romaani tohutu suur mida kirjanik ise sellest kõige tähtsamaks peab ja mida siis sinna dramatiseeringus ei võta midagi suurest romaanist võimalik, mis seal kolme tunni jooksul publikule näidata. Ja Vilde tugevama möödunud väga nii elavas vestluses seletas kogu seda Mahtra sõjasaamise lugu ja kujusid, kuna stab materjali kogus ja nõnda edasi. Ja muidugi, mis mind väga huvitab, et mida nüüd autor praegusel antud aastal ise tahaks ütelda, sellest rohelisest kõige tähtsamaks peab, mis Paksa Kromaaliga ütelda. Ja mul jäi kuidagi meelde, tema mõtles, mõtles natuke ja siis ütles, et rahvast tuleb õpetada kalliks pidama seda tõde ja õiguse vaimu, millest võitles Anstertsus. Mina katsetasin muidugi kiiresti üles märkima ja mulle jäi seetõttu just meelde, et hiljem juubelipidustustel Milde sedasama lauset kordas. Etendus toimus seal kohalike tegelastega, mina käisin, tükin avastamas ja olin ka seal siis, kui päeval toimus aktus. Sellest kaklusest võttis osa tookord üks vähemalt 5000 arvati olevat pealtvaatajaid ja minu meelest oli see üks suurem EK mis ma olen üldse elus näinud, kui see rahvas kõik oli seal platsile siis, kui Vilde tuli tema tulija, kui rahvastamale ütelda blokeeris, siis oli see nii südamlikke Soed. Lihtsalt inimesed nutsid ja Vilde tulistus päästa meid lõpmatult, kummardusin esimesse ritta. Mina olen teise asja, ma mäletan küll kuidagi pühkis nii pisaraid silmist pärast aktust võttis Vilde isiklikult seda ja tema esinemised väga hoogne. Kuidagi väga julge. Ja ma mäletan, et ta kõne lõpul hüüdis. Elagu demokraatlik Eesti. See oli kuidagi nii nagu vastulöök või nii seal kohal juba vapsisse ei hakkas meil pead tõstma siin naguniisuguse noh, fašismile, sõja sõja kuulutamine ja. Seltsimees Mihkla, te olete üks meie vabariigi tuntuim kooli kirjandusõpikute autor ja olete kindlasti külastanud ka Vildet. Mina külastasin Vildet aastal 1933, kui ma koostasin eesti kriitilise realismi ülevaadet. Sel puhul ma pöördusin kirjaniku poole, kas tema oleks nõus jutustama oma elust ja loomingust täiendavalt sellele, mis on juba trükis ilmunud ja ta oli valmis meid vastu võtma. Ma ma läksingi Kadriorgu. Kirjanik tuli helistamise peale mulle ise ust avama ja palus, et ma tuleksin tema töötuppa. See oli viimane nurgatuba roheliste tapeetidega ja seal me istusime kirjutuslaua äärde, mis asetses keset, kirjutas tuba, ma nimetasin kirjanikule, siin on üsna valgusrikas nähtavasti hea teoseid kirjutada. Ja kirjanik ise vaatas akende poole ja ütles tõesti, päikesevalgust on siin palju ja tema ongi töötaja hommikupoolik tee, et rohkem kasutada päikesevalgust ja töötada siis, kui see Silvi kõige vähem mõjutab. Ta jutustas mulle oma eluloost alates lapsepõlvest peale ja meenutas oma vanemaid, et tema ema on olnud luulearmastaja isaga väga suur poliitik, kes sel ajal on uskunud nagu kadaklik Jan seal midagi eesti rahva kasuks ära teeks. Ja nii ta on siis veetnud oma lapsepõlve ja nooruse Muuga mõisas. Eriti elavalt oli tal meeles, kuidas ta viieaastasena kordan, üles ärganud Al toas ja läbi akna näinud, et õues on olnud sõdurit. Nende püssid olnud püramiidis tema läinud uudishimus välja. Ja üks sõdur võtnud teda käe peale, aga püssid ajanud talle hirmu peale ja ta ainult tuppa tagasi. Hiljem on ta teada saanud, et need sõdurid on käinud vastu hakanud talupoegi karistamas siis on põlastusvärinat tema teda läbistanud. Ja see vaatepilt andis talle esmakordselt. Et ta hiljem 30 aasta pärast kirjutas oma kuulsa romaani Mahtra sõda siis on tal tulnud meelde need sõdurite täägid, mis olid suunatud meie rahva vastu. Kui ta on hiljem Tallinnas koolis käinud, siis ta on alati igatsenud koolivaheaegu kõik sinna minna. Sest Tallinn on tundunud tol ajal tal võõrana. Sel ajal on olnud seal päris saksameelne linn, kui sakslased on liikunud ringi ja koguni pahandatud, kui ta tänaval julgenud eesti keeles kõnelda. On öeldud temal, et vaata, kus räägib maakeelt koolipõlvest. Ta jutustas peamiselt kreiskoolist. See on olnud saksameelne ja saksakeelne kool kus õpetajad on olnud puru, tagurlikud. Ja eriti on teda silmas pidanud. Ta on julgenud oma ja meelsust näidata Tanju maha teinud nende kuulsa Nibelungide laulu ja kiitnud selle kõrval meie kalevipoega selle kangelasi. Ja seepärast siis on teda iga vähema vastuhakkamise pärast karistatud. Ta ütleb, aga nemad on suhtunud õpetajasse suure kriitikaga ja usuõpetajat Möllerit kes on alati võidelnud ja seisnud, tardunud, usudogma täiesti nimetanud kivinenud kartul. Ta pidi koolist lahkuma. Seepärast. Ta tahtis teiste poistega minna välismaale, oli käinud sadamas ja seal kellelgi laeva kapteni nõusoleku hankinud. Aga laeva kaptenile laulnud oma korderlat, tooksid vanematelt kirjaliku nõusoleku, saanud siis teatavaks kooli ülemusele ja temale tehti ettepanek, et ta peaks koolist lahkuma. Seal oli ka meeles, kuidas ta töötas virulased toimetuses. Ja sel ajal. Ta oli virulase toimetuses peamiselt kohalike sõnumite Ankja. Ta on käinud siis teatrietendustel kontsertidel jälle ja neid arvustanud ajalehes. Virulased sel ajal on toimetanud järv, kes on olnud arreduslikus niisuguses nukras meeleolus ja nad on nimetanud teda nutujärveks. Seal seal ei ole jalka hästi tulnud saksa keelt. Need on tõlkinud kirjutuse tema majas teed Key, sel ratsutas selle asemel ütelda, sammus läbi talvepalee. Ja edasi ta kõneles kama, seiklustest tulnutele ja ta käis mitmel pool eriti, ta rändas ringi Vaivara ümbruses, kus tal oli hea sõber nutma. Siis ta käis ka Peningi koolimajas, kus ta sõber pahtrik oli kooliõpetajaks. Ja nad on mõnikord koguni kavatsenud isegi tolli korraldada. Aga siiski on siis kaaslased olnud targemalt ja hoiatanud, et mitte nii kaugele minna. Juba sel perioodil on ikka ta tahtnud midagi oma teoses põimida tegelikust elust. Ta ütles, et ma olin küll romantik, aga pidi ikka kirjandusteosel olema ka sidet eluga. Ja kui ma mõnda tegelast olin näinud või mõnda juhtumit olin kas kuulnud või läbi elanud, siis tingimata põimisin selle teosesse. Ja üks tegelane esineb juba tema salasidemetes, son Ans kallasmaa küll teoses nimetatud, aga tõele, siis oli see tema hea sõber Aleksei ballasma kes on tegelenud nii hästi luuletamisega, siis edasi on huvitatud olnud ka täheteadusega, seda tan kujutanudki oma teoses salasidemed ja pärast seda Bush andis selle välja ja siis kutsust valas, vot kui ta kortada nägi tänaval mööda minemast, tuleb osta see teos ära, mille Vilde sulle kirjutas ja palas ma ostate seal raamatutes, pärast on rääkinud, näe, Vilde tegime jutu kangelaseks ja laskis mind Pirita Jyrki ära uputada. Wilder rääkis väga kaljuga Mahtra sõja ja teiste ajalooliste romaanide loomisest. Ja ta ütles, et peamiselt tõukanud ja ja õieti nende romaanide koostaja oli küll rahvas ise. Sest rahvas ise tõi mulle materjali kätte õieti sületäite viisi. Ja selle põhjal koostasin ja rabaside andis mulle selleks innustust. Üldse arvati, nagu oleks meie kultuurikoldeks küla ja mina tahtsin seda vaadet Sparaliseerida, märkis Vilde. Näidata, et linnaintelligents on ka küllaltki huvitava hingeeluga. Ja nii ma siis asusin kirjutama tabamata ime ja Pisuhenda ja hiljem ka sidet. Siis ma tuletasin meelde seda ajajärku, mille olin reeturi karjakülas. Ja selle põhjal siis kirjutan oma mäeküla piimamehe. Ei olnud õieti Taanis midagi parata, tuli kasutada seda ainestypu, mis varem oli läbi elatud ja neid inimesi, keda paremini tundma. Selleta te olete kirjutanud isegi üksikasjalikke uurimusi. Ma kirjutasin ülikooli lõputööna Eduard Vilde mäeküla piimamehegenees, mis omal ajal ilmus, mida kirjanik luges ja milleks ta rohkest ainest Kõik vahendid ja millise hinnangu andis Vildede uurimusele? Ta vähemalt ütles, et faktilisi ebatäpsusi ei ole. Jäi rahule, et need inimesed on uuesti jälle esile tõstetud kellega tema omal ajal kokku puutus ja kelle pärast ta õieti kannatas. Sest loto fon, kulugen, see oli karjaküla mõisa omanik, oli teada saanud, et Vilde kirjutab saksa vastaselt teoseid ja bluugen oli kutsunud Vilde ema enda juurde, et kas seal õiget ei poegne kirjutab. Ja kui ta seda teeb, siis ärgu enam tulgu minu mõisa ja nii siis kirjaniku ema, kes oli sellest puudutatud, läkski teise mõisa Viti mõisa karjakülast ära sel põhjusel. Bluugen ei lubanud tema poega tulla teda külastama karja Bellat. Kas oli teil Williga kokkupuutumisi ka tema viimasel eluaastal 933. aastal? Jah, sel perioodil tõstis pead vapside liikumine. Vilde siiski uskus meie rahva tervesse vaimu, nagu ta nimetas. Et kuigi võib-olla On mõned kaasa läinud selle liikumisega vapside liikumisega siis ta leidis, et rahva enamus ja tervem osa siiski võitleb vapside liikumise vastu ja hääletab nende poolt esitatud reaktsioonilisi põhiseadusprojekti vastu. Ühiskondliku võitlusel närv oli tal alati puudutatud ja seepärast tema kirjutas oma vastused ankeedile ja kuulsa Proclamatsiooni eesti rahvale ja milles ta kutsus rahvast üles hääletama vapside põhiseadus prosti vastu. Tema südamel oli meie rahva saatus ja ta kartis, et ühes vapside liikumisega sattuma uuesti mõisnike üle võimu alla. Et uuesti hakkab jälle nende piits plaks oma talupoja turjal. Sisenes Mihkla, teie olite sõjajärgsetel aastatel Eduard Vilde muuseumi asutaja ja selle kõige esimene direktor. Kas teile tuli suureks kasuks see asjaolu, et külastasite omal ajal kirjaniku nägite, kuidas mööbel on kirjaniku tubades paigutatud? Suureks kasuks just nende muljete põhjal ma selle muuseumi sisustasingi oli ka kasuks ju kirjaniku lesk Linda Vilde, nii et kirjaniku enda külastamine, aga ka Linda Vilde näpunäited olid selleks kasuks, et seda muuseumi nii sisustada nagu soli, kirjaniku elupäevil. Võib-olla teeksin üldistusi. Milline mulje teil kui suure kirjaniku kaasaegsetel on temast jäänud? Millest niisugune mulje, et sisemiselt ei tohiks ütelda? Aus, mehine, ei julge puhtahingeline pestlejala muidugi tohutu sureva tsooniga mees, kes roopas, elamus, paljud näinud tohutute elukogemustega ja sealjuures nii vallatu, nii energiline. Sest tal oli ka huumorimeelt ja suur suur. Tema naeris nii, tema käis ka mõned korrad minu juures kodus külas, ta tundis minu abikaasat, kellega koos kunagi Estonias töötasid ja see oli lihtsalt lust kuulata seda vaimulikust. Ja siis ma mäletan, kui ta vestles oma abikaasaga hirmanni juuresolekut. Jumal kuidagi vaikselt, rahulikult kuulas, muheles, naeris, aga Vilde oli nii palju, paradoksid, niipalju huumori, nii suurt lopsekkused lihtsalt. Lihtsalt nonii. Tohutu nauding kuulata. Täpselt toetaks seltsimees sõjazareni sellepärast et mina ju tol ajal, kui temaliku seedenoorte seas tol korral olid tugevasti vanem Ros noortel polnud igav. See oligi see, et ei olnud meiliga või alati oli ta elurõõmus tujuküllane olida. Vilde oli kirjanik, kes oma teostes peamiselt ühiskondlikke probleeme esile tõstis ja seetõttu, et rahvas tundis, et ta otsekohe tema huvidest on väljas. Tale oligi suur populaarsus rahva hulgas. Rahvas mõtles, et kirjanik mõtleb ja võitleb ühes tema ja kui kirjaniku teosed suudavad tungida rahva hinge sisse. Kirjanik ongi suremat ja sellise surematu kirjanikuga on veel vil tehnikuski tegemast.