Kaarel Ird on kirjutanud makulatuuri hulgas, mida mul 14 15 aastase poisikesena isa kõrval maalritööd tehes tuli tapeedialusena seinale kleepida. Oli kõige sagedamini päevalehte. Makulatuuri andsid ju majaperemehed ja Päevaleht oli eelkõige rikaste peremeeste leht, nii nagu Kaja oli eelkõige suurte ja rikaste taluperemeestelehte. Kuid just päevalehel käis kord nädalas kaasas kirjanduse ja kunstilisa. Seda lisalehte leidub praegugi siin-seal Eestimaal kenasti kokku köidetuna või lihtsalt kimpu seotuna. Ja küllap nii mõnigi meie noortest, kellel huvi kirjanduse ja kunsti vastu on keskmisest kõrgem, on neid päris suure lustiga lugenud. Minule tähendasid aga need leheküljed tookord alati kurje kiusatust töö seisma jätta ja lugema hakata. Ja olgu siis takkajärele tunnistatud, et seda pattu ma tegin üsna tihti. Just päevalehe lisas, puutusin ma esimest korda kokku Nõukogude teatriga. See oli siis, kui seal trükiti ära pilte. Ma katkestan ja ma loodan, et Kaarel Ird jätkab. Mis pildid need olid. Kuid ülepea, meil on vähe lugemist olnud Kaarel Irdi esimeste tutvumise kohta teatriga. Tõtt-öelda ega ma kaheksateistaastasena autor ja ei olnud. Muidugi, selles on ainult seda, et ma võin ütelda seda, et ma neid ära seal viisin koju kaasa. Teatavasti peale. Nõukogude teatel oli üks nii esimesi võiks öelda eluavaldusi või üks esimesi ja nähteid, mis murdis läbi selle seina, millega püüti ümbritseda noort sotsialistlikku. Ja üksteise järgi läksid Nõukogude teatriks Lääne-Euroopas Ameerikas, Lõuna-Ameerikas PõhjaAmeerikasse esinema. Ja see tee käis tol ajal peamiselt üle Tallinna. Ja nii oli siis Tallinna õieti see esimene koht, kus esimesed etendused anti, andis seal tangu või teater oma. Ja võiks öelda tuleproov ja nendest ilmusidki pildid siis meie ajalehtedes. Muide sedasama korraldooti etendus on praegu hiljuti surnud Ruubel, Simonovi. Kõige andekam õpilase poolt on uuesti taastatud manni esialgsest kujust. Mina nägin siis teda nüüd paar aastat tagasi, nii oli oma ihu silmadega tollane, nägime ainult ajalehest. Kaarel Ird on kirjutanud samal ajal kui luurichite ja teiste jõumeeste lastelt ei nõuta, et nad oleksid veelgi suuremad jõumehed. Kui olid nende isad, siis näitlejate laste suhtes nõutakse, et nad oma vanemaid tingimata ületaksid, ükskõik kui erandlikult tugevad need vanemad kaan olnud. Missugune oli teie kodu ja selle suhtumine teatrisse? Minul oli natukene imelik kor. Minu isa oli maaler. Tema oli õieti pandud alguseks tisleri juure õpipoisiks. Minu isa isa oleks ka vist imelik mees, sellepärast et tema oli üks neist Pärnu rannameestest, kes esimese Eesti purjeka tegid. Ja mis siis neil käest põhja läks, möödulemuses tõksatajaid. Isa oli siis balti tisleri juurde ja siis ühel pühapäeval, kui ta oli siis töökojas, oli ta siis seal tisleritöökojas võtnudki siniseid reidi kätte joonistanud, kõik need posil. Sinise kriidiga pilte täis, siis oli see asi lõppenud sellega, et ta oli sellest puudele seisusest välja visatud ja siis maalriseisus selle läinud. Ta armastas ka peale maalritöö pilte mängida, ta oli noorepõlves näitemängu mänginud. Minu vend Kilingi-Nõmmes ma oli justada see aeg revolutsiooni ja pealesõjaaegse taastud Owense kangesti palju mängis näitemängu ja siis ma sattusin nii, mäletan libauudis noort Margus tegema ja. Hästi, ma mäletan isegi ühel jutuajamisel ta ütles, et oli väikseid napsi võtnud ka, ütles kui ma ikka raha oleks, vaika paneksin teatelt õppima ja ta ei, ei suhtunud sellesse halvasti. Kuid üldiselt ma pean ütlema, et Eesti rahvas sõna ardistisse suhtub üsna halvustavalt. Täitsa vastupidi venelasele, kellel sõna artist on sugune, lugupidamist vääriv jäävagani. Ma kogesin selle kogu sõja aja nõukogude tagalas olles kus me ei olnud ju mingisugust kangelase suurte aunimetuste orderitega ehetud mehed, vaid ainult. Aga ikkagi meil v vastu tuldi igal pool ja oldi ikka nii väga erakorraliselt soe seal vene rahvale omale. Aga minu isa jällegi suhtlesin omamoodi väga soojalt sellesse. Mis puutub meie teatrite kutseliseks saamise tähistamise, siis ei saa ka seda praktikat õigeks pidada. Esiteks sellepärast, et mujal maailmas pole tavaks niisugust juubelit pühitseda ja seda õigusega, kuna kutselisuse fakt ei ole tähendanud ühegi kunsti puhul veel iseenesest kvaliteeti. Kutselise raamatupidaja August Kitzbergi onu Eesti igas kirjandusajaloos suur ja auväärne koht, samal ajal kui seal nii mõni kutseline kirjanik üldse nimetati, nimetatud pole. Olgu nüüd Vanemuise juubeliga, kuidas on, juubel on tulemas Kaarlirdil? Sellepärast küsiksin, mis on Teile elus olnud suurimaks teatrikooliks? Ma ei saaks ütelda, et see oleks üks olnud loid, ta on, mina olen oma teatrikooli teinud, nii, võiksid klasside viisi läks. Esimene niisugune oli mu Riias viibimine aastat 27 kuni 30 oli Riia väga teatraalne linn. Seal oli peale kahe Läti väga tugeva draamateatri kolmandana vil töölisteatreid kolm ledi, Draamateater, et siis ooperiteater veel väga tugev saksa teater, kus käisid külalisena Cinemas Śaksa sellised kuulsused nagu kortner, vedelad, kondad väit ja nii edasi. Üks osa, kes sealt Riiast hiljem edasi läks, Jeruusalemma juudi teatri rajajaks sai siis oli seal väga tugev vene teater, Need on väga rikas teatrilinik. Isiklikult minul on kõige suuremat mõju, avaldas seal Times teater Smirgis, Läti teatrietendustes Viliaalsemaid esindajad, üldse oli siis noor täis kõige tugevamad loomisjõudu kui ma kõige paremas loomise ja, ja ma pean ütlema, et mõningaid asjades on tema mõjutused olnud minu kogu elutöö peale näiteks nõust, rahvatükid, need on teataval määral mõjutatud kasvõi tema rätsepat, silla mad siis edendusest. Muidugi me vahel on see, et maal on eredamad, nad on nii väliselt no nende värvide skaala on kirevam, lätlasel õel lookalati, kirju. Eestlasel oli tugev lätlase vanker oli ilusamini värvitud, eestlase vanker sagedasti värvimata, hobune oli ülesmäge. Palun praktid, siis mul võib-olla ma ei tea, kas see on hea, see on küll kahtlane ja võib-olla ka sellest, et lätlased olid, said kiiremini rikeks läti talumehes kui eesti oma tabeli paremad maad käes. Ja selle tõttu võiks hakata juba liiga välise peale rohkem rõhku panema. See oli siis teie Riho periood ja see oli see. Ja kui me juba Eestisse tagasi tulin, siis oli mul juba niisugune väga, vägagi kriitiline pilk kõige selle jaoks, mis Eestis tehti, kuigi eesti teatris sel ajal oli. Täiesti maailmaklassi kuulus oma näiteks ma mäletan Estonias pisu anda, see on suurepärane. Edenduspinna üksib Laurra. See on tänapäeval ükskõik missuguse maailmateadlaseks ainult augu uhkusega ja teine oli mulle väga suur põhimõtteline samm, oli see Moskvas Nõukogude teatriga tutvumine ja ma ütleksin niukene. Ja viimase viimasel ajal muidugi Mäo teatrini kujutlust väga tugevasti mõjutanud projektiteater, ma pean seda siiski 20. sajandi teise poole kogu maailma teatri palet kujutavaks nähtaks. Ja kategooriliselt muidugi nende inimeste vastu, kes püüavad Brechtjastanislaskid vastandada, see on pealiskaudsus. See on niukene, pealiskaudne, mugav, tabattis, samasugune tapmatestkümne nagu see Nende tomatist, kes tunnistavad ainest Salfashit ja samas ainult ümberpähkel ühe jumala asemel ainujumala asemele panna teine ainujumal ja ongi küsimus lahendatud. Mugav ja laisk lahendus. Niiviisi ütleb Vanemuise vallavanem, nagu Kaarel Ird iseenese kohta mõnel puhul kirjutanud on. Missuguseid iseloomujooni läheb teatrijuhile kõige rohkem tarvis? Teatavasti on praegu Nõukogude teatril kõige laiemas kaares üheks kõige põhilisemast probleemiks, mille ümber juba üsna palju 10 15 aastat. Tõsiselt arutatakse, näide juhtide pealekasvu küsimus üldse teatrijuhtide küsimus. Mulle tundub, et raske inimeste leidmine vis pärast. See nõuab teatavaid niust vastandlikke omadusi. Ühelt mõttelt teatrijuht olema lavastaja, kunstnik, tal peab olema fantaasia. Mida rohkem see tal möllab, seda parem, mida vallatum see tal on, seda parem. Teiselt poolt, aga ta peab olema võimeline jällegi oma fantaasiat kogu aeg ohjeldama täpsa kellaaja, siis ta peab seda ohjeldama plaanida siis suur tohutu vahe, mis on näiteks kirjanikuida teise kunstniku vahel, kes töötab oma. Ta võib töötada ükskõik mis kellaajal, aga teater, kunstnik peab teatris, põbedendus algab kell seitse vaatanud sellega see inspiratsioon on või ei ole. Lavastaja pead ka proovi algama. Seal on veel üks asi, kunstnik, teine kunstnik, näiteks kirjanik kunstnikeks. Ja sense nõuab ta, ta peab arvestama nende inimestega, see nõuab niisugust enesetsükli väga suurt ratsionaalset asjale, lähenemist äärmise emotsionaalsus ja võrdleksin äärmes ratsionaalsuse nõue ühes inimeses koos. See teebki nende inimeste leidmise raskeks. Sest see on tunne, harilikult vaadatakse omamoodi enesetunde ja mõistuseinimesed. Sellest on muidugi natuke lihtsustatud, aga tal on oma tõetera sees, tema peab olema väga suured, on teie väga suure mõistusega inimene, siis on reateatri juht inimesi. Raske leida ja neid on tulevad, heitaks, sünni hulgi, nad tulevad üks haavalt. Eks nad on ikka üks looduse. Nii nagu pole Juhkami, saunaeide kapsad ja me ei ole nagu sellest küllalt, mõtleb selle peale, kuidas ikkagi lõid kasvassalphana idel järsku see igavene jurakas. Me läheme, loodus, viskab niuksed butised välja. Ebanormaalsuse trall. Kaarel Ird on kirjutanud. Me rõhutame, et tahame kasvatada harmoonilist, füüsiliselt ja vaimselt arenenud inimest. Palju võib teha selles osas ettekirjutuste, määruste ja korraldustega. Et vältida näiteks lastel. Rahiiti kirjutab arst välja kalamaksaõli ja seda võib hoolitsev ema isegi vägisi oma lapsele sisse anda. Kui meil kevadväsimus kallale tuleb, siis saame ise end sundida arstide poolt välja kirjutatud vitamiini portsjone jooksva töö käigus kas või püstijalu sisse võtma. Kuid kunsti nii püstijalu jooksu pealt sisse võtta ei saa. Kunsti saab sisse võtta ainult siis, kui on aega tema juures mõtiskleda, kunstist mõnu tunda. Kas me ei ela õnnetul ajastul? Lennukid muutuvad kiiremaks, romaanid õhemaks? Ja seda võib ka nii mõista, et tänu sellele näiteks, et lennukeid muutuvad kiiremaks, oli mul võimalus Armeenias ära käia 24 tunniga ja seda kiiremini jõuda uuesti näiteks raamatu juurde istuda ja mõtiskleda või seda kiiremini jõuda sinnamaale, et võtta muljeid kokku, mis Armeeniast on hakata neid kirja panema. Sest seal on palju, mis mind ärritus, võib ka nii võtta. Üldiselt ma pean ütlema seda, see kõik muutub kiiremaks, kirevus on, me ei tohi seda sati ära unustada. Et vaba aja hulk meie inimestega käes on muutunud palju suuremaks, kui oli 75 aastat tagasi. Ja inimene on, ütles, et mootor on mugavamaks, selle asemel, et tulla teatrisse või üldse kuhugi minna. Ta istub kodus, pöörab lahti televiisori nuku, jääb vaatama seda, mida pakutakse, selle asemel ise valikut. See on vist osa inimesi, aga üldiselt ma pean ütlema, et ülemaailmselt teatrikülastajate arv ei vähene. Kinokülastajate arv televiisori tõttu vähenesid, teatrikülastajate arv ei vähene. Päris asjalikult statistika ja ei ole ka mitte Eestis vähenenud, sest me saavutasime möödunud aastal Eestis rekordilise kõikide rekordilise külastatavuse ja ta võib ka sel aastal veel tulla, kuigi meie teatrite esimene poolaeg oli teine kvartal läks rohkem laulupeo tähe all. Ja teatrite külastatavus oli väiksem kui tavaliselt. See on iga kord, kui laulupeo ukse päris lahti läheb, siis tõmmatakse juunis mais-juunis. Neil seal on küsimus nõnda, meil on üks osa inimesi, kes väga aktiivselt võtavad osa igasugustest kultuurilistest üritustest ja selle kõrval olnud väga inert osa rahvast, kes ei tegele spordiga, ei tegele ühegi kultuurialaga, ühiselu ja kirjandust. Ei, mitte kedagi. Ja meie natukene siin minu arvates teeme niisugust asja nagu mõnikord me teeme seda usuvastast propagandat. Teeme hoolega nende juures, kes polegi kunagi usklikud olnud, poleks niisugune jaoks ma üldse midagi. Ja vaat siin on ka, me rahuldame selle aktiiviga, kes teeb ja nüüd seesama tiivaga on ka see, kes organiseerib näiteks teatri ühiskülastamist, ta tõmbab ka teised kaasa. Niipea kui see, see aktiiv, see võiks, ma nimetaksin seda. Niisugune kultuurihuviline aktiiv oli seotud kõik laulupeoga. Oli selge, tuli omal teatrisse minna ja ta ei lohistanud teisimate kaasmõnikord ei ole seal vaja lohistada, vaja lihtsalt anda tõuge, üteldakse. Inimene läheb Kaarel Ird on kirjutanud. Inimese leiab kõige huvitavamaks olendiks ikka inimene. Lavakunsti ja üldse kunsti ülesandeks on vist siiski kõigepealt inimese tundemaailma kujundamine. Eriti veel praegu, kui see meil pikka aega oli unustatud ja kui ma alles nüüd hakkame nagu avastama, et oleme unarusse jätnud muusika, õpetamise koolides, joonistuse, õpetamise ja pole üldse tõsist tähelepanu pööranud kunsti vastu huvi äratamisele ning sellele, et inimesel tekiks vajadus õige varakult hakata teatris käima. Kaarel Ird, kas te olete mõnikord kätte võtnud meie kooliõpikud ja vaadanud, kui palju seal kirjutatakse kirjandusest kui palju kirjutatakse kunstist, kui palju kirjutatakse teatrist ja kui hallist seda tehakse? Mulle tundub, et meil ei ole päris selge, mida koolis peab selgeks õpetama ja mida ei olegi vaja selgeks õpetada, vaid mille vastu tuleb huvi tekitada. Need ükskord ühe tabel on kindlasti hea mälutreening ja nii sa teatav kaant on, niukseid teadmisi, oskusi peab kindlasti saama, aga näiteks ma ei ole sugugi veendunud, et peab teadma, mis kuupäeval sündis kirjanik. Küll aga peaks tundma tema teoseid ja peaks just selles mõttes tundma. Me praegune kirjanduse õpetamine on sagedasti niisugune, et kuni 50. eluaastani inimene kaob igasugune huvi klassika vastu ära, tehtakse lihtsalt nii tülgastavalt igavaks. Neelard, teda lahatakse nüüd tuimalt kuival kontseptsioonid on nii koondised nagu kunagi ilusti, minu arust August Sang ütles, kondised, kontseptsioonid. Ja selles on viga. Mina pean ise ütlema, et mina olen õnnelik inimene olnud elus. Mina käisin niisuguses paunveretaolises koolis Kilingi-Nõmmes olevas saarde kõrgemas algkoolis õpilane, kihelkonna kool niisugune. Aga seal oli õpetaja, vana Jaan Parts veel kord, tol korral ta vana, nüüd on ta vana näiteks ühtegi teatrietendust, mis sel ajal käisidki ühinemist läbi, tema käis igal pool kauplemas administraatorite käest oma kooli õpilastele kuskile sinna seal üks väike rõdu ka sinna odava hinna eest sinna rõdule etendust vaatama. Ta võttis väga sagedasti raamatu kätte ja lugeja sise, et hoopiski näiteks niisuguseid asju, mida ei olnud tol korral Kirjanduse õpetamise kavas. Ta näitas, võttis kätte, lugesin rohu Lowell ainult selleks, et aidata looduse kirjeldused. Ja tõesti tänu temale hakkasime looduse kirjeldusi lugema kirjelduses, muidu nad, ma tegin nii nagu üks keskmine, normaalne laps viskasid teed leheküljel vahele ja läksin sinna, kus lugu põnevalt edasi läks. Aga muidugi veel üks asi, et ma arvan, et me peaksime palju rohkem. Teatrid peaksid mängima palju rohkem lastele. Kaarel Ird on kirjutanud. Ja kas ei tee mõned meie noored kirjanikud siiski õigesti, kui nad püüavad olustikuliste näidendite asemel kirjutada vahel sekka näidendeid ka filosoofilistel teemadel. Ja niisuguste positiivsete kangelastega, kes riskivad sellega, et nad üldse julgevad tõde otsida kartmata viga teha kartmata, et nad selle tõe otsimisel neid rahuldavat tõde leidmata pettuvad või mis veel kohutavam jõuavad äkki selliste filosoofiliste üldistusteni, milleni tänapäeval on jõudnud see osa teadusest, mis tegeleb seesuguste probleemidega nagu antimateeria lõpmatusse lõpp ja lõpu lõpmatus ja milliseid üldistusi mõista ning hirmu tundmata taluda suudavad ainult tänapäeva filosoofilise mõttekangelast. Kas ma tohin selle põhjal järeldusi teha, et asetate väga suuri lootusi? Meie noorele kiri minu arvates on meil Eestis praegu väga andekas ja tore on põlvkond. Ma ütleksin kõikidel kunstialadel. Ja kui ma veel aasta-poolteist kaks kakskolm tagasi ütlesin, et ma loodan, et see põlvkond teatrisse tuleb, siis praegu on minu arust juba teadus ka olemas nagu. Ja teine küsimus, mis tuleneb esitatud tsitaadist kas kirjanikud või üldse humanitaarteaduse mõttesuurused on teie arvates suutelised säärasteks avastusteks, mida on meile pakkunud tehnika suurvaimud. Meie 20. sajandi teisel poolel. Siin on veel sees keeruline küsimus seal mõningad asjad inimeste õnnetult segamine on näiteks inimesed, kes õnneliku näoga vaatavad ringi ja onu uhkeldatud, vaat kui hästi on, kui puhas ja selge on trükitud kiri ja kui konarlik on käsitsi kirjutatud kiri ja unustavad ära, et selleks, et trükitud kirja üldse oli, tuli teda jälle til käsitsi valmiste ja mille järgi ta alles mehaaniliselt kopeerinud. Me ajame nüüd asjad is õnnetud segamini, et vaev vaadad, nutt tuleb peale, me ei saa aru elementaarsetest asjadest saatest. Me oleme nüüd oma teadmiste juures nii õnnelikud, et mõtlema, see on, need on kõik. Aga me unustame ära, et näiteks muusika võib väljendada kui see asju, mille jaoks sõnadel olemaski, mõistet pole olemaski. Isegi sellel inimesel, kelle sõnavara ei ole mitte 3000 4000 5000 kümmend, vaid 33000. Ja ikkagi ei ole veel seda sõna olemaski selleks. Sest see mõisteid ja sünnivad ka nagu, nagu sünnib kogu maha ilm. Jah, see on niivõrd kuskilt alguses mingisugusest täiesti lakkamatult protsessis, mis on alles nii eelsünni eales seisundis ja muusika võib isegi seda väljendada. Meie ei oska veel, praegu me vaatame, kui kunstõpetaja nüüd ütleme, kapsa kasvatamist või seda siis nagu ei näe praktilist ülesannet aga mina ütlen, et südames kunstiinimestele annab selle peale ulatub isegi puht materiaalsete väärtuste loomise valda sest ei ole mõeldav mingisugune teadusareng ilma fantaasiata, kuid mis arendab inimese fantaasia inimkonna fantaasiat paremini kui kunst. See on ju selleks otse seatud, kutsutud ja, ja pandud ja seal muutub juba kunsti isegi otse materiaalsete väärtuste loo jaoks. Ainult ääretult niisugused primitiivsed inimesed, kes, kes ei näe üldse kõike seda, mis maailmas kes on harjunud kõiki ostma valmis produktidena, Teid, ka valmisproduktina, need inimesed ei saa sellest ta. Aga muidugi häda seisab selles, et, et see rumalus, iseteadvus koos. Ja mida rumalam inimene seda targemaks ennast peab ja seda rohkem ta tunneb, ennast kutsutud ja seatud olema lõpetab. Muidugi, õnneks on meie meil praegu ühiskondlikud õpetamise süsteemi, igat lollust ei saa siiski välja lasta, aga näiteks minu kooli ja siis ma mäletan Haapsalus raamatukauplus šanss ühte ajakirja välja, ma mäletan, mis ta nimi oli, kus oli vihale artikkel kirjutatud selle vastu, et räägitakse tipsi, inimese süda nagu pump jumal on teinud ja nemad ütlevad, et see on pomm, tema oli omaette peremeestemaise trükise, andis oma raamatu välja selle tõttu tema lollus või tuligi hästi lagedale. Kaarel Ird on kirjutanud tohutu mõju rahvusliku karakteri ja seega ka rahvusliku kunsti arenemises on loomulikult olnud nendel konkreetsetel looduslikel tingimustel, milles mingi rahvas sajandeid on elanud. Isegi meie väikeses Eestis on selgelt märgatav näiteks temperamendi erinevus põliste mandriinimeste ja saarte elanike vahel kes omakorda teatavasti ka veel erinevad, kuna saarlaste naljad on teatavasti midagi muud kui hiidlaste või muhulaste näidet. Nende naljade omapära ja erinevus on ju täiesti uurimata. Kuid võib-olla on siin tegemist sellise lihtsa asjaoluga, et samal ajal, kui mandrimees oli mõisale tegu, tehes lakkamatult paruni ja tema abimeeste silma ning kepi all siis saarte kalur, kes mõisategu tegi paadiga merel, oli vähemalt seal omaenese peremees ja võis kartmatult nalja teha, ilma et tal tarvitsenud iga hetk karta põõsatagust pealtkuulamist. Kuid rahvas, kes oma härrasid ja ülemusi on võinud vähemalt selja taga sõimata, on alati palju avalam ja huumorimeelsem, kui see kellelegi selja tagant sõimamise võimalust pole. Ma ei eelda, et Kaarel Ird seda kuidagi kommenteeriks. Ma lihtsalt kasutasin oma küsija õigust ja lugesin selle tsitaadi sellepärast, et see on mulle väga meeldis. Mulle tundub, et kirjutaja poolehoid kuulub inimesele, kes oskab naerda kui vaja, irvitada ja kui vaja, sõimatagi. Kuid kes on avale hingega? Mina pean sellele juurde lisama niisuguse asja. Väga mitmete lugude hulgas, mida minul iso rääkis, on üks mulle igavesti meelde jäänud. Lugu, see oli nimelt selles, tema töötas Abja mõisas aga pärismaalasi töötegi. Ta on ühe ettevõtte meistri juures spetsiaalselt selveris sel ajal ja siis tuli paru uksest sisse ja siis küsib paruldama käestla. Parun tuleb uksest sisse, tuleb sisse kõik parudalised, miks tast, no isa, teda ei ole teretanud. Luisa ütles selle peale, et mina olen harjunud, et see, kes uksest sisse tuleb, ütleb esimesena tere. Ja sestpeale parun ütles alati temale tere. Täpsustamiseks noortele inimestele maakitaažiia juures, Eda, lisades kogemata juhtuvad kuulma. Minu isa oli meister juures, töötas softisel, temal ei olnud paruniga midagi, tegevust oma paruness otseselt sõltuv ei olnud, selle, see andis talle selle õiguse, aga minul eluks ajaks juhendiks ja kogu minu käitumise nii suures määras määrajaks. Võib-olla ei ole see mitte alati elus hästi mulle mõjunud, võib-olla olen ma mõnikord selle eest. Sakutada saanud aga Pedas siiski alati meeles ja selle koha pealt mind ei ole kunagi saadud ümber teha, nüüd juba ammugi mitte. Kas ma olen 60 kasutab?