Kui te nüüd ei oleks kirjanik, oleksite alles kuskil 16 18 ja peaksite alustama oma teed kirjandusse praegu. Kas oleks hõlpsam? Vist küll. Ja nüüd, kus ma oleks praegu 16 või 18, võib-olla siis ma ei valiks üldse seda ei luud. Miks on see nii raske? Ei, see ei ole raske, aga noh, igatahes minu lapsepõlve unistused olid hoopis teised kui kirjaniku kutse. Ma tahtsin saada meremeheks ja ega see säärast tunnistust nii kergesti maha imata. Kui oleks võimalik otsast alustada, siis võib-olla hoopis meremehena. Ja mis, mis ei takistaks sugugi teist tööd, mulle tundub. Aga sellest tunnistusest lähtudes ongi olnud teil nisugune kiusatus kogu aeg materjali koguda või mitte, kogu aeg aga suurelt osalt materjali koguda merelt. No ma kasvasin ju meremeeste klaas ja tähendab, kuni sõjani 19. eluaastani oli ju see minu keskkond ja see on täiesti loomulik keskundmeid kujul kujundab, kujundab meie unistusi meie plaane, kui meri mängib minu loomingus töös nii suurt osa, ma arvan, et see on siiski pärit juba nii päris varasest noorusest elan linnas 44.-st aastast saadik. Kuid ikkagi linn ei ole veel päris kodu. Kas teil on kavatsus neid reise ütleme siis kirjanduslike merereise jätkata? On küll. Ma mõtlen, et ennem tuleb laupuhtaks kirjutada ja siis minna, reisidel on see omadus, kui nad järgnevad nii üksteisele liiga sagedasti. Siis üks tapab teise Ühed, muljed tapavad teise või kustutavad maha lihtsalt. Ja minu unistus, noh, mis on seotud otseselt minu tulevase tööga on Põhja-Jäämeri. Kusjuures see peaks olema õpik Bycrays terve navigatsioonihooaeg. Ja ma olen kaks korda olnud põhja Põhja-Jäämerel Dixoni saarel ja Teravmägedel. Polaarjoone tagune on säärane, mis kutsub tagasi kuidagi ja mulle tundub, et Põhja-Jäämeri on palju huvitavam merel kui lõuna jäänud. Kas teil on kavatsus vanu reisiseltsimehi kaasa võtta või ennast nendele kaasa panna? Jah, seni on küll juhtunud, et ma olen sõitnud ühe kapteniga, kellega ma sõitsin Antartises sama kapteniga sõitsin teravmägedele ja kuna ta on nii, neid nimetatakse jää kaptenikeks. Jää natuke kapten ma sõidaks hea meelega temaga uuesti koos seal kapteni Ants Leemets, kellega mul on nii kogu aeg väga tihe sidenuia, kuna kaks ekspeditsiooni, millest ma osa võtsin Jaapani merre, siis Antarktise ekspeditsioon siis juba paratamatult nende selle teadusliku uurimistööprogrammi juures tuleb kokku puutuda ühtede ja samade inimestega. Astronoomid, füüsikud, klatsioloogid, alati kohtad laeval kümmet või kahtkümmet vana tutta. See on juba nende nende reiside omapära. Kuidas nad on sellesse suhtunud, et neist on saanud kirjanduslikud kangelased kuni traditsiooniliselt väljendada. Muidugi erinevalt jäises raamatus on kõik õigete nimedega välja arvatud üks negatiivne kangelane, keda ma ei tahtnud nimetada. Siis teised on, on kõik ikkagi jäetud nende õiged nimed, nende õide töö. Aga no jaapani meres ma igatahes asendasin. Nimed, nimed, uutega, liigne dokumentaalsus seob käed kinni isegi olukirjelduse puhul. Veera isi keeli. Mis tõmbab jäämägede juurde? Ei tea, see on säärane vana asi, kunagi käisin algkoolis kodanlikul ajal, vist haridusministeerium andis välja kooli kirjavara. Ja seal anti välja üks väike raamat kooli kooliraamatukogude jaoks, mille pealkiri oli öös ja jääs. See on väikene väikene raamatel olid rohelised kaaned ja see oli valitud katkendid Nanseni raamatust ramm polaarmeres, noh, mis on suur raamat. Ja 1009 64. Hakkasin mõtlema, et ma olen olnud kolm või neli korda polaarpäevas. Sest kui, kui ma olin Antarktise soli polaarpäev, kui ma olin heeringalaevas. Me jõudsime küllalt põhjet olla polaarpäevas. Teravmägedel oli samuti juulikuu igavene päev. Ja ma tahtsin sõita Franz Josephi maale. Kuid ma ei jõudnud kaugemale, kui Kiksonile seal Jenissei suus. Ja olin, olin seal paar nädalat, ma tahtsin lihtsalt vaadata, kuidas minule mõjub polaaröö. Peab ütlema, et esimesed päevad olid tõesti väga masendavad ja väga rasked. Kuid no Põhja-Jäämere tõmbab juba sellepärast, et kui vaadata seda Põhja-Jäämerekaarti siis seal on elu küllalt ja vaheldust ja muidugi erinevat loodust. Ja muidugi meresõit on seal ka natuke teine Aafrika ja tõesti tõprad. Ei, ma olen olnud Aafrikas küll kirjanduslikult, ma olin korraga kuu aega Keenias liis Senegalis liikusime palju ringi ja nägime palju, kuid sellest, kas ta on liiga liiga vähe veel õieti taibata, mis seal Aafrikas toimuks, on praegu väga rahutu ja muutlik manner mind troopika ei tõmba. Kaasa sõita Põhja-Jäämerel. Kas midagi kosmosetaolist ei ole ette näha, nüüd ka ei tee ümber kuu ära. Kas need maade huvitaks? Ta kunagi Oskar Kruus kirjutas luuletuse, kuidas ta tahaks istuda kuul unistuste mere kaldal. No mina seal küll istuda ei tahaks. Täiesti ausalt, mulle maised määraid meeldivad rohkem kui need tolvumeraid. Kas teie pooldate oma teostes või tähendab, kas te peate vajalikuks liigitada tegelasi negatiivseteks ja positiivseteks või helistada lihtsalt inimlikele? Mõni aasta tagasi, kus olid täiesti negatiivselt, kus olid kangelased ja antikangelased ja nii tõmmata liig terav piirjoon nende vahele, seda ma ei julgeks minu arust kirjandusliku mainimata sind kangelast. Ma ütlen, kirjandusliku kuju. Väärtuse määraks siiski see tema, tema inimlikkuse aste ja kõik ja kuidas ma seda suudan tabada, kuidas seda suudame edasi anda tema muret, tema probleemide ring. Ja, ja see ongi tema töö, mis ta teeb maailmas? Jah, muidugi kirjutama ei saa hakata ilma, et see skeem või karkass oleks olemas, kuid muidugi juba esimeste lehekülgede järgi skeem lendab kuradile, sellest ei jää mitte midagi järgi. Aga no ta on algul ta peab olema. Siin tuleb lähtuda kahe loogikaga, üks on autoriloogika ja teine on tema kangelaste loogika või noh, tema tegelaste loogika. Ja ma arvan, et on õige, kui me alati ohverdama autori loogika kangelaste loogikale. Ma tean, kuivõrd rasked asjad on need karkassid ja skeemid, millega me oleme pikka aega harjunud, ma tean, kui ma kirjutasin kihnu jonni siis mul oli ette nähtud lõpppilt, kus ta oli oma meeskonnaga, laev oli põhja läinud ja ta oli kuskil Lõuna-Atlandil päästepaadis väga traagiline pilt. Ja see skeem sidus mind niivõrd, et ma ei suutnud mitu kuud kirjutada viimast pilti. Skeem peab olema, kuid skeemi ei tohi meil olla mingi jumal. Näiteks olete teinud ühe alguse ära ja hiljem on tihti tulnud seda algust muuta, sobitada järgnevale. Ei tea muidugi, mis on õieti alguse alguses, on esimene lause, kui ma kirjutasin Lead siis mul oli valmis terve vaatus. Ja muidugi see näidend võib-olla oleks tulnud parem, võib-olla üks tulnud halvem. Ja tuli Voldemar Panso ütles, nii see asi ei lähe. Ja mittemidagivaatus tuli lahti kiskuda ja kirjutada täiesti uus. Ja mulle tundub, et see, see ei tulnud asjale kahjuks. Mis ta, te loete päise üleva raamatu, loete üle. Ja kas teil tulevad vahest sellised momendid, et vot selle koha oleks pidanud teistmoodi tegema? Ja sest et on. Üks üks jube moment meie kutsesse on siis, kui, kui olete raamatu lõpetanud, siis on säärane tunne, nagu oleksite kedagi ära tapnud. See on esimene reaktsioon, säärane pettumus. Alati tundub, et olete andnud palju vähem, kui oleks pidanud andma. Ja minul küll Corbukse alati hiljem see läheb muidugi mööda. Sest et kui hakata kirjutama, mõtlen küll, niisiis tuleb alati mõelda, et ma kirjutan oma elu kõige paremat raamat. Ja kui ma seda ei usu, siis ei maksa üldse kirjutama hakata. Sellest ei tule võib-olla kõige parem raamat, aga ilma selle usuta kärpimise kest kestel ei saa edasi kirjutada, seda tuleb endale lihtsalt sisendada. See on nii omamoodi stimulaator. Muidu kui teos on valmis, siis hakkad nägema tema nõrkusi, mida oleks võinud teha teisiti ja seda võib-olla mitte nii, kui ta on alles käsikirjas, siis ta on alles liiga lähedal, et näha, näha oma nõrkused, kuid on juba trükitud, siis pärast enda teoseid üle lugeda, siis siis muidugi näeks, kui palju oleks igal pool võinud paremini teha, kui paljuks tulnud muuta. Nimelt koolis arutatakse ja lahatakse kirjanduslikke kangelasi ja just tuuakse esile nende positiivsed ja negatiivsed jooned. Ja nüüd ma tahaksin teiega kirjaniku arvamust teada, kas te ise ei suhtu positiivsete negatiivsete kangelaste nii kvalifikatsiooni, mis te arvate, kas see on tegelase tapmine, kui me lahkume ta lahti? No siin on küsimus üldse kirjanduse õpetaja õpetamisest koolis, milles, mis on minu jaoks niivõrd kauge ala, mida ma ma ei taha puudutada. Kuid kirjanduse õpetamisega on siiski üks asi, seda rääkis kadunud Aleksandr Fadejev. Ta ütles nii, väga-väga sageli juhtub nii et me ei vaata kirjandust kui midagi kaunist, vaid kui illustratsiooni ühe või teise ajaloolise teesi juurde ja hakatakse õpetama kirjandust kui ajaloo abimaterjali siis on asi mitte korras. Ja võib-olla just just sellega tapetakse palju koolides, noortekirjandus. See on kuidagi mehhanistlik lähenemine ja ma arvan, et kadunud EM-il oli, oli selles suhtes suhtes täiesti õigus, kui, kui me ei hakka vaatama kui kirjeldust, kui midagi omaette jõudu, kui midagi kaunist, vaid, vaid lihtsalt illustratsioon või teise ajaloolist esijuurde siis on siis on kirjandus kadunud ja, ja sellest sellest tulebki see lahkamine, noh ma tean, kuidas pataks Ostrovski, kuidas lahtakse korki ema, uskuge mind, see lahkamine viib teinekord noored inimesed lihtsalt kirjandusest kaugemale. Ei pane armastama kirjandust. Aga kuidas te arvate, kui teie teosed hakatakse näiteks mööda lahka? Looma saaks igal juhul sel ajal võimalikult kaugele? Ühesõnaga, kirjanikkude teise kirjaniku raamatut näiteks ta näeb, kuidas see on ka kirjandustehniliselt teostatud, kas see siis takistab nautimas seda mingil määral ka kunstiliselt? Meil on paratamatult lugemine omaette töö ja paratamatult me vaatame seda ka, mismoodi ta tehtud on. Koorti kõneleb kuskil ühes oma artiklis, kuidas ta noorena luges igasuguseid kurjategijate elulugusid ja ja need olid nii ilusti kirjutatud, et need tundus talle kõik pühakutena ja siis ta vaatas lehte vastu valgust, kuidas see tehtud on? Sel ajal ta ei olnud veel korki vaid Peskov ja siis muidugi seal on, on tõesti, tekib vahel küsimus, kuidas see tehtud? Mina ei saa näiteks siiamaani aru, mind võlub hirmsasti no Kivi seitse venda, aga kuidas see tehtud on? Ta ei allu mitte mingisugusel kirjandusteoorial. Kas te olete püüdnud näiteks tungida huumori või satiiriteooriasse? Mina armunud säärast teooriat ei ole olemas. Ma olen mõelnud selle asja üle, kuivõrd tõsine tõsine asi on huumor. Ma mäletan, kui te Peeter Hein tegite intervjuud, akadeemik plaanid. Ja ma ei tea, kas ma tsistern täpselt Tusse mis säärase mõtte korrigeerida, et tsivilisatsioon Mis säilitab, kes või mis säilitab huumoritunde ega lase ennast uinutada, optimistidest? Võib püsima jääda, jäi mulle väga meelde. No ja siin juba juba see näitab, missugune tõsine erikaal antakse, antakse huumorile. Kuid ma olin siiski siiski mõelnud, need nanni kees, võib olla täiesti õige. Aga kujutage, mis juhtub siis, kui see satub ilma huumori pundite inimestega? Inimene võib, võib tunnistada kõike, et tal ei ole muusikalist kuulmist, eta on harimatu, et ta et ta on inetu, et ta on vaene, et ta on vana. Kuid proovid inimesele öelda, et tal ei ole huumorimeelt. See on, see on niivõrd delikaatne delikaatne küsimus. Et ja muidugi selle teesiga nii see võib hakata, ma ei pea pessimismi elukutseks. Aga, aga kui säärane tees satub lihtsalt huumoritundvate inimeste kätte, siis me võime hakata saama kutselisi pessimist. Seda asja vaadati erinevatest aspektidest. No ja huumor teooriat, ma mõtlen, ma lugesin uuesti läbi selle kanadalase Likoki artikli huumor nagu tema sellest aru saada. Ja muidugi ma pean humoristide, no võib-olla kõige kõige tõsisemateks kirjalikeks teinekord väga süngeteks inimesteks mis nad ka on, võib-olla et teised elavad oma sündmuse kirjanduses välja. Kuid humorist annab võib-olla kirjandusele oma oma selle helgema poole ja, ja kõik see tõsine ja drastiline ja traagiline jäätasse kuidagi kuidagi kuidagi endasse ta hindab, hindab maailma huumor oma parimas ja suurimas mõttes on võib-olla meie tsivilisatsiooni kõrgeim saavutus. Ja sellega ta kuidagi nii seostugnaaniga, et tsivilisatsioon võib püsima jääda, kes säilitab huumoritunde. No ja ühtlasi ühtlasi ta räägib nii, et Mark Twaini Huck Finn on suurem töö kui kanti puhta mõistuse kriitika. Ja siis ta räägib, et et kui Dickens lõi mister Pikvicki, tegi ta rohkem inimsoo eelistamiseks, ma ütlen seda täie tõsidusega. Kujuks kardinale oma raamatus, juhata teed, lahke valgus keset ümbritsevat pimedust. Kardinal ainult kisendas valguse järel kurva maailmapimedusest. Dickens andis sel. Nii et ma mõtlesin üldist huumor ja satiir teooriat ei ole olemas. Kuid huumor on küllalt tõsine asi, et selle üle mõelda. Tõstelt polkovniku leske taga on nüüd hea läbisaamine. Nuia siin on, siin on küsimus üldse satiir satiiri saatusest, mulle tundub, et inimene, kes, kes mõtleb tegeleda satiiri kõrgemal või no ütleme kõrgemal tasemel kui majavalitsused. See inimene meenutab mulle säärast autojuhti, kes veab kergesti, plahvatavad lõhkainet mööda aukliku teed. Satiir on ju tähendab nõukogude kirjandus üldse praegu täiesti vaeslapse osas, kui me kui muidugi ei ole absoluutselt andetud siis siis me ikkagi saame terve hulga vaenlasi. Ja ka ja neid neid, kellest seda üldse võib-olla teinekord ei, ei oleks oodanud polkovniku leskede, kui on samasugune lugu. Te olete avastanud mõned tehnilised võtted, kuidas huumorit kinnistada paberile või, või tuleb see teil näiteks nii, nagu ta tuleb? Ma arvan, et see peab tulema nii, nagu ta tuleb, vaadake, vahel on nii, seltskonnas teile öeldakse. Pidage üks humoristlik laua Kõni või noh, esiesinega nii, tehke nalja ja te olete nii kui halvatud, mitte midagi ei tule sellest välja. Ma usun, et huumor kui ta, kui ta üldse üldse nii inimeses olemas on, ta, ta peab siiski tulema tulema vabalt, kuidagi iseendast. Teinekord on asi nii, et kui kirjutada midagi humoristliku, siis siis ei ole sugugi sugugi nii, et me oleme sel ajal humoristlikud meeleolus. Mitte sugugi. Sest ma tean, kui ma hakkasin kirjutama muulaste imelikke juhtumisi endale täiesti ootamatult Põhja-Atlandil. Siis oli see lihtsalt tingitud sellest, et me sattusime uttu kuskil Jan Maien saare juures põhja pool Islandit kala ei olnud. Kõigi meeleolu oli kohutavalt maas udu ümber nagu piimapott säärane. Ja siis ma hakkasin kirjutama muulasi seal täiesti säärases olukorras, kus oleks oleks pidanud kirjutama hoopis hoopis traagilise. Ma ei tea, noh, sääraseid surmamõttelisi asju. Kas põhiliselt noorte siis, kui teil tuleb lennuilmise, tähendab kirjanduslikus mõttes või töötate täiesti regulaarselt? No kui, kui kirjutada nii pikemaid asju, ütleme proosat nagu romaani kirjutada, siis tuleb küll töötada regulaarselt, seal ei saa oodata lennuilm. Ma usun, et lennuilma tuleb tõesti luuletajatel on see vajalik, ma, ma olen täiesti kindel, et lühiluuletuse võid kirjutada hea lühiluuletuse kõige väga lühikese ajaga. Ja et võib tulla inspiratsioon ja mõttesähvatus ja luuletused valmis. Aga no kui ma kirjutan romaani, mis on 300 lehekülge või ütleme, 400 või kirjutan näidendit siis hakata hakata ootama seda momenti, millal ta, millal ta tuleb see inspiratsioon, seda ei saa endale lubada sisse, siis jäävad asjad. Kirjuta. Sest et kas teie lõpetate kõik oma teod ära, mis teil on käsile tulnud? Võik, et te olete kord võtnud. Seni küll välja arvatud paar asja, millest paisanud jagu Te hakkasite muhulasi kirjutama niisuguses küllalt sünges ja Marnis miljöös ja meeleolus. Aga kui te kirjutate niisugust lustakat lugu, kas te siis kirjutate endaga rõõmsaks seal kõrval või, või võib tõesti olla kogu aeg ise halvas tujus, toda lõbusaid rool? Ei, see on ikkagi juba kirjutamisprotsessis, peaks peaks kirjutama. Meil on sisse ja see võib-olla ongi kõige raskem, no millega vahel tuleb maadelda tundide viisi seda meeleolu kätte saada. Mis te arvate kirjaniku ja lugejaskonna maitse, ärevust, lähemast aegus, kas võib juhtuda, et see pöördub tagasi läbilehte ja ütleme Jakobsoni draamade tasemel? Me ei saa ka võtta võtta Jakobsoni kui mingisugust sirgjoont, kelle, kelle looming moodustab täiesti ühtlase tasapinna ühiseni nivoo, seda me ei tohi mingil juhul teha. Jakobson oli siiski kodanlikul ajal, meie ma peaks ütlema, juhtiv romanist oli. Tal on, tal on näiteks näidend, viirastused on olemas, võitlus rindejooneta, elutsita, tellis, kuid on samuti tormisõlmed. Ja no tormisõlmede juurde ei ole siiani pöördunud ükski teater ja vaevalt ka lugejad sinna tagasi pöörduvad. Kuidas teie tunnete, kas teie mõistate täielikult kaasaegse kirjanduse mõte nagu Beckett ja sellised temataolised? Ei mõista täielikult minu, ma arvan nii, et neisse autoritesse tuleb ennast lihtsalt sisse lugeda. See on nii nagu nagu me õpime muusikat kuulama ja öelda lihtsalt enneaegselt. Ma mõistan kõike, seda. See oleks kehtimine, ei mõista kõik. Nii, nagu on eksistentsi realismi küsimus. Ma tean, kui, kui räägiti, väga-väga palju, rünnati meil muu, tähendab nõukogude Irjas kriitikas kammiga vist, kui ma ei eksi, eksi eksistentsi realismi Extensialistliku kirjanduse nii esimeseks teoseks peeti kamin võõrast. Ja ma lugesin katku läbi ja mulle tundus, et et see romaan on sotsiaalselt tugevama sotsiaalse fooniga kui mõnigi meie eesti kirjanduse teos. Tänu sellele muutus mulle eksistents realismi mõiste veelgi segasemaks. Siin oli juttu üheksa sotsialismi, aga kas olete konkreetselt nõus hinnanguga aatomi suhtes? Antud pärnartekkes? Ei ole. Ma pean Valtonit tugevaks autoriks väga omanäoliseks, autoriks. Ma võin temaga teinekord mitte nõustuda. Ja väga sageli mitte nõustuda. Kuid iga iga inimesel on oma subjektiivne maitse. Aga seda, et Walton on väga-väga tugev ja nii omanäoline, prosaist, ma pean teda meie nurgast profeistideks prosa eestidest, Vetemaa kõrval üheks kõige tugevamaks. Ma usun, et Walton annab veel meile väga palju. Aga kui küsida täiesti üldist hinnangut eesti proosa kohta missugune mulje sellest väga segada, mida ma loen meie proosa, nii võib-olla nõrkadeks kohtadeks? Ma pean selleks suureks nõrkuseks sotsiaalse fooni nõrkust või ütleme, kas on foon või vundament, see on ükskõik mulle tundub, et selle fooni nõrgenemine on, on siiski küllalt küllalt ohtlik nähe. Ja mulle tundub, et teinekord, kui otsida tugeva nii sotsiaalse kandepinnaga romaani siis tuleb neid meil minna läänest laenama. Sest et säärast raamatut nagu pruuni suur rais või ütleme Steinbergi meie tusameele, talv, rääkimata viha kobaratest meil ju enam viimasel ajal ei ole. Ja muidugi proosahinnangud on, on teinekord säärased, et ma mõtlen. Kuid praegu uuesti ilmuks täiesti võrd, väärtuslik teos, Tammsaare tõde ja õigus, esimesega. Siis igatahes meie kriitika võtaks selle vastu väga põlgliku Riinaga. Ma lugesin, lugesin uuesti läbi. Tähendab, mida kirjutas Albert Kivikas, mida kirjutas Oskar orgart? Midagi Saavik kui, kui ilmus tõde ja õigus, esimene vargamäe. Ja, ja küll nad õpetavad Tammsaaret, et see ei oska kirjutada, see on laialivalguv, teda õpetab Albert Kivikas. Aavik räägib, et see on küll suur romaan, aga see ei ole suur oma. Nii, ja, ja nyyd hakata vaatama. Me räägime, moodsa moodne kirjanik pluss ja kirjanduslikud moevoolud ja kõik. Aga kuna me juba tegeleme sõnaga moodne, siis moel on ju omad kordumis seadused. Ja ma mõtlen, et need kordumis seadused tegutsevad ka kriitikas ja selles selles suhtes mulle mulle tundub, et midagi säärast meie meie proosas, proosas toimub ja ja võib-olla mind häirib praegu see, et meie rünnates ja purustades vanustampe, vanuganoneid. Hakkame hakkame looma mingisuguseid uusi kaanuneidi, uusi Stampe ja mis juba minu arust küllalt küllalt tegutsevad, tähendab vaadake, võtke meie nii, ajakirjad, hakake lugema. On, tähendab, meie anname vana skeemi vanani puruks löödud skeemi asemel hakkama nuusi üks, üks rikutud või keskmiselt rikutud pois kaks plikat siis paar tagasilööki komsomolile. Ja, ja pange tähele, kuivõrd sageli see kordub siis meie, meie proosa tundub mulle siiski kuidagi feminiinne, seal. Ma tahaks näha proosas rohkem mehisust ja rohkem konti nii tugevamat tugevamat konti ja ma mõtlen, et kui proosa areneb, areneb nii selles suunas edasi, nagu tal praegu üks liin on ja millest millest muidugi kõige tugevamad endast välja rabelevad ja millest nad edasi lähevad. Aga, aga siis on küll nii, et tulevikus me võime anda taolise sotsiaalse romaani, nagu oli kärneri naine vaesest maailmast, mida ma ei pea tugevaks romaaniks, ükskõik mis sellest räägitakse. Kuid mitte kunagi. Kunagi me ei suuda luua huuled spiigest mitte kunagi, meid hakkab segama meie kirjanduse või proosakirjanduse femiilsus naiselikkus ja on imelik aeg, peale sõda oli nõukogude kirjandust niisugune periood, kus ma leidsin tõesti kaks mehist kirjanikku. No Verly mõnede meeste seas, need olid Olga perf Bergults ja Veera Panova Need, kes näevad detaili kui naine ja kasutavad seda kui mees. Nii proosas see on muidugi muidugi minu arvamus, võib-olla ma tean, paljud, paljud inimesed arvavad teisiti, kuid ometi selline see koht mulle mul tundub olevat ja seal ripub ja proosa kohal. Noorte poeetide loitsemisest loik siis Kaplinski, Viivi Luik on mulle kui luuletajad on ta võib-olla olla nii kirjutada väga hästi, väga ilusasti, muljed on kaugaga, see, mis, mis puutub Kaplinskisse, siis võib-olla on, on asi asi nii, et meil tuleb nendesse nendesse autoritesse nagu Paul-Eerik Rummo, Kaplinski tuleb end lihtsalt sisse lugeda. Püüda hakata mõistma. Ja ja mulle tundub, et neis on väga palju head, väga palju huvitavat ja esialgu mu, ma olen siiski 45 aastane mulli, minul ei saa nõuda epa, et ma kirjutaks kui 25-ni või 15-le. See on võimatu, iga inimene näeb elu läbi enda prisma teda, noh elu, mis ta elanud on ja mis suunda saatus on olnud, see on teda teda kujundanud ja tal tuleb lakkamatult millegi uuega raiuda. Ma mõtlen just Kaplinskile Rummot. Et nad on tõesti omanäolised poeedid ja mulle tundub, et siin võib, võib rakendada Hemingway seda jäämägede teooriat. Tähendab, Hemingway rääkis sellest, et kirjanik kirjanikuks looming on see osa jäämäest, mis ujub või mis on nähtav, nähtav osa, mis ujub vee peal. Aga kuus seitsmendiku jäämäest on ju vee all mida me ei näe, kuid aimata aimata kirjaniku loomingus neid tagamaid, seda jäämäe veealust osa. See on siiski väga oluline ja mulle tundub, et vähemalt ma ei taha rääkida laiemalt, et nende, nende kahe luuletaja puhul on see jäämäe veealune osa väga tugev. Ja seda, see on õieti noh, mida ma loeni kirjaniku loominguliseks reserviks. Sest väga sageli on nii, et me ütleme kõik ära ja isegi ütleme seda, millest me mitte midagi ei tea. Muidugi rääkida luule, moodsusest või moodsast luulest eesti luules tekkis niisugune kummaline olukord kus kriitika ja nii terve terve grupp inimesi, suhtlus suhtlusluule, luulemõõdupuuks või noh, selle mõõdupuuks, kas sa üldse mõistsid moodsat luulet või mitte, oli see, kuidas sa suhtud vabavärssi. Ja sellest tehti mingisugune omalaadne mõõdupuu. Mina sattusin ka vabavärsi vaenlaste kilda, kuigi ma head vabavärssi väga armastan, armastan siit, Meti, armastan projehti. Armastasin Rohulat. Säärane asja väline külg, kui me, kui me ei vaata selle välise külje taha, see ei määra määr on tegelikult mitte mitte midagi. Küsimus on ikkagi see laeng mis üks või teine luuletaja või luuletuse n spelta. Aga millega te põhjendate seda luuletamisest? Tähendab luulest olete teie oma loomingus natukene nüüd, viimasel ajal tahab lae pealt, ma mõtlen, kunstis on üks kõige kõige raskem probleem ja kõige raskem asi osata õigel ajal ära. Mikk, kas teie puhul jäädavalt? Ei, mitte sugugi, aga ma oma, mina mõtlen seda nii, mina olin siiski äärmiselt tugeva eetiliseks kallakuga luuletaja Justeepik ja eetiku tee viib paratamatult proosa juurde. Mul juhtus muidugi säärane asi, proosa hakkas mind väga huvitama. Siis siis tuli juurde näidendid ja kogu aeg tegeleda nii sääraste luurest üsna kaugete vormidega. Siis. Jaa Ma mõtlen veel nii, et nii palju kui mu son, luuletajat, nii palju kulub see mul kui proosa Eestile hädasti vaja. Seda läheb mulle väga-väga vaja, kui prosaistil ja palju sealt ei leia. Tegelevast endale niisugune iseloomuomadused ei taha enam teist korda sama asja teha. Tavaliselt ei taha ma, ma ei saa kahte žanri või ütleme, kahte näidendit järgemööda kirjutades ma pean ikkagi võtma midagi teist vahele. Kas ma tohiksin saada teie arvamuse inimese üksinduse teemast, eriti just Lääne kirjanduses? Nuia inimese üksindust teema Lääne kirjanduses, nähtavasti see on siiski niivõrd üldine ja karjuv probleem. Et see paratamatult peab kajastama ka kirjanduses. Ja muidugi nuut, ütleme, säärased asjad, suurlinnad, see onju inimese üksinduse, need on inimese üksinduse pesad. Mida rohkem miljoneid on linnas koos, seda, seda üksinda seal üks see on, see urbaniseerumise protsessi kohutus, seda üksildaseks inimene muutub. Siin ei ole üldse küsimus kirjelduses, vaid probleemi üleeilsest ülemaailmses tõsidusest. Aga mis te arvate, kas selline teema oleks vajalik Tuua sisse sotsialistlikud kunste kirjandusse? Ma mõtlen, et teemat, mida nii sotsialistlik kunst ja kunst ja kirjandus tema tema jaoks on, on lubatud ja on vajalikud kõik teemad. Kasi. Kui te peate lugema või te loete lihtsalt oma lõbuks. Mida te siis eelistate lugeda pesust, raamatuid, oleta männi? Raske päev, siis hakkad kolama mööda riiuleid ja hakkad, hakkad otsima midagi, no siis siis hakkabki tulema. See vana vana vaesuse tunne, kui vähe on õieti. Vanadzee Hoch, mõni mõni osa, osa sellest, me oleme selles suhtes vaesed. Ja muidu ma loen hea meelega reisi Gioronju. No ja ja muidugi on mul ju omad omad lemmikkirjanikud, selles suhtes ma olen üsnagi üsnagi nii, võib-olla konservatiivne inimene, mul ei ole sääraseid veel moodsaid lemmikuid kui ma, et mitte liiga lähedalt haarata, siis eestlastest Tammsaare liiv ja suits, suitsu, ma olen viimasel ajal hakanud palju lugema. Siis paljuma loitse huvit ikka ja jälle. Kuna ma arvan, et Tšehhov, see on terve inimtunnete entsüklopeedia väga-väga rikas autor. Kol Tolstoi stendaalima. Olen väga palju lugenud Hemingway. Nüüd kui Steinberg suri, hakkasin uuesti lugema Stein pekki. Ja mu ja mulle mulle meeldib väga üks Islanda islandlane Laksness. Me teinekord suhtume kuidagi kuidagi põlglikkusega sellesse maa lähedusse. Aga kuivõrd on oma juurtega islandi pinnas Laksnes, ei takista teda mitte sugugi tõusma pilvedeni Vene Nõukogude roosast. Mulle meeldivad säärast tüüpi kirjanikud, nagu baklanov. Bondareff mulle väga meeldib, meeldib lugeda populaarteaduslikele. Kas mõni nendest autoritest on teleavaldanud Teie enda arvates mõju kui kirjanikule kirjanduslikku mõju? Vaadake kirjanduslik mõjun, siis tuntav nii otseselt kui inimene on lugenud 10 raamatut, aga kui te olete, olete lugenud mõni 1000 siis tekib säärane asi, et paratamatult me võtame neid mõjutusi vastu, kuid need, need kuidagi nii sulavad kokku ega ei ole enam nii otseselt märgatavad. Sest et stendaalima läinud, lihtsalt uurinud seda punast ja musta mitu korda. Ja mind huvitab üks asi tõesti, kuidas see tehtud. Ma ei ole keel olnud kuiv, teinekord täiesti matemaatiku keel. Ja ometi raamat on vapustav. Aga kuidas seda teha, seda tuleb lihtsalt lugeda kui käsiraamatut, kuigi siiamaani mul ei ole selgeks saanud, kuidas tehtud. Kuidas te hindate üldiselt dramaturgia olukorda ja minu arust olukord on see, et teda on lihtsalt igav. Kui oleks nii, et kõikidele teatritele juba jätkuks algupärandit, siis võib-olla tuleks hakata tõsiselt analüüsima. Aga, aga praegu on, ma arvan, põhiküsimus on selles, teda on lihtsalt vähe. Ja, ja selle selle vähese seas on, mis seal teha küllalt palju kergete juhusliku. Kirjutate teatrile, kirjutate näidendit. Kas te olete siis ainult oma kirjanduslike kujude ja oma mõtete vallas või teete te seda siiski nii, et juba selles kirjutamise protsessis olete kontaktis ka teatriga lavastajaga? Ma olen palju koos töötanud Pansoga ja temaga ma olen küll siiski olnud kontaktis juba varem, aga kuigi, kuid no tegelikult tuleb need probleemid ikkagi endal ära lahendada. Ja ega, ega nii kirjutamise ajal veel lavastaja sulle ta ei saa nõu anda. Ma arvan, et mitte. Kas teil on uueks aastaks kindel kavatsus mõni asi lõpuni teha? Kas pealkiri saab vahest enne valmis, kui teos või all tehase käigus? Selle asja pärast ma ei ole suurt muret tundma. Ma tundsin ühte autot, nüüd tahan surma nimetada nime, kes kes rääkis, et tal läheb pool aega tegelaste nimede ja pealkirja välja ütlemiseks, autor oli kehva. Aga see õieti noh, asi on ikkagi ikkagi selles, no mis me siin pealegi ja no alla kirjutame ja missuguse, kuidas me oma tegelased valmis teeme, sest pealkirjadega on ju kummaline asi. Kunagi olin Prangli saarel, kirjutasin sellest kalurikolhoosist Ühe olu kireks ajalehte. Ja mulle mulle tundus nii, et see oli miljonär kolhoos, sel ajal. Aga kui hakata nii analüüsima, siis oli see kolhoos nii tohutult suur, et kui ta ei oleks miljonär olnud siis oleks teenistus olnud üksiku kaluri peale üsnagi väike ja ma panin artikli pealkirjaks. Arvude fassaad. Tähendab. Toimetajad on pannud uue pealkirja, edusammud ei tohi takistada edasiliikumist. Ja ja noh, see on muidugi Pealkiri ei päästa midagi, artikkel oli, saab.