Igaüks teab, et Juhan Smuul on sündinud kuulane, põline Tallinna elanik. Aga paljud teist teavad ka, et leida Tallinast Juhan Smuuli on sama raske peaaegu kui leida heinakuhjast nõela. Kirjanike liitu on nõudnud Juhan Smuuli kohtumisõhtut lugejatega vastu tulles paljudele nendele soovidele veel enam, aga arvesse võttes seda austavat tunnustust, mis Juhan Smuul Lutheri Lenini preemia andmisega ongi tänane õhtu korraldanud, loen seega Joars, uuri loomingulise õhtu avatuks. Sõna Juhan Smuuli-st ja tema kirjandusest, nagu vanemana öeldi, on seltsimees Lembit Remmelgas. Rahvusvahelise geofüüsika aasta puhul väljust 1957. aasta sügisel Kaliningradi sadamast mootorlaev peratsia järjekordse Nõukogude polaaruurijate ekspeditsiooni ta, et sõita üle ookeanide maailma teise otsa kuuendale mandrile. Antarktilistesse. Ekspeditsioonile sõitis kaasa eesti kirjanik Juhan Smuul. Peale polaarvarustuse ja kirjanikule vajalike kirjutustarvete oli tal rohelisest Kuldonist meremehekotis kaasas armastatud raamatute hulgas eesti keeles ilmunud Hemingway vanamees ja meri. Jutustus inimhingest, mis on sügav, rahutu, visa ja võitmatu nagu meri. Poole aasta pärast tuli see eesti kirjanik Antarktise tagasi käed ja nägu polaarkülmadest ning tööst purud ja rakus kuid mitte ilma saagita nagu Hemingway, vana mees Santiago vaid kaasas teos Nõukogude inimeste polaaruurijate visadusest ja mehisusest. Teosel oli külm, Pealkiri jäine raamat ent kuuma südamega kirjutatud kaasakiskuv soe sisu. Kui raamat Eestis ilmus neljast küljest 1000. eksemplaris siis osteti siis see tiraaž ära paari päevaga. Varsti pärast seda ilmus jäine raamat vene keeles. Ja praegu on teda ilmunud Moskvas vene keeles neljal korral ligemale miljon eksemplari. Kriitika võttis raamatu ülihästi vastu. Ja ost hakkas tooma Juhan Smuuli-le Tallinna tervest suurest Nõukogude Liidust aga ka väljaspool Nõukogude liitu sadu kirju ja telegrammi, milles lugejad tänasid, kes lühidalt, kes pikalt põhjendatult kirjaniku mehise raamatu eest. Ja nüüd hiljaaegu sellele üldrahvalikule tunnustusele. Lisandus kinnitus veel Lenini preemia näol. Juhan Smuul on Eesti sõjajärgse kirjanduse kõige värvikamaid mitmekesisemaid, huvitavamaid kujusid, kes ühteviisi on kodus, luules, proosas ja draamas koduküla, kalurite ja meremeeste, Atlandi ookeani, heeringapüüdjate ja Nõukogude Antarktise uurijate hulgas. Kui inimese laps, sündis Juhan Smuul 1922. aastal Muhu saarel kui kirjanik 1943. aastal nõukogude rahva suures isamaasõjas fašistliku Saksamaa vastu peetavas sõjas, millal tema esimene luuletus pääses trükki? Need kaks asjaolu on üsna määravad Juhan Smuuli kirjanikuande maailmavaate ja aineala väljakujunemisel. Juhan Smuul pole seega aastaid veel neljakümnenegi ja kirjanikutööd on tal kah alles 18 aastat tallatud, nii et kirjanduslik mehe iga seisab tal ees. Kuid sõjajärgses eesti kirjanduses on ta juba ammu täismehe eest väljas olnud. Smuuli igipõline saarlane. Muhu saarel üsna väikese väina veepiiril vastu lõuna ja lääne päikest seisab vana idülliline ja eksootiline Koguva küla vanimaid ja tüüpilisemaid saarte külasid. Vanad pillirookatustega talumajad mere kaldal kobaras koos talude ümberskoopilised, õued ja kivised õlleodralapid. Sest saarlased armastavad õlut ja saarte koduõlu on laialt kuulus. Õued ümber uskumatult korrapäratult paksud mehekõrgused raudkivist aiad sest õuemaid koristatud kive polnud kuhugi mujale panna. Kiviaedade vahel keeruline tänavaterägastikus. Võõral on kergem eksida kui Tallinnas kiviaedade peal aga kummuli keeratud paadid, mis kõdunevad seal otsekui pühalikus surnuaia vaikuses, sest kalur ei hävita, ei põleta, ei tee tulekuuks oma sõpra, oma töökaaslast, oma eluhoidjat, millega ta on loksunud tujukal merel ja millesse ta suhtub kui inimesesse. Igal perel pisut kõrgema künka otsas pukktuulik, mille iga osa on tehtud puust pööraselt palju kadakaid ja kive millestki saare pind on väga rikas. Õuedes liikumas kirevatesse rahvariietes naised, kes oskasid ja oskavad nii kauneid, nii tugevaid seelikuid kududa et need lähevad emadelt tütardele ja tütar tütretütardele. Pärand. Kui mandri poolt tulla, on kohe küla algul Tooma talu mille siledal õuemurul jookseb praegugi suveti paljajalu ringi Juhan Smuul endine tooma pere. Juku pikk ja madal, pillirookatusega tare õuel kividest laotud, suitsunud suveköök Napoleoni sõja ajal 1812 teisest külast sinna õuele üle toodud tammepuust Aiku lukuga selle ukse eest kaevu ääres kivist Mold. Õua ajad aga korterimäge, mägipõlvekõrgune kivi, küngas, mis on saanud oma nimetuse sellest, et kunagi vist Peeter Suure ja Kaarel 12 vahelise sõja põhjustaja seisnud seal mingi väeosa kortermeistritelg ei tarvitseks teha muud, kui kinnitada küla väravasse sild, Koguva vabaõhu muuseum. Küla ajalugu ulatub väga kaugele. Külas on säilinud huvitav dokument 1532.-st aastast, millega Liivimaa ordumeister Klettenberg andis külale vabaduskirja. Õigemini sõlmis Koguva küla paljudes praegustes muulide kauge esiisa Antsuga midagi lepingu taolist mille alusel pandi külale ühenduse pidamine ja postivedu üle väikese väina kahe saare vahel. Selle eest jäi küla vabaks feodaal, sest pärisorjusest ja kandis postiveokohustusi mitu sajandit kuni kaasaegsed, et ühendusviiside tekkimiseni Koguva külas sündiski jagasvas Johanson. Aga mitte niivõrd küla, eksootiline ilu ja omapärane saarte loodus, mis kahtlemata on tublisti mõjutanud Smuuli ilumeelt ja hingelaadi ei etendanud peamist osa Smuuli maailmavaate ja ellusuhtumisega kujundamisel. Peamist osa etendasid ikkagi oma aeg, inimesed ja ühiskondlikud vahekorrad millele andis näo pärast suurt sotsialistlikku oktoobrirevolutsiooni ja rahva kodusõda Lääne imperialistide abiga eesti territooriumil tekkinud kodanlik Eesti riik. Tulevase kirjaniku Juhan Smuuli maailmavaate kujundasid kontrastid looduses elus ühiskonnas ilus ja ahvatlev, kuid samal ajal halastamatu ja kurimeri värvirikas otsekui impressionistliku kunstniku pintsli alt väljunud, aga viljavaene ja higile ahne saarte loodus ja kivine põllupind. Meremeeste ja kalurite mehine ja romantiline töö, kuid samas nende töö, viljakapitalistlikud, omastajad, jõukad laevaomanikud ja kalarannas sõeluvad kalakuningad, spekulandid, angerjakuningad, sendi miljonärid, nagu neid rahva hulgas hüüti. Tuhandete unistuste ja taotluste sünd ning nende kiire surm kapitalistlikus ühiskonnas, jutustades poeemist mina, kommunistlik noor enda noorusest võrdleb Smuul endia oma sugupõlve tiivutute lindudega, kes endises Brow fašistliku presidendi päts kodanlikus riigis ei võinudki kätte saada oma lennuteed. Sotsiaalsete vahekordade äratundmine selle pööraselt lihtsa tõe äratundmine tööinimese töö vili, peab kuuluma talle endale, et kodanlik, kordama politseinikut pastorite kalakaupmeeste angerjakuningatega on rahvale vaenulik kord juhtisidki Juhan Smuuli astumist kirjandusse. See äratundmine sai tema loomingu peamiseks printsiibiks. Me nimetame seda kirjandust teaduses, parteilisuse printsiibiks. Juhan Smuuli nooruseaastate muljed ja kogemused elust vormis lõplikult fašismi vastu peetud suur isamaasõda, kuhu Smuul sattus 19 aastase noorukina mobilisatsiooni korras. Eestis oli aasta enne seda, 1940. aasta kuumadel juulikuupäevadel toimunud sotsialistlik revolutsioon rahvas võitnud ja kehtestatud nõukogude võim. See tähendas kõigi ühiskondlike vahekordade asetamist pea pealt jalgadele oma õigesse asendisse. Seda suurt murrangut eestlaste elus kujutades kirjutab Juhan Smuul selles samas poeemist. Mina, kommunistlik noor kui oma teise elu tõelise elutee tähisest. Mu teine elu juuni äikses uhkes ja seisis heldelt avatult mu ees. Ma mõistsin, inimene kõlab uhkelt, kuid veel ei leidnud oma kindlate ja alles sõja raputavas tormis, kus kahte rada valida ei saa. Karm aeg mu südant karastase vormis. Ma leidsin tee ja leidsin koduma. Sotsiaalsed motiivid inimsaatused ja inimpsühholoogia keerulistes sotsiaalsetes vahekordades annavadki Juhan Smuuli loomingule kohe algusest peale põhiilme sotsiaalsed motiivid mitte abstraktsest deklaratiivses vormis, vaid enese ja oma põlvkonna inimeste saatuste väga kujundirikka, värske, lopsaka reljeefse otsem meeleliselt tajutava kujutamise kaudu. Kodanliku eilse ja sotsialistliku tänase võrdlemine ja kujutamine peamiselt omaenese nooruse najal. Omase konarliku tehnikaga, ent siiski loomupärase värskuse ja andekusega moodustabki Juhan Smuuli varasema luuleloomingu sisu, mis on koondatud tema esikkogusse karm noorus, mis ilmus 1946. Sama temaatika leiab avamist ka suurel määral autobiograafilises poeemist. Mina kommunistlik noor 1953 milles jutustatakse ühe eesti noore, aga tema kaudu otsekui tuhandete teiste eesti noorte terve sugupõlve kujunemisest ja karastumisest ning tee leidmisest suures isamaasõjas, kus kahte rada valida ei saanud kus ainsaks rajajaks oli elutee võitluses surma külva fašismi vastu, kus Juhan Smuul ist sai kommunistlik noor, pärast sõda aga kommunistliku partei liige. 1940. aasta sotsialistliku revolutsiooni ja suure isamaasõja murranguline periood eesti rahva elus leiabki laiahaardelise Panoolist maalimist ka poeemi Stalinile 1949, mis ilmus vene keeles eesti poeemi nime all. Pärast luuletuste esikkogu avaldas Smuul pikema poeemi Tormi poeg 1947. Sellest tugevalt romantilise värvinguga teoses kirjeldatakse Eesti meremehe tüüpilist käekäiku kodanliku võimu päevil. Töö ja leivaotsingud viivad selle tüüpilise merepoja kodusaarelt jällegi muidugi Juhan Smuuli kodusaarelt Muhu saarelt noorena maailma meredele, kus ta sõidab kogu oma eluaja selle merele ja tööle. Andunud visa ja uhke inimese elu lõpeb traagiliselt merel, ent mitte hoopiski tormi või loodusjõudude mässu tõttu, vaid inimese üle valitsevate palju kurjemate ja halastamatult jõudude käe läbi. Laevaomanikud kapitalistid uputavad ise oma laeva, et kindlustusseltsilt suuri kindlustusrahasid kätte saada millega uuemat ja moodsamat laeva ehitada ning suuremaid kasumeid teenida. Hemingway oma vanamees ja meres ütleb. Inimest võib hävitada, kuid mitte võita. Juhan Smuuli poeemi kangelane, tormi poeg hävitati, ent teda ei võidetud tema visadus, tema tööarmastust, tema süüdistus selle maailma vägevate vastu. Tema lootused jäid. Sõda ja kolm aastat kestnud fašistlik okupatsioon lõi Eestimaale palju raskeid haavu ja tekitas tohutuid purustusi. Kuid nõukogude inimestele omase lootuse, optimismi ja energiaga hakkasid ka eestlased sõjahaavu ravima uuesti ehitama ning on nüüd oma majanduse arendamisel mitu korda kõrgemal tasemel kui kunagi enne. Võrumaal võtsid noored pärast sõda 1947. aastal nõuks ehitada leevakule elektrijaama. See väike elektrijaam, mis annab valgust mõnele külale, oli ja on lõpuks üsna tühine ja tilluke osake kõigest sellest mis nõukogude rahvad on üles ehitanud ja loonud pärast sõda. Ent Smuuli tee ei olnud tähtis ja peamine ehituse suurus, vaid inimeste optimismi, hingejõu ja töötahte suurus, see oluline ja tüüpiline, mis ikka on avaldanud Nõukogude inimestes, eriti aga sõjajärgsete raskuste võitmisel. Smuul sõitis leebakule, elas ja töötas noorte Võrumaal Vabatahtlike ehitajatega koos ning kirjutas suurepärase poeemi järvesuu. Poiste brigaad mis ilmus samanimelisest luuletuse kogust 1948. aastal pole huvitusete märkida poeemi ühe ühe peategelase prototüüp Paul Haavaoks on nüüd Eestis ise luuletajana kirjanduse radadele asunud ja juba mitme luuletuskoguga esinenud. Juhan Smuul kujunes sõjajärgsel perioodil kiiresti oma loomupärase andega Eesti viljakamaks ja värske palgilisemaks luuletajaks ja poeemi viljelemaks. Tema sulest on peale nimelt ilmunud veel luuletuskogud, et õunapuud õitseksid 1951 mere ja taeva vahel 1959 ja üsna hiljuti uus kogu valitud mere luuletusi pealkirjaga merelaulud, mis sisaldab ka Tormi poja poeemi tormi poja ümber töötatud. 1949. aastal lavastus Tallinna ooperiteatris Estonia Eesti populaarseima helilooja Gustav Ernesaksa ooper Tormide rand mis on püsinud laval siiani. Selle libreto lõi Juhan Smuul Hiiumaa mereröövlist Ungru krahvi rahvaliku loo motiividel. Loominguline sõprus Juhan Smuuli ka on andnud Gustav Ernesaksale ühele väljapaistvale meestelaulu viljelejale ja tema akadeemilisele meeskoorile aga ka tervele reale teistele heliloojatele palju häid tekste populaarseteks ja rahva hulgas armastatud lauludeks. Nii on leidnud Juhan Smuuli luuletustest rohkem kui 50 viisistamist meie heliloojate poolt. 1950. aastal proovis Juhan Smuul sulge kaap proosas. Tõsi küll, ta oli seda varemgi teinud jutustusega Endel Kangur kuid sealtpeale teeta seda küpse meistrina ja Eesti perioodikas hakkasid ilmuma kirjad, sõgedad külasid. Need kirjad novellid jutustavad muidugi jälle Smuuli koduküla Koguva inimestest kuid ikkagi ikka uuest aspektist ja sellest perioodist, kui Koguva külla viiva tee lahtmele ilmus sill tormi poja kolhoos, armastatud poeedi, poeemi Tormi poeg ja samast külast pärit oleva poeemi kangelase järgi. Perioodist, kui Eesti põlluharijad ja kalapüüdjad olid loobunud üksikult töötamast ning ühinesid suurtesse sotsialistlikes kollektiivmajanditesse kolhoosidesse. Kui higi nõudev aerupoisi amet koos aerupaadiga olid ajalukku minemas ja merel mürtsutasid võimsad mootoritega kalalaevad, mille vahel Juhan Smuul käib suviti puhkusel olles oma vana paadiga ka põhja, ongi seadmast. Need suured psühholoogilise veendusega kirjad sõgedad külas kaasaja inimeste uuest sotsialistlikust elust, uutest ühiskondlikest vahekordadest mille mõjul hävineb egoistlik eraomaniku psüühika. Asendades uue kollektiiv inimese psüühikaga, ilmusid raamatuna 1955 ja on eesti kirjanduse paremaid proosateoseid. 1955. aasta kevadel sõitis Juhan Smuul oma koduküla kandist pärit oleva noore kaugesõidukapteni Väino noore heeringa püügi laevaga Atlandi ookeanile. Oli seal mitu kuud põlgamata heeringapüüdjate rasket tööd. Siis, 1957. aasta lõpul võttis ta ette hoopis ulatuslikuma merereisi Antarktikasse, millest oli alguses juttu olles esimene eestlane ja teine saarlane kuuendal mandril, nagu Smuuli kolleegide hulgas naljatledes räägitakse. Nimelt oli kuulus vene admiral Bellingshausen Saaremaalt pärit mõisnik, kes maadeuurijana ja meresõitjana koos teise kuulsa vene meresõitja Lazareviga avastasid oma laevadel Vostok ja Mir nõi. Nii on muide nimetatud ka Nõukogude polaaruurijate jaamu. Antarktise avastasid 1820. 1821. aastal 750 päeva kestnud merereisil ümber Antarktise selle kuuenda mandri olemasolu. 1959. aasta lõpul oli Smuul nõukogude teadlaste ekspeditsiooni ka juba karmil tormisel Jaapani merel. 1960. aasta kevadel aga tegi merereisi teravmägedes. See ei ole muidugi mitte üksnes saarte külast rannakülast päritud igatsus mere järele vaid kahtlemata on see, mis muuli meredele kutsub eelkõige kirjaniku kirg näha rohkem ja öelda vaadake, kui suu ja huvitav on maailm, kui tugev on inimene, kui ülev tema eesmärk kui suurepärases mehised on nõukogude inimesed, kelle psüühika avaneb kirjaniku silmale kõige paremini. Merestiihia elu ei ole tiivutu lind, kui see elu on töötajate loojate endi kätes. Juhan Smuuli merereiside tulemusena valmisid näidendid, näidend Atlandi ookean 1956. Rahulik vaatlev teos eesti heeringapüüdjat elust atlandil, siis laialt humoristliku, pööraselt elurõõmus, vallatu ja rikkaliku fantaasiaga, küllastatud raamat, muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol 1956 ja lasteraamat laeva koerast meremees Murka 1958 ja juba nimetatud Antarktise reisikirjeldus jäine raamat 1959 mis on praegu nõukogude kirjanduse üks populaarsemaid teoseid. Osalt on selles populaarses süüdi võib-olla see asjaolu, et meri on eestlastele ja kõigile lugeja ikka ja alati olnud ahvatlev. Et meri oli eestlasi ikka alati kutsunud merd sõitma, et Eesti on nii väike, et alati on püütud reisida maad ja ilma vaatama. Ning on siis ka reisikirjeldusi palju olnud ja reisikirjeldused kirjelduste traditsioon küllalt vana kuid peamine jäise raamatu populaarsuse põhjus, mis pole muidugi tema reisi kirjelduslikuks tema tunnetuslikustama silmaringi avardavad küljes vaid eelkõige tema meisterlikkus, ilukirjanduslikus teostus teostuses, mis on täis tõepäraseid, psühholoogilisi vaatlusi, filosoofilisi mõtisklusi, poeetilise ja lüürilisi kõrvalpõikeid, täistöö, edasipürgimise raskuste võitmise paatost, head huumorit, mis kokkuvõttes annab ulatusliku värvirikka pildi Nõukogude inimeste elust, kus ei puudu küll vanamehe ja mõtete ja tunnete sügavus, kuid kus puuduvad vana sant jaagu, tusk ja kõhklused. Viimati mainitud reisil alustas Juhan Smuul uut näidendit Lea, mis valmis Tallinnas ja tuli 1960. aasta algul teatrilavale. Näidendi tegevus toimub jällegi kodukülainimeste hulgas, kuid lahendab täiesti uudsed teemad elava ja oleva inimese võitlus elutu ja olematu jumala vastu, milles võitjaks jääb muidugi inimene, sest tema poolt on mõistus, loogika üldse inimloomus, mis ei vaja olematu ja võimetu jumala abi. Smuuli loomingut iseloomustab sügavrealism, milles ei ole midagi kulunud, sest realism on elutõde elu aga on alati uus, eriti meil Nõukogude maal. Smuuli loomingut iseloomustab kommunistlik parteilisuse ja ideelisus, mis on elude lahutamatud kaaslased. Smuuli loomingut iseloomustab hea ja lopsakas keel, mis on võetud selle rahvasuust, kelle hulgas ta kasvas ja kelle hulgast ta liigub võetud tema 20 viieristiisa suust. Ja rikkaks sai ta oma ristiisade poolest just seetõttu, et Joan oli oma tütarde rikka juba aastates isa Jüri ammu oodatud poeg. Isa rõõm poja üle oli nii suur, et kui ta läks oma pojale kirikukirjades nime panema kutsus kõik naabrimehed ja tuttavad vastutulijad, vaderid. Juhan Smuuli kui kirjaniku populaarsus on suur. See ulatub üle Nõukogude Liidu. Enamik tema teoseid on tõlgitud ka vene keelde ja selle suure ühendava keele kaudu, saanud tuttavaks ka teistele rahvastele. 1952. aastal antis muulile tema luuleloomingu eest Stalini preemia. Eestis on talle antud Eesti NSV teenelise kirjaniku aunimetus. Kirjanikuna Juhan Smuul juba kümmekond aastat Eesti NSV Kirjanike Liidu esimees olnud viimasel üleliidril Kirjanike Liidu Kongressil valiti ta Nõukogude Liidu Kirjanike Liidu juhatuse liikmeks sekretäriks. Ühiskonnategelasena on ta Eesti NSV ülemnõukogu saadikuks valitud ja siis, kui ta viibis Antarktise reisil, valiti ta üheks Eesti esindajaks ka Nõukogude Liidu ülemnõukogus. Sellega, seltsimehed, lubage lõpetada ja siia kogunute nimel veel kord Juhan Smuul ile õnne soovida kõigi nende kordaminekute puhul, mis teda ja tema loomingut on saatnud kõige rohkem aga selle kõrge tunnustuse puhul Lenini preemia saamise puhul. Järgnevalt kuuleme Juhan Smuuli luuletus Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateedri üliõpilastest. Ballaadis mere ja taeva vahel, Estab Aarne Üksküla. Kaht kindlat asja, nii laul kui laev, nimelt aega ja kohta vaja. Aja, kronomeetrite määrame, see on Üheksateistkümnes sajand. Kui lauluiga pole pikk, ehk aitab, siis ta minevik toob püsivusega. Nüüd kohe Megoaga, määrame muhust veidike lõuna pool, laev looda laeva peal pühadekarjal kauni mere ja taeva vahel. Kui siin ei aita aeg ja koht ja mõtteid pole, siis on oht, et jäävad paljad riimid. Silmapiir nagu tohutu sinine, oo mere helkiva ringiga, suleb milles taevaste kõrgusse vaatavad kümned tuhanded päikesetuuled. Kuid elus paraku on nii, et meie silmapiir on mustad silmaklapid. Ja sõuab siseringis suur looda laev taktis langevad 12 aerupaati ise ja merida ümber on täis laulukatkeid ja kiisa ja naeru jääb ainult juurde lisada ka ilma selle lisata laev edasi vist liiguks kuus poissi, kuus tüdrukut. Poisid on kõik paljajalu, akustes pükstes, puhtast nooruse lustist, nad nõuavad ja annavad salaja müks. On selge, nagu ükskord üks, et mõni ausalt antud müks on väärt kuid ohtlik asi. Maiuvad trükitule näen mull autor, nad on särgi väel, Ogaja obleed, kombed ja kisa ja kilkeid ja laulud ja naer. Tuules tuubine tellitakse osi täis, tosinast paadis on rohkem Veeliks. Kippa. Vanakuraditosin on elus nii laulus nii tihti midagi on liig, kuid kõige tähtsam puudub. Ta toriseb, kärgib ja rooli peab, vaatab merd ja teeb Kippari plaani. Tema rebasehabemest vaatavad punanina ja silmad kui paani. Neilt ammu pagendati Paan, test, eesti luule karge plaan ei salli säärast lurjus. Ja esimesel piidal pea aerudel paaris tõmbavad noormees ja neiu, see neiu on noormehe kindel pruut ja noormees on neiule Bei. Kuid teoses suhted, klaarid on ja väga kindlad paarid on, siis pole mingit ohtu. Kus kombed ja 100. süüdlased, et nii väheneb, üksteisest peavad Nad räägivad põrsakest ja linnastes rendite alust ja peigmehe piibust ja üha kõrgemal taeval lehvitab gaamiks kukkunud armastus, tiibu võib põrsas suureks kasvada. Ja kui veel läheb rasva ta siis ainult vaikselt ruigaks. Ja ainult nii vaeseks ja salaja palju rohkemat ütlevad pilgud. Ent väliselt tähtis on neiu vokk, peiu looda osaya silgud olla appik, less ja Palazink. Kui palju, ütleb neiu. Pilt. Ega sellest hommikas õhtune tuul vesikaarest või kirde poolt puhub ka inimlaps aimata, seda ei tea, millal saatusse sega peld juus? Ei tea, on see halb või hea, kuid saatuse juustesse veab meid siiski paadis. Kareli käratas Skipper. Sõudmine või kas mad avada laeva? Pikk pingutav tõmme, paat lendas kui kuul asja juures, seal hingega oldi. Üks tüse sõna palju vaeb, kui lapiti onlines laev ja meeskond pardale magab. Kuid juhtus siis kohutav õnnetus, leiuta umbes nii palju, kui suutis, tull murdus ja hooga lei selili paadi ninasse ilusa puu. Ja asi on maailmas jõud, kuid talle andku mõistus nõu või tõmbatrulli pooleks. Tuul merede ulgus mas suli, poiss jälle hakkasid pihta, naljad sai jaole ja kolmetu peigmehe ees kooris õnnetu, peaaegu paljaks. Ei ole ilmas säärast õnne, kus käiks üksi ringi õnnetus. Ood Tallinna kunstiinstituut, sina, kõikide vooruste Sults sajandit hiljem köik Veenused slaid, kipsist varjavad piibli, lehe oli karm professor lehe riik ja seal see häbitu antiik sai väiksed korrektuurid. Kuid pruut oli nii nagu looja, ta lõi, valgeptuugevad, siplevad jalad. Ja nii edasi. Millele päikene sooja pillavalt valgust valas, on elus tihti sedasi, et sõnad ja nii edasi on üpris olulised ja ilmaska peigmees, kui kaunis on kõik tema valitud, teevad tütrel, kes varjasid jälle ja hõõrudes nõos oma piida, poisile ütles. Lühtlasid köik ja osu käe. Kas jätad mind, võtad ookest, Rentli aita. Ent pinda poiss salaja, võttis ta käes, selle tallide vahele surus ja kohkunud silmis vaadates mitte nii palju küsis, kui nurus. Mane kiik, viik ja usukäe, kas tuled mul või ütled? Kui kutsuks rahva pulma? Vett läbistab aerupaar, mõlema rind soolast hingust, joob täiel söömul. Ja häbelik lõbusaid silmades on äratundmise ärevat rõõmu. Eks kisa ja kilkeid suur looda, laev ujub päikesest leeki valla ajal on tõsiseid lugusid juhtunud kauni mere ja taeva vahel. Katkendis jäises raamatust esitab vabariigi rahvakunstnik Hugo Laur. 14. jaanuar 958 Komsomolskaja. Siin ma seisan ja teisiti ma ei või. Neid Martin Lutheri ajaloolisi sõnu Vormsi riigipäeval kordasin ma täna hommikul Komsomolskaja valitsushoone trepil pärast seda, kui Fokin oli tänud. Täna heidetakse alla kütust, kuid ükski lennuk ei maandu. Mis teha? Siin ma seisan. Ja koht pole. Magasin suurepäraselt ras. Eelmine öö tundus kurja unenäona. Mu kaaslane kannatab endiselt, tal on tugevad peavalud, ta ei söö midagi, kui ikka temal paistab kergem olevat. Uuesti heideti alla kütusevaate ja uuesti vedasime neid kokku. Lähematel päevadel peab saabuma traktori rong, tan kuskil vastoki esimese ja Komsomolskaja vahel. On tekkinud juba kodutunne kollektiiv, noor lõbus seltsimehelik. Kauaks jäävad. Sööme ja ajame juttu. Laua otsas seisab Pavlik Sorokin, valge kittel seljas, kööginuga käes ja räägib nagu kohtukirjutaja Tšehhovi sireenis. Ta oskab hästi keeta ja toitude reklaamid on võrdne, nende maitsega. Mees, ööbia. Sarokin tõstab vasaku käe pöidla, läheb tugevaks. Mees joob. Ta teeb väsimatult reklaamijoogile, mida kutsutakse Komsomolskaja kopagoolaks. Sarokini peas keerlevad lakkamatult igasugused reaalsed ja ebareaalsed plaanid. Kuidas muuta talvitamine Komsomolskaja mugavamaks ja võimalikult vähe energiat nõudvaks. Meie teised oleme rohkem kuulajatavasas. Sarookin peab meile loengut, kuidas maailmas elada tuleb. Mina saan märkusi oma kõhnuse teisedele muu pärast. Sarookin noomib ja kasvatab. Mei kambüüsis on soe ja kodune. Ilusaimad jutud talvitamisest põhjas muidugi Sarookeani kastuda kuulima. Siin siin vaieldakse tehnika, kirjanduse elu suurte probleemide üle ja see, mis tundub juba kaugena näod tunud, kaotama oma piirjooni ja muutuma ähmaseks, saavad uuesti elavateks. Unustad, et ümberringi on lumi küll tuistav lagedes, et sadade kilomeetrite ulatuses pole ühtki hingelist, et 100 meetri kaugusel sellest kambüüsist poola lumetormis hukkuda. Et siit väljudes põletab külm raudsu peopesa, unustad sellelegi, et neil inimestel oli raske polaaröö ja näed ainult noori, terveid huumorit ja soolast sõna armastavaid, elust huvitatud inimesi, kes võtavad Antarktise lage kui oma hariliku töökohta ja räägivad suurel seal pole meie jaoks buumi. Ja öösel, kui lebad magamiskotis ja loed keskpäikesekülmas valguses Sherlock Holmsi, kui su peatsis pahiseb väike kuivadenitsiini ja sööda köetav raudahi. Kui seinte taga nõelub lõikav tuul, muutub su hinges kõik rõõmsaks ning valgeks. Ja sa mõtled tänutundega, Läheb aasta Cats ja mõnel nukralt päeval, kui töö ei edene. Kui hinges on udune ja kõle, kerkib äkki silmade ette Komsomolskaja kambüüsis oma narride, vast kartulite auravad kohvikannuga rahuliku valgusega ja nelja mehega ümber laua. Need rokini mõtlikud naeratust. Näed hiiglasliku lapsehäälega Morozovi, kelle käed on õliga läbi imbunud ja kelle jaoks see maja tundub liiga väikesena. Näed Ivanovi noort nägu ja lõpuks Sarookinit, kes seisab laua otsas, vehib noaga ja küsib, kas tal pole Iiv Montaani figuur ning koidlale vastavalt täpseta. Lühike tüse kogu meenutab pigemini Napoleoni. Ma tean, et siis pole nad enam need, mis praegu kuid ometi on nad nemad tugevad inimesed keset valget lund, kes selle õigusega, mida omab kirjaniku suhtes tema sisemine reserv, käsutavad, mitte viriseda. Sa pead. Sõna seltsimees Juhan Smuul. Kallid seltsimehed, lubage mul tänada selle õhtu organiseerijaid Tallinna linnakomitee poliittargisse maja Gorki nimelises Tallinna keskraamatukogu ja Kirjanike liitu selle õhtu eest, samuti kõiki esinejaid ja samuti kõiki teid. Kallid seltsimehed. Ma ei salga, et Lenini preemia määramine lulle jäisele raamatule tegi mind rõõmsaks, veidike uhkeks. Kuid läheb mõni mõni päev, loete läbi oma kõik tervitustelegrammid sõpradelt seltsimeestelt ja hakkab tekkima säärane tunne, mis alati peabki tekkima säärase tunnistuse puhul, see on mure ja vastutustunne. Sellepärast et see on siiski niivõrd suur tunnistus sellele väikesele raamatule ja lund tuleb tõsiselt mõelda, kuidas kirjutada edasi, et mitte ennast korrata, et anda midagi uut. Meil on kirjanikel, on olemas säärane Termin materjali vastu palun, ja tõesti me oma töös ma jäisest raamatust võib-olla ei hakka rääkima, sellest oli küllalt räägitud. Kohtame seda materjali vastupanu üha sageli ja tundub, et me läheme vanemaks ja targemaks ja meil peaks olema kirjutada kergem. Tegelikult toimub midagi, õppis vastupidist. Ma kirjutan praegu raamatut jaapani merest. Ja see raamat kannab pealkirja jaapani Meroil. Detsember käsitab ühte teaduslikku okeanograafilist ja meteoroloogiliste ekspeditsiooni jaapani merel ilmastikulaeval vaieekov, millest ma 59. aasta lõpul osa võtsid. Ja mida rohkem ma õieti sellesse küsimustes just selle nii teaduslikudesse küsimustesse süvenen, seda raskemaks läheb näiteks töötasime seal sääraste asjadega nagu meteoroloogilised raketid. Ja muidugi tehnilises ajakirjanduses on ilmunud nende täpne kirjeldus kuid ma tahaks tabada selles raketis midagi oma, midagi poeetilist. Ma tahaks anda edasi selle minu jaoks äärmiselt kurba muusika, rakett kukub, tähendab, hakkab, kui ta hakkab langema tagasi ookeani kukub 51 minutit ja lakkamatult tema raadiosaatja saadab säärast signaale. Need signaalid on äärmiselt suge, stiilselt ja, ja väga jätavad säärase nukra mulje, kõikide nende probleemidega tuleb tegeleda. Ja muidugi tahaks, tahaks ikkagi nendest inimestest, seal oli väga palju minu vanu Antarktise seltsimehi, keda ma tundsin kirjutada nii hästi kui maoscan. Muidugi nimeliselt määrati Lenini preemia mulle jäise raamatu autorid tegelikult aus olles, ma ju tean, see ei ole määratud mitte ainult mulle, vaid eelkõige sellele kollektiivile, kellega ma koos olin jääl ja ookeanidel tõesti väga tugevatele, väga-väga tarkadele ja väga julgetele inimestele, ma igatahes tuletan neid sageli ja tänuga meelde ja nähtavasti peale seda reisi ühe korraga tundub, et maailm on läinud suuremaks ja teisest küljest vaiksemaks. Kui ma sõitsin jaapani merel, oli seal kaheksa meest, kellega ma tutvusin juba Lõuna-India ookeanis ja kui ma möödunud suvel käisin teravmägedel sõitsin Mosama kapteniga, kellega ma käisin Antartises ja mullunu jäises raamatus antud ühe tunni jagu juht, kes mind sõimas mitme seinalehe toimetajaid, kolm tundi väga nii ägeda karakteriga, tütarlaps no samuti samuti kohtasin seda uuesti Põhja-Jäämeres Teravmägede lähedal ja põhiliselt tuletan just tänuga meelde oma suurepäraseid seltsimehi, lenduritest, kokkadeni, kõik nad olid ikkagi väga head inimesed ja mina muidugi kirjutasin raamatu, aga Antarktise antakse kõigile oma võimetele vastav töö. Alguses minu tööks oli veeretada bensiinivaate all laevaruumides aga pärast tume lendama hakkasid, seal on küllalt pikad-pikad, marsruudid, tuhandeid kilomeetreid. Siis ma hoidsin startimistel ja maandumistel supikatlakaant lendab ära ja seal õhus keedetakse, nii et igatahes peale raamatu on mul ka mõningad teised. See on selles suhtes ma mõtlen, et palju lubada, isegi säärasel pidulikul päeval, nagu tänane päev on, minu jaoks ei ole mõtet, iga raamat valmib omal ajal siis, kui ta valmib ja läheb lugeja kohta. Ja ma loodan, meie, meie lugeja on, on ikkagi väga haritud, väga suure intelligentsiga lugeja ja et on küllalt tark kohtunik ja seda õiglast seltsimehelik kohus, seda on vaja meile, kirjanikele kõigile. Lubage teid veel kord südamest tänada.