Kirjanike Liidu esitusel kandideerib Nõukogude Eesti preemiale Vladimir Beekman oma kahe poeemiga. Ida-Euroopa valgus on ilmunud eri raamatuna. Poeem viis minutit ilmus alles üsna hiljuti ajakirjas Looming. Katkendi Ida-Euroopa valgusest loeb Merle Karusoo. Kas sa oled näinud kuud istumas lennuki tiivaotsal? Valge kuukiir metallil osutab otsese südame poole. Sinkjas hämmus ümber, müriseb uinutavalt rahumeelselt ja videvik lainetab all. Kustutab järvesilmade helke, kustutab naeru haljas suisete metsade palgeil ning Roiutab tuhmilt läikivad tinased jõed. Aga sina ei suuda pilku pöörata hämaralt maalt. Kui oled näinud kuud istumas lennuki tiivaotsal. Seal all on Ida-Euroopa. Meri kaldas kui jõgi jõed vaiksed, kui järved, järved seismas, kui sood ja suured sood ise ja metsad ja lepavõsa kus vindub ja visise lõkke ja elektrijaamad turbarabade ääres, mis leivapäts, sina lahti lõigatud ja elektrijaamade jõgede ääres joomas, jõgede jõudu all säravat tulekeed. Teed jaaniussid, tantsivate hinnat. Linnad ja maa on juba valge, sest kõikjal on laiali tulepuru. Ja maa on alles pime sest tuled upuvad hämariku. Äsja tule silmade valgel on liikunud paigast hilised rongid ning tõusevad öised lennukid. Nad kannavad meid pikkade teede pimedusse, mis on alati teadmatuse õeks. Reisijad öises lennukis ärge sulgege ükskõikselt silmi. Siis on üksindus keset sinist tühjust veelgi suurem. Ärge sulgege silmi. Räägitakse, et sellepärast öised lennukid mõnikord sihtkohta ei saabu. Neid on kadunud kaugetel liinidel ookeanide ja mägede kohal. Ja räägitakse. Tunnistajaid ju pole, et öised liinilennukid hukkuvad hetkel, mil viimane reisija sulgeb unises ükskõiksuses, silmad. Reisijad öises lennukis, vaadake kuud istumas masina diivaatsel. Mööda valget metalli kulgeb kiirsirge rada kuu juurest Teie silmi ja südamesse. Ärge sulgege silmi ja südant. Näete, kui üksildased on alles linnade tuleparved keset kõikehõlmavat hämarat. Aastakümnete eest oli neid veelgi vähem. Leninil oli seitsmeteistkümnendal Smolmeis üks tuba ja üksainus laualamp. Mis Petrooliga käis, kui elektrit polnud. Elektrit ei olnud enamasti kogu Venemaal, kogu Ida-Euroopas ei jätkunud valgust Lenini enda jaoks. Valgus magas ning Lenin äratas ta oma laualambiga, milles põlesid vaheldumisi söeniidiga ähmane pirn ja veel Nobeli tehaste saetud petrooleum. Tuled jaaniussid pudenesid parvena laiali suurte suviste metsade ääres, suurte vaiksete jõgede veeres üle paleesse valdai ja Volhovi. Neid oli vähe, neid on nüüd rohkem. Aga ikkagi vähe. Aga tulesid sünnib kogu aeg juurde üle terve Ida-Euroopa. Nii nagu tahtis leni. Sündis valgus igipimeda maanurga jaoks. Ta pidi küündima metsakülade madala lae alla soosaarte sügisesse munagiviste linnade aguli rähma, ET loidaks hüüaks Jäärataks inimest. Nii nagu tahtis, len. Reisija töises lennukis. Ärge sulgege uniselt silmi. Võib-olla näete siis kirdes kumamas lampi, milles põlevad vaheldumisi söeniidiga ähmane pirn ja veel Nobeli tehaste saetud petrooleum. Reisijad öises lennukis Ida-Euroopa kohal nägevat mõnikord seda kui nende silmad on lahti.