Juhan Smuul on preemia kandidaatide nimekirjas oma raamatuga jaapani meri, detsember. Teose esitajaks preemiale on ajaleht Sirp ja vasar. Katkendi Jaapani merest loeb Aarne Üksküla. Suur hall merel nukrus, kujuta-näota ja silmitu, sajanditevanune ja ikka uuesti sündiv udu piimjas seinast lainete loksumist ja hallidest pilvedest pea kohal. Suur hall kõnnib vaimuna mööda piki pehmelt valgustatud laevakoridore tõuseb ja laskub järskude treppidest. Ta valib kajutit, kuhu sisse astuda. Inimesi, kelles on tema jaoks ajutiselt ruumi. Merehaiguse noorem ja kavalam vend enda võimusesse on saanud reedab end alati. Ma olen näinud selle tõve kümneid avaldumisvorme, alati erinevaid ja alati sarnaseid. Mees, keda sinust lahutab üks meeter, kahe koi vahe ja 1000 kilomeetrit nukruse kaugust. Sellist kaugust, millest ei murra läbi, ei hääl sõna, aega, rõõm, mida sa pakkuda tahaksid. See mees avab juba kümnendat korda inglise nõelaga suletud sisetasku. Sa kuuled, kuidas avanev nõel kergelt metalse naksatab ja kohe ka järgnevat heli. Selloff sahiseb külmalt ja keemiliselt vastu taskuvoodrit. Kümnendat korda avatakse korralik hall, veekindel pakike ja kümnendat korda rivistuvad hallil vooditekil viis fotod. Kümnendat korda võetakse neist viiest üks tavaliselt Nebyneljalise ja pruunisilmse tüdruku pilt. Vaadatakse seda kord ligidalt, kord kaugemalt loetakse tagaküljele kirjutatud, kulunud ja igavesi sõnu. Uuesti kähis, sellofon uuesti naksata, nõel. Ja 25 aastane tulevane geograafiateaduste kandidaat ohkab, nagu ohkavad öisel küla vahel hobused. Merenukrus. Heeringatraaler murrab vaevaga ja kiirust kaotades läbi 10 pallise tormi. Mustab pilvine ülegi, uttav taevas laskub mastideni, mastid tõusevad taevani. Madrus selja taga raske roolivaht tuigu Baieris kinni, hoidis ahtrist vööri ta rautatud kontsad mürtsuvat trepil. Ta jõuab publikusse ja komistab põrandal, vedelevatele, sõbra meresaabastele. Mitte milleski süüdi olevad saapad saavad mitu jalahoopi. Halbu vaikus. Meremehe silmavalged tõmbuvad punakaks, vasak käsi haarab pluus ees riidest, mille taga ta sõber magab. Ja parem heeringalõhnaline rusikas ligineb magaja näole kiisa sõim, kurradi saapad, seapesa ütlen, kuhu see üles. Ma koristan laualt terava laiateralise heeringa rappimise noa. Eilsed ja homsed sõbrad, vanad koolivennad, noored ja korralikud poisid on mõlemad hüppevalmis nagu ilvesed. Nad tahaksid meelsasti vastastikku näolissegi. Rasked sõnad, üks üle kohtusin, kui teine täidavad, õõtsuvad publiku. Ja niisama äkki nagu tüli algas, tuleb reaktsioon. See, kes komistas saabastele, ütleb normaalse häälega. Närvid on. Ta nimetab kehaosa, kus ta vähe närve olnud. Kuidas tõesti, kaheksateistkümneaastaste närvid, minge ikka. Merenukrus. Üht kihutab suur hall kiirmarsile mööda koridore ja annab inimese sammudele metronoomi löökide täpsed intervallid on vajavaid läbi ukse neid samme kuulata ja juba sa tead, mitte küll seda, kes seal käib, küll aga seda, kes on nähtamatu käia kannul. Teine mõõdab, sadasid kordi oma kajuti neljasammulist pikkust uksest kuni illuminaatori aluse lauakeseni. Isegi tugeva tormi korral ei lööda ennast kordagi ära. Järskude pööretega askeldab ta mõtete lõnga üks, kaks, kolm, neli ukseni üks, kaks, kolm, neli illuminaatoril. Kolmas joonistab paberile näiliselt seosetu kujust Kolmnurk, Krumm, kalasaba silm pikkade ripsmete Varp kardinatega ja uuesti kolmnurk uuest rong. Neljas istub mõne minuti täiesti liikumatult ja siis röövata bäkki ilma mingi hääleseadet ta midagi lõbus rõvedalt. Viies on reelingu külge tinutatud ja vahib halli merd nii kaua, kuni see mere nagu muutub. Need on kõik merenukruse erinevad vormid. Ega sellisel juhul hakkab inimene peale vastu kas liigu või joonistab ükskõik mõttetult või murrab hämarusest välja lõbusa müüriga. Pooleks tunniks sattus igapäevases sagedasti korduvas kaardimängus suure halliga viimase kätte trumpäss. Ja mõned väikesed trumbid libud. Aga ässa majasime alla väikesi trump põleme suurematega, nüüd oleme olukorra peremehed ja näitame suurele hallile traalse sest ainult masinad ei igatse ega tunnen nukrust. Aga laev igatseb oma sadama järele. Ja noore linnu viib toodsama igatsus lapimaalt tundmatutele, tema aju ja tiibade jaoks lausa kosmiliselt kaugetele talvitumispaikadele. Ja kui meil kunagi olidki lõpused hiljem kahepaikseks jäädes mõne mõned, on selleks jäänudki. Kopsud saime. Siis on mälestusmees sünnikohast ookeanist niivõrd kustunud aastamiljonite kauguse vilasse. Et me igatseme taga oma head maad ja anname suurele hallile vahetevahel trumpässa. Mere nukrus on minu vana tuttav ja vaenlane. Ja kui ma nüüd meenutan oma fuajeekovi kajutit, siis tundub, nagu seisaks ta mu selja tagataks, tungida ajju ja haarata mu käed. Meie vanad sõdurid oleme harjunud igasuguste sängidega muldonnide, laudsete või latt naridega kaevikupõhjaga, hangedega, emakese maa lohkudega. Ellingu laevas magasin kaks kuud kitsukeses pingil, mis oli minu arust 20 sentimeetrit lühem. Hommikuti ärgates kohutas mind sageli üks ja sama nägemus kapteni koiku päikeses, kuhu täisnurga all lõpes minu pingikene lebasid kapteni habemiku pea kõrval valgel padjal kaks kahtlast kapp ja need olid mu jalad. Hiljem harjusin magama kerra tõmbunud. Kravitz Tantženko kirjutab oma mälestustes, et kui sündis Saliaapin, oli jumal, heas tujus. Aga kurki sündimise ajal oli vihane Peeter purile. Või siis, kui sündis see mees, kes konstrueeris vaieekovi koikud. Vihastas jumal nähtavasti mingi Odessa või Murmanski madruse peale, kes jultunult ta taevast väärikust solvas. Jumal otsustas kätte maksta neile, kes merel on, sest nii ainult nii võis tekkida nende sängi tee. Esimesel pilgul on koiku nagu koib quica vajalik pikkus, vajalik laius, algaks lahtitõmmatavad sahtlid päikeses, lamp lugemiseks. Kuid proovige seal magada siis, kui parajasti köetakse. Kuum küttetoru hõõgub päikeses läheb läbi kui seinapoolse serva alt ja lõpeb jalutsis. Su pea hõõgub tallad punetavad kuumusest. Vasakul käel ja küljel on kuumaga parem, külmetab pööradenud, kõht satub troopikas, aga selg tulnud, tunneb eestima sügise jahedust või vastupidi. Möödunud sajandil olid üksikutes Saaremaa patriarh haalsetest taludes nii suured ja raskesti köetavad leivaahjud. Et tagumised leivad olid väljavõtmisel külmunud ja eesmised suupoolsed kõrbenud. Selles koikum kütmise ennenägematut konstruktsioonis on sealt midagi üle võetud. Ja kui üldse rääkida vaieekovi konstruktsiooni puudustest, siis tean ainult kahte liiga väikesed mageda veepaagid ja peade ohtlikule kuumendamine mitte seesmist, vaid sanitaartehniliste vahenditega. Ja ka minu kajutiuks polnud suurele hallile suletud. Ning 25. novembril ilmusid päevikusse järgmised read. Mere nukrus. Mis õieti on pilv päikese ees? Kas see öised mõtted, ka see surma läheduse tunne, aga see küsimus, miks ma õieti elan laevas, mis seisab mitmendat päeva reidile kavatsegi veel väljuda? Kas see? Teadmine, et ma tean, ma ei pääses selle nukruse käest mitte kuhugi. Vahetevahel on ta minust tugeva. Ta hallid silmad on müüja silmad. Kuid aasta võib-olla kahe pärast tulevad nad uuesti esialgu unenägudes, siis tungivad päisesse päeva. Ja tuleb jälle minna.