Esimese raamatu ilmumine, see on suur ja oodatud sündmus. Palju muret ja hoolt, ootusärevust ja rõõmu autorile siirast suurt huvi lugejale. Sest kuigi perioodika kaudu on autor juba tuntud ühiste kaante vahele koondatud loomingust, saab siiski hoopis terviklikuma mulje. Sünniaeg vastusid meie lugejaid, viis noort luuletajat oma isikkogudega. Ta ei unista valgem Armorina Barnassi ehase ehitud harjal ega sõrmitseb iseendast heldinud lüürat. Tema ette igaviku luulealtarile. Mai istuta salmi, papp, püürust, lopsakate uudide õhkõrnaks, mürdiks. Hiiglasliku vihikulehena veel avastamata avastuste, tühjuse, valget värvi on lumi ta jalge all. Ja ta sammule mõõtmatust kallab taeva lahti pöörates sinikaanelt keskpäeva päikesekiirituslamp. Silmapiiri sinised silmad ja silikaat, blondid kiharad. Raamuvad ulja värvi mütsi all tarkuseks nagu aja enese nägu. Mapis lõunatundi pidavad valemid, ruttab ta koplit rammilt keskväljaku poole, et kusagil undavast tsehhis freesida. Mõtteis kibelevad suure füüsika võidetud kild detailiks tulevikumootorile. Kadakaviljakalt põhjaranniku paelt läbib tellis pruunide korstnas sigarette pahvangu ületele antellitatud kootikatuste horisondi kaikuvasse kalja lõikab vabavärsi trompetisoolo. Karge kõlalise pühenduse. Luulesõbrad tundsid ära Arnis iija luuletuse muusa, mis ilmus tema värsivihikust trompetisoolo. Aga kui 1958. aasta suvel ilmus Nooruses luuletus päev naerab, mille allkirjaks oli Arvi siig, siis oli see nimi tuttav ainult sädeme lugejatele. Teised kohtusid temaga esmakordselt. Kuid sellest peale muutusid need kohtumised üsna sagedaseks ja mitte ainult nooruses, vaid teisteski ajakirjades ja ajalehtedes, seejärel ka loomingus. Püüa närvisi jaga jutule saada endast ta ei armasta rääkida. Ei olevatki midagi lisada sellele, mis on ära trükitud luuletuskogu ees. Elu on alles ees ja küllap suuremat teod veel tegemata. Sündinud 1938. aastal suurema ja oma elust koolis käinud viimased aastad peab rahutut ajakirjaniku ametit, lööb kaasa Noorte Autorite koondise töös ja muidugi kirjutab luuletusi. Millal valmisid esimesed värsid. Koolipõlves kirjutatutest ei maksvat kõneldagi. Esimesed arvestatavad luuletused ilmusid ikka alles siis, kui autor oli juba pähe pannud üliõpilasmütsi. Ja nüüd on neist saanud juba terve kogu avaluuletusest loene. Igal sõnal on tõusmiseks tiivad lennuks kaugete merede taha. Las nad südamest südamesse viivad kõike seda, mis ütelda tahad. Ja ütelda, on palju. Sõnagi luuletaja eest räägivad kõnekalt tema värsid. Siin on poliitilisi pilte loodusest ja inimestest. Hüvastijätt lapsepõlvega ja rõõm tüüka stardipäevast. Kirevaid lehtedes sumades. Hommikust saadik tuul lehti nüüd pillutab tusasel tujul ja mõrudel meelel poriseid, raduda nendega, sillutab kohevat katet, teeb igale teele. Kirevaid lehtedes sumades sääriku kederluust saati lähevad sõdurid, punased tõmbavad postidel traati. Lagedais latvades käriseb sajule vettinud pilvi üksikul haaval. Raul väriseb punaseks nutetud silmi. Varsti kui tulevad mihklikuu sadudes õhtud, nii pilkasid metsade takka teekäijad. Rõõmsana kutsuvad kodude heledad heledad aknad. Kui pikk neis lapsennose põllutee hulk aega kulus männikul minna näis sellest otsatuna pikem veel maantee, mis sõitis metsa tagant linna. Sa kõndisid ning ikka näis, et käia jääb üha pikem, lõppematu tee. Ei paistnud siis, et kaugel eespool käia just oleks olnud väga vanamees. Ei märganudki, kui enam sinu ees ei kõndinud kedagi ning üksinda seisid. Ja tagapool selsamal põlluteel ju üsna sinu moodi astus teisi. Ning alles kuuldes väikse lapse nuttu sai selgeks sulle, et just pikal teel aeg lühikeseks kulub, imeruttu et lahkunud on koha sulle andnud. Nüüd oled ise esimene mees ja põlvkond uus, käib juba sinu kannul. Üle kollase liiva. Lapsepõlvesõbrale. Üle kollase liivavalgetes mütsides jooksid sinised lained. Üle kollase liiva, sibasid sinugi pruunid päkad. Nüüd sa tead, et kollasest liivast tehakse valgeid kive valgetest kividest ise laod koduseid linnu. Üle kollase liiva jooksid sa ikka üle kollase liiva. Jooksevad sinisedlained. Meie üliõpilased oskavad sulepea asemel käes hoida kellut või kombaini rooliehitused, uudismaa, avarused ja kodused kolhoosipõllud on leidnud oma koha Arvici jaluleski. Septembri hommik pedagoogilises Instituudis. Täna ei ole siin rosinat tavalist riietehoiuuste sabasid liig vara tulnuid või sisse, kes magasid. Nadid kõik tühjad ja uksidki avali nurkades igavust, tunnevad peeglid ainsatki pilku ei heida neil keegi. Täna ei ole siin ühelgi soengul kirss pruuni mütsi. Plaat oli väärikust. Üleski ruumis, ei ühtegi loengut. Koridor tulvil on sonidest säärikuist, seljakott seljas ja kaenlas paika uhkem ja mehisem tudeng Vufaikas. Tulime Kundast veel pihkudes, armid ootavad väljad, töökäsi tarvis. Sõnadest mehi ja härgasid sarvist. Sõidame välja. Musirull, miks nõnda mossis? Maha jääb mammi ja pannitäiskooki peoõhtuluuke pooleli Sossis. Kohvrisse kõpskingad jalga kalossid. Seitse pika päeva ja seitse pikka ööd. Rätikuid lehvib, sõidavad effid, adjöö, äi, kodumaa, nüüd kutsub meid. Arvi Siig oskab näha poeesiat meie igapäevases elus kõige tavalisemate töödes, olgu see siis saeveskis või kruusaaugus põldudel või tellingutel raudtee, vahi või kingsepa Aneti juures. Tuhanded jalatsust mööduvat päevas. Kuhu ja kust mine kõiki neid ja kõigil on sihid, on rõõmud ja vaevalt igaüks eluteel sammusid, seab. Tulevad meister, näe, Kons põrus lahti, rupsik mul kusagil kadunud Altmeister, kas kähku saab? Pole mahti täna veel palju pead käimase tald. Kõpsutad kinni ja tulevad teised. Palju, kui palju neid läbi käib käest. Nii käivad homme, kuid täna ja eile koidikust, kuni on loojunud päev. Istud jakk, õpitsed, töö paistab väike. Vahelda sulle ka rõõmu ei tee. Aga kui palju jääks käimata käiti, kui poleks sind meie kõikide teel. Inimene on kesksel kohal luuletaja värssides. Iga uue inimese sünd on rõõmustav ja suur sündmus sest inimene suudad kõike. Ta võib alistada mäed ja mered ning kosmosegi. Vaikselt veeresid pilvelained taevarannal, kuu ankrusse jäi. Lama palatis noor naine Õnne väsinud silmad täis. Ööd tühjadel tänavail astub keegi veel sinu õnnest, ei tea. Nagu imedemaale lastul. Süda endale rõõmu ei pea. Sellest tuulele rõkkaksid kõrva nii, et pilvedes värataks kuu. Või siis sosistatakse, lapselik õrnalt lehid kõrvu, et kigitaks puul. Tahaks lihtsalt, et inimsilmad läbi unise jaheda öö kodulinnas ja terves maailmas sinu rõõmudest särama. Eks. Sellest hetkest on elu, kui imiellus hinges on päiksena soe. Öine paladki pole Pimi. Kui sa kirjutad sündis poeg. Gagaariniti. Põlislaanes keset kuu sinas kuuski, kui stardivalmis rakette seisid kord sina, inimmõistus, ristsõnamõistatus tähise laotuse all. Tõmmu ööd nõul sirasid heasüdamlikud tedretähed. Aga ometigi muigas ta, lugedes kuusirp, see silmaga. Sinu mõtet temale käike. Sinus oli alateadlik igatsus mis heites seljast maise kuue käed püksitaskus läks jalutama kesköisele linnuteele sest juba lapsena sirutasin sa päikese poole oma väikese käe ja jonnisid, kui ema teda sulle mängida ei andnud. Sealt tõid sa oma argipäevadesse elu deviisi üles tähtede poole ja raiusid sihi suurimasse, kõikidest laantest tundmatusse. Sul oli kaks kätt. Sul olid kirves ja kirka. Sul oli rahutu süda ning ikka ja alati kaugusse vaatavad silmad. Kõik oma teed ehitasid sa silmapiiride sihis sinna, kus mõistmatult sinine taevas sinu jalge end laotas. Mööda neid magistraale kihutasid kummide vidinal uute mõtete läikivad limusiinid, mürisesid tegude last, rasked rongid. Kuni sina inimmõistus, raiusid raketti suruõhuhaamriga läbi kosmose pilkase kalju seina. Suurima kõikidest teedest. Seal, Universumi Parzegsetes kaugustes ootab meid kõik, millel praegu ei ole veel nime. Aga teel tähtede poole on juba nimi. Tee uute maailmade poole on valla, see on ka kaarini tee. Mis on luuletajal tulevikus plaanis? Ka sellest ei taha esialgu suurt rääkida. Helsingis toimunud kaheksas ülemaailmne noorsoofestival andis materjali luuletsükli jaoks. Üht-teist on veel käsil. Hoopis jutukamaks muutub aga Arvi siig siis kui kõne alla tulevad luuleprobleemid. Neid on ju meie kirjandushuviliste hulgas lahatud seda ja teistpidi avaldatud mitmesuguseid arvamusi. Mida teie, seltsimees, siit teate, meie kirjanduselu olulisemateks probleemideks? No tundub, et kõige olulisemaks probleemiks tuleks lugeda näiteks küsimust tähtpäeva luulest. Samuti tuleks võib-olla mõtteid vaheta intellektuaalse luule üle. Siis muidugi on viimasel ajal hakanud hakanud nii silmatorkav, aga veel nõndanimetatud sahtliluuleküsimus. Jaa muidugi, võib-olla tuleks rääkida ka veel pisut vabavärsis. Kuidas teie isiklikult suhtute vabavärsikasvatamisse? No mina isiklikult arvan, et vabavärss kui vorm kahtlemata ennast õigustab. Kuid isiklik arvamus siinjuures on selline, et vabavärss kui vorm peab olema omal kohal ja vabavärssi võib kasutada tõesti ainult siis, kui ei saa üheski teises ei klassikalises ega tavalises vormis ei saa väljendada seda, mida sa tahad lugejatele edasi öelda. Te mainisite tähtpäeva luulet. Aga mida te selle all mõistate? Nimelt? Tähtpäeva luule all tuleb mõista kahte tähtpäeva luulet nimelt tahtva luulet, tema põhitähenduses ja tahtva luulet, mis meie kirjanduskriitik kaudu on saanud sellise halvamaigulisi kõla ühesõnaga sisutu luule, mis on tõesti kirjutatud ainult ühe kindla tähtpäeva konstateerimiseks ja mis omab küll kõlavaid sõnu ja võib-olla näiliselt on väga ilusa sillaga, tegelikult ta lugejat ei rikasta. Ja milles on siis tähtpäeva luuleprobleem? Tähtava luuleprobleem ongi selles, et tähtpäeva luuletusi kirjutatakse võrdlemisi kergekäeliselt ja midagi uut ei sisult ega vormilt nad ei paku. Ja muidugi siin on suur süüga toimetustel, kes ei taha lahti saada sellisest rutiinist sellisest harjumusest ja vajavad lihtsalt selliseid trafaretseid teatavaid luuletusi. Tihtipeale nad käsitlevad lihtsalt selliseid asju, isegi seda head kõike, millest rahvas ise on juba möödunud ja püüab hoopis hoopis suurema ja parema poole. Ja paratamatult see jätab inimese külmaks. Aga kuidas seda mõista, kas tähtpäeva luule on siis oma aja tõepoolest ära elanud või on tal ikkagi oma tulevik, tuleb tähtpäeva luulet ennast muuta? Tähtava luurajad on kahtlemata tulevik ja see tulevik on, on võrdlemisi suur. Jutt sellest, et tähtva luulet ei ole meile vaja, nagu tihti on räägitud, ei õigusta ennast millegiga. Küsimus on nähtavasti jah, ainult selles, et tuleb tähtuva luule viia teiste luuleliikide tasemele ja ühesõnaga ka sinna on vaja head uut vormi, häid uusi ütlemisi, häid uusi sõnu ja eelkõige muidugi sisu, konkreetset sisu, ütleme seda tänast päeva just tund-tunnilt ja tähtava luulet. Nähtavasti tuleb just neil noortel pojettidel hakata kirjutama üha üha rohkem üha paremini, sest tähtava luulet loevad isegi need inimesed, kes võib-olla tavaliselt luuletaja hinda lihtsalt sattudes pidupäeva selle ajalehele, nad loevad selle läbi ja selle kahtlemata saab juba lugejate hulgas populariseerida luulet üldse. Näib, et meie luulearengus on tugev kallak intellektuaalsuse poole. Võib-olla peaks ka tähtpäeva luule rohkem omandama intellektuaalse joon luule jooni. No kahtlemata intellektuaalne luule on sajandi kajastu luule, ühesõnaga meie elu luule ja tendents intellektuaalse poole luules tundub olevat igatepidi õigustatud. Muidugi tähtava luule peab ka püüdma sinnapoole kuid intellektuaalse luulega kaasneb oma probleem. Ja nimelt tundub väga paljudel juhtudel nii meie keskmiste poeetide, mõtlen vanuselt keskmiste ja ka noorte poeetide osas, et tihtipeale intellektuaalne luule on liialt ennast lahti rebinud rahva arusaamadest ja tavadest. Ühesõnaga, poeet seisab pilvedel ja püüab sealt intellektuaalse kastekannuga kasta noort männikud. Rahvast tuleks kuidagi järk-järgult hakata tõmbama kaasa lugejat üha suurema intellektuaalse annusega. Kuni inimene saavutab tõesti taseme, kus ta hakkab mõistma ega poeeti. Aga juhul, kui nüüd luuletaja on kirjutanud oma teose ja ja ise arvab, et see luuletus on laiade hulkade jaoks liiga Arusaamatu, võib-olla liiga intellektuaalne. Kas peab siis luuletaja selle ikkagi avaldama või täitma laua laekasse? Laulatuse kirjutamist ei tohiks üldse esineda meie poeetide hulgas, sest ei saa teha sellist kategooriat luules, nagu seda on nõndanimetatud sahtliluule sahtlis võivad olla sellised riimid, kujundid, visandid, head ütlemised, kogu see toormaterjal, millest saab hea luuletuse kirjutada, aga kirjutada valmis luuletus kitsale ringkonnale ainult sõpradele või siis lihtsalt selleks, et dolla hoiduda sahtlis ja võib-olla iseenda enda rõõmuks vaadata selle poole mingil juhul ei tohi püüda. Luuletus peab olema ikkagi massiline ja ükskõik millest meie luuletuses ei räägi, missuguseid teemasid me seal lahkamiseks ei võta. Luuletus peab olema rahva jaoks kirjutatud. Võib-olla loeksite meile nüüd mõned oma uuemad luuletused mis veel ei ole kogusega perioodikas jõudnud lugejateni. See on katsepolitiseerida filmi. Ma vaatasin ühte filmi Jack Rajamäe viimasele rannale, mis oli pühendatud tuumasõjale ning püüdsin seda värssidesse panna. See viimne linn. Veel tõuseb päike valget Kaavelaikset, pool nägu, tuumaplahvatustest kõrbenud keskviimse mandri tuhahalli kõrbe. See viimne linn on kohutavalt vaikne. Peatänav klaasistunud silmil lai, jääb päikse poole, põlvitama Lippjogurti kosmosesse, ahastavalt raiub veel SOSi hulluteletaip. Veel viimne inimene, selles linnas kõnnib kus keegi iialgi ei ütle enam homme kord kartsid, kividkisin aatompomme. Nüüd viimne linn on hullumeelselt, õnnis. On igaveseks rahu, kuuel mandril. Ei ole monumente, hukkusid idee. Saabuv iial sinises skafandris. Mees, kelle juurde maailm otsis teid. Veel tõuseb päike keset pilvelaike maailma mõistust, valgustab ta kõrgelt keskviimse mandri tuhahalli kõrbe. See viimne linn on hoiatavalt vaikne. Siin on üks luuletus, toome veerul. See on kirjutatud õpingute ajal Tartus ja pühendatud ka mõnes mõttes ülikoolile, mõnes mõttes Tartu linnale. Toome veerel, aastatest aastasse, päevadontatel mõtteile, puudu neist jääb sellest, mis elus jäi mõistmatuks, mõtleb pronkstoolil pronksist pääl. Ammugi tuuleta juustes ei tuula, kuuldavad sõnad, vis sark, hääletuid, mõtteid, vaikides kuulab tudeng ja toomemäe park. Tulevad rajad, kõik ausamba juurde lähevad siit kõik teed mingisse mõistmisse nimetult suurde mõtte, sul juhivad need sügises hambus, kui haljendus, vanu tudeng, noor seisma siin jääb silmis nii, sinetab teadmistejanu saaks, annaks paargi tal käe, ütleks sa õppi ja tuubi ja armu, kahtle ja eksi. Mu elus on karmus ja elusantarm, sark on ja pronksist Too. Kui sul on raske, siis toogu sind siia, Toomemäe jalutuskäik. Väärilt on alati kaaslasel viia miskit, mis vajaka jäi. Viimasel kevadel ausamba juurde tudengivõidu rõõmdu väärile ütleks. Ja sa juurded arstiga kokku ju mõistetud tarkuse eilse ja homse kõige eest, mida ta teab, peseb ta, nagu on meedikuid kombeks vääril šampaaniaga pead läheb ja kuulsusest vaevalt ta mõtleb. Elus on tähtsamat ees. Läheb ja võib-olla elus ei lõppe lõppema, määratud tee läheb ta päevad on aastateks tõttel väheks, nii väheks neist jää järgi tal vaatab ja pronksmõtteid mõtleb. Pestud peaga.