Esimesel hetkel tundub, et sõbrast rääkida on hästi kerge. Tunnetada aastaid koos oled käinud loengutel koos oled lugenud, luuletusi koos oled istunud ja astunud. Siis aga ilmub noorte autorite kassett, millest sa, sõbral on tema esimene värsivihik, ankruhi vaja. Ja sind palutakse. Rääkige Paul-Eerik Rummo, st temast kui inimesest ja temast kui noorest autorist ja üldse Paul Eerikust. Otsekohe lahutab Paul-Eeriku kaheks tema kui inimene ja tema kui luuletaja ning hakkad rääkima. Ja äkki osutub see, mis esimesel hetkel paistis hästi kerge, ootamatult raskeks. Millest rääkida? Et Paul-Eerik Rummo on sündinud 1942. aastal kirjaniku perekonnas, et 1957. 58., sest tal hakkasid ilmuma tema esimesed värsid. Et lõpetas keskkooli ja õpib nüüd Tartu riiklikus ülikoolis eesti filoloogia neljandal kursusel etlev pingega kaasa. Kõigele uuele. Esineb meelsasti luuleõhtutel, on hinnatud seltsimees kursusel ning südamlik ja vaimukas sõber sõpradele. Või sellest, et Paul-Eerikule on tumedad juuksed ja suured ilmekad. Silmad. Tuleb meelde kohtumine tänaval, kus noormees läheb pika sammuga. Asfalt on niiske ja must ja läigib nagu puhas tahvel, millele keegi kirjutab esimesed valged read. Nüüd on nendest ridadest saanud raamat Paul-Eerik Rummo esimene värsivihik. Ankruhivaja autorist on aga saanud noor luuletaja, kellelt on päris huvitav ühtteist pärida. Isegi kui juba üht-teist enne tead. Kui alustad seda nüüd päris algusest, siis peab vist küll küsima, kuhu ulatuvad Paul-Eerik Rummo. Luule nii narmasjuured. No näed, narmasjuured ulatuvad päris varasesse lapsepõlve, nagu ma mäletan. Asi on muidugi perekondlikust miljöös ja ka selles, et ma ei tea, kas või sellist näidet et ma õppisin kirjutama enne kirjutusmasinal, kui tegema käsitsi trükitähti. Scani perekondlikku mõju nähtavasti. Ja siis oma esimesed teosed nii-öelda ei kirjutanud mitte luulevormis vist vaid selliste väikeste poole masinakirja lehekülje pikkuste kuulde mängudena, mida siis kodus üksteise võidu seal õdedega mängisime. Pannes tikutopsi vibrofoniks, ei kujutaks ette, et see läheb nüüd eetrisse. Kas nendest kuuldemängudest midagi on säilinud ka veel? Ja nad on mul kõik kodus masinal olemas. Ja kas nendest midagi hiljem ei ole jõudnud nii küpsemasse loomingusse einestada midagi juurde? Kui lapsepõlvest rääkida, siis psühholoogid armastavad ikka toonitada, et inimesele tema esimesed noorpõlve muljed ja esimene koolipäev, esimene armastus ja nii edasi. Ühesõnaga et niisugused pöördelised ja tugevad elamused inimese elust jäävad talle ikka väga kauaks meelde. Kas sa mäletad oma esimest värssi või värsirida, mis võib-olla trükivalgust ei näinudki, aga mis ikkagi nii tugev oli, nõudis juba tinti ja paberit. Ma ei tea, ma tahan, ma ei mäleta, millal ma selle kirjutasin, aga tagantjärele igasuguste vanade paberite seast tuhnides olen ma siis oma varasemaid luuletusi leidnud ja püüdnud nad siis enam-vähem ka ära paigutada. Aastate peale, et millal ma võisin kirjutada, sest mitte kõigil ei olnud kuupäeva juures. Ja siis üks võis olla nii umbes siis kuueaastaselt kirjutatud luuletus, kus oli jutt maipühadest ja tol ajal väga päevakorras olevast Tallinna linna taastamisest. Siis sellest muidugi midagi ei teadnud ja sellepärast oli seal seda taastamist kirjeldades mõningaid kummalisi vigu sisse tehtud nagu naelu sisse taguma asemel oli öeldud, et naelu toppima ja muud taolist aga siiski nähtavasti mingi elamusest taastamise vaatamisestki oli mul jäänud, sest muidu ma kirjutama hakkasin. Kui palju aega läks mööda siis kui sa jõudsid oma esimese trükitud luuletuseni? No seda oleks ikka üsna kaua, kui ma hakkasin võib-olla kirjutama kogunisti enne kooliminekut siis esimest korda ära trükiti. Esimene kord läksin trükkimiseks pakkuma, see oli kuskil nii algkooli lõpuklassides, kuuendas klassis või nii umbes sädemes. Siis Pioneeris ilmus ka sellel ajal ikka midagi. Aga siis nii päris tõsisemalt suuremas ajalehes olles sirbis ja vasaras ilmus, kui ma olin kümnendas klassis pärast õppima hakanud soli septembrinumbris. Nojah, enne pidi tõenäoliselt iga luuletus siis läbi tegema mingisuguse kriitika ja pidi saama teatud hinnangu osaliseks ka kindlasti kuulajate poolt juba varem. Nojah, seda nüüd oli küll õnneks muidugi palju kasu toonud. Eriti avalduse kriitika selles, et vaatamata sellele, et sisalejad meeldis muidugi ka ajaviiteks vahel luuletan, ei pilguta mind eriti üldse tagant juurde, selleks, et ma läheksin kuhugi trükipaku, midagi see ühesõnaga kohtas ära, nähtavasti kuni mees mingisuguselegi tasemele jõudsin, alles siis hakkas ütlema, et võiks ka sellise asjaga proovi teha, nii et selline. Takk pedagoogiline suhtlemine on meil siis päris algusest peale saatnud. Tavaliselt eelneb veel niisugune küpsemisperiood koolis näiteks kirjandusringis. Koolikirjandusring ausalt öeldes ei olnud suurem asi mehe koolis sellise reaalse lainetekallakuga kool oli. Ja siis kirjanduslind ei saanud kuigi hästi jalgu Alder põhimõttelise asemel tehtud ekskursioonide kaskylasse kohtadesse. Ka muidu seal midagi tehtud viimases klassides siiski teiste poistega seal otsime aeg-ajalt kokku ja alustasime luuletusi omavahel, aga see oli nagu väljaspool kooli rohkem. Ankru Hi võete kaane pöördel on mainitud sinu tegevust Noorte Autorite koondisest välja noorte reporterite klubis noorte hääle juures. Noorte reporterite klubi oli üks väga lõbus üritus, sinna tuli kokku peetilist koolidest, inka, töölisnoorte hulgast Tallinna pealt noori inimesi, kes siis õppisid natukene ajakirjaniku töö põhialuseid ja siis õppisid kirjutama sele seal Knope, jah, pärast antakse rohkem sel portreid ja olukirjeldus hakati siia. Et teatud kirjanduslik kogemus sellest ikka jäi ikka veidikese, jah, sa ikka õpitud inimesi vaatama ka nii ajakirjaniku Pisuga sealt ringisto mitmest inimesest. Nüüd päris ajakirjanik. See on, kui niimoodi oli omandatud juba teatud oskus elus ja sündmustest sügavamale näha, siis läks vist küll veel mõni aeg, enne kui tuli teine tähtis oskus nähtut luules edasi anda. Ja seda kahtlemata teine oskus. Kunstniku jaoks on nagu isegi tähtsam kui esimene, sellepärast kunstnik inimene, kes oskab edasi anda seda, mida kõik teised isegi teavad, aga ei oska seda väljendada. Sellepärast on kasulik kindlasti ka siis, kui pääse, oskus käes, on harjutada ja kirjutada. Et tööde seal looduse vahtlusega, inimeste vaatluse või mõtiskluste väljendamiseks nemas loeksin ette kahe oma väikese etüüdi. Mida te teete seal, jõeäärsed, pajud, juuksed ja jalad vees. Peseme ennast veega, mis voolab, ülene varvaste issand kui naljakas, just nagu hiir. Kuid pole ju plikad, vaid kordsuse pisedad, teadlikud memmed, kilukarva juustega. Vahid, kui vastu hakkab, eks kebi minema, pirtsakas poisskass. Läks enne kaua aega, kui sa leidsid oma luulelaadi, mida nüüd juba nagu eristatakse teiste noorte autorite juurest või oli see Coheni tabatud intuitiivselt Vaevalt, et ta mul praegugi nii eriti leitud on. No eks ma arvan, et kui mingisugune selline laad on juba liiga käe sees, kui sa tunned, et sul selles mingites teatud maneeris on juba väga kerge kirjutada, et sa võid kirjutuses, mis sa ise vähegi tahad, istud lauale, kirjutad, siis on targem hakata ruttu otsima endale mingisugust teist laadi hakata välja töötama. Sellepärast et muidu No praegu sa sinul luule juures küll niisugusest tüdimust veel rääkida, sest asi on liiga värske. Nojah, see maneeri ole kindlasti nähtus, siis veel õnneks veel väga kääses. Aga nüüd, kui kassett on ilmunud ja ankruhivad on väljas, kas nüüd sa ei ole pärast seda enam leidnud, et tase on juba tõusnud ja et sa võib-olla oled juba hakanud valima midagi uut? Uut sellist laadi või jah, ei tea ma aeg-ajalt olen ikka püüdnud kuidagi vormi vaheldust teha, et kui pagassist ära tüdined, siis teha midagi klassikalist ranget, sundida ennast kirjutama. Kas liimide otsimise mõtteski ja nõndamoodi küll. Aga siis millest kirjutada, sellest naljakast kunagi puudu ei tule, sest ma arvan, Kletiga, iga aine iga asi, mis maailmas üldse on, sobiks luuletusaineks ja siin. Paratamatult tuleb siiski öelda, et selle koha pealt on, kus siis vorm tähtsam kui sisuliselt sisulise kõlvate kahtlemata iga asi, aga just vaatenurk sellele asjale, mida sa kujutama hakkad, see, mismoodi sa kujutad, see siis ikkagi tingib selle, kas luuletus või mis tahes muu kussideos pakub huvi või mitte lõpuks kirjutavast teemast ja väga vaatenurga all. Ja ometi see kõik isemoodi luuletused ehk seesama temal. Kui nüüd sinust endast juttu lõpetada, siis mulle tuli meelde see luuletus Joosep autoportree kus on väga nii tabavalt võetud otsimine kokku. Jah, see on see uuem luuletus siis Joosep autoportree. Siin ma siis olen nalja pärast kõrvutanud ennast piibli legendides ette tuleva Joosepi nimelise noormehega. Olen nagu Joosep teiste meeste seas, korresseedest soosit, kriitikastki, Tiidet. Muretult võin käia, huuled naerul, taas seljas isalt saadud kenad kirjud riided. Olen nagu Joosep, ainult see on hea, et vennad pole kadedad ega karga harja. Oled nagu Joosep vaevasid, ei tea. Rõõmsal meelel, valvan oma utekarja. Olen nagu Joosep unelmates meel lusti, puielatvu lepalinnumune. Lihtsameelne Joosep, aga ükskord veel mõistata ära vaarao hullu une. Kui nüüd loetakse veel asi juba läks siis teine luuletus, mis õieti nagu luulet iseloomustaks, kui ma õieti mäletan, on vist ajast aega. Jah, siin ma olen katsunud veidikese oma mingit esteetilist programmi väljendada seal klassis kasutades stiliseeritud regivärssi, mida üldse minu meelest peaks palju rohkem eesti luuletajad kasutama. Lasul kassetid olid ka mõned asjad, mis on ka mõned asjad tuleb kindlasti veelgi proovida. Pealkiri on ajast aega ja see kujutab endast, kes taste aegade tsüklit. Suvi, kuidas olla mul oskamatul, kuidas kaitsta mul kohmakal? Et see päike ei põletaks, et need vihmade Viherdaks, et need tuuled ei tuuseldaks minu viiside viljasid? Saagu, saagu, ma sajatan, kui on palav, see päikene mina pätisest palavam, kui need vihmad on vihased, mina vihmadest vihasem, kui need tuuled on turjakad, mina turjakam, tuultestki, sügiskurdi kurgitoone, linde endas kiiluna külmana, läbise õhtu õdusa, lendas läbi mu laulude läbise mõtte, mõnusa padupilvede peidus. Ei mul tahtmist kaasa minna. Talle nõnda hing, minul heliseb nagu need halud halavad, nõnda lausundma laulusid, nagu need leegid lõõmavad, tõuseb suitsu, vunkasta, hinde sooja, muhoolilta. Kevad nüüd on, nüüd on, nüüd on, nüüd on suure lume sulamine. Ega ma muust ei mõelnudki, kui mina mullast mõtlesin. Ega ma teist ei tahtnudki, kui tema pääsu päikse kätte. Kahe käega Me külvame mulda oma rõõmsa rõõmu, igavese igatsuse. See on see iluigatsus. Saagu juuretsel sügavad, nagu me süda süveneb. Saagu taimed seal tugevad nagu Me tarkus tugevneb ajast aega, ajast aega. Aeg aga läheb edasi ja ja läheb kaunis ruttu nagu vesi Emajões. Ankur nüüd hiivatud, kuhu läheb aga Kruhi vajal sõit edasi? No ei tea, tuleks veel ikka ühte teist siin elus juurde õppida ja siis paralleelselt selle juurde õppimisega püüda ka midagi ikka kirjutada. Võib-olla luuletusi väldab kindlasti luuletusi veel, siis tahaks proovida jõudu natuke teistes tõsisemates žanrites Bratramaturgias jaa, milleski sellises moodsamas uuema žanris, kas raadio või teledramaturgia või midagi sinnapoole. Siis teavel võib-olla, kuna hakkab roosat tegema hakata teemas probleeme. Me otsustasime esialgu, et paneme koos kasseti naabri Enn Vetemaaga kokku ühise kogu kahe autori luuletuskogu ja siis kõige lähemal ajal peaksime temaga siis kokku saama, tema on Tallinna esimene ratto mees ja siis selle kokku panema. Sellest võib tulla väga huvitav asi, sest teil on lähedased laadid, aga mõlemal on oma eripära. Ma mõtlen, et näiteks üks luuletus sinu luuletus, laul Napoleoni palgasõdurist on just niisugune, mis sobiks kokku panna Enn Vetemaaga kuidagimoodi. Noh, võib-olla küll see on laulnud pooleli palgasõdurist, kelle luukere on praegu näitlikuks õppevahendiks Otepää koolis. See üsna-üsna hiljuti kuulsin, et see tõesti nõndamoodi on, et Otepää koolis on kellelegi Napoleoni sõjaväelase luukere anatoomia õppevahendiks. Nii algab lugu näitlikust õppevahendist inimskeletist, tema eneselauldud anatoomia, ajaloo ning teistest Arvilikest tundides. Tema eneselauldud ja roiete lüüral saadetud. Mina olin paraparti palgasõdur ja sain päris viisakat palka. Seiklesine sõdisin lustiga, sõda on nüüdseks lustakas seiklus. Mu saapatallad tundsid Euroopat. Euroopa tundis mu saapataldu hästi. Ja nüüd olen korteris mingi Venemaa kubermangu koolis. Ai. Teemalinnad lõõmasid meile vastu. Naiste rinnad ei lõõmanud meie vastas, sest naised võtsid õlale, hargid läksid laantesse sissideks, viis, kuidas filosoofide kannul, kelle härmatanud habemelabidad on mulle siiani mõistatuseks. Aim. Olen mõnunenud kilpkonnasuppi, konna, reie, musta ja punase kalamarja juures. Aga peenim, delikatess oli hobuse jalg, kui tulime paradino poolt olin siis peaaegu sama hea luukere kui praegu. Tee ääres väljadel olid paljad rõuguredelid meiega häbiväärselt sarnased. Oi eluaeg polnud mul valehambaid vaja, kuid nüüd, jumal, paraku on meil tulnud lappida mõne võltshoidja ersats varbaga. Ma olen näitlik, õppevahend, inimskelett, koolipoistest, Madiseks hüütu. Paar korda nädalas kannab korrapidaja mu klassihai. Õppige pealegi mu kallal palgasõduri seesmist ehitust kobadama, kondikava kõdi põlema kunagi kartnud õppida, pealegi võib-olla siis teie ei satu võõrama koolipoistele tahvlilapiga pilduda. Oi liiali LUGU näitlikust õppevahendist inimskeletist, tema eneselauldud anatoomia, ajaloo ning teiste Starvilikest tundides. Tema eneselauldud ja roiete lüüral saadetud. Seda roietele ülal saadetud laulu kiputakse piiri taga unustama. Paul-Eerik Rummo luule ongi seepärast aktuaalne ning mõjub hästi värskelt nagu meretuul. Autoril on ankur hiivatud ees, Berendavad sinises vines kaunid liivarannad ja tuledesse saavad linnad. Ühes nendest läheb mööda märga asfalti, mis on must nagu puhtaks pühitud tahvel noormees, kellel on veel palju ütelda, palju ütelda inimestele, liivarandadel ja linnades.