Paagi tõrvaja taevas arksi roosakas tõmbub kirdest, meri hingab ühtlaselt ja raskelt. Valgelinnuna kesklaaste lamab vastne vaigust lõhnav paat ja helgib alles kirvest. Madalroog hein särab karges kastest. Värske meretuul teeb silmad une virgeks. Lõkkeks oksi korjan. Peagi kumab vaskselt, tõuseb leek ja suitsust lõhnab kirdelt. Tõrvan vastset vene varavalgel päev liig lühike, ma magada ei malda. Hetkeks lapsik unistus mind valdab, on ehk siiski sinitaeva halvel saarekene, mille märga liiva saaksin esimese inimjälje viia. Siga luuletust ei leia te 1962. aasta noorte autorite kassetist. Ja ometi tahaksin alustada juttu Enn Vetemaa värsiviivust häälemurre just selle luuletusega. Miks? Kuna see on noore autori esimesi luuletusi, mis avalikkuse ette jõudis, tõsi küll, mitte trükisõnas, ajalehe või ajakirja veerul, vaid tema enese suu kaudu ja eetri vahendusel. See oli neli aastat tagasi. Otsisime parajasti värsket verd üliõpilaste laululoojate hulgast ja Kirjanike Liidu tolleaegne luulekonsultant Ellen Niit juhtis meie tähelepanu noorele keemikule Tallinna polütehnilisest instituudist. Käsikirja tegin pooletult põuetaskus astustama Gibja künnakul üle toimetusetoa ja solvus südamest, kui me teda välimus on ju tihti petlik. Pidasime esimese kursuse tudendiks, ta oli just parajasti lõpetamas keemiamäeteaduskond. Käsikirjade kimbu arutati lahti, aga oheda. Siin oli küll lausa mõtlemapanevat luulekultuuri ja toredat huumorit aga veelgi rohkem poosi tekitavat elegantsi ja värsivallatust. Ning palju pühakute pisaraid, surnuaedade viltu vääna turiste, ilusate tüdrukute seelikuid. Ühesõnaga sahtliluule selle sõna halvas tähenduses tehtud, mitte suleharjutuseks. Sest sul paistis hästi oma tööd, oskavad vaid luule kitsalt iseendale ja vahest kahtakesele sõprade ringile. Õieti tänini pole ma lahti saanud mõttest, et see esimesi avalikkuse ette jõudmise eetri kaudu andis noorele poeedile tõuke sahtliluulest välja rabelemiseks. Tei. Tunde, et kuigi iseendale kirjutada pole taha mingi paremon kirjutada teistele. Aga mis Enn Vetemaa ise selle kohta arvavad? Ja mul on niisugune mulje, et üks suur jagu sahtliluulet ikka vist tuleb vara kirjutada päris kindlasti kohe. Vist vist kohe alguses. Kui võtta omale niisugune väga tõsine teemadering, siis harilikult vist ei tulegi suurt välja, mul niisugune mulje, et ikka vist ei olegi väga paha, kui inimene natuke sahtlisse teeb. Aga muidugi siis sahtlist tuleb ikkagi välja hüpata, teatud momendil. Kui me nüüd esimest värsi vihikutena arutame selle juures tavaliselt kombeks ka autorikeelu looga tutvust teha. Aga täna meil on hea võimalus teha seda, täiendas. Aga vot see, see võimalus on muidugi olemas, aga oma elulugu edaskästi rääkida, sest ta on niisugune hirmus hirmus hüppeline seeriale seda tõsidust ega ühe joone peal olemist sugugi. Nagu te teate, tähendab, et polütehnilisest instituudist hakkas peale, siis siis jõudis rikkusse laboratooriumisse, kus praegu isegi mõtlevad, päris tore oli seal isegi, võib-olla oleks seal isegi edasi. Aga sealt siis jälle mingisugune kuri kärsitus ajas konservatooriumisse ja seal on ka jälle hea olla ja konservatoorium ja praegu praegu on just see biograafia eriti kuidagi nii ohtlikult mõjub sellepärast et, et ma olen ikka kangesti kaheks tükiks katki tehtud, see kirjandus ja muusika ja kuhu poole see tähendab kössis? No vot ei tea, kui teaks, siis siis laseks langeda, aga peab vaatama. Seda muidugi aeglane tardus paljudes asjades. Muide meil eelmises saates kasseti kohta see oli Paul-Eerik Rummo Akruhivaja tema märkis, et teil on kavas kahas välja anda järgmine lassi, viik. Selline plaan oli meil olemas ja praegu kah küll isegi on kokku seatud 1200 rida, aga see on Jaan Krossi käes. Eks seal tuleb kindlasti midagi muuta ja täiendada, sellepärast et mulle tundub, et me oleme kohati mõnedes luuletustes oleme üsna sarnased ja, ja see kahe mehe kadeti mõtte peame kuidagi iseenese mõnda külge rohkem rõhutama kui teist külge, et ka sõitis mingisugune niisugune tasakaal või natukene ühte plaani kardal. Aga teil on kindlasti ka midagi valmis. Ei, no see on küll jah, Paul-Eerikule on umbes üks 700 rida valmis minul on üks, üks 500 või 600, ütleme 600 umbes tule lai muidugi tegu lehtile. Noh, võib ju ka, see on isegi niisugune programm, luuletus, meil kogu oli niimoodi mõeldud, et et esimesse ossa me siis teeme kumbki niisukse oma mingisuguse programmi või, või niisuguse suuna näitava luuletuse, temal on see tuntud lugu ebasümmeetriast ja minul on siis päikeseluuletus, mis ma tahaksin lugeda. Valin endale sõbraks päikese, temale võib-olla alati kindel pole juhtunud, et oleks tõusnud pärast päikesetõusu nagu sedagi, et ta läheks puhkama ennem päikeseloojangut hommikust õhtuni detavissidele, rohtu ja maasikaid pisikestele tüdrukutele. Ta ei tüdine meist ehkki tiirleb tema ümber ja ta peab meid hoidma nabanööri pidi, et maakera kuskile kaduma ei läheks. Ta ei lähe uhkeks, kui teda kummardame või nimetame raaks. Ikka ja alati teeb ta oma tööd hästi, on valmis jagama pruuni seltsimeeste kõhtudele. Ei unusta ka tillukeste päikesekelladel edasi nügimist oma varju. Kui meie magame, on päike hea väikestele neegribeebidele kongos. Mina valin endale sõbraks kindlasti päikese. Ten mille niisugune lugu. Te olete kirjutanud ka muud peale luuletuste. Ma tean olukirjeldusi, mõned novellid. Kas te selles laadis edasi ka mõtlete, töötate või olete ainult oma muusa poole? Ma ei tea, vot olukirjeldus ei ole nüüd küll tükk aega teinud ja novelli kah ei ole tükk aega teinud, aga siiski ühega hakkasin üsna hiljuti peale ei tea, kas ma juhenda lõpuni pesni jutustuse mastaapne, välja kasvama, nii, aga ei tea, praegu viimasel ajal ikka rohkem olen luuletanud, see läheb kuidagi natukene kergemini ja selles on mingisugune elementaarne kool, on olemas ka proosakon raskusi proosas, mingiteks fikseeritud stiil enda jaoks ei tea, tuleb alles leida. Ja esimene raamat nüüd lugejate käes ja ja selle kohta väga laialt juba sõna võetud. Täna ma mõtlen ajalehtede veergudel siis arutlustel, nii Tallinnas kui Tartus Kirjanike liidus. Kuidas teie ise öeldakse, suhtutaja millete päri olete ja mis võib-olla tundub veel vajaka jäävat? Nendes hinnangutes ei, need on päris õiged hinnangud, neid võiks natuke rohkem olla. Üks artikkel, mis, mis on hästi tore, hästi toredad artikkel, ta kuidagi nii sädelevat, fikseerinud kõikide kõikide eripära, ära seal seal niuke tore artikkel, justkui hea meel lugeda. Seal olid kõik need patud ja patukesed, mis igalühel olid, olid nii ilusti mille peale toodud ja siiski lahkesti ei olnud, ei olnud ka väga pahasti öeldud. Vaat need artiklid on kuidagi nii, et nad tutvustavad seni mootorit. Kõiki, kõiki, meid fikseerivad meile mingisuguse niisuguse, meie laadi ütlevad ära, aga samal ajal on ütleme konkreetselt luuletuste analüüs on natukene vist vähe ja selle koha pealt oli üsna niisugune pettumus. Kuigi muidugi meeldiv on see, kui pähe ei saada. Aga arutlus, mis oli Kirjanike liidus, see algas nii toredasti peale, et Uno Laht tõusis kaunis vihaselt püsti ja rääkis noorte meeste kaelasoontest. Silla pihta tuleb lüüa ja siis umbes üks viisteistkümnendat sõnavõtjad kõik täie tõsidusega. Jäid seal arvamuse, juura leidsid, et tõepoolest tuleb anda ja ta ei olnud lihtsalt. Külmi lahtile leelis küsimus just ääremurdekohta, muidugi, kõik lapsed on väga armsad ele. Missugune luuletus teile endale on, võib-olla sellest kogust kõige südamelähedasem? Kõige süda südamelähedasem luuletus on kaunis keeruline öelda üks-kaks-kolm tükki ma võiksin öelda, mis on, mis on kõige südamelähedasemad vast vastse luuletus pealkirja tal ei olegi see tsitaat keskkooli õpilase suust kaks meest, sinimurelikud mehed, vot see see endiselt sellega rahul ja siis natuke nad kõik armsad. See muidugi loomulik. Aga meie nüüd paluks teil midagi ette lugeda. Kas teeme nii, et lööme lihtsalt raamatu lahti ja loeme siis. Tal on päris nii ka, päris päris nii ka ei taha masinatel lehitsemine. Ja palun siis saates, meil oli palju, leiti, Mida näitlejad ette jätavad lugeda, ma tean ja ma loen, ma loen sellesama näiteks. Nagu laisk ja lohisev loom, nuusutab meri, meie jalgu, kuuded grimasse, meie äpardunud romaanikese üle. Hea võõras tüdruk, kas teile ei tundu, et meil on alles varsa aru? Meie armastuse läte toodivaatidega Gruusiast, Leningradis, Willitida lakitud korgi all ootas ta oma saatust. Pool tundi olin mina kangesti tark. Pool tundi olite teie kangesti ilus. Nüüd mulksub tühi pudel e piiril, otsekui läigiks tal süda. No oli seda nüüd tarvis. Nagu suur laisk ja lohisev loo nuusutab Meline jalgu kuudebki, masseni, äpardunud armastusele. Hea võõras tüdruk, kas teile ei tundu, et meil on alles vas aru? Kui me juba esikkogu lehitsemiseks autori enda käega alustasime, läheksime siis ka luuletustega edasi. Aga enne veel mõni sõna nendest joontest midagi oma raamatuga New tanud kirjen, selg pildile. Kas Eiki Liia Lauteri on kõigil palju ühist? See on elurõõm, nooruslik valjuhäälsus, optimism ja siirus. Nad ei ütle midagi, millel poleks igavaid juuli nende endi südameis. Sealjuures on igaüks neist omanäoline. Mats traat, mulle lähedane, kandiline maamees. Filosoofiline Paul-Eerik Rummo, lüüriline Linda Ruud Järvisiig, kelle muusa rohkem publitsistlik kalduvustega Enn Vetemaa poeedi nägu on irooniline ja eeskätt eneseirooniline. Võtkem või luuletus paduvihm. Milledele esitab Sander Raus. Sa olidki jahe, ebamaine kõrk koos kesk ümbritseva ilma nüri elegantsust. Peenking mu varbaid, Rutius, lips, see lausa poos. Seest ka minust õhkus üllast elegantsust. Kaks sinu kulmukaart, kui parapoolsed võlvi, muss, Noobi naeratuse laisalt küntud vagu. Üksteisest üle olime Me parasjagu, ent muu maailm jäi hoopis allpool põlvi. Ja kerge skeptitsism pluss vaimne hiigelpagas meil märter, prohvetlikku separee, keskmaised kähklust tagas nii aasa roheluses kohtunud kaunishinged. Üksteise võidu kiitsime apoline Harry ja aina ühte punkti sulgus juturing. Et kriitikatki nüüdne värsipool ei vääri. Kuid äkki pimenes ja videviku Sismjas, ent silmapiirilt üles vinnas pilvi ploomikarva lõi pinisevad hädakella üksikparm ja me juba seisime keskhelevalget vihma. Kui viimaks silmapiiri taha vajus sadu ja pilve tagant väljus päiksering lõi sinul lirtsuv kleit, lips väänes mull, kui madu ja lüürilisi vulksu laule laulis king. Mets auras aastaid luges kägu. Ja olimegi lõpuks päris endame. Vetemaa Boydi nägu naeratab, aga see ei tähenda sugugi seda, et ta räägiks alade naljakatest asjadest. Nali naerdud nädalas neid tõsisemaid tahke. Ja veterinaar naerunägu on täiesti tõsiselt võetav asi. Nii näiteks sellestki luuletuses, mille motoks on lause tuttava kooli õpilase suust. Kunst on määratud tulevikus välja surema. Need kaks meest des sammusid kõrgete teaduste instituudi poole olid natuke murelikud mehed. Üks neist oli kunstlaulmise peale väljaõppinud mees. Tema oskas laulda esimese oktaavi Siibe molli üsna puhtalt. Veel mõistis ta osavasti juhatada laulu koorisid ja noodi lugemine oli tal selge, kui vesi teeninud jälle paljude rahvaste tantse ja mängusid tundis. Ja tema haridus oli täiesti koreograafiline. Siiski olid nad sel korral natuke murelikud mehed. Nad olid murelikult sama asja üle, mis rõõmsatki. Minu rahvatantsuringi liikmed, ütles tantsude osav. Minu segakoori liikmed, ütles laulmise osav. Eile lasksid raketi Veenuse suunas. Nii ütlesid mehed. Ja tõesti väga uhked olid nad. Murelikuks tegi neid aga see, et ei koreograafiline, et ei, vokaalne polnud rakett. Et seal oli kasutatud telemehhaanikat, raadiolokatsiooni ja muud sellist üldse, aga mitte hääleseadet ega karaktertantsu ajalugu. Seepärast südames kripeldama küsimus kas meid nüüd enam vajagi on? Kui koreograaf jõudis tantsude harjutussaali, mis oli veel tühi ja hämar märkas ta tagaseinas peegli ees kekslevat varjuposti varjust piiludes tundis ta ära kitse Penega matemaatikaprofessori, kes usinasti harjutas soku tantsu üht keerukamat samm. Professori jalgade osavus oli veidi maha jäänud ta ajude osavusest. Sestap ta harjutaski. Kui laulude mees jõudis kooriharjutussaali, tuli ta juurde telemehaanika professor. See professor ei laulnud mitte esimese okt, Taavi Solligi puhtalt ja noodiõpetusega oli talvel suuri raskusi. Alandlikult pöördus ta laulmise juhataja poole ning palus mõningaid lisaharjutusi häälevärisemise vastu Solly laulmisel. Minu naisel tuleb peagi sünnipäev ja ma tahaksin talle laulda ühe ilusa äratamise laulu, tunnistas ta häbelikult. Varsti algasid mõlemas saalis harjutused. Õpetajad olid väga enesekindlad, võiks öelda peaaegu ranged. Seltsimehed professorid, nii see asi ei lähe, ütlesid nad. Pead end tõsiselt kokku võtma rohkem hinge ja usinust. Ja professorid, kes eile olid läbi praganud kolm ministrit näppisid habemeid, kellel nad käepärast olid. Aga need kaks meest, kes koos lahkusid kõrgede teaduste instituudist polnud üldse enam murelikud mehed. Sellest me juba rääkisime, mis vetena esimeses raamatus meid kõige enam võlub. Sädelev eneseiroonia, elu, tõsikülgede kujutamine vaimukuse vürtsiga aga ka sõna- ja riimileidude tulevärk, mida te ette ma teadlikult kultiveerib, võidab lugejasiire, tunnustuse. Veteme armastab kukerpallita vaid rakursside ja Buantlike vaatenurki. Lausa hüljatud. Kui toredasti on osanud juurde asuda teemale, mida noored autorid üldiselt pelgama kipuvad, see on tööstusteemale. Luuletuse pealkirjaks on kaasaegne. Toetanud hõõguvad vatsa betoonile. Äginal neelavad kõrgahjud punakad, maaki puhvri, naginad, ööst logiseb lõputuid tooraine, range vaarika punaselt hõõgub südaööd all lähevad neiud ühiselamu poole säärikul Bladisema sporis. Neiud laulavad. Olen natuke kohmetunud, ronides raudselt treppidel. Millegipärast ikka veel käes, hoian värava luba. Pisut häbi on ka, sest eile kirjutasin soneti võilillest ja kolmest liblikast. Äkki mind, valguse tulv lööb pimedaks. Olen sattunud kuhugi uksele. Rajaton ehmunult piidale, kuuldes, kuis kähinal hingavad katlad tuule ost, kulmudel, tunneni, hiigelvõllide tantsu. Ja kui ma jälle nägijaks saan, pole siin hiliseid õliseid mehi hüüdmas. Jooksmas lülitus tahvli tulede valgel istub kõhn hallipäine naine ja tikib kuldse ja punase lõngaga lapsepõlvele kukke kelleks veel kasvab kord laps, kui ta põlled on tikitud selliste hiiglaste karjas. Enn Vetemaa on väga kaasaegne laulik nii selle poolest, et ta laulab kaasajast kaasaegsete vahenditega kui kama hariduslikult ettevalmistuselt. Sest päris kaasaeg on ikkagi füüsik, mitte filoloogia nagunii. Toredasti ütles Aksel Tamm sirbi ja vasara veergudel. Vetema keemiainsenerikutse annab talle ses suhtes mitmed trumbid kätte. Muide, kuna paberivabriku laboratoorium on juba üle aasta ümber vahetatud konservatooriumi vastu, kus vetel praegu õpib siis pole ka ime, et muusikal on õige kindel kohtled tema värssides ja muusikaga tema luules nalja ei tee. Vaadakem siis ka seda teist veid tema palet, kus nalja tunu kõrvale heidetud. Halli graniitkaljusse, mis maa sügavast südamest kerkib taeva pimestavatesse kõrgustesse tuleks raiu tappa. Võrgupunasest sulaterasest, mis mürinal ülevormide voolab, süüdates ümberringi kõik tuleks valada Beethoven. Õrna punasesse sandli puusse, mis mäletab armastajate suudlust mürdi lõhnalisele ööl. Tuleks lõigata Schope. Kust leida aga materjal TPS-i jaoks? Mis oleks see, mis ühendab kevadvihma sahina, helerohelistes, aedades kummeli lõhna, lina, valgete juustega, tüdruku kätel kanarbiku lillatused, sääni liivasel kaldail fauni, pärastlõunase ringutuse ja sfinksi naeratuse, raugete purjede, kantus, firmuse, laiskade pilvede all. Enne kui me pikema esimese raamatu käest panime tahaks öelda veel mõned sõnad poeedi selli näo poole kohta mida meie häälemurdekaante vahelt ei leia. Aga mis väärib äraütlemist. Ma mõtlen siin tema head algatust, kõnekoori taas ellu virgutamisel poeemi luuleansamblile inimene ja taevas. Ning teksti advokaadioratooriumile maailmas sam. Missugused soovid anda luuletajale kaasa edaspidiseks? Mina väga sooviksin, et sõnastuse kergus ei läheks sõnadega mängimiseks. Erudeeritus Ilolevaks poosiks naeratus tardunud kri massiks. Et luule tagu läheks edasi sügavuti, mitte pinna peal. Kuigi muster võib vahel päris ilus välja paista. Jääd, kasvaks vastutus iseenda, oma muusa. Ja oma täristi vastu.