Üks raamat on nüüd ilmunud, mida õieti ei oskakski nimetada veel raamatuks, ta on nii pisike ja sellepärast käib mõte juba teise raamatu poole, mille tahaks teha suurema, parema ja võib-olla hoopiski teistsuguses laadis. Need luuletused, mis kaasas on osalt nagu juba püütud siin seda teist laadi otsida. Aga esimene luuletus, mida ma kavatsen lugeda eneseõigustuseks, seda siiski õigustada veel just seda esimest, kogu esimese kogulaadi ja sisuga. Eneseõigustuseks mõistuse iseteadev planeet teeb oma käiku orbiidil. Süda on päike, mis vilgutab eluda taevakehapael ja graniidil. Ma ei häbene laulda helesiniseid laule kulmude õitsvatest, kaartest. See, kes kajakast laulab, laulab ka merest, laevateedest ja saartest. Tillukest kääbust armastades armastab temast titaani. Tiigriradu või roht, laasime tööde. Ikkagi jõuad sa kodumaani. Laulad sa kingust või lumisest tipust, sellest ei küsi kiitusi. Põlgus. Kui sinu laul pole varjanud päikest sisse, ei ole võlgu. Teine laul on kirjutatud ühepäevamuljete ja mõtete põhjal linnas ringi käies. Selle pealkiri on aga turul lõhnavad tomatid. Kui on kirjutanud halva laulu solvanud sõpra, murdnud lubadust või petnud iseenest näivad kõik mulle halvad. Mu sõbratar Erna Einberg, kes iga kahe nädala takka laenab mulle raha Varmsa Vetcarpaatseplis, kellele noored ja vanad naised jooksevad järele mu vanaisa, kes suunab kolhoosi korda keegi ruudu Rehepapp, kes on maetud Hellama surnuaeda ja mina ise, sest kellelegi raha, keegi ei jookse mulle järele. Ma ei sinuni Iraagi ja pole maetud ühtegi surnuaeda. Siis lähen üksinda kõndima, et mõtelda järele ning tunda ennast kurvana ja näruselt. Aga lillepoes lõhnavad roosid vaikse õnne ja teesklusi järele. Chrysentiimid kargete mõtete järele. Hortensiad värskete kalmude järele. Turul lõhnavad soolatud riisikad sambla ja tumedate kuuskede järele ning pontsakas punased tomatid, rasvased lambakintsud, lõhnavad rammusa söömaaja järele, mida kastetakse klaasi külma viinaga ja mille järel heidetakse magama unenägu deta und külmade linade vahele. Ja nii mul ei lähegi korda tunda ennast kurvalt ja näruselt sest lambakintsud lõhnavad rammusa sööma ja järele. Ja ka mina tahan magada külmade linade vahel. Unenägu tita und krüsanteem ide, riisikate ja tomatite keelest, tõlkija endale, mida teha ja teha on palju, et jälle oleksid head mu sõbratari, armsam vanaisa ja kuulnud ja mina ise. Siis on mul kiire, ma lähen ja olen kui kirju laste pall pungil täis reipust ja armastust. Kolmas luuletus on ühest teoksil olevast võib-olla rohkem, isegi veel kavatsusele olevast tsüklist. Inimeste pisikesed pihtimused. Tahaksin sel vormis Anda rea pildikesi nii omastest Kuiga. Mulle ja võiks öelda meile üsna kaugetest nii graafilises mõttes kui ka maailma vaatamates kaugetest inimestest. Keskmise inimese laul on üks esimesi, mis valmis sellest tsüklist. See meeldiv paeluv teema, räägiks hääl või kähedaks. Milline on inimene suure algustähega. Lugu pean ma riigikorrast, eetikast ja seadusest. Tihti mõistan naabri muret, aitan hinge headusest. Tööl, mind igal aastal mingiks asjameheks valitud perekond saab igal aastal uued, moodsad, palitud. Korralikult tehtud. Te ei taheta pensioni pärast kohta tihti Maiva hätta. Liigsed varamaiska. Hiljuti sain korteri, polegi tsi, saunast tulles ikka ripambarterit. Ainult kauaks õllepoodi jäädes lähen rumalaks. Teadagi mis tarkust õige leida võikski humalast. Viimati ma sellel puhul lahkuma sundisin, tuli tuju kitsendada, mille jaoks ma sündisin? Seal minu ainukene dekadentlik Paetuke. Naise käest ma sellel õhtul sakkida sain natuke.