Oleme õnnelikud inimesed kuna kogu ääretus maailmas on saatus meile andnud mõnisada kuupmeetrit meie teatri, milles me võime luua endile oma erilise kauni näitleja elu mis kulgeb enamasti kollektiivses kunstides Loomingu unistuse ja sellel lavalise kehastamise õhkkonnas. Alalises suhtlemises, geenius tega, Sekspiri, Puškini, Gogoli, Marjäärija, teistega. Kas tõesti sellest kõigest on vähe kauni nurgakese loomiseks maa peal. Hoidke oma teatrit igasuguse mustuse eest ja soodsad tingimused nii hästi loominguks kui ka teile vajalikuks lavaliseks enesetundeks tekivad iseenesest. Teatrisse ei tohi tulla porist jalgadega raputage pori ja tolm maha sissekäigu juures kalossid jätke esikusse koos kõigi pisimurede keelepeksu ja ebameeldivustega, mis elu rikuvad ja tähelepanu kunstilt kõrvale juhivad. Mõttelegi rohkem teistele ja vähem enestele siis on ka teile endale ja sarnastes tingimustes on teil kerge töötada seda valmisolekut õppetööks. Seda reibast meeleolu nimetame oma keeles tööeelseks seisundiks. Alati on tarvis tulla teatrisse sellesse seisundisse. Kord, distsipliin, eetika ja muu säärane on meile vajalikud mitte üksnes asja üldise korra vaid meie kunsti ja loomingu kunstiliste eesmärkide jaoks. Näitlejate ja näitejuhtide võitlus esikoha pärast kadedus seltsimeeste edusammude üle inimeste hindamine palgaja ampluaa järele, välja arvatud üksikud juhtumid on meie tööst tugevasti juurdunud ja teevad sellele palju kurje. Me varjame omaenesearmastust, kadedust ja intriige igasuguste ilusate sõnadega nagu õilis võistlus. Kuid nende vahelt imbub kogu aeg läbi halva kulissidetaguse, näitleja kadeduse ja intriigide, mürgiseid teatri õhkkonda. Nakatavaid aur. Teatris võib sageli tähele panna sellist nähtust. Kõige suuremaid nõudmisi näitejuhtide ja juhtivate isikute vastu esitavad need noored kes ise kõige vähem oskavad ja teavad. Nad ei andesta neile, kes ei suuda teha nendega imet. Kuid igaühel on ju võimalik midagi õppida, midagi teada saada. Selleks tuleb ise endal õppida, võtma seda, mis on vajalik ja tähtis. Seepärast ärge tujutusega jätke maha kretikaansus ja silmitses tähelepanelikumad seda, mida teile annavad kogenumad. Kuigi nad pole geeniused peab oskama võtta kasulikku puudus üle võtta on kerge väärtuslikke omadusi. Raske. Lava on valge leht ja ta võib teenida nii hästi ülevat kui madalat olenevalt sellest, mida seal näidatakse ning kes ja kuidas seal mängib. Mitte asjata ei olnud Oskar Vaildi, et näitleja on kas preester või pajatas kogu oma eluajal. Otsige demarkatsioonijoont, mis eraldab meie kunstis halba heast. Kui palju näitlejaid pühendab oma elu halva teenimisele, seda ise teadmata, sest nad ei oska arvesse võtta oma mängu mõju vaatajale. Mitte kõik pole kuld, mis lavalt hiilgab. Samad põhjused takistavad teatrit asumas sellele kõrgele seisukohale ja omandamas seda suurt ühiskondlikku tähtsust, millele tal on õigus. Kõige tähtsam teatris on kunstiline distsipliin. Tervet õhkkonda, distsipliini ja eetikat ei saa luua korralduse andmisega reegliga ringkirjaga suletõmbega. Sellega saavutatakse ainult väline formaalne distsipliin. Teadlik kunstiline distsipliin algab kõigepealt teist endast siis teie mõttekaaslane siis neli, kaheksa, 16. Arritmeetilises aga võib olla ka geomeetrilises progressioonis. Seejuures olge ranged nõudlikud järele andmatud. Näitlejale on enam kui teiste erialade artistidele hädavajalik kodune töö. Tal on tegemist nii käte kui jalgadega, hingamise kui häälega nii silmade kui näoga, nii plastika kui rütmiga, nii liikumise kui kogu suure programmiga, mis võetakse läbi kogu näitleja elu jooksul. Ja mida lähemal valadusele, seda vajalikum on kõrgetehnika ning järelikult ka tehnika süstemaatiline väljatöötamine. Kui aga näitlejal pole aega siis paremal juhul tammub tema kunst paigal. Halvemal juhul käib aga alla kunsti. Aga järelikult ka teatriülesanne on näidendi ja osade seesmise elu loomine ja selle põhituuma ning mõtte lavaline kehastamine, mis sünnitasid poeedi või helilooja teose. Kõik teatri töötajad, eranditult on etenduse kaasloojad millest määratud tähtsust omab etendusele meeleolu kulisside taga ja vaatesaalis, millest määratud tähtsustamakse näitlejale. Kui aga kogu teatri miljöö ei vasta meie kunsti kõrgele missioonile, kui see miljöö häälestab lodevusele siis langeb näitleja õlgadele üle jõu käiv ülesanne jagu saada vaatajast, sundida teda olema tähelepanelik. Ei saa lubada, et lurjus jagabotiin loobiks lavalt inimestele ülevaid mõtteid ja tundeid. Pole mõeldav kulisside taga elada, väike kodalase pisi elu lavale ilmudes aga korraga võrdudesse Expyriga. Kas teile tundub mõttetuna ühe käega luua ja teisega loodud purustada? Nii mõnedki püüavad laval luua ilusaid kunstilisi muljeid kuid pärast lavalt lahkumist otsekui pilgates vaatajaid kestedesse imetlesid püüavad neile agaralt pettumust valmistada. Kui end avalikus kohas teda äsja imetlenud publiku silme all täis juuakse kui vabaneb säraga kaetud inimene. Näitleja kõnts kerkib esile vastiku kelkimise väitlase, enesearmastuse, intriigide ja kapotiinlase muude atribuutide näol. Kuna näitleja rolli lõppeesriide langemisega on ta kohustatud ka elus olema kõige kaunikandeks saatjaks. Seda tuleb mõista juba oma esimestest kunstiteenimise aastatest peale. Töötage eneses välja vastupidavusdistsipliin ja eetika, mis on hädavajalikud ühiskonnategelasele, kes viib maailma ülevat, kaunist ja õilsat. Lubage paari sõnaga tutvustada meie teatriühingu väljaandeid. Nagu paljud teist on kindlasti märganud, on hakanud meil ilmuma teatrimärkmik või nagu möödunudaastase väljaande nimetus oli teatrimärkmeid 1961 62. See püüab haarata parimaid saavutusi ühe hooaja piires. Selliseid väljaandeid on meil kavas anda regulaarselt kord aastas. Tõsi, me oleme teatrikülastajate ees suured võlglased. Märkmik hooajast 1962 63 pole veel ilmunud, aga nüüd on asi vähemasti nii kaugel, et müügile peaks tulema veel käesoleva kuu jooksul. Ilmub meil käesoleval aastal veel professor faasi ja odamuse koostatud lava ja lavatehnikasõnaraamat mis püüab luua kordaja ühtlust lavatehnikas valitsevas terminoloogias. Siis on valminud juba Vello Rummo tõlkes professor Knebeli teos sõna näitleja loomingus. See on mõeldud abistavaks materjaliks nii hästi kutselistele, näitlejatele kui ka isetegevus lastele ja paljudele näiteringidele. Lisaks nimetatultutele anname välja kahte sarja teatriajaloovihikud millest ilmunud on seni üks Põldmäe Koidula teater ja uus sari dioffedeed pildis mille esimest numbrit me tänasel õhtul ka tutvustame. Sarjas teate, teed pildis tutvustame kaaren kase Ants Lauter, ent sellest loeb katkendi Evald Hermaküla. Selleks õhtupoolikuks oli töö lõpetatud. Lenfilmi Hamleti võtted olid lõpujärgus. Just viiskend mõned aastad tagasi lausus Ants Lauter Grigori Kozintsevil ele Hamleti filmi režissöörile ja suurele Šexpyri entusiastidele Helsingori lossi kõige kõrgemale, kõige mere poolsemale kõige rohkem tuulte tallata terrassile astudes. Tuul noppiski, järgnevad sõnad endale. Ta oli täies mänguhoos, kiskus kummastki lavakunstniku mantlihõlmast, sikutas varrukast, haaras kinni õlgadest, tiirutas ümber baretile. Ma ei tea, mida raudtee Grigori Kozintsevil lausus kui mul polnud raske mõistatada, et lautoril oli seal hetkel silme ees üks teine lavastus. Üks teine hammet, üks eriline päev, üks eriline erutus. See oli Hamleti lavastus, kus tema oli Fartimbras Altermann Hamlet. Nüüd filmis on ta preester, kes loeb õnnistuse hauda kaasa haprale, Kohveljale. Smoktonovski mängib Hamletit. Tookordse Fartimbrase ja nüüdse preestri vahele mahub terve käidud tee. Tsaariaegses Estonias, tänase Nõukogude teatrini otsinguid, keerdkäike pooliku töid ja tööst, täiskiilutud päevi. Kui palju osi ja lavastused, lautorid ja seda isegi kunagi. Ta pidas täpselt aruannet oma töökohta, lisas igapäevaõhtul märkusi, kuupäevi, arv 100 aastal läks kaduma. Kui kõik teatri- ja muusikamuuseumis leiduvad andmed ja arvud kokku rehkendada, tuleb Lauter ligilähedale 300 osa. Lavastuse saab pooleteist 100 ümber. Kuid kas needki leitud andmed päris täpsed on? Võib-olla tuleb siia veel mõni märkimata jäänud osa lavastuse juurde. Aga sellegi põhjal on selge, et nii suurt koormat pole ükski teine meie teatriinimene vedanud. Ants Lauteri ja Grigori Kozintsevil jutt läheb hinnakentis magnovskile. Ta mõtlike, mõtlev, lihtne ja iseenda keerulisi mõtteid lahti sõlmida püüdev Taani prints. Meeldib Lauterile. Tema olla või mitte olla algab nii, nagu võiks arutada just nimelt tänane inimene tänane haritlane, füüsik või küberneetika elu üle mõtlema jäädes. Altermann ei sobiks tänapäeva. Tal oli oma aeg ja oma publik. Kuid Lauter algas koos Altermanni ka ja mängib täna koos Moktonovskiga. Silmitsesid need mõlemad lautorit ja Oktonovski eilset ja tänast Hamletit filmivõtete vaheajal. Nad olid tihtipeale elavas vestlushoos. Nende vahel nagu polekski seda. Generatsioonide aastate vahet oli vaid kaks loomingulisest mõttes süttinud inimeste. Filmimine Vääna-Jõesuus oli ammu lõpetatud, õukond oli laiali läinud. Helsingori lossi pole enam kõrgel pankrannikul kuid selle eest võib teda kinoekraanil näha. Lauter on aga vahepeal Viktor Kingissepa nimelises draamateatris uue osa mänginud karpa Valdo Pandi näidendis avarii. Kaevanduse Lemon Karpal ja rajooniülemal Pedakul on äge kokkupõrge. Toimub koosolek. Vaidlus käib kaevanduse töö ümber korraldamise pärast, mõlemad põlevad. Kummalgi on enda meelest õigus, mõtted jooksevad 11 mööda, sõnad solvavad ja tabavat pihta valusalt. Mõlemad osad leitud Ants Lauteri jaksa. Lorral mängivad hästi. Jutt käib selle ümber, kuidas rohkem põlevkivi anda. Kuid vaikne hoolega jälgiv saali mõtle sel hetkel hoopiski põlevkivile vaid laseb ennast kaasa kiskuda kummagi südamevalust. Õige otsimisest. Ütle Pedak kas minuga on väga halvasti? Küsib karpa Lauter pärast koosolekud omavahelises jutuajamises. Pedakuga. Kas ma olen teistele jalgu jäänud, ei suuda ajaga kaasas käia, kas on nii? See on küsimuse täpsemate, see erutab selle pingega. Kedagi ei vasta otseselt. Ta kardab Karpale haiget teha. Kuid ta ei taha valetada. Ja karpa Lauter mõistab. Väheste sõnade taga on hirmus tõde. Aeg on tõepoolest temast mööda rutanud. Kõige kohutavam on, kui näitleja kaotab ajatunnetuse, kuulen ma ands lautorit pärast meie ühte arutelu sõnamas siis ei aita enam ei Annega meisterlikkus, aeg astub temast lihtsalt üle. Karpat laval vaadates meenuvad Lauteri sõnad. Lautorit igapäevases töös tegevusest kohates nämet. Ta liigub süüdiste kergelt, nagu ta oleks ta eluaeg sportlane olnud pool sajandit teatritööd oleks nagu liblikavõrk ta õlgadele. Me imetleme seda. Me oleme ühtlasi sellega harjunud teisiti me lautorite kujutlegi kuid lautilise midagi haruldasemad. Seda, mida me alati korrapealt ei oska märgata, tähele panna. Ta on suutnud aja arenguga sammu pidada. Ta oli ühe ajakunstnik, Altermanni ka. Ja nühe kunstnik, smok Donovskiga aga ka meie teatri noore põlvkonnaga. Paljud lavakunstnikud seda ei suuda. Elu areng tornist mööda. Kui nad seda ise mõistavad, siis annavad nad talle teed ja tõmbuvad kõrvale. See on traagiline. Kui ei, siis tekib konflikt uue ja vana vahel. See on veelgi halvem. Palume Ants lautorit lugeda tooma laulu. Ta. Sai laama saiu olema. Ei võinud naiseta elada, iga ilma kaasata. Kaasuda. Tahtis Puusta pea naise taru pakkust teise poole panna, kulda, palgüüksid, Hõbeda tea, iluksi püsinud kuldne bankes. Hõbe ei püsinud ja iluks. Sulesärasoolest sühis põõsa ära pata. Pands. Natukeseks neiu teel on siis kaasa kolmes päevas. Võitis viies nädalas, võttis Riiast rikka tütrel tart Dudakad, halva tütre. Zenjega oli naine, armus nalja, armas kaasa, kallis. Kui sai sülle sünelise käte peale käsilis. Hakkas naiste noorima naisega dogi mall toomast Oremees madalat. Ei enam mõista muude jutu muude kõnede kõnele. Kobanen vana naisk. Duncan teise pool. Musta meesi mujalt tuli kuri kohe õpetajana. Sinna panin vanemaid sinna tõukadeni pooli saadan näitamata toommahla kased mata vahtrast kase alla, kaeva hauda sülda seitsegi sügama. Küünarkümme okstel kata hulkastimatestega mõnusasti. Etti märkaks meeli hauda, meeli Auda silm sügavast ise heidan voodisse peade panepaatjule hakkama nõude majja patraneta tahte May. Vapra nõo nõlva pääl pani alla kulda, pütt, kulda, püti, maski, paadi. Õlgadel Panybeeaa padjule hakkas maaga nõude majja vaatama vetada temaid. Niukene noorukene varsti vastu vaidlema ei. Kodus vastitaali magus mõdu kalja astjas. Homost vooru müüs, Modolo omalt poldab ajadus. Teie taari ei maika meie mõdu Venemaa-alale mäele vaatale Vetta koju kandma. Tahtis täita meie meeldekäija kaasa käsku mööda minna mahlale mäele, vahtra Vetta koju kanduma. Läks Haita ehtima ei paatrid põuele panema kirju kirstu külje peale valge vaka veere peal. Leidis yhte tiikimas paatrit, palju lutt temasse. Naine noosine uude majja kaasakkele küsima. Mis hõikeid? Etikeli, mis nutad, nupukene. See on niisugune. Kaeban kallis, kaasakeni, ei jää meile pealisejaadit. Naine noori vastamai, ära nuta, etlikeni leinavad mind kaksi, Lässada kaksi ka kandjad ja küllap need sinda küsivad selga sind seadivat. Äksaga naine minema ei enne isalt küsinud. Tarkade aadikene. Toomas õhka põlgedele puhkab voodis pikali ta mahlada mäest. Kas pean mina nüüd minema magusat mahla muretsema? Naine eemalt küsima emakene Hellakene, kas pean mina minema magusat mahla, muretsemanni miinemine Samini ja miinimehe meeltmööda ei käi kaasa käsku mööda. Emakene Hellakene. Kui Macao on gaase teele. Lehinevaid, Kaczyl aastaste kaksiga kandijaidar. Hoia mu ematuid, laps varja mu vaeseid lapsi. Meenemmine Samiini. Käin käel käsku jälle kahte kasvatakse. Vaeseid valvatakse pehme pesa pingi alla, länni pesale alla. Luude saavad liha juurest kala teada Kalav kõlvanud. Nii Samini härra vööl vennanaine sinna Soedus algas, läksid kaalud, ka Diana kadusid, viis läks Valde varri, sõidab katsi, karjakaan, näidake kõik need veerevad suverel saagile kokku, koguvad. Ega küsinud keelamisest läks aga ma Allen mäel kulda pütist püüdjumai vaskyvaadis jumalanna. Kuulis suust aga Sonina pilliroost rabinak, väljeveehrs musta mees, musta meesi põrgupois, kirves liine müriisis, valsi vas hine värises hääli äkine karites palepäevaku pääle hellad, jooksen Emre pääle. Sirku laulis lepalaada, sinilindu, gaasi kõrvas nained sirku palumegi, Sindi sirkukeneva jalge varblane hüüjaga. Teade vendadele anna teada armsatele. Kanna kuulda mu kodule. See naine surmataks vägaadeerivaleta. Sinitiivad sirgukene vahajalga, varblane. Viis aga teada vendadele andis diad armsatele, kandis kuuldagi kodule kotud hooli, koedaati veeres viisi vennakesta häigi tuuletänavasse. Suure valge vainu Pejad viisid tooma tules. Panid poisi palavas Kakse jalga kammitsas viisi sõrmesidemes. Toomas tuulest kõnel. Palavastab ajatest. Kuulge, kuulge, noored mehed, kuulge, Kolga kosilased, ärge tehke sarnast tegu nagu mina, meeletu, tegin koka, saatsin noore naise surma oma teise poole. Võt 10 aine käigeks heaks. Hellakene. Elupäeviks. Juttu oli Ants Lauteri Karpast. Nüüd palume lavale seltsimees muna. Udupildiaparaat aga kus oli mali kvartal, lõpeb poest, pole midagi võtta, aga kas mina lasen summasid korstnasse lennata? Tutki moment ja padavai linna. Koosolek täpselt koosolek, muidugi, koosolek. Kaupluses issanda vits, missugune saba, jube vaadatagi, vajadus, juhatajad, koolijuhatajad, klubi juhatajad, igasuguseltsimehed, eks prillidega mammi, täpselt nagu jäämägi juba triivib lähemale, juba sihib Sõrve, elab päise päeval ta paljaks röövida. Vina moment tünni otsa, ise pilgutab müüjale silma, oma võitsid. Ise karjud, möödotwalaadi, kaitske, võtke järjekorda. Kus siis peaks valima? Ööbi tirisid eest ära, ära teinud? Ja mul on pildid ka priimapildid ai küla ürginimene, jai mammutseltsimehe, ma näitan siinpool kuidagi nakkav. Nüüd palume Ants päielid seletada toimunut. Vabariigi. Teeneline kunstnik Olev Tinn on viimastel aastatel loonud mitmeid suurepäraseid lavakujusid. Meenutame kasvõi Magelit ööbik laulis koidikul Jakovid hariduse viljas, pris õpinid, lutikas munad avariis ja taskud Viini postmargis. Muna on olev kinni suurepärasemaid rolle. Siin annab näitleja elu piiratud majandusmehele ületades autori poolt antud napi materjali. Värvikas hääl, hea miimika, suurepärane liikumine ja kehavalitsemine joonistavad kuju. Välised jooned. Ei taha nagu uskuda lava kaldpindadel. Poisikese liku kergusega askeldab see muna kellega olev tiimina tipus 100 kilogrammi lähedal. Tema liikumine, liikumine on originaalne ja niivõrd meisterlik ja seda võib pidada rolli üheks õnnestumise põhjuseks. Kaevandus, kus muna varustajana töötab, elab pingelist sõjajärgset eluraskusi on palju, kõiki on tarvis, tuleb muretseda, muna, tegutseb ja ostab kokku, mida on saada? Kui kaevanduse juhtkond arutab direktori kabinetis suuri perspektiivseid probleeme lendab uksest sisse, muna. Tähtis nõupidamine katkeb, sest lava on täis energilist varustajad, kes räägib õhinaga oma kangelasteost udupildiaparaadi hankimisel. Veelgi tähtsamaks kujuneb uue arstipunkti sisustamine, mida muna ei kujuta ette ilma Maksim Gorki püstita. Maksim Gorki püst just sellepärast, et see on kipsist ja palju odavam ning kergem, kuid oma marmorist. Meisterlikult mängib Olev Tinn tühised asjad suurteks ja munaostud tõelisteks sündmusteks. Tänu sellele kõlab alltekstina näitleja naer pisikese piiratud väikekodanlus aadressil kes muretseb kraanikaussi ja kirjanikke püst ühesuguse rõõmuga. Head on stseenid, kus muna viibib ülemuste läheduses, suhtleb nendega või täidab nende korraldusi. Ülemustele, meeldimine ja sõduri kombel korralduste täitmine on muna, karakteri üks põhijoon munaosale. On paljus lähedane Tasku roll Ardi Liives komöödias Viini postmark. Tasku oleks nagu alaliste askelduste ja veerimiste tagajärjel vanaks saanud muna kes elust mõndagi õppinud. Eelkõige aga ülemuste eest lipitsemist. Kuid Olev Tinn ei mängi eelmise rolli vanemat väljaanne. Olgugi et tasku on lavastuses episoodiline tegelane, on ta uus üldistus eluline ja täisvereline lavakuju, kes elab ja tegutseb hoopis teisiti. Olev Tinn oskab näha elu ammutada sealt pidevalt fantaasiat õigete üldistuste tegemiseks. Lähtudes teose ideest ja pealisülesandest suudab ta lahendada antud raskeid lavalisi ülesandeid. Ei saa unustada ja tuleb eriti alla kristliku näitleja suurepärast ümber kehastamise oskused. Ja nii võiski sündida täisvereline roll tasku, mis ei sarnane põrmugi oma suuremale vennale munale. Tasku iseloomustamisel tahaks jällegi rääkida näitleja liikumisest ja häälest. Ka tasku liigub kiirustades. Seda tingib lavastuse tempo. Kuid see liikumine ei sarnane sugugi muna omale. Kui me selle kuju juures rääkisime omapärasest veeremisest, siis tasku nagu lohistage end mööda aknalava tõstes vahetevahel pead, et sirutada alalistes kummardustes looka tõmbunud selga. Olev Tinn on jõulise ja huvitav häälega näitleja kes valdab kõnetehnikat ja võib hääle ning kõneaparaadi meisterliku kasutamisega anda kujule palju värvi. Sellepärast puudub ka vaadeldavate rollide hääles sarnasus. Ja nüüd paluksimegi kuke Linda Tubinana ja taskud oled Lynnina esitada lühikese katkendi. Viini postmargist. Jumanudki mine, kui ka mina kohemmi tenni ei saa. Ma olen 30 aastat töötanud igasuguse ülemuse all ja mul on suured kogemused. Ülemust tuleb uskuda, tema sõna kuulata, täkke kiita ja silitada. Et su käsi hästi käiks ja sa kaua ühe koha peal oleksid. Pikenes kokk ulatuma aastate kohta nii naiivne olete. Aastate kohta Isamaa lõkke. Kellega tahate öelda? Mõned aastad tagasi sain neile 10. Taevas hoidku, ei, mitte midagi, aga milleks te oma pead peate selliste mõttetute küsimustega vaevama? Lõppude lõpuks saab peainsener selle eest vastavat palka ega sügavasti järele mõtleks, mis on õige ja mis on vale. Teie palk on tema omast poole väiksem. Järelikult mõelge ka poole vähem. Ei mõelnudki. Pahanduste tulivad. Aga aga kui hiljem pahandused tulevad, sisaldavad esmajoones tema isikliku panuse, mis lähevad meist kaugelt mööda. Teenonju, laavaalbumeid. Ülemuse korraldus täieldab klausel. Ma saavadki tehase rahadega ehitatud maja, kus elab peainsener, perekonnata ja peamehaanik perekonnaga algab täna suur remont ja ümberehitus. Veenendate oleb, Eda ralli ei ole veel jõudnud ja peaks varsti tulema. Ja räägi abikaasa tervist, tere hommikust tasku siin ja Taska ja kas ma võiksin talle midagi edasi öelda? Valve minule jah, jah, remonti tegema kaks meest melal amme. Aga miks siis seltsimees roll ise? Ei saa hakkama ja ja mina vaja on ja ja olge päris rahulikud ja, ja mehed platsis ja ei maise korraga naise ära ja ei ole tänu väärt, ei ole talule ja. Et imetleda tegema, aga ei midagi erilist mõningad tühised ümberehitused ja muudatused, mis aitavad süvendada nõukogude inimese heaolu. Kõigepealt ette kurvadel, sügisõhtutel õdusam oleks, ehitab ta endale ka minna, siis. Kas te olete kunagi kamina Levanud? Ei ole. Mina olen, ja külas nimelt ja väga mõnus oli. Täitsa lasi. Okei, aga see ei ole veel kõik olla mõlema perekonna garderoobid on nii ohtrasti uute üksustega täienenud, siis selleks tuleb odraleib omale kola ümber ehitada ja igasse korterisse veel kolm seinakappi kokku meisterdada. Ja jaja, see ei ole vale täita, et salasi üks luisesse argiellu vaheldust tuua. Kuna seltsimees Saulus väsitab päev läbi talkale paberite kohale kummalules oma silmi, siis selleks, et tema silm puhtaks ja jäin rahule, eks kaetakse silistega kividega. Tema kangeks sälitaarzai. Ja lõpuks Talumäe, seltsimees Pansol jutustada sellest, mida ta kavatseb kirjutada Paul pinnast sarjas teatega pildis. Ma kavatsen kirjutada raamatusse seda, mida Paul Pinna tegime, elas. Ja see, mida see mees tegi ja mida ta jõudis teha ja see vagu, mille tema endast järel jättis. Ja see mälestuste ja mälestuste mälestuste ahel, ärge palun üks on intensiivne. Tagantjärgi vaatas nagu imelikuna teatud etapis tatud rahvakultuuri arenguetapis võib üks isik nii eredalt ja nii intensiivselt esile tõusta. Korraga ta tema isik saab nii nagu. Kultuuripuhangu tähiseks see osa, mida me kõige ilmsvalt tundsime pinna puhul siis, kui pinna ära suri. Elus on tihti nii, et kui inimene elab siis tuleb harjume temaga ja me tihti ei märka seda, mille poolest inimene suur oli. Nii nagu me ei märka seda, mille poolest ta päike on ja peab mööduma, ta peab kuidagi inimnagu meist lahkuma. Kuskil tahab nagu lõpp tulema elutööle, et korraga hetkeks seisatama jääda ja mõelda, mida tähendas see inimene. Pinnaisik. See Paul pinnakes kerkis esile korneti mängijana isetegevusliku teatrilaval sel ajal, kui ei olnud veel kutselist teatrit 14 15 aastane pulbitsev poisikesi kuskilt vene tänavakoolist Aleksander Tamme koolist. See poisike, kes korneti mängijana ihu hingega püüdis pääseda teatrilavale salt orkestriruumist teatrilavale jõudis sadamad esimesed sammutegi esimestest sammudest nii intensiivse leegiga põlema hakkas et natukese aja pärast ta jõudis slesiinseks, keda mindi teatrisse vaatama ongi võib-olla kõige nii huvitav kui küllatuvam. Seejuures muidugi see osa, mida me inimesest lahutada, inimene laval, inimene elus, see, mis moodustab kokku näitleja isiksuse ja pinna, on nii eredalt esile tulnud. Nii näitlejana kui ka näitlejana kodanikuna kõige mitmekesisemat skeerdudesse arvestama, seda määratud poognat maha käinud. Ja kuidas ta oleks võinud maha käia, maha käimisahel? Ongi vast kõige üllatuslikum talendi jõuda talendi vastupidavus, sest kui palju inimesi oli, kes võib-olla väga talendikate inimeste sel hetkel esile tõusid, kui tõusis esile pinna täht, Nad kadusid, nad läksid moest ära, nad aegusid. Kõigi oma plusside miinustega mas suure talendi jevi oma väikeste patukastega. Kaasa tegi, et ta ümber mõtles, ümber hindas ja et ka ju, et sõja lõppedes Tallinna tänavatel seisis korraga Eesti rahvakunstnik Paul Pinna ja ta on meie nõukogudeteatrikunsti veel oma elu lõpus viimased tugevad panused andis. Ja võib-olla selle kõige ning kokkuvõttena me võimegi öelda, et jah, kui korraga levis kulutulena teade Paul pina surnud Stacroga katkes nagu kõikjalt tööpinkidega tööpoodides, kus inimesed välja terve rahvas, terve linn tuli tänavatele korraga jätma jumalaga seda muusade lemmikut, et oma rahva suurt poega niisugust kuju, keda arva, külvatakse maa peale. Talendiga igavesti mängida ihkavad. Mängida armastavad igavesti põlevat impulsiivset intuitiivset all küllaldaselt intellektuaalset, rahutu hingega õnnepoega, õnne, last seiklevad tuiskavat tulis tavat, improviseerivad talenti, nisust, keda me lihtsalt võib-olla ta on väga kaua ootama, kui korraga samasuguses uues kuues uues väljaandes kuskilt samasuguse tulise kraadiga inimesed Me võime meie laval kohtuda. Ta muidugi samasugust kõlage ei kordu ei olegi vaja, sest siis on lihtsalt ühe puudli kõrval teine puudel, nagu ta ütleb vaid vaid ma mõtlen, kui me kuidagi võiksime kraadi hinnata talendikraadi uues uues situatsioonis, siis tahaks jah, vast neid kujusid, keda keda nii väga harva esineb, kes jätab endast järele väga tulise. Juha oma talendilennus.