Lugupeetud kohalolijad täna on teil võimalus kohtuda nende noorte sule meestega, kes ei ole veel vastu võetud Kirjanike Liidu liikmeteks. Kuid kelle töid te juba olete jõudnud üsna paljusid lugeda, kelle vastu teil on tekkinud huvi? Kellede nägemissoov ja kuulamissoov teid ongi tänaseks õhtuks siia kokku toonud. Teleesinevad täna noored luuletajad ja nobelistid Tallinnast, Tartust ja mujaltki Eestist. Ma mõtlen, et pikka sissejuhatust tänasele õhtule ei ole vaja tehagi sest iga üksiku esineja Ta ise loomustamine ei anna kunagi seda, mida teile annab nende inimeste loomingu kuulamine. Sest kirjanik, kas ta tahab seda või ei taha, paneb ikkagi enamuse oma mõtetest, oma soovidest, oma maailmanägemisest, oma loomingusse. Just loomingu kaudu on see maailma nägemine jõudnud ka lugejani. Tahaksime kõigepealt sõna anda noorele proosamehele Mati Undile, kelle nimi lühikese ajaga on saanud väga tuntuks ja seda muidugi õigustatult. Ma ei loe teile uut romaani ega katkendubki sellest, vaid loeb teile. Ühenda novelli. Palun inimlik huvi õnne vastu. Tav, kas ta on õnnelik? Sellist küsimust armastasime endale ja teistele esitada meie tema endised klassikaaslased. Kui ta mõnel vaiksel õhtul meile Emajõe kaldapealsel vastu tuli, seljas punane kampsun ja pilk tabamatu oli meile nagu mõistatuseks jäänud. Võib-olla olime temast ise mõistatuse teinud, sest meie klassi tüdrukud olid kõik väga lihtsad. Üx pidi ometi mõistatus olema. Tema õnn või õnnetus ei puutunud samuti. Meisse. Oli kätte jõudnud aeg, kus vanad klassivennad ja õed hakkavad võõraks jääma. Koolis oli ta päris silmatorkavamalt silmade pärast. Neis püsis mingi naljakas sära, mis oli nii tugev, et polnud üksnes ilus, vaid ka väljakutsuv. Tema pilk näis meile vahel otse häbematuna ja meie, kes me temaga tegemist teha ei julgenud. Sosistasin üksteisele, et küllap tas ikka veidi selline on. Milleks siis muidu niisugune pilt? Mina avastasin tema silmade saladuse, kõigepealt olin nimelt koolikunstnik. See tähendas seda, et oli küll minust paremaid joonistajaid aga nad polnud nii häbematult, et oleksid oma pilte julgenud seinalehte üles panna. Mina julgesin seda teha, kuigi tundsin, et julgen järjest vähem. Ja kaugele on jäänud üheksanda klassi kevad, kus ma mõne võõra tüdrukuga tantsides ütlesin, et kas ma ei tohiks teda joonistada? See mõjus väga hästi. Aga kestini ta nimi oli, sundis tõesti joonistama oma silmade pärast. Läksin tema poole, ta elas teisel korrusel ja septembripäike paistis aknast sisse. Ta istus diivanile ja mina joonistasin need, tegin suitsu, sest siin polnud nägijaid. Port veel puudus igasugune sarnasus ja ma hakkasin lausa higistama. Päike paistis, lüüakse näkku. Kersti istus diivanil, valged käed sinisel seelikul ega suhtunud minusse üldse irooniliselt. Ta vaatas toa Lukama veidrate silmadega, mis mind lausa hulluks ajasid ja mina viskasin pliiatsi põrandale ning äratasin, mis silmad sul külon, tema küsis, on nad jäetud? Mina vastasin, et on ilusad, isegi väga. Mul on kilpnääre, ütles tema. See on sellest. Aga ei osanud selle peale midagi teha. See oli umbes niisugune asi, et kumb on siis ilusam, kas Vikega vihmast, põua ajal või vikerka lõpmatute sadude ajal. Tõmbasin oma soperdis katki ja ajasime juttu. Ma teadsin, et kunstniku minust ei saa ja on viimane aeg jätta seedvistamine. Mu pilk libises kogematada põlvedele ja ta nägi selle pilgu aja. Mul hakkas veidi ebamugav, aga temal ikka lõbus. Ma olin siis 18 aastat vana ega osanud tüdrukute mõtteid lugeda, nagu väidavad end tegevat mõned 20 viiesed, isegi 20 seitsmesed. Paljud olid temasse armunud ja veel klassiõhtul läksin alla pimedasse kowitovi vett jooma ja nägin, et ta suudles üht ujujat. Ma teesklesin, et ei märganud midagi. Teadsin, et mina midagi niisugust ei tohiks teha sest tema arvates olin ma hea poiss, nagu ta isegi kord mulle ütles. Ainult halvad poisid tohtisid teda suudelda. Pärast seda, kui hommikuohtu öösse astusime lõpupeolt laiali, läksime, kadusime kauaks üksteisel silmist. Lõpuks räägiti, kestis, detan, abiellunud ühe pimeda mehega. Ja varsti nägin minagi teda just meest käekõrval talutamas. Kooliõed, kes vahepeal olid endale lasknud teha igasuguseid vilte viide kübaraid, autasid kohvikus seda probleemi. Kas see oli eneseohverdus või suure armastus? Keegi haletsenud, sest see oleks aletsejast halva mulje jätnud. Kõik olid lugenud, kui mitte jumalikku komöödiat, siis vähemalt kauge tähe valgust ja teadsid, et suur armastus tõesti eksisteerib. Aga põnevust jätkus terveks talveks ja kooliõed võisid lõpmata palju rääkida ja oletusi teha. Kersti endaga ei saanud rääkida, sest toimus nii vähe tänavale ja peaaegu alati mehe käe alt kinni hoides. Siis me kordasime seda mõttetut küsimust. Huvitav, kas ta on õnnelik? Vastust ei andnud keegi, ainult küsimusestki piisas. Me olime uhked oma osavõtlikkuse ja inimliku huvi üle. Ükskord otsustasime talle külla minna. Võtsime kaasa pudeli Traakia veini biskviidi. See visiit kestis umbes kaks tundi. Nad elasid ühetoalises korteris, pluss köök. Ja mees oli täiesti pime. Absoluutselt. Ta rääkis meiega mitmest asjast, meie olime tõesti väga delikaatsed, et mitte teda puudutada, üllatavaks teha. Me hoidsime nimetamast asjade välist ilu ja püüdsime sisse elada pimeda maailma. Ja kui üks kogemata aknast välja vaadates ütles, et ei tea, kas tuleb vihma, millest sinisinine pilv siis astus naaber talle kohe jala peale. Kui mees sõi, siis vaatasime aknast välja, sest meil oli piinlik ja küllap kästilgi kooliajad ajasid tühjast-tähjast loba. Aga nendest silmist võis lugeda sedasama küsimust, mis sa oled enese ohverdaja või pimedalt armanu. Kersti nägu ei andnud meile vastust ja vastame. Tõusime püsti, soovisime kõige paremat. Läksime uksest välja. Kästi saatis meid natuke, aga ütles ainult niipalju, et elu on küllalt raske. Vihma hakkas sadama ja taevas läks üleni, pilvelaternad põlesid tänavatel, alles esimest nädalat oli August. Leidsime, et armastusest ei saa siin juttugi olla. Vähemalt kästi poolt. Üks tüdruk tähistas koguni õlgu. Siiski leidsime, et sinna tuleb tagasi minna, neile kahele vähemalt seltsi pakkuda. Sest mis ta vaene teeb, kui keegi saab temast silmik imetleda. Nii tegime, kästi, oli meie kõigi sõber olnud ja meie kohus teda hädas aidata. Käisime nende pool kord üksikud, kahekaupa, kord mitmekesi. Lobisesime kooli aja seiklustest igasugusest pudi Padist. Aga hoidusime nimetamast asju, mis võiksid ta mehele meenutada selle maailma väljevikust sära. Küsimus, mis kasvas üha enam. Miks kestis, ta ometi tegi, miks? Ta oli ju nii kena tüdruk, istus kohvikus, tantsis, luges palju mängis näidendis ja nüüd võib-olla just selle küsimuse tõttu käisime neil külas. Kuni ükskord leidsime ukse suletuna soli ele valge talvepäev. Tänavad olid hangesid täis ja suitsusambad tõusid püstloodis õhku. Mõtlesime, et keegi on surnud, võib-olla entatunud, aga naabrinaine ütles, et kesti sõitis üleeile ära ega öelnud, kuhu auto sõitis ette, mööbel tõsteti peale. Kes tulevad kolimisel tahtnud aidata, aga tema keelanud ära, sest see võib tulevasele lapsele paha teha, laps olime meie üllatunud ja laps vastasnaabrinaine juuksed rätiku alla lükates juba viiendat kuud. Rohkem polnud meil enam midagi küsida. Naabrinaisele ta aadressi olnud jätnud, kuigi tooni väga palunud. Ja see ongi vist kõik, nii jäigi meelse küsimust lahendamata. Aga meie olime alles selles eas, kus kõige salapärasem mõistatus on inimlik õnn. Uus luulekassett on selle poolest uudne, seal on koos luuletajatega ka üks proosavihik. Selleks julgeks kinda viskaks, on lehti metsalt. Tema loebki nüüd oma kassetivihikust ühe pala. Loen ette loo tsüklist kõnelused kin vaariga. Kin vaari on Kazbeki gruusiakeelne nimetus ja see tähendab liustike mägi. Loo pealkiri on tuisus. Sellel hommikul, kui me Kazbeki esimest korda ründasime, nägin ma päikesetõusueelseid helerohelisi kiiri. Räägitakse, et need kiired piirnägijal õnne tooma. Ma ei saa midagi parata, aga usun, sellesse. Usun samuti nagu usun tähtede langemisse mägede tumedates pakasest helisevate söödes. Ma usun sellesse, et siis soovitud soovid lähevad täide. Me arutasime liustiku alguses köied lahti. Meid oli neli valiku Algis Yorgis ja mina viies oli Kazbek ja üksteisele silma pilgutavad tähed ja pilvede vahel peitust mängiv kuu. Palvasita und öö mägedes aastasadadeks jäässe tardunud maailma massiivne kaljulik, rahu öö mägedes. Aastasajad mööduvat sekunditena ja nende aastasadade kirevus nagu ei jõuakski siia. Ainult inimesed võivad mägesid äratada. Esimesena ärkas Kazbek, vanakin vaari. Ta oli teistest kõrgeim. Ärkas ja päeva esmane valgus helkis vastuda korrulisest näost. Taevas Kaljuste harjata taga rohetas. Kuidas jälle nad tulevad. Neli putukat minu nõlvadel. Hoidke ennast, inimesed, hoidke ärganud Kazbek sassis, raevunud oma valget lakka. Me olime liustikul taeva rohetavatel, niitudel või koidikutuur segi. Pilvekiudude lainja loo. Tipud hõiskasid päikest tervitades pikad keerlevad tuisulipud ja kuluaarides alustas tuul oma pinguvaid, hümne. Nad ei tule, nad ei tule, nad ei jõua siia. Trallitas tuur tippude ümber tantsu lüües ja Kazbek naeris mürinal. Vanal olid pikad hallid juuksed keerduvad nagu jõud. Kurat seda teab, mis ta meile veel teeb, ütles valiku. Oligi hästi julge, kohe pärast Ženjat tulla. Kummargil tuisu hiilides sammusime mööda liustiku kalju lõhedes möirgas torm. Olime tuisus. Nahime lume naineta hallist tulekahjus Oreenid tolmu, puna-mustade leekide pakanaalis. Olime lämmatavas pöörises käise külmusega kõrvetavas leitsakus päevases pimeduses, mis muutis olematuks õhu, mida me olime hinganud ja maailma, mida viie meelega tunnetanud. Jalad komberdasid, lõhkudes lumelaineid ja tüüne ja samavõrra tormas meile vastu õhk, see ei olnud enam õhk, vaid hullu mehe naine elementide mäss maailma ja nende vastu, kes seda maailm olid seletada püüdnud. Maaioloog, maa, Toli kindaar, ise raevukas, tabamatu ja kõikjal ulatuv. Me tundsime nägudeldatarretavad hingust, tajusime ta käte põletavat haaret. Kuulsime ta kõmisevat, võimukad, häält. Inimesed, kuhu te trügite, näete, kui naeruväärselt väikesed olete tolmukübemed, olete teie? Ma võin teid iga hetk kuristiku paisata, jäise lumega katta. Mitte keegi ei leia teid sealt. Vana kin vaari, naeris ja Curry Spartak Jords vööri. Kõik ta lähemad sõbrad, vastasidki vaarile sõnakuulelikult üks mees. Laviinid hoiame platoo suunas, ütles valiku. Sinna nad ei jõua, aga õhulainele peame vastu. Valycoreckist laviinidest. Me peatusime, langedes rinnuli kirkale, teravate tuisulainete survele vastu pidades. Peegeldasime pingutusest ja lumerõhuvast raskusest. Siis sammusime jälle poolitades Hangi, otsides teest tuisu pööristesse kaduvate liustikupragude vahel. Nägin ees komberdava tankist, valiku kadus tuisku. Hea, et meid ühendab see köis, mõtlesin, ma hoidsin köiekeelte peos. Tundsin otse, Algise järel on kergem käia. Hea, et meil on, see käis, mõtlesin ma sesse köisbunud lihtsalt köis, see oli midagi enamat. Nüüd oli see midagi, mis ühendas meie nelja inimese mõtteid, tahet ja tegusid. Kummargil tuisu hiilide ees, sammusime mööda liustiku. Meil oli köis, me olime neljakesi, kuid me olime üks ja me ei kartnudki vaarit. Me olime vaarist tugevamad. Me olime tuisus ja siis tuli väsimus. Magus rahu, aheldas liikmeid ja surises kehas. Kui hea, kui heas oli. Lumi oli pehme, valge ja soe. Maailm oli lund täis, maailm oli täis valgeid kutset ja rahu. Mahju mängin, paar ise oli hoolitsev ja hell. Tulge nüüd, tulge minu juurde, inimesed, ma luban teid puhata. Ma katan teid oma udusulis vaibaga, ma laulan teile seni, kuni te uinute te kuulete viis, mida keegi pole kuulnud ja näete unenägusid, mida keegi pole näinud. Tulge ometi, inimesed. Kin vaari, ma ei teadnudki, et sa niisugune oled. Ma pidasin sind karmiks tujukaks, kin paari. Ma eksisin. Külvaari, Sa räägid õigust, sa oled sõbralik ja hell. Jah, kui saaks ainult magada ja puhata, tunda rahu ja soojust, soojust ja rahu, muud ei midagi. Tunda mägede igavest sügavat ööd. Ja tunda aastasadadeks jäässe, tardunud maailma kahjulikku rahu, sekunditena, mööduvaid aastasadu. Muutuda igavikuks eneseks, muutuda ginaariks sama igaveseks nagu tema ja sama tundmatuks nagu tema. Seda sa ju võid, kin vaari. Tundsin rinnal köie järsku teravat tõmmet. Minu kohale kummardas Algise, külmastusetab nagu. Ulata käsi. Ei aldis, pole vaja, mitte midagi, pole vaja. Väsisid, Hei, valiko, Yorgis. Jäta meid, Algis. Hulluks oled läinud, ana seljakott. Me läksime jälle, mul oli kergem ja imelik kin. Laari jutt ei tundunud mulle nii meelitavana kui varem. Komistasime, kukkusime, tõusime, tundes rinnal köie lühikest katkevad tõmmet, tõusime ja kukkusime. Torn naeris, meie pingutustele kukkusime ja tõusime. Kui saaks järjest 10 sammugi viis sammu. Kazbekmässi, sõnas tuisu pilvedesse saatis meile vastu uued ja uued lained. Ja meil ei olnud sa lihtsalt tuisk, soli elav vastane ja elavad vastased olid meile väsimus, Jakin vaari. Me pidime nad võitma. Viis sammu veel. Sealsamas lähedal, ei tuultes siledaks. Lihvitud Plato. Nädal aega tagasi õiendas kin vaari Ženja Sahharovi karveid. Ta väsis, see noor alpinist ja tal ei jätkunud elav südant, et tõusta. Otsisime teda kolm päeva ja kolm ööd. Ja sellel hommikul, kui Hermandik tohtega esimesi tiire ümber maa kandsime, mööda moreene, kin vaari viimase ohvri elutud keha. Nüüd uhke oma võidu üle arvata, et neist on võimalik sama lihtsalt lahti saada. Anna seljakott, Algis, mul on kerge minna. Kõikudes hingematvast tuisus, komberdasime, kukkusime, tõusime ja läksime jälle. Meil oli köis, me olime neljakesi, kuid me olime üks, meil oli neli südant, kuid need neli südant lõid nagu üks ja ei kartnud, kin vaarit. Me olime, kin vaarist, tugevamad. Me olime tuisus, Me olime väsinud ja siis tuli pakane. Jäine külmus, põletas nägu ja muutis tundetuks käed. Õhk oli tardunud, maali tardunud liikmed olid tardunud. Me ei tundnud enam maailma ega iseennast. Tundsime ainult kin vaarit tarretavat maailma täitvat ja surmavat. Kin vaaril olid pikad hallid juuksed keerduvad nagu šõud. Seud roomasid. Nad vähendasid meie elavatel kehadel Salvasid südant ja nõelasid kopsa surma ja hävitust toovad, olid need tähendavad saatanlikud jõud. Alistu, vanal kin vaari, sind on nagunii võidetud ja võidetakse ka edaspidi, mõtlesin ma millegipärast vene keeles, sest olin harjunud nii nende nädalate jooksul. Alistu kin vaari, kui mitte täna, siis homme kindlasti võidame sinu vana kin, vari, alistunud edasi minna, juba meeletus. Me pöördusime, läksime tagasi puisu võidutseva ulgumise ja laviinide ugustava mürina saatel. Kuid meil oli köis ja neli südant, mis lõid nagu üks ja meile jäi tahtmine võita. Ning selle võidu tahtmisega tundsime, et oleme siiski kin vaarist tugevamad. Ja järgmisel hommikul seisimegi tipus, kui me läksime, teadsin ma, et seekord jõuame tippu. Ma tänasin tähte, mis langes ja vana halligin vaarit. Ta saime lõpuks aru. Miks olete te küll sellised inimesed, küsiski vaari Ma vaatan teid, vaatan juba 100 aastat, vaatan ja mõtlen. Ohud, raskused, hädade kaotused, miski ei peata teid. Te olete kõige kummalisemad olevused maailmas. Me oleme inimesed, kin vaari, vastasime, meie inimesed on juba sellisteks loodud. Nad tahavad alati võita, pea seda meeles, kin vaari. Kazbek, vana kin, Marin naeratas, ta teadis seda, see vana tark ta hallpea lõi päikeses hiilgama. Siis rebis ta pilvelinikud puruks ja näitas meile inimeste suurt maailma. Ta näitas mägesid, kuristike Jorge ja roosa sudu, vines kaugeid linnu ja suurt sinist merd, taeva ning valgete mägede taga. Ja veel ühte maailma näitas ta neile inimeste maailma, mida me olime tundma õppinud tuisus ja pakases, kaotuses ja võidus. Kazbek hoiame seda, mis sa meile andsid. Ja ees olid uued tähised, ööd jälle helendas külvalt ja fosforselt veenus, kõrgus Linnutee. Suur vanker tervitas nagu vana sõber. Jälle langesid tähed jälle, saates tähtede hetkelist lendu, jõudsime mõelda oma soovile. Hoia mees Kazbek tumesinised ööd helisi tähtedest ja pakasest. Kuuvalged öiselt rahulikult näed, vaatasid meid henna julgustava sõbra pilguga. Veel üks uuest luulekassetist osavõtja, Tartu üliõpilane Lii Seppel. Juhan Liivi lahe. On? Et tuul lükkab lahti pimeda rehealuse ukse ja mõtlik sahin käib läbi kuivavate vilja vihkude mustade parte all. On, et lugematu hulk viljateri voolab pihkudes läbi ja südame üle libiseb tühjade kõrrepõldude kuuldamatu nukrus on, et vana poolpõlenud leivalabidas paneb leiba ahju. Kiirustama Ta ju ükshaaval. Ja ootab siis kaua leibade küpsemist. On, et lugematu hulk rändajaid tuleb ikka ja jälle vana leivaahju juurde jootab, ootab. On, et igale rändajale ulatab mure kurdudes ahjusuu sooja leivakääru milles on koos kõik see, millest mõtlesid kuivama pandud rukkivihud mustade parte all. Kui südame üle libises kõrrepõldude kuuldamatu Cruz ja kodulaulude tsüklist pärligi Sinna seinapalkide vahele sinna midagi maha jäi. Nende Nõgiste parte alla tulla tagasi paljapäi. Sinna Ella südamesoppi, kus õhtuti kriiksup kilk KUS Videvastuld, sapilak, vaikne silmapilk. Sealt soojast ahju äärest, kus kükitab leivamaht. Siis astuda üle õue jasmiini, põõsaste lõhn, juua kuuri all haput, kalja. Minna lakka, siis kerra tõmbunud värskete seintes istuda nii. Ja tunda, tunda end vabana, jätta enesesund. Ja uskuda haldjaid. Paga näid enne und. Afiššidel välja kuulutatud autoritest ei esine täna Mats traat ja Jüri Tuulik. Nende. Kirjanduslikud palad kannab ette näitleja Ines Parker. Niisiis Mats traat. Rihmu mööduja kui toetan su õlale käe ja vaatan sulle otsa, otsekui oleksime vestelnud eile mõned käidki uuendust ootama masina või igivana puu juures. Rehmu võõras, taan sulle vaid õelda, hoia valmis redel. Taevas on veel palju. Kuldprillkulg prill. Ah palun ära karda pensionile, kui lõunale jõuad? Ühte, vaid endamisi korda. Pean pidama pidama, lõuad. Toon on soe, tantsulutikaid pole päev helge kui joobunud tuju. Ja siiski kujutleda on kole, et mees võib puituda kui puju. Puitunu, ühiskonnale ohtlik, just nagu roostetanud kuul. Kus arvamuste lahing on kohtlik, tõrge ilmuks sellise suul. Kuld prill siiski palun ära karda, hoia endale kunstvalu kunst, pinge Su kõrvima küüntega ei karga. Ja kui kuhu paneks siis sinu hinge. See saapanaelaks ei passi. MART Danish põlekstast Flack. Ent temaga sööta võiks kassi Suhing vedel, kui makk. Kass eelistab hiiri ja kalu, jääks kurku su luised, ideed. Kuldprill keegi su hing ei talu. Hoia endale teenistee. Matus. Kell kuus sai mulda mees allu uhke raagus kase ja nuttis kõnemees. Surm niitis kangelase. Kirst oli kuuselauast. Kõik laastud kuivast puust ja naelad olid rauast. Ja sõnad semu suust. Kell kuus sai mulda tüüp, kelle elus kõik läks hästi. Kell juhiks priske rööp, kes pidas suud, kui kästi. Nüüd ma läheksin, Jüri Tuuliku millisõber. Trepist üles minnes Läksin mina paar astet eespool. Sihiteadlikult. Andres ütles. Kuule, Jaan. Ja rohkem mandrid ei öelnud midagi. Ma ei uskunud, et ta nii arg on. Tavaliselt otse vihkan neid inimesi, kes alustatud lauset lõpuni ei ütle. Aga nüüd tegi Andres arvus mulle üksnes sapiselt lõbusa meeleolu. Niisugune siis ongi see tõeline sõber. Pärast, kui kohvikus istusime ning mina ennast mugavamini tundsin, sest nojah, sellest on veel vara rääkida. Miks mina ennast mugavamini tundsin? Andres vaatas mulle siis otsa, nagu oleks tal suur valu südames. No räägi ära, mis sind vaevab, ütlesin talle suunurgast. Mis küsis minu sõber filmibungitades? Sul on midagi südamel? Laususin muiates. Ei ole kogeles, Andres. Ta pani pea ajalehe taha ja teeskles lugemist. Aga mulle oli paremini kui selgeltnägijale näha, et ta aeg-ajalt viskab mulle etteheitvalt ja kaasatundvaid pilke. Aga mis kasu oli minul sellisest abstraktsest, südametunnistuse piinast? Sa näed täna kuidagi eripärane välja, arvasin vaikselt. Nooo. Imestas Andres. Sa oled maailma valu triiki täis? Pole mul häda midagi, pomises Andres. Kuidas küll võib üks inimene nii arg olla? Niisugustest sõpradest tunned vähe rõõmu. Seal ta istus, hädine nägu peas, punetav ning kogele. Lähme minema, ütlesin, kuhu jalutame linna vahel hingame värsket õhku. Istume pealegi siin, ütles Andres. Sa ei taha minuga jalutada. Teesklesin solvunult. Miks ei taha aga kogele Sandress, mis aga kus sul kiiret on? Tõusin püsti, sest nüüd oli mulle täiesti selge, et Andrese julget tõtt-ütelda. Inimeste liberaalsus on otse uskumatult vastik. Läksime trepist alla. Andres tuli ikka kaasa. Mina läksin mitu trepiastet eespool sihiteadlikult. Jaan, ütles Andres. No muidugi jäi sellel kahejalgset kalal suu jälle tummalt kinni. Mis sa narrid mind, ütlesin vihaselt. No saa aru, no ja kui midagi, mis ma panen, räägin, tegi käega väga ebamäärase liigutuse ning ei, vaik. Arg veel kord arg nagu jänes. Tänaval jalutasin Andresest paar meetrit eespool sihiteadlikult Lähme kusagile vaiksemasse kohta ütles Andres. Miks siin kesklinnas on nii palju inimesi. Mis ajast sinasõber inimesi kardad? Kas nüüd mina või? Nojah, kes seda teab. Selline pomin, haritud inimese suust tekitab eriti isepäraseid emotsioone. Sa võiksid pantomiimi teatrisse artistiks minna, ütlesin. Ja sina peaksid enne kui välja. Ja ka ei julgenud. Ta muidugi ei julgenud mulle seda ütelda. Ning selle tõttu nägin endast möödumas mitmeid kaasatundvaid ning ette heitvaid nägusid. Muidugi mul on piinlik, et ma sellisena linna peatänaval ringi käin, aga ma lihtsalt tahtsin näha, milleni võib kõige parema sõbra argus välja viia. Kas sa tiigrid kardad? Küsisin Andresel. Ise sa kardad ka, krimpsutas sõber nägu. Kas sa karu kardad? Kardan küll, vasta sädevalt kekutades. Seda oli nii naljakas vaadata. Jänest kardad sa kindlasti, ütlesin ohates ja võtsin paar pikka sammu, nii et Andrese jäi selja taha. Sammusin demonstratiivrahuga, latt vaatab ja vaevleb selline argpükshiir, vilets hiir. Jaan köhatasin ta siis ära, mind narri enam nende Jaanidega. Mis ta on parem jah, ohkas Andres. Siis panin ta ausus ja südametunnistuse viimast korda proovile. Lähme teeme restoranis vägeva lõuna, mina maksan. Kuidas me niiviisi lähme, ütles täädiselt, mismoodi? Ära parem vara veel, no mis häda sind sinna restorani ajab? Ja, ja muidugi seda ainult seda võis tema suust oodata. See mees ei julgeks isegi kärbest tappa. Mees, mis mees ta on? Mind on see käimine siin ära tüüdanud. Kuidas võib inimene nii rahuliku südamega valetada? Tal oli minu pärast häbi, aga julgust, mitte kriipsu. Kuulge, noormees, keegi pani mulle käe õlale. Vaatasin taha, üks vanamutike heitis mulle julgustavaid pilke ning ütles sosinal. Teil on vasaku jala soki Sauk ilmatu suur auk. Tegin näo, nagu saaksin sellest uudisest esimest korda teada. Oja muidugi, kuidas ma niiviisi küll välja tulin. Auk ja ütles ka Andres, nüüd vaatasin talle otsa. Polnud ühegi inimese näost veel nii suurt rõõmu ja nii suurt kergendust välja lugenud, kui tema näos sõbra näost.