Nagu alati mõnus, nagu alati, täis sisemist särtsu. Nii astub ta lavale, kuid täna käib läbi saali kahin. Helmut Vaag 50. Ei või olla. Hästi, võtame siis veenvama. Helmut Vaag 30 30 aastat laval. Kui tihti me kuuleme sõnu töörõõm, loomingurõõm, puhkuserõõm? Näete, tuleb välja, et meie elu koosneb ainult rõõmudest. Tuleb osata neid muidugi näha ja tuleb osata elust rõõmu tunda. Pingsele tööle järgneb tavaliselt rõõmuküllane puhkus, mis Teie seal rõõmustagi töövõtja õhtul minna, kas kinno või diaatrisse? Kuidas olete kord juba teatris käinud? Teatrisse võib teist korda veel minna. Olete teist korda ka juba käinud, siis ärge enam minge siis kuulge, kutsuge sõbrad ja tuttavad kokku ja minge naabruses asuvasse kohvikusse, vaat seal klaasi veini juures tantsige seal ja olge rõõmsad. Vaat see on ka odav, aga toob palju rõõmu. Kuidas ei ole võimalik, miks? Ah, et niisugust kohvikut ei olegi Tallinnas, kus saaks tantsida? Ei, tõepoolest ei ole jah. Ja ei ole vajaga, mis tants ikka ära ei ole, mingi parem kõrtsi lõhkes seal tantsida ja ei, te minge. Ah, mis te ikka kõnnite, minge parem koju teki alla, see ei maksa midagi, aga toob palju rõõmu. Sepise saak mitmes kord see nüüd oli astuda rahva ette ja kõnelda asjadest, millest rääkida ei tahaks, aga vaikida ei tohi. Kas raamatupidamine on olemas, isiklik? Ei ole, elus on tulnud nii palju mängida bürokraat, et ei taha isegi arvepidamist sellest, kui palju neid mängitud on. Ei taha enam tuttava aadressigi paberile märkida ida ja taskuraamatut ei kasutagi. Aga filharmoonia estraadiosakonna andmeil oli see ümmarguselt 2000 viiesajas- korr. Jah, see oli 1946.-st aastast juba, kui me algasime Voldemar Panso ta estraadi tegema. Kui faktiliselt juba mitukümmend aastat lavategevust oli selja taga, eks ole. Ja ja 1928.-st aastast ma. Ja hing sai ära müüdud ja inglise ära müüdud ja esimesed osad olid nagu ikka noorel näitlejal krahv, teil on telegramm ja nii edasi, koputas uksele koputus uksele ja ehk nagu teatrikeeles öeldi, telefoniposti sai mängitud. Mis nii omal on meeldinud? Oli muidugi jorss Aarne kiir, mida ma tol ajal mängisin, muidugi praegu saalis olijad ei usu, et kiirvõis nii paks olla, aga muidugi. Jah, fotod näitavad jah, seal ma mängisin. Kiirt kolmes eri eri lavastuses, tähendab Tootsi pulmas äripäevas ja sügises sügises on kiirsama paks, umbes sajakilone, nagu minagi, pole kulunud. Tookord ma kasutasin topiste kiirt nii paksuks ajada. Siit on kole lihtne jätk. Et kui. Teatrilaval järjekord sügiseni jõuab siis? Jah, on sedapuhku ilma topisteta kiir kohe varnast võtta. No ma usun, et näitleja Aabel topitakse ka täis nagu mind tol ajal topiti ja tema suudab selle kiire paremini lavale tuua, kui mina tol ajal Ka nendes, nüüd sellest, et mõnigi noorem estraadisaali külastaja ehk ei mäleta vaagi laval võib-olla praegu raadio juures tõstab kätt hoopis pisike teatrikülastaja raadiokuulaja, kes tunnebacki hoopis pisemalt lavalt. Ja Draamateatris olles ma hakkasin huvi tundma nukuteatri vastu ja siis umbes 10 aastat tegelesin selle nukuteatriga, lavastasin, kirjutasin ise näidendeid, siin mängisin ise, põrsake nahk oli üks vist puunuk, seikleb siis Reinuvader, Rebane ja ühesõnaga palju vanu tuttavaid ja ja nüüd ka veel. Ma ei ole unustanud nukuteatrit päriselt, sest Tallinna pioneeride palee juures moodustati Tallinna pioneeride teater. Seal siis ma neid vanu, nukuteatri kogemusi annan edasi ja me mängime ka seal. Puunukk Buratino, see on muidugi selline puiset võitu lavakuju, aga millest see tuleb, et Helmut vaagil estraadilaval selline särtsakas tantsujalg on, nagu me kõik teame. Nojah, eks estraadil tuleb osata kõike teha, tantsida, laulda, muidugi alged, sellest ma vist sain Tallinna töölisteatris, sest seal nõuti igalt näitlejalt lauluoskust ja tantsuoskus kraavihallid, kraavihallid, parvepoisid Kolmekrossiooper siis noh, mis seal veel, kar Ramba opereti paroodia, see on nüüd mulle kasuks, sest uues kavas Kuki vilistab. Seal on mul tantsuline osa ja ta laululine osa sees. Ja jälle uus kava, uus lahkamistöö meie puuduste kallal ja uus negatiivsete rollide rida. Ja negatiivsed roll on nii palju mängitud, et midagi soovida ei jää enam ei siiski ühte negatiivset rolli tahaks veel mängida. See oleks autor, kes lubab meile kirjutada kogu aeg estraadikava, aga siiski ei kirjuta. Ja soovimegi kuuleskonna nimel huumoriküllust autorilt elult ja lavalt ning jätkuvat jaksu naljategemise kõige raskemas töös. Tänan väga.