Tere tulemast Eesti raadio kirjandussaadete järjekordsele klubiõhtule. Täna on meie klubis kohtumine kirjanik Paul Kuusberg. Iga klubiõhtul on tulnud Tallinna kirjandushuvilisi keskkoolide vanemate klasside õpilasi ja kirjandussaadete toimetuse inimesi. Olgu sellega nüüd jutu ots lahti tehtud ja head läbisaamist teile. Ma alustaksin väga traditsioonilise küsimusega. Millal ja mil moel sai alguse teie kirjanduslik tegevus? Millal te üldse hakkasite kirjutama? Lugu oli nõnda, ma hakkasin väga varasest poisi pihta kõik trükitud sõna neelama otsekohe nii-öelda. Ja eks enamus oli ajavi, teise loomuga kirjandus, mis sellel pihku sattus, põnevad lood, natuke sentimentaalse lood ka ja hästi paksud. 1000 lehekülge oli niisugune ikka enam-vähem õhuke raamat. Röövel, lehtesid ja irlandad ja kõik niisugused asjad. Ja siis tekkis mul niisugune tunne, et ma kirjutan isegi romaan. Spikka raamatu romaan ei mõelnud, see sõna tuli hiljem minuni teadvusse vaid ühesõnaga ühe tõsise ilusa raamatu. No ja võtsin kätte siis ühe hariliku koolipoiss olin, võtsingi ette, hariliku koolivihu, jääksin, kirjutame. Kirjutasin ja siis tekkis mul esimene küsimus, et kuidas küll võivad need kirjanikud nõnda pikalt kirjutada. Ma olin oma jõudu kõvasti pingutanud ja kuidagi seda vihku täis ei saanud. Ja lõpuks endisele vihu täis ka. Ja see oli väga sündmusterikas seal õlis, edu, seal oli igat laadi seiklusi ja oli ikka peategelane ja tema armastatuga. Aga nähtavasti oli minust kriitika verd juba siis ja enesekriitikat ka pisut, ega ma siis ei teadnud, et need terminid nii tuleb ütelda. Ja siis panin, peitsin tema ära. Kõrge kapi otsa kõrge riidekapi oli, see paistis mulle üldiselt väga kättesaamatu koht olevat. Peitsin ta siin ära ja unustasin tema pikaks ajaks, aga mul oli õde. Varastad vanem. Ja eks niisuguse õega tekib alalisi konflikte kui tantsus paar aastat vanem ja juba õige varasest east põeb kõikide naistevoorust või pahet, kange tahtmine sind õpetada ja korrale kutsuda alati. Ja siis me vahel nähtavasti oli mingisugune konflikt või enam ei mäleta. Nähtavasti ma ajasin tõepoolest ta südame tugevasti täis. Ja siis ükskord ta ütles mulle nõnda. Kas siis tõesti oli roosa nii ilus kui roosiõis? No see oli üks hirmsamaid oope, mida ma olen saadud sessi korraga ehmatasime täiesti ära, sest selgus, et kust ta selle roosa võttis, eks see oli minu kangelanna nimi ja see nimi oli tolleaegse niisuguse ajaviitekirjandus väga levinud nimi. Ma tahtsin ikka oma kangelanna panna hästi ilusa nime ja ma siis ilusamat ei teadnud nähtavasti. Ja ka ju see oli ka kuidagi füüsiliselt tulnud, et tuleb ikka kujundiga võrrelda seda ja kus saab veel ilusam olla üks noor neiu, kui ta on ilus nagu roosiõis selle, ma võitsin ka tolleaegsest ajaviitekirjandust. Aga see oli hirmsaks lüliks, tema teadis seda, et minu saladus oli avastatud ja siis oli mul nii hirmus häbi ja, ja ma olin tükk aega, tal oli võimalik mind terroriseerida. Kui vaja oli ehk teiste sõnadega kasvatada kui vajanud oli. Nojah, ja pärast seda, kuna see esimene opolini tõsine olnud ja, ja üks paariteistaastane noormees häbeneb alati Pooleli ainult sellest on nii palju kasu, et kui ma hiljem hakkasin kirjutama, siis ma tabasin ennast järsku ministrilt mõttelt, et kunagi oli suur tegemine, et saada vihkudes. Nüüd on alati hästi suur tegemine, et see teos ei läheks neljaks 500-ks lehekülg ja kõige suurem maadlemine on nüüd sellega silutud. Vot nõnda, pass. No tõsisemalt, ma püüdsin kirjutama hakata pisut enne 1900 neljakümnendat aastat, 39. aastal Kaheksanda lõppusi kollane, üheksandal alguse 23 aastasena hakkasime juba siis proovima tõsisemalt kirjutada. Alustasin kohe millegipärast jällegi romaaniga ja aastaaegade vabadel tundidel tol ajal ma töötasin ehitustöölisena müürsepana, täpsemalt ja õhtupoolikut jääksin kirjutama. Ja see tegevus katkes nõukogude korra kehtestamisega 1940. aastal kus ma hakkasin ameti ühingulisele tööle siis hommikust õhtuni igat laadi organiseerimist ja korraldamist, igat laadi niisugust tegevust täis ja kui siis pidime Tallinnast ära minema evakueeruma Tallinna langemise ees, siis ma võtsin selle pooleli jäänud käsikirja kaasa ja see oli mul kaasas peaaegu kuni Veliki Luki, nii kogu aeg, seljakott läks kaduma nende rännakutel koos sellega kolmveerand kolmveerandini valmis kest. Ja kui siis minu arust sai sõja käigus rindeajakirjanik ühe sõjaväe ajalehe toimetaja ja kui siis seda nii otseselt sõjategevus oli, möödasime, jõudsime pärast sõja lõppu tagas Eestisse Aegviidu perioodis, siis hakkasime uuesti kirjutama. Hakkasin taastama kõikesega ja siis tuli tööajakirjanduses Rahva hääle toimetuses jälle nii palju igat laadi töö tegemist, siis tuli õppida õige tugevasti, kuna koolide jäi omal ajal pooleli. Jälle läks ta üsna kaugele. Jõuestaksin või seda kirjutama 54. aastal. Ja see on lõppude lõpuks minu esimene romaan müürist, mis muidugi läks palju kaugemale, hiljem kavatsusi järgida, pidi lõppema. Lõppemas sellesseiniga seal, kui ma omal ajal tegin, kus üks peategelasi, vana Jaan ei jõua enam tööd teha ja jääb nii-öelda nööri alla. Nööri allajäämine oli ehitustööliste termin nende meeste kohta nende tööliste kohta. Töö oli siis üsna halastamatu, sageli, kes ei jõudnud enam nii-öelda tempole vastu pidada, sest kahele nurgale kaks ka majanurgas ehitasid tugevad meistrid, nöör käis nurgast nurka ja igaüks pidi oma müüriosa jõudma. Nii kui nöör tõusis ülesse laduda seks ajaks nii pessimistlikult ta seekord lõppes toimus vahepeal revolutsioon minu arengus ka nähtavasti mingisugused nihked ja. Vaat selle oma. Seda te kirjutasite rohkem kui tosin aastat nii vaheaegadega. No ja see läks hästi pikaks ja üks viisakas ja korralik eesti kirjanik ei tohi öeldeta, kärmesti kirjutab. Ja vaid vastupidi, ta peab ilmtingimata näitama, et sain kõikidest töödest kõige raskem ja kõige suuremaid pingutusi nii vaimseid kui füüsilisi nõudev tegevus. Ja ta tõepoolest on ka ja ja ega me niisugust arvestust ei tee, kui mitu tundi me täpselt või mitu päeva meil kirjutuslaua taga istume. Aga nii sellest perioodist, kui sul mõte tuleb, kui saad hakata kirjutama? No mina kirjutan peaaegu alati ikka niisuguse isetegevuslasi moodi, kui muust ühiskondliku tegevuse või organisatsioonilise tegevuse kõrvalt aega jääb siis ikka tavaliselt romaani kallal. Või et ei suuda kärmemine ühte romaani valmis saada, põrmugi mitte, olgu nad kasvõi päris lühikesed julgu sul mõttes, kui selgeks taheks varem mõeldud, ma paar aastakest läheb lihtsalt. See on väga väikene vill, ääretult väikene vihje, kui vaadata maailma tänapäeva progressiivseid kirjanik ja siis vaatad, et ikkagi viljakust mitu-mitu korda suurele mani otseselt pliiatsiga märkuste tegemist ei harrasta nii palju. Aga mind on aidanud küll, näiteks sõja ajal ma hakkasin märkima küll niisuguseid üksikuid juhtumeid ja neist hiljem Enn Kalmu kirjutades küll tõsised kasu, nii et nii et ikka natuke olen teinud ka seda. Ja praegultki siis, kui ütelda, kas see on kuidagi nii hästi kaootiline ja kui, kui kusagil midagi märgid, aga sihiteadlikud paber käes ja sureb ja käes, et siis kohe kirjutad nii kui midagi nägid, kohe märgid omal üles, seda ei tee, aga, aga ikka vahetevahel neid kurjub ja, ja niisuguseid mõttekillukesi, mis peas tuleb Janet kuidagi siis kui on olemas, aga see ei ole väga, mitte nii väga kavakindel, aga miskit siiski on küll. Ei tahaks rääkida, ei tahaks rääkida, mul on praegu toimub õieti nisugune teatud sisemine võitlus, kujutage ette niisugust olukorda, et et on kaks hästi sümpaatselt noorikult ja sa ei tea mitte kumbat valida. Ja vaat kaks teemat suruvad omamoodi peale ja ongi see aasta läinud niisuguses nagu kuidagi rabedalt, sellepärast et küll küll teen mõningaid eeltöö teema jaoks teise teema jaoks ja, ja ei ole nagu lõplik otsus kummad tegema hakkad, sellepärast ei tahakski ütelda seda, seda teemat. Aga nii palju võiks ütelda, et kunagi on mul küll kavatsus kirjutada ühte niisugust ulatuslikumad teost 30.-test aastatest ja 30.-te aastatel toimunud niisugust klassivõitlusest ja igatlaadiga niisugusest mõtte arengust neil aastail ühiskondliku mõtte arengus, nii lastele niisuguseid probleeme. Aga kas just järgmine töö sellest saab, seda ei oska usk ütelda, sest teine teema otsene kaasaeg, see on, seda tahaks ka kirjutada, kahte korraga ei saa. Ja eks siis vaatame kumbasten. Kus te seal ta ütles, et tõukede romaanide kirjutamiseks See on ikka üsna raske ütelda, kus tõuge tuleb, ei ole nii ennast analüüsinud, eks tulevikus küberneetilised masinad kes mõistust modelleerivad ja vägevat informatsiooni annavad. Need kaks viimast sõna, info, informatsioon ja mudel, on kõik teised sõnad ära tõrjunud. Teaduslikust ja jaga esteetikaalasest kirjandusest. Võib-olla need annavad siis kunagi selgust, kuidas see tuleb, eks on raske ütelda, mina olen, mind on kuidagi esiplaanile, tõuseb problee, mõni küsimus, mõni probleem, aga siiski jälle kuivatatud Taanist teatavat inimsaatused või kuidagi. No võiks ütelda asja konkreetseks, kuidas näiteks sai alguse penski Enn Kalm, Enn Kalmu algust, kes teab, seal on üks niisugune, see algab peatükiga. Kus politruk kõiki kutsutakse väga vastuhakkava mehe juure, kes on äsja tööpataljonis tutud. See esimene peatükk võiks ütelda nii, et polituudiks olin mina ja vastuaeg hakkajaks see mees, kes hiljem Enn Kalmu prototüübiks. Nii nagu romaanis, nii ka mulle, olgu vahemärkusena öeldud, rohkem, see on nii, nii palju, nii isikliku otseselt selle politruk ja minu saatus siis ei ole. Aga siis see jäi mulle meelde, sest see, niisugune enda jõuetus kui kui jõuetus pääseda neile segi paisatud inimesele lähedane jättis mulle väga suure suure mulje. See rõhus mind kaua aega ja siis, kui toimusid Saaremaa vabastamise lahingud juba. Ma siis tegutsesin. Ja meie saime, lasime juba sel ajal teha, klišeesid nii tublimatest võitlejatest Tallinnas ja järjekordselt tulid ühed klišeed ja ma vaatan ühe kuulsuse ordeniga autasustatud mehe nägu on mulle hirmus tuttav imustutav ja ma siis hakkasin otsima, korraga tuli seid karantiinis seen meelde ja mul tekkis niisugune tunne, et see peab olema seesama mees. Ja ma hakkasin siis siis allüksusest järgi uurima ja olid Isamaa mees, kellest oli saanud tõesti ääretult niisugune mehine ja, ja kindel sõjamees. Ja vot, kuna ma ei näinud väga paljude inimeste kujunemist väga vastuolulisel ajal niisuguste meeste kujunemist kommunistidega, kes võib-olla pool aastat tagasi ei kogu hingest, noh, kuidas ma tahaks öelda, kellele kommunism täiesti vastuvõtmatu ja nõukogude võim ja kes ei uskunud enam, ei punaarmeesse ka midagi. Sõja niisugune käik, ta hakkas kõigisse usku kaotama. Aga samal ajal kusagil hiljem sõja ajal tuli mulle anda paljudele ja meelegantsiga seda lähed inimestele parteisse astumise soovi. Ja ma tahtsin seda keerukat protsessi kujutada. Mulle tundus, et, et vot, vot sellest on ilmtingimata tarvis kirjutada, et me pole kirjutanud, et me sageli näitame seda väga kergena ja lihtsana ja et see on väga raske protsess, keeruline ja püüdsin siis seda kujutada nii nagu nagu ta oli ja võib-olla teiseks kui jõuks ka kirjutada nendest nii-öelda omas sõjakaaslastest keda enam elavate kirjas ei olnud nagu vajadus rääkida nendest. Ja siis üks probleem, mis siis mind huvitas, see on see on see inimeseks jäämise probleem, mis sai mulle probleemiks kogu selle asja juures, üks on nagu läbiv kujutamine, võiks ütelda, et olgu olukord missugune tahes, kui me tahame inimese nime kanda, siis me peame suutma jääma inimeseks. Vot niisugune üks tegelane ütleb ju välja otsekohe-kohe, selle kõige hullem, mis sõda meiega teha saab, kui ta muudab meid samasugusteks kiskjat, eks nagu fašistid, kas või, või see on niisugune inimene, kes ei kõikuna, ta tundis seda, sest sõda ja inimene on ikkagi ikkagi nii-öelda vastandid, kuigi ta paraku on inimenergias määratult palju läinud alati sõja. Ja vot niisugused tõukeid väga palju nägudele. Aga kui palju on autobiograafilisi sugemeid teistes hiljem kirjutatud teostest? Paar kriitikud on ära märkinud, et kui need romaanid seada niisugusesse järjekorda, mis ma siiamaani kirjutanud olen, müürid südasuvel Enn Kalmu, kaks mina ja Andres lõpetaja juhtum endal mingil määral nagu oleks võtnud üksteisele järgnevaid niukseid ajajärke kuigi nad ei ole kirjutatud just niisuguse series. Ja eks neis kõigis on hästi, mitte autobiograafilist ei tahaks ütelda, seal käitub pisut, ehk on aga rohkem isiklikult kogetud ja läbielatut on mitut laadi kirjanik ja ühed on niisugused, kes kirjutavad selle materjali põhjal või selle ainestiku põhjal, mida neile oma elatud elu annab. Ja nähtavasti on minul ka see osa üsna üsna tugev, nii et ma niisugust keskkonda ma näiteks tahaks praegult kirjutada, tunnen otsest kohe vajadust kirjutada väga keerulisest vastuolulisest teravast ajajärgust pärast seda eesti külas kusagil on ette kujutanud juba ette, siis on Lõuna-Eestis kusagil seal Võrus või Lõuna-Tartumaal või Viljandimaal, kus ääretult terav klassivõitlus toimus sõjajärgsel perioodil. Paraku ei ole sellest ei kirjutatud ega ka käsitletud, kuigi üksik tunneks, et seal oleks kohe ilmtingimata vaja aja kirjutada. Aega tagasi hoiab lihtsalt kartus minna keskkonda. Mulle on üsna võõras, sest nii-öelda linnakivide peal üles kasvanud poiss võib inimene või mees, kuidas ütelda seda ja nüüd järsku minna. Maa kiskunud. Aga te tegite siin teatud vihje oma teoste reastamisele, kas reastaksite need nii teie enese subjektiivse tunde järgi kvalitatiivselt. Kuidas tähendab paneksite siis järjestust? Ma ei tea isegi, aga vahetevahel on mul niisugune tunne, et eks ikka müürilerid, kes varem, aga paraku kriitika ei ole seda leidnud ja maise vahel mõelnud, kui oleks mul 20 romaani ja ja siis hakatakse põhjalikumalt tegelema ja nagu see meil kombeks on. Meil on praegu kirjanduskriitikas meid homset, kui on juba Inimene kolm 40 aastat kirjutanud, talla võivad juba tulla valitud teosed ja kunagi hiljem kogutud teosed siis jub, iga teos, mis ta kirjutanud on, on väga hea ja väga geniaalne. Jalgu ja halli tõusul pole kirjutanud ainult omaaegne kriitika pole neid õieti mõistnud. Ma loodan, et kui see areng siis kestab, kui ma veel kolm neli romaani kirjutada saaks, siis ehk hakatakse ütlema, et see romaan ka pole viga, on olnud. Kuid ma ei taha, ma tahaks ometigi seda, et meie kriitika üks ports sellest niisugusest kõikumisest lahti saab ja hakkab, olgu tegemist kui suure ja tunnustatud meistriga tahes, kas see, kes jätkab oma tööd, või see, kes on juba ammu nii-öelda oma töö lõpetanud ja jääbuga, pole enam elavate kirjas, et ikka jätkuks kainet meest öelda kasvõi ka niisuguse inimese kohta, nagu seda on Tammsaare tõeline suurkuju, võib-olla kõige suurem eesti kirjanduses, mis ta ikka hästi kirjutas ja mis annikaga ka mitte just nõnda hästi kirjutatud. Paraku seda jutt, kõik on siis ilmtingimata väga head. Mis te veel tahate, kui te oma teoste kohta kriitikat loota, näiteks? Kas lambaga möödudest mõtlevad või viltu? See mul on selle tõttu raske vastata, et ma olen püüdnud kriitikuna tegutseda ja oleme oma kümmekond aastat ainult sellega tegutsenud kija ja kui lubatakse väike naljatus, mitte ei võeta täht-tähelt, siis ma võiks nii vapusta selle peale. Omal ajal ma mõtlesin, et ega targemat inimest kriitik ikka maailmas ei ole ja, ja nüüd tekib küll vahepeal seesugune tunne, et kriitika kõike autori kavatsus suurt ei mõista. Aga mõistavad küll ja kui minna nüüd päris objektiivsest öelda, küllap nad mõistavad kriitilist artiklitest lugedes võtad selle kätte, siis on umbes niisugune tunne, nagu kujutage ette võiks olla inimesel, kes veel ei tea, mis tähendab liivapaberiga naha kratsimine hakkab, hakkab seda kohe tundma yldiselt muidugi suur huvi on seda lugeda ja vaadata. Kas te ise oman raamatute kirjutamise ajal enesekriitiliseks korras, ei ole vahel tundunud niisuurt kriitilist meelt, näiteks olete katki jätnud või ära hävitanud käsitöö. Ei, ma nii, nii suurt Mahastus hoogu ja meeltesegadust pole tulnud, et peaks tema just ära hävitama nähtrast niuke. Kaine loomus ei ole nii romantiline, tundeline loomus, rohkem sugune ratsionaalne loomus võib-olla sellepärast. Aga romaanidest peatükke on küll hästi arvukalt, kirjutab ühe tähendab, mis on ära kirjutatud, avaldamata jäänud iga romaani. Enne kui ükski ütleksime, sinu hea nõuandja seda lugenud oleks, kuigi romaane pole ju palju, aga nii avaldamata lehekülgi Jaanika sadusi. On teil mõni hea kodune kriitikes, enne arvustab? Ta ise ette, kui sa oled abielus, inimene. Lugu on nõnda, et, et sinu abikaasa saab lugeda seda teost alles pärast trükkimist siis võid küll abielus olla, aga mitte selle sama naisega. Minu abikaasa on üks minu kõige esimesi lugejaid, kuna ta on ise kirjastused, tööd ja hästi delikaatne inimene ja kuna tema teab, kui ellad, on kõik autorid, kui nende teos on värskelt valminud siis ta on hästi tagasihoidlik. Mõnikord saan ainult aru tema kurbadest silmadest et ta talle just see kõik nõnda hästi ei meeldi, nagu ma seda lootsime. Muidu mul on siis nii, mitte just oma kodus, on. Nii-öelda töökaaslased, kellele ma siis häbelikult värske käsikiri anna ja siis nagu hambavalu siseringi käin ja need paar nädalat, millal need esimesed mitteametlikud veetsin, sendid loevad ja oma arvamust ütlevad. On nii hästi kriitilised, siis käigud nihukesest, ühest äärmusest teise korra mõtlesin, küsisin, kirjutasid iga asja ja siis mõtled järsku, kas on kellegil seda vaja ja siis hakkad vaatama ja siis tekib niisugune asi, vaatad su, su hea tuttav, vaatad nädal aega möödas, aga sain järsku, miks sa ei näe teda enam? Miks ta ei tule minule lähedane kunstile viisid. Ja siiski tuleb järsku telefon küll võidule, muidu kuule, ma tahaks natuke rääkida. No räägime siis, noh, ja siis tuleb see jutt ja. Panna. Nüüd pigem kirjutada hommikupoole kas seal vahel nii, et järsku mõni idee siis kargab telesse, hakati kirjutama, öösel on kõige paremad ideed, peab ütlema, nii imelik kui on, siin ei ole isegi naljatustega tegemist, öösse on sul hästi palju ja kui parasjagu on intensiivne kirjutamise protsess käsib siis nähtavasti aju ei saa rahu ja, ja siis kogu aeg tulevad kõige paremad ideed. No kõige hullem häda on selles, et hommikuks on need ära leidnud, lennanud ja sa ei saa enam nagu arugi, siis isegi hakkad hiljem mõtlema, kas need olidki neid nii väga head, võib-olla see nii poolune vahel lihtsalt kujutasid ette, et nad väga head olnud ja mul ei õnnestu ka püüda, kõneldakse, et mõned kolleegid teevad ja olevat neid, kellel on pliiats ja paber kohe valmis seal kusagil kapikese peal. Väikese lambikese läheduse nagu mõte tuleb kohe. Lamp põleb ja käib virgast jälle sulg. Kui mina olen ka mõned korrad püüdnud mitte just öökapi peale seda teha, aga nii kirjutuslaua juure lipata. Mitte midagi ei tule. See, mis asi somiku näed sellest lihtsalt. Nii et kuigi need mõtted on tõesti head, aga nad nagu lendavad minema, kui ta hommikul mulle kirjutada, kas seal on mingeid lemmikharrastusi milledes, õhtu palavalt tööaja kasutamine, kui ütleksime niisugune periood, nagu mul praegu on, seda ma saan planeerida hästi ja siis ta toimub nii, kas hommikupoole praegu ütleksime käesolevat päeva, kas hommikupoole kirjutamine ja õhtupoole? Või vastupidi, kuidas, kuidas see asi asi läheb, siis ma praegu kirjutan muul teemal väikest niisugust novelli kirjutan hommikupoole ja siis, kui õhtupoole püüan seda kasutada või jälle vastupidi, kuidas püüan kasutada töös arhiivis. Pisut aega võtab kinoa ära seal veel stsenaariumi juures üht-teist teha nii-öelda töö filmimise käigus, mida on vaja muuta või täiendada või kuidagi uued episoodid juurde kirjutada. Niiviisi ja nii, et aeg on üsna ära, praegune see nii kui vähegi vaba aega on saanud ikka välja. Ja väljas ei ole ta muud midagi käimine vahetame nii-öelda. Nagu öeldakse, närvide lõõgastumine. Peab aega jääma ja, ja kui on huvitav raamat, siis juba. On endastmõistetav, otsene otsene tarbe ja huvi ja tahtmine tutvuda ja pakuvad üsna palju sagedasti kõik ilmuv Eesti uudiski. Selle püüan nii ruttu, kui sa läbi lugeda. Mis te arvate näiteks, mis võib-olla tänapäeva eesti kirjanduse nõrgaks küljeks, mis võiks olla teisiti? Ma olen juba mitmete aastate jooksul ikka minule näib päris pika aja jooksul eesti kirjanduse kõige nõrgemaks küljeks on heade teoste vähesus. See võib paista isegi, et ma nagu väldin mingisugust kas temaatilisest aspektist või kunstilise teostuse aspektist nagu jutu rääkimata, aga minu arvates on hädas see siiski, et meile tõesti niisuguseid sügavaid ja haaravaid, ühesõnaga nii sedalaadi teoseid ilmuda. No palju meil siis sel aastal on, nüüd mul ma ei ole küll valmis, selleks ei ole statistikat võtnud kuid ega uudisteoste arv ei ole kuigi igal juhul märksa vähem kui möödunud aastal, aga ma kujutaks ette, et me iga aasta peaks meile andma vähemalt kümme-viisteist head romaan. No võtaksime niisugune jällegi mitte päris uus jutt. Vaat kui meil loeme kirjanduslugudest, et oma ajakirjanik oli oma ajastu niisugune targem pea või nüüd vahetevahel kriitika söönud, eesrindlik pea või kes kohe selles vaimses elus paistis. No kui me vaataksime nüüd eesti kirjandusse 100 aastat tagasi, siis kui võtta puhtformaalsete tunnuste järgi tol ajal kirjutanud inimeste autorite hariduslik tase, ma kordan, see on puhtformaalne hariduslik tase ja lugejat hariduslik tase siis mis me näeme kohe seal keskmise lugeja, kui nii tahaks öelda ja ja kirjanik vahel väga suurt vahet. Aga tänapäeval kus kõrgem haridus rääkimata keskharidusest, nii laialt levinud on siis juba teadmiste poolest olla targem, pea, ei ole kerge, mõnedseb omanaga niisugusi autorisid, kuulnud, kes arvavad, et noh, on sul niisugune kirjanduslik anne ja ja, ja niisugune eeldusi ja ühiskonnas nagu ütleme, see tööjaotus ja kirjandusele on omad oma valdkond ja nagu ise ei tähendakski midagi. Minu arvates sellepärast ongi asi, et neid häid ja teravaid teoseid tuled. Kirjanik ei suuda antud probleemi käsitlusel alati midagi uut lisada, mida lugeja juba iseenesestmõistetavalt ei tea. Muidugi, kui need kaks kokku läheb ääretult mõju sõna valitsemine ja, ja nii-öelda mõtteliselt millegi juurepanemine, siis tuleks juba niisugune mõiste nagu maailmakirjanik. Meil paraku on nad ikka nii, et nad ei ole alati mitte nii palju liitunud ja selle tõttu on ka see suur kõlagu, mis järsku oli kõik vaatavad millega praegu kõlapinda. Esmajoones, kui sagedasti saab uus Aini ala, uus probleem. Vot seda ei ole enne keegi käsitlenud. Aga kas ta seda käsitles ka seda teost? Noh, arvestades tolle aja arusaamisi ka niiviisi, et kas või millimeetrigi midagi juure lisas oma valitud lõikes, see langeb juba aitab, aga uusainena saab sagedaste juurega kõik julged ja muud vaprad omadused. Aga hakkaksime vaatama ühiskonnas oleva nii-öelda vaimse pinge või, või selle tarkusetaseme juurde, ei midagi muu juure sisse ja päevakajalisi minule näiteks niisugune viimasel loetud teos nagu metsik riik järsk andis mulle, ma hakkasin nagu pärast selle lugemist rohkem mõistma sellest ääretult keerulisest olukorrast, mis valitseb äsja koloniaalikkest vabanenud riikides. Ja kuidas ka seda teost nüüd hinnata ühest või teisest seisukohast, siis ta, ta andis tõepoolest uut materjali, nägi, kui raske on progressiivsetel jõududel seal tõepoolest elu juhtida ka progressiivsed. Tere Roobastele, kui palju vanad eelarvamused, olgu need sugukondlikud või usklikud, takistavad arengut, kuidas omakorda neis riikides tegutsema jäänu valged, kellede käes on haridus ja, ja keda tuleb ka nendel uutel võimudel kasutada, kuidas need oskavad suurepäraselt ära kasutada Nende kogenematust ja, ja oskamatust viieneid sellistele sammudele, mis tuleb ainult kahju üks uutele jõududele enestele seal riikides ja see pilt oma keerulises vastuoluga paistis nii, kohe pärast seda sai, sai hoopis selgemaks. Ja muidugi all poleks see, kui näeks seal ainult ütleksime, vabandage väljendust, ainuüksi niisugust seksuaalseid probleeme või voodiromantikat siis see ei ole hoopiski selle teose mingisugune põhipaatos vaid, kes seda loeb ja see näeb tõesti väga palju uut ja aitab tal aru saada Neist keerukatest vastuolulised olukordades. Aga paraku on ka sedalaadi lugejaid, kes näevad ainult selle tagavälist näevad ainult siis seene. Ja mis ütelda, sedalaadi lugejad sealt neid väärtusi kaasa ei võta, mis teoses tõepoolest on. Paraku on igat laadi lugeda. Kas teil iseenesest on praegu olnud niisuguseid kirjandusteoreetilisi mõtisklusi ka või on kogu aeg läinud puht loovale tööle? Ei, ega minus nii-öelda kirjanduskriitik ikka pisitasa elab edasi ja ja sellel alal ma olen kõige rohkem märkusi teinud ja, ja neid olen ma kõrvale pannud, hea hulga. Praegusel puhul on probleem, mis paljusid nii huvitav ja palju vaidlusi on, mis asi, tühjendus, õigetion, hästi palju on ühest äärmusest teise minekuid omal ajal kirjanduse peamine väärtus, mõtlema tunnetuslik sisu nüüd, et tal ei pruugi seda üldsegi olla ta ise omaette elav reaalsus ja tal pole elu tegelikkusega mitte midagi tegemist. Niisugused suured äärmused võtta, kas või. Ja see on probleem, mis vajab väga tõsist läbivaatamist ja uurimist ja seda ei saa hoopiski tõde korraga tuua. Aga lõppude lõpuks kirjanduslikus praktikas on ju nii, et kirjandusteoseid on mitmed laadi, nendel laatadel on nähtavasti kõrvuti eksisteerimise õigus, aga ühe laadi eest kõige tulisemad võitlejad võitlevad nii nagu teistlaadi olla, nagu ei tohikski. Tänapäeval kriitikas võib umbes nii kohatakse tsipake traditsioonilise realistlik laad nagu selleks pärispatt ja kõik muud laadi on see päris ja see ja see õige. No eks elu näitab, kuidas kirjandus areng läheb, aga minu arvates ei saa nii sallimatu olla teise laadi vastu. Oma kriitikategevuse alguses. Olin üsna sallimatu ja nooruse tulisega rea niisuguse kirjandusnähtuste vastu ja kui ma tänapäeval loen üle oma tol ajal ka trükinäinud asjad, siis on lihtsalt ääretult piinlik seda lugeda, kui kitsalt on nähtud ja nüüd märkad kuidagi, et kusagilt tuleb see nagu teisel plaadil samasugune sõjakas kitsus, teisitimõtleja pole kohe siis kas siis ei mõista hoopiski mitte kunsti või, või ei tea kuidas teile meelde, et meie noore kaatorid hästi ja kui me tahame nüüd tõesti jälle kainelt ja asjalikult analüüsida kirjanduse tänapäevapilti, siis me näeme nende inimeste osa mida siin nimetati noorteks, autoriteks, nad annavad ju meie tänapäeva kirjanduse loomingust ju. No ma ei oska ütelda, mitu protsenti, aga väga väga suure osa. No kui tahaks kohe nii küsida Eesti kaasaja luuleilma niisuguste noorte autoriteta, nagu seda Paul-Eerik Rummo või Mats traat. Need on kaks niisugust värvi, ilma milleta oleks ääretult palju vaesem. Või siis samuti proosas järjest rohkem suureneb proosas noorte osa nobelist Walton või Mati Unt ilma tema täiesti omapärase niisuguse värvi ja, ja koega teosed või Mats Traadi ja, või romaanis noorematest autoritest täiest nisu omapäraselt välja kujunema hakkab romaanikirjanik, nagu Aimee Beekman hästi huviga oodata, mida ta järgmisena teeb. Ja nii võiks, ma nimetasin mõningaid nimesid, aga neid võib märksa rohkem lisada nende hulga, need on ehk kõige rohkem tähelepanu äratanud ja ja on ka kõige parem märkida ja ja et neil on siis selle juures noh, kuidas öelda kõige rohkem nagu otsimist ja põlemist ja rahutust ja taheti öelda ilmtingimata uutmoodi rääkida uutest asjadest. Ja et see niisugune omadus meie kirjandusele praegult hästi iseloomulik on, see räägib ainult tema nii-öelda järjest küpsemaks saamisest sest tuleks hullu küll lahti, kui kõik kirjutaks väga ühtemoodi. Alustasite ajakirjanikuna ja paljudest ajakirjanikest on saanud kirjanik kaste vepsa Teed loogiliseks ja loomulikuks. Pean küll ajakirjandus on alati annud kirjanikke aga ma ei pea seda õigeks, nagu mõned minu kolleegid, nagu oleks ajakirjanduslik ja kirjanduslik töö. Nii ühesugune töö, kusjuures ajakirjanduslik on ainult alamliik. Vaat seda meiega. Minu päeva pärast on tänapäeval nõude dial ajakirjanikud mitme põrmugi väiksemad ja nad on üksteise kõrval eksisteerivad nähtused, mitte põle. Üks üksteisest ütles mingisuguse alamliik hoopiski mitt oma nimega. Oma minaga, ajakirjanik on vähem välja tulnud sõjajärgsetel aastatel, kui juure kasvanud kirjanik näeb, mis tähendab tähendab oma ilmega ajakirjanik, on raskem olla. Ääretult palju muidugi see mõte, et see ajakirjanik on mingi kirjeldus, töö, alamliik ja sealt edasi välja mõningail juhtudel kirjanikud, sibusi põhineb ainult sellele, kui vaadatakse, ainult noh, kirjanik nägu kasutab neid sõnu ilusamini. Ja ajakirjanik on kuidagi kuivem ja ratsionaalsem. Alb on see ajakirjaniku tüüp või see inimene, kes ajakirjanikutöös läheb ta neid niimoodi, et tema läheb ainult täitematerjali otsima kellegi teise poolt talle antud ideele ta ise ei mõtle. Ta mõtleb nii palju ajakirjandusliku töö juures. Kuidas sõnastada seda? No mis materjali tahta, kuidas sedalaadi tal on teostamise raskused, aga mitte probleemi mõistmise, raskused teda. Ja ajakirjanik saab selles, kellel on nii-öelda oma nägemine maailmale probleemidele tahe ise lahti mõtelda, need, tal peab olema orava kalduvus ise pähkel katki hammustada, tuumani jõuda. Ja näiteks, kui mulle antakse valida, oletaksime Malex toimetaja kahe ajakirjanikutüübi vahel käest, üks on niisugune, annad toimetajana materjale, olgu kombeks olla, 200 rida toob selle ära. Ükspuha kuhu saada, aga teine idu teinud tagasi ei saa, ma ei saa seda kirjutada, mis te taheti seal, seda ei ole. See teine vihastab, aga teisest tuleb ilmselt kõva ajakirjanik. Esimene võib kirjutada palju teenide korralikult. Temas tema nimi ajakirjanduse ajalukku ei kipu jääma. Lubage tänada siis teil, seltsimees Kuusberg ja kõiki neid, kes, Tänasest kohtumisest osa ja loota, et järgmisel klubiõhtul nende probleemide arutamine jätkub. Mis siin pooleli jäid?