Ma tahtsin tegelikult kasutada seda küsimuse õigust selleks, et küsida, palju Tartus praegu kirjanikke võiks olla. Ah, kirjanike minu meelest ikka üle 20 on meil nimekirjast küll, mis siis on veel Kaalep Xemmasenud, Põlva mees oli ka meil kunagi. Aga kas te ise arvate, kas see kirjanduselu Tartus on nagu tendentsile soikumas või andades? Stabiilne või on ta tõusujoones. Aga minu meelest tal on teatud stabiilsus praegu väga-väga müra ja kärarikkaid, asju ma ei mäleta. Ka noorte käsikirja arutamine läks võrdlemisi rahulikult. Aga inimesed, kõik töötavad ja. Mõnikord me oleme ise ka hooletud, mina näiteks magasin maha viimase koosoleku, mis pidi olema päris huvitav. Kirjakeele ja murdekasutamisest, kirjandust, mis teile meeldib nende noorte juures, kes Tartus tegutsevad. Tartu noored on ju nii, et mõni aasta on ta Tartus ja meie mõtleme ikka veel temast kui tartlasest, aga juba anda Tallinnas ja juba enam ei ole tartlane ikka kirjanduseluga. Ja muidugi jah, seda ta teeb ja sellepärast ma ütlen, tal on teatud stabiilsus nii-öelda, meil on nii-öelda algajate arv alati küllalt suur ja nuia, Tallinn on tartlastest komplekteeritud. Võtame kirjastus, näiteks tuum, laia Tamm, mõlemad olid siin Tartu poisid ja käisid aastaid meil kirjantiidis. Paul-Eerik Rummo oli tartlane. Kui ta hakkas siin laineid lööma. Mati Unt on meil? Jah, esialgu paistab, et ta siiski saab eluga hakkama ka Tartus. Mind juba hulk aega, huvitav säärane küsimus, et, et mis, mis on siiski kirjanduseesmärk lugeda pärast seda pärast Kaplinski artikli lugemist loomingust, kus ta ütles, et kõik maailma kultuur, kirjandus on kaotanud oma jaoks mõte et ainus, mis on järgi jäänud, see on indiaani vist luule, mis ta seal. Nõus olla, aga mina kaldun pooldama seda seisukohta ja tahaksin võib-olla selles küsimuses kas siis kinnitust või vastuväited, et kirjandus on teatud määral põgenemine illusioonide maailma. Tähendab, kirjanik loob endale säärase maaelu, kus ta on kõikvõimas jumala kurat, ühe korraga. Aga kui me vaatame tänapäeva probleemid, Need on siiski ju nii hästi psühholoogilised kui ka teinekord nii teadusega seotud poliitiliselt kõige teravamad probleemid, me leiame neid Lääne-Euroopa kirjandust väga palju. No loeme, kas või meile, tõlgituksin seda Loomingu Raamatukogu, võtame sellel türelmati Ronuluse või, või seal Änsteni aju või ja ma ei usugi nüüd, et ükski meist oleks päris hästi kursis ka Kaplinski kohta arvan ma seda, et noh, võib-olla ta on ammendanud selle, mis temale kõige rohkem vaja oli ja rohkem tal isiklikult praegu. Ehk kui ei ole tarvis. Nüüd otsib midagi värskemat, tal on lihtsalt endale niisugune ajajärk, nii Wissam aru. Ja ta võttis kätte ja kirjutas sellest. Sest see ajajärk ka olla, mina olin ka kunagi niisugusel seisukohal siis kui ma olin üliõpilane. Ma olin ka teatud osa ammendanud Euroopa kirjandust eesti kirjandusest, mõnes keeles lugesin Nõukogude kirjandust, küll me tundsime väga vähe, tol ajal. Aga nõukogude kirjandus üldiselt kuulub ka Euroopa kirjanduse hulka minu meelest kui nii võtta, nii laias laastus nii kui paneme teda, vastandame seal indiaani või nii edasi tänapäeva nõukogude kirjandust ja tundus, et midagi väga teistsugust, väga värsket ja niisugust oleks vaja. Looduse lähedamat, võib-olla nagu nagu osalt see Kaplinski ka leiab väljapääsu ja niisugust rahvaluulet on, on muidugi kõigil rahvastel ja niisugust hoiakut on ju ka paljudel tsiviliseeritud poeetidele. Kas te olete näiteks tähele pannud, et Kaplinski enda luule ka tendeerib sinnapoole? Sarnaneb väga jah, seda näidet lugedes, siis ma ka hakkasin tahtmatult kõrvutama, et tõepoolest, et midagi väga sarnast näidet, mis ta tõi oma artiklis loomingus. Ja kuivõrd üldse on märgata viimasel ajal pöördumine vana vana ida kirjanduste poole ja nende filosoofilise tagamaa poole. Võib-olla see tuleneb sellest, et nagu me tänapäeval näeme informatsiooni uputust, võib-olla on tegu ka kirjanduse uputusega selle sees ja võib-olla mõningate ideede inflatsiooniga kirjanduse sees. Aga paistab nii, et vanadel idamaameestel oli seal aega mõelda, aega tunda, nende maailma nägemine on siiski hoopis midagi muud kui eurooplasel. Ilmselt jah, on tinginud see värske vere vajadusest euroopa kirjandusse. Olla inimene vajab kõiki ja muuseas lugeja lugejatele nõuded ja soovid ja tahe on ikka väga-väga mitmesugune, võtame juba inimvigade seisukohalt lapsepõlves need seiklusjutud ja kriminaalromaanid ja nii edasi. Kõik meeldivad, aga pärastpoole hakkab midagi muud tahtma. Psühholoogilist, võib-olla lõppude lõpuks noh, draamasid kõige kõigevägevamat konfliktidega draamasid ja aga ajajärkude kaupa, mida mäletab näiteks 39. aastal oli meil niisugune olukord, et et lugejad karjusid, andke klassivõitluse teemalisi asju. Kõik tahtsid sellepärast et klassivõitlus oli niisuguses järgus. Aga teravast järgus nüüd me oleme osalt ju läbi teinud selle klassivõitluse absurutiseerimise ajastumine oma töösa mõtlemises ka, olen selle läbi teinud. Aga pärastpoole jõudsin siiski arvamusel, et üks klassi saab suviseerida. Jaa jaa, klassivõitlust ka mitte. Samuti ei saa ka, ütleme ainult kirjandust või ainult psühholoogiat vahel otse paradoksaalselt ju ka näiteks kõige raskemal sõja ajal inimene tahab. Ma tean inimest, kes ei tahtnud ühtki sõjasündmusega seotud asja lugeda, vaid tema luges seal Lermontovi deemonit või, või midagi. Ta ütles, et Lemmutab kõige kaasaegsem pidama, praegu lugeda tahan aga veel vanemat luges küll Spartacust ja nii edasi ja samuti rindemehed, teinekord surija, millega ta võtabki lüürilise loodusluuletuse ja ja see laseb tal korraks unustada seda pinget, mis rindeelu pakub. Ühelt poolt inimesed tahavad seda, mis ta Tõradal teed, millega ta ise maadleb, teiselt poolt tahab seda unustada, pike on vaja kõigile ja parajasti niisugune ajajärk kolka Kaplinski olla ja ma ei laida teda sellepärast et juba niiviisi kirjutas, ta kirjutas nii, nagu ta mõtles ja on huvitav lugeda ja on huvitav ka sellest seisukohast, et minu meelest niisuguseid mentet võib igaühe elus olla. Mina vähemalt oma elus. Mäletan ühte niisugust perioodi. Ja, ja ei või kindel ollakse jälle ei tule. Mis kirjandustöö jaoks on, miks te kirjutatud? Mina lihtsalt ei oska muud teha. Ma hakkasin juba nii lapsed sellest kirjutama ja salaja ma arvasin, et mina hakkan kirjanikuks, kes teile, ma ei rääkinud seda muidugi. Tähendab lihtsalt sellepärast, et mõnda asja tahtsite kirjutada ja ei saanud enne rahu, kui sa seda kirja pannud. Mis sellest välja tuli, sellel teine asi. Ja, ja siis on ikka inimesel see tunne, et talle midagi ütelda. Võib-olla ta lihtsalt rabeleb oma probleemidega ja teinekord tuleb välja, et lugejale on see huvitav. Teinekord aga tuleb välja, et võib-olla ta ei haara lugi, et see ei ole nii. Mitte ükski kirjanik ei ole ka kõiki oma töid ühel tasemel kirjutanud ja niisuguse kõlapinnal. Aga kui teaksite pisut, miks ma hakkasin, jah, ma võin sellele veel mõelda, mis ning piinas ka mitu küsimust nii-öelda 15 aastaselt. Kõige lihtsam asi oleks, ma tahtsin väikse väina värvist ära kirjeldada, et kuidas ta nii palju kordi päeva jooksul muutub kortangeile sinine botan päris valge, siis ta hallikas-tumesinine paistis meile koju kätte nii koduväravasse. Ja lihtsalt hakkasin nii-öelda koolikirjandite jätkuks siis. Mul oli looduslike väga tähtis öeldakse hariduselt maalastele, loodus kättesaadav, meil muidugi loodus on kättesaadav teatud mõttes küll, aga loodusevaatlused selleks ei olnud, täiesti aegalat. Pidime tööd tegema ja siis mõnikord mõnel niisugusel puhkemomendil või ütleme, töö tulles, kui seal ikka päris väsinud juba ära kurnatud, nagu meil öeldakse, nahk hõrsil olete seda endast küll. Ma arvan, et see on loomanahaga analoogial tehtud, Klooval juba nahk seljast ära võetud ja õrn peale kuivama pandud. Ja siis tuled, äkki näed ohvi illusse, rukkipõld on või päikesekiired kadakate vahel, kui pikaste heinakõrred säravad kuldselt midagi niisugust, need, need olid nagu niuksed pealetükkivad momendid, mis sundisid kuidagi ennast väljendama. Ja siis seadus ja pärastpoole mind väga huvitas psühholoogia. Ja sotsiaalsed probleemid hakkasid veidi hiljem huvitavat. Lapsepõlves ma arvasin, et maailm on üldse võimatu muuta. Noh, nii nagu ta on, nii ta on ja ja looduspaistis mul sellepärast parem inimesest, et loodus ei ole moraalne. Võit on siiski hea, inimene on moraalne ja siiski halb. Inimene loeb moraali, teistele jäi see nii-öelda näeb vaeva, et moraalireeglitest kinni pidada ja ja siiski teeb nii palju halda. Aga looduses jahvit paistis nii korras ja ilus ja mõõt mõõdu järgi ja hea ja seal võis igast tülist puhata. Jooksid ära natukene, vaatasid ringi ja ja see on jah, üks üks igavene allikas siiski inimesel see loodus, mis te arvate? Seda kindlasti nüüd tagasi minnes selle väikese väina värvi juurde, et kas te arvate, kas on näiteks võimalik täiesti täpselt kirjeldada näiteks telefonitraate tundamist talvel pakasega või on erinevate kirjanike kirjeldad lihtsalt katsed, mis lähenevad sellele piirväärtusele seal naturaalsel heli. Ma arvan jah, et ei ole päris võimalik ta täpselt kirjeldada. Aga kirjanduses jah, seda ma õppisin ka hiljem mõistma, ei olegi alati tarvis seda täpset kirjeldust, vaid vastavat, võib-olla emotsionaalset nüanssi. Kui te näiteks võrdlete seda undamist millegagi kasvõi seal hundi ulumisega või koeraga, kelle peremees on surnud või siis on kohe erinevad niisugused kujutlusväärtused, sellel asjal. Ma sain hiljuti kaks köidet väga huvitavat raamatut. The Haldrite abielupaar tuli tagasi Birmast, kus ta poolteist aastat elasid ja tõid sealt firma luulet, inglise keelde tõlgitud tõlki jaks on üx buda munk lusti. Muuseas eestlane Narvas sündinud ja kunagi sinna läinud. Ja praegu ka väga huvitav klassikaline Birma luule. Muidugi need on ka teatud religioossete paljud nendest asjadest noh, ütleme seal karma seadused ja niisugused noh, natuke hinduismi sarnased asjad, niisugused kontseptsioonid aga on ka lihtsalt eluolu ja looduse ja armastuse lüürikat ja väga värske tundub värvikasi värske. Noh, ma ei saa neid asju eriti uurida, see on ju ka kõik tõlge ja, ja mul on ainult Tartu kirjanike huvi ongi idamaade ümber rohkem kaotanud. Jah, no kui, kui sügav see nüüd on, aga see on ka väga unarusse jäetud, ei olnud kaua aega. Kas sellest on omavahel oma draakiks ka, millest on tingitud selline huvi Tartu mail? Tartus on üks mees, seal see nurme kun, keda te Did tunnetamist, Bent, nurmetund ja temal on niisugune entusiasm ida keelte õpetamisega, ma arvan, et tema väiksel viisil on mänginud oma osasin. Aga üldiselt noh, kuna, kus on ülikool, seal on ka igasuguste asjade vastu huvi ja võiks meil olla isegi palju suurem see orientalistika huviorgi ja orientalistika tundmine. Ega see midagi hädameni tee, mida rohkem me teame, seda parem. Ja ega me ühtegi kirjandust nüüd küll liiga hästi ka ei tunne, ma ütleks isegi eesti kirjandust. Siis kui me räägime nõukogudekirjandusest. Ajajärgud on meil vähetuntud ja vene klassikat, mina, minu põlvkond näiteks tunneb vene klassikat ka kehvasti. Teie tunnete paremini praegu. Aga mina käisin koolis sel ajal, kui meile ei õpetatud ei vene keelt ega vene kirjandust, mis meil on ülikooli kirjanduse keskast eksamist, oli see kõik, kus neli autorit vene keelest siis kästi lugeda igalt üks deus suli siis Tolstoi, Dostojevski, turgeeni, Puškin. Ja mina lugesin Puškin saksa keeles, siis Jevgeni Oneginit ja ma ei saanud temast miskit maiku. Alles hakkasin sõja ajal lugema, kui ma olin evakueeritud, ma siis seal ma töötasin Moskvas, seal oli kirjastuskirjutusi juures. Ja siis võtsin kätte ja vana raamatuga sain ühe Puškini väljaandega nad tsaariaegsel muistse kirjaviisid. Ja see oli nii põnev, et ma ei saanud laua tagant ära. Aga kust on teil see orientalistika huvi? Teil isiklikult, aga minul isiklikult on ka ülikoolipõlvest. Millegipärast ma sel ajal hakkasin huvi tundma India vastu ja ja püüdsin ühteteist lugeda, mis ma kätte sain. Ja siis oli minul ka kokkupuude. Ühe inimesega olin päriselt sõbrad seal, Uku Masing, te vist ka tunnete teda ja tema on ju ka üks suurimaid orientaliste meil väga palju keeli teab ja neid kirjandusi rohkem tundis ja temal oli väga palju niisugust kirjandust, materjali mitte ainult nüüd selle kitsamas mõttes orientalistika, vaid üldse näiteks primitiivne rahvaste usundite ja kunstikoht alati tundnud nii oma loomingus selliseid perioodide hetki, kus saad aru, et aeg läheb edasi, inimesed lähevad dist mööda, te seisate paigal. Malumingus. Miks mitte? See on võib-olla jah, see, see niisugune asi viirastub õige tihti. Eriti kui on üks töö pooleli ja tundub juba, et seda pole enam kellelegi vaja. Aga ikkagi tuleb ta lõpuni teha ja siis samal ajal tahaks võib-olla midagi muud kirjutada. Aga kui lubadki endale äkki niisuguse tuju, ballett selle pooliku töö kõrvale ja võtad, nüüd kirjutan midagi? Täiesti. Kaasaegsed, kirjutad, kirjutad siis mõne lehekülje, loed läbi ja tuleb välja, et see on üks igavene bluff, igat teoseid, kirjutamine, Valmis, kiptowne võtab aega. Ja, ja selle jooksul võib sul mitu korda see tunne tekkida juba, et ta on juba nüüd üks anakronism. Aga jällegi, sa ise ei oska seda päris täpselt otsustada, seda otsustab ikka alles lugeja. Ja on kindlasti nii, et mõni mõne asja puhul mõtled, et see ei leia vastukaja, tuleb välja, et leiab teise asja suhtes arvuditsioonid, Aptodeid nagu mõned ütlevad ja vaatasid midagi erilist, noh, võib-olla kordab seda, mis juba nii vägagi palju räägitakse. Võib-olla liiga palju, räägitakse, kas kirjutamine on teil ainult eneseteostus või mängib mingi trolliga sotsiaalse tunnustuse vajadus. Kui kirjutamine on juba saanud professiooniks, siis on seal muidugi kõik kõik koos. Ma arvan, et inimesed peaaegu jah, ei läheks sellele teele, kui neil ei oleks seda tunnet, et nad, et midagi peavad ütlema ja midagi saavad ütelda. Ühiskondlik tellimusse muidugi figureerib. Mina väga kuidas ütelda, tõsiselt ei saa võtta seda, et vot kirjutage nii ja kirjutage, no ma olen ka seda tõsisemalt küll võtnud kunagi. No ütleme näiteks. Ja siis ma ise ka tundsin, nii et muutsin maailmas tõesti mul targemat teha ei ole. Ma tahan iga hinna eest kaasa aidata fašismilöömisele, fašismi purustamisel. Ama oli väga suur patrioot ja olen nii olnud antifašist juba ikka oma seda noorest põlvest. Kas te räägite igast perioodist neid veidi lähemalt põrandaalustest ring näiteks, mis Tähtveres tekkisid siin 30.-te aastate lõpul sellest perioodist mõisas, siis ma olin üliõpilane ja ja ma pean ütlema, et meie antifašistid muutusid kommunistidega sel perioodil, nii. See oli nähtavasti niisugune ajajärk juba. Olin keldrit ja Leninit ja ja siis meie olime muidugi väga poliitilised, hakkasime kõiki asju poliitiliselt võtma ka kirjandust oli meil ju kodanlikus koolis väga apoliitiliselt õpetatud, aga meie hakkasime siis sellesse ka suhtuma ja nagu ma ütlesin, kogu ühiskond oli 39.-ks aastaks 40.-ks, oli väga suur huvi. Ma teen niisuguse huviga, näiteks inimesed otsisid vastust teatud küsimustele. Noad, hundi, tule, mees praegu ma ei tea, kas ongi välja antud. Ei ole. Ja laevapoisi ja kütja sellist, kes siis sõidab maailma meredel ja siin ja seal mitmesugustes ühiskondades natukene nii tähelepanekuid teeb. Tol ajal meie kodanliku Eesti romaanid käsitlesid kas siiski ka väga lihtsustatult klassivõitlust ütleme, seal oli Kivikas oli roht mitmesugused aga käsitlesid siiski nii mitte päris kui klassi, vaid lihtsalt kui rikka ja vaese vahekorda, see on ka lihtsustatud. Aga see on muidugi elus nii-öelda väga tihti esinemine tol ajal, tol ajal ei ole seda tundnud. Mis tähendab olla vaene, ütleme ühiskonnas, kus on rikkad võimul ja kõik oma seadused ja oma esteetika, normid ja eetikanormid nii kehtestanud. Ikka väga vilets tunne on siis meie oma ringiga bee, uurisime natuke ka muid asju veel. Uurisime ro dialektika oli üks asi, mis me uurisime siis ja psühholoogilisi individuaalpsühholoogiliselt juuri, et seal oli meie hulgas oli doktor Hiion kes tegutses praktiliselt psühhoteraapia alal ja tema uuris neid Adleri Freudi Freudist, ta oli juba ise loobunud, aga siis oli aadleri Jung ja mõned teised künkel. Niisugused mehed, mis praegu siiski ka maailma kirjanduses küllalt laialt on levinud, nii psühholoogilise alusena võiks ehk öelda. Siis oli tal oma teooria kollektiivist. Me tegime isegi niisugust, proovin sihukest kollektiivi luua, kus igaüks kordamööda juhtiv seminari kujul. Igaüks kordamööda juhtis. Ka võimlemise võimlemise grupiga lõime endale käisime, iga hommiku tema aias oli seal paras niisugune Koht, käisime võimlemas, kordamööda, juhatasime niiet teooriatest muidugi meil peadkubisesid. Ja pärastpoole, kui hakati nii kangesti rangelt normeerima, et kuidas sa võid ütelda või mitte, siis see oli meile kohutavalt raske. Lõpuks me olime ikkagi demokraatia poolt ja siiamaani ma tunnen seda kirjanduspoliitikast, siin on demokraati vajadus ju väga suur, eriti suur. Aga järsku on jah, mingisugused muud normid kehtestatud, mis osutuvad võimsamaks või tähtsamaks, kui Demokraatia nõue mul tuli tähendab aastat 47 kuni 49 meie kirjanduses ja meie kirjanduspoliitiliselt sellest nendestki ütleksite. 47, üheksa kaks a see on, ütleme 40 c seal pärast seda, jah, ja praegu ju meil seda iseloomustatakse kui niisuguste vulgariseerimise perioodi, eks ole. Jah, siis oli tõesti niiviisi, et meie nagu ma enne mainisin, tegime läbi seda seda klassivõitluse absolutiseerimise. Siis olid igasugused vastutusele võtmised. Ma langesin täpselt sedasama kampaania ohvriks, parteist heideti välja, midagigi avaldatud enam, kui sa sõnakene ilmus, siis oli väga käre kriitika kohe kuskil kuskil tekkis selle kohta, et ja midagi nii valesti ja valesti nähtud ja nii edasi. No ja siis muidugi sellega seoses inimene näeb kõige selgemini ära, et niisugune asi, kui ta liiale läheb, siis ta haarab kõiki ja maksab kõikidele kätte. Olime need meie, meie inimeste hulgast, ma ütleks meie kirjandusringkondades olid ju arreteeritud. Igaüks, kes selle on üle elanud, niisuguse kampaania. Ega ta tõesti teist korda seda ei tahaks elada. Mis viis teid kodunurgal, astute koostamisele ja tööle selle kallal ja lõpuks raamat oli, millele peaks siis kergtulema? Kõigepealt ma käisin ikka Saaremaal ja kirjutasin, märkisin alati midagi endale üles ja ma ei teadnud, mis kujul ja millal ma sellest kirjutan, aga mul oli kogu aeg tunne, et ma tahaks midagi kirjutada, mina mõtlesin, et jah, et ta katsuks Saaremaast kirjutada ja noh, nii võtta ühe inimese. Siis ma mõtlesin, see kolhoosi esimees Aleksander käsk ja oma kolhoosist ma püüdsin seda, tean nii teatud nii huumoriga kaaslast lõpuks ei ole ju elu ja surma küsimus. Kas üks kolhoos on mees või teine sest niikuinii võistlus on üks hea asi ja igaüks võistluses natuke ennast püüab ületada. Aga mina siis tegin nagu ma nüüd ise lähen ja vaatan neid asju, läksid ka, sõitsin jalgrattaga sinna kolhoosile, kõndisin kellele nende inimestega ja kirjutasin selle loo üles. Tema leidis, päris hea vastuvõtu algust, oli sirbis, siis oli selles koguteoses, see oli esimene last nii-öelda ja siis kirjutasin kasima, tookord nüüd arvustus ütleb, et see on üks nõrgemaid, Se kõlakad käivad, oli selle pealkiri see esimene taas. Aga selle tõttu ma siis jäingi selle vormi juurde. Et vaata, ongi vist vaja nihukest lühikest vormitaju päris laast kaljule teinekord venitatud nagu mingisuguseks micro romaaniks, seal aga siiski kõige lähem minu meelest žanrinimetus oleks nagu last ja ja hakkasingi selles vormis kirjutama siis nendest asjadest, mis mul olid nagu kuhjunud kuidagiviisi nii mällu ja märkmik. Ja hakkasin kuidagi nagu püüdma väljendada nüüd juba laiemas mastaabis mitte enam seda välja sinist värvi, vaid noh, kuidagi seda elu ja olu ja, ja seda mineviku ja oleviku põimingut ja, ja kõike seda. Ja arvasin mina siis tookord vist päris õieti, et ega kodunurgast sinna ei sobi, Ta, nii nagu võib-olla mõnes kaugemas nurgas, kus sa elu vähem tunned, inimesi mõnikord ei tunne inimest ennast, aga tundsid tema isa või ema. Iga külamees ütleb sulle teise kohta midagi, umbes jätkame siis tema selle või teise küla pingutust arvata. Esimesed 20 aastat ma elasin ainult Saaremaal, ma ei saanud jalgagi välja Saaremaalt. Pidime minema kooliekskursiooniga Tallinna kunagi ka midagi jälle juhtus ja ja nii kui ülikooli astusin, siis esimest korda Saaremaalt läksin ära. Ja pärast oli muidugi aastaid ka, kus ma ei olnud Saaremaalt või juba sõjaaeg ja siis ka enne seda ja nii edasi. Aga miks nad on kodunurga all, aastat, seda ei ole küsinud. Aga miks nad on, aga miks nad on just kodud nurka, aga mitte koduküla ega mitte kadu saare? Ega ka mitte kodu alla. Ja sellepärast see nurk on minu meelest kõige ebamäärasem, kui ta mulle sobib kõige paremini. Sest ta natuke laiem kui koduküla kitsam kui kodusaar. Sest Saaremaa ikkagi võrdlemisi sopiline ja ja vast ka suur ja lai ja, aga see kodunurk, nagu ma hiljem pärast hakkasin vaatama, enam-vähem, ta langeb kokku kihelkonnaga. Muistne kihelkond, see oli suurem kui vald ja muidugi suurem kui küla ja mis kihelkonna põlde Pöide kihelkond. Seal on mul ka muuseas üks lollus sees põide nimega just ma arutan, mis ta võiks olla ja ma siiski ei teadnud seda õiget tuletust. Peegel mulle ütles. No hea, et ma ei väitnud seal otsema, muidugi oletan, peegel mund ütles, et see on põim põid. Seda mõtet ma ka korraga ma jätsin selle kirja panemata miskipärast. Kas te jätkate need laste? Jah, mul on praegu ka mõningad, mida ma tahaks kirjutada. Ja siis mingisugust toormaterjali on mul rohkem, võib-olla kui ma üldse jõuan kasutada ja võib-olla mõni ka mõni idee aegub ka. Kuidagi ei jõua neid nagu inspiratsiooni hetkel kirja panna ja pärast jääb tegemata. Aga esialgu ma küll jätkan, sest mulle paistab, et nüüd tahetakse lugeda. Ja siis mul on juba esimene raamatukene on märgitud. Esimene osa vist. Et ma olen juba vaiksel viisil veksli välja andnud. Peaks nagu jätkama, milliste kanalite kaudu teada saated, kuidas rahvast raamatu vastu võtab? Inimesed lihtsalt räägivad, ütleme, mõni räägib, mõni kirjutab, on kirju ka saanud siis noh, ütleme, et kriitika on vahest ka siiski kriitika toonist saab aru, kuivõrd ta on nüüd otsene ja kuivõrd ta ei ole ja ja nii-öelda see on mitmesugust kriitikat, kahju väga harva on küll neid, kes ütlevad sulle siis, kuidas sugugi ei meeldi. Kui meeldib, siis öeldakse jah, ma lugesin ja mulle meeldis. Aga kui ei meeldi, siis ollakse vait. Kas ei teki vahel teatud professionaalset kadedust, kui loed ja näed, et kolleeg on hakkama saanud väga tubli tükiga isegi võib-olla samal teemal, mida oleks tahtnud ise läbi kirjutada? Noh, võib-olla ma ei ole sellele küll erilist tähendust andnud, ikka kirjanikud mõtlevad ka natuke tsunftipärasid, kirjem kirjelduse üldisest seisukohast nad ju ka ajavad vahel rinna, et näete, meie kirjanduses on sees ja mina nüüd, mis mina nüüd, aga no meie kirjanduses ütleme, Aadu Hint ja Juhan Smuul ja Debora Vaarandi ja nii Kui me juba nii saarlasi loetleme, veini ja, ja üldse meie kirjutas, need on need probleemid on panete kedagi, kuigi ma ütlen vene seltsimeestega või soomlastega või nii siis on kõik uhked üksteise saavutustele ka mitte ainult enda. Nii et see on kõik üks noh, väga niisugune. Võib-olla niisugune segane tunne, aga lõpuks ikkagi niivõrd ühiskondlikud olevused. Me oleme ka, et me saame sellest ikka kasu, see peab teise inimese täielikult välja tõrjuma, et saaks tekkida niisugune päris niisugune vaimulik suhtumine. Aga kirjanduses meil praegu siiski minu meelest nii kitsas ei ole see küünal. Kas teile meeldib praegu tegelikult rohkem proosalaastudega või luuletustega? Ma pean ütlema, et kui ma kirjutan proosat, siis ma ei tahagi luulet kirjutada ja kui ma luulet kirjutad, siis mu meelest järskurd proosa ei ole üldse kirjandus, niisugune tähendab teatud niisugused perioodid on lihtsalt vahel sekka ka näiteks luule on siiski niisugune asi, kui mingisugune mõte tuleb või Rütt kohe temaga koos paned kiiresti reageerida, kiigutab selles Skitseerid nii-öelda harilikult algus on juba luulemoodi ja lõpp tuleb mind natuke ähmasen ja, ja kehvem ka. Vormilt harva saab mõlemaid nii paralleelselt päris kohe sama päeva jooksul teha. Ma ei tea, Juhan Smuul ütleb, et tema, tema on proosas lüürik. Ja võib-olla see on ka õige, et ette tähendab, mõni proosakirjanik ongi proosas lüürilisi kui suulises luulet ma ütlen, alati on suur, see on hasart, sem. Endal enesetunne on ikka palju parem ja kõrgem, kui sa kirjutad luulet. Nüüd on natuke aega juba üks nagu ilma majata olnud riiulil ja lugeja käes. Nüüd te saate seda natuke eemalt vaadata, kuidas teile tundub, olete rahul selle koguga mis nüüd autoril endal rahul olla, mul on päris hea meel, et teda nii agaralt analüüsitakse. Ja peab ütlema, et kriitika on väga nii püüab väga õiglane olla ja, ja on ka midagi seal iseloomustanud, mis on huvitav. Mõnes suhtes ma ise ei ole ka rahul ja mõnes suhtes ka kriitika ka natuke lööb mõnikord märgist mööda. Miks ma ise rahul ei ole, sealt jäi palju välja sealt nii palju välja ja siis raskuspunktid just nagu muutusid sellega seoses. Võib-olla ma esitasin ka palju pooltoorest materjali, mul on see võib-olla minu üks pahedest. Et ma kirjutan palju ikka võrdlemisi kaootiliselt ja siis need mitte kohe ise ei sorteeri ära tahaks muidugi ühtki kunstiliselt ühtlasemat asja veel kunagi teha puhul nii palju jõudu on, kui mul nii palju seda iseteadvat inspiratsiooni vend, et tuleb, see, see ei ole nüüd ka õiget, seal oleks minu 10 aasta paremik, ma esitasin selle juba 64. aasta detsembris vist kirjastusele ja pärast siis mõni asi seal lisatud hilisematest asjadest ka. Siiski ma ei saa nuriseda. Minule nii isiklikult on tulnud, täiesti võiks öelda sooja vastukajasid. Kusjuures muidugi paljud ütlevad mulle ka seda, et et proosa on parem kui elule. Kes teile kaasaegsetest luuletajatest täiesti üle maailma võttis, mis meile kätte puutuvad kõige meelepärasemad? Mõni aasta tagasi mulle tundus äärmiselt lähedane, oli isik, mitt nüüd lugesin, mitte kõik enam ei ole nii lähedane. Liiga eetilist on vahest mõneski tema asjas meie nõukogude luuletajatest. Noh, ma ei tea prantsuse luulet, Ma originaalis ei loe. Mul Elva haar näiteks mõnedki asjad meeldisid. Mõned niisugused nagu Walt Whitman on mul väga meeldinud, ta tundub mulle mitmeski aspektis väga kaasaegne tähendab see laad temast alustatud siis on meil ka Majakovski ja need mehed ka sedalaadi otsid. See ei ole veel oma aega ära elanud. Ainuke, mida mina ei seedi, on see, on niisugune laad, luulet, mis tahab, et temast ei saadaks aru. Kuidas te hindate seda, et Tartusse oma kirjandusajakiri luua, professor Alto vist edasist tõstis selle küsimuse üles ja nii mitmedki muud poolt on kuulda, et oleks aeg seda ja seda küsimust me oleme mitu korda tõstnud. Mina olin ka ükskord selle eesotsas seisnud ja siis ei tulnud muud välja, kui võeti meie käest materjal ja hakati Tallinnas vist välja andma midagi siin Tartu noh, see oli, see kuivas väga väikeseks kokku. Tallinnas kirjastus andis välja vist sellega müüakse ja ja siis muidugi mõte kadus ka selles mõttes juba, et kui me anname Tartus dub kirjanike töid ja nii et siis peaks Tartus toimetama. Ja nii ja siis oli kuulda niisugust juttu isegi k, et oh, et meie ei saagi küllalt loomingu jaoks häid asju, et kui teil mõni parem asi on, seda saab ka loomingus avaldada ja nii edasi. Aga see on muidugi ettevõtmise küsimus, ma arvan, küll. Saaks. See ühendaks muidugi Tartu kirjanduselu ja, ja kõiki muid loomingulisi liite. Üsna palju Tartu elu on muidu küllaltki killustatud. Ja mina vist ka esitan teile nüüd küsimuse saaremaaliku küsimusi, mille peale te vist küll ei vasta mulle vastata. Minu vanaisal küsisid, et kui liiga palju oli igasugust küsimisi ja vastamisi olnud, siis temagi siis lõpuks koessaazi Sollidki osmus Laursepacia kõrvade lõikas. Me saime lihtsalt niiviisi aru, et ta tahab ennis küsimuse andanud, meil pole mõtet vastatagi. Siis ma pean teid tänama. Vestlusest aitäh. Aitäh teile. Ma sain suure hulga uusi tuttavaid. Keda maga, kavatsesin tülitada, vahel.