Elu ei sarnane ühtlase ühevärvilise lõngaga. Ta ei sarnane vaikse jõega, mis rahulikult mööda tasandiku elu. See on imetlusväärselt kirevatesse sündmustest koosnev mosaiik. Elu on nagu meri, kord selge ja vaikne. Kord süngelt tormitseviatige. Elus saab inimene tunda võitude rõõmu ja. Lase soojust elu täidab inimsüdameigatsusega kauguste järele. Tuhandetest väikestest sõnadest ei piisa, et avada üht suurt sõna elu. Kui halastamatu oled sa vahel elu, kui armutu ja karm. Mööda Neeva graniitsat kaldapealselt tungis Padžuurinete perekonda esimene suur mure. Pärast rasket haigust suri isa. Koos kurbusega armsa inimese kaotamise üle langes Anastassia Naumogna õlgadele nüüd kahekordseks kasvanud hoolitsus koorem kasvatada üksinda üles lapsed nalja ja valentini. Aga ometigi olid lapsed talle ainukeseks valguskiireks ainukeseks rõõmuks eriti neil esimestel pimedatel päevadel, mil iga ese majas veel valusasti seda meenutas, kes oli igaveseks lahkunud. Lapsed, need olid talle nüüd kõik. Kui ema õhtul väsinuna töölt koju jõudis, nihkusid lapseta voodi äärele, istusid seal kõrvuti ja surusid end kõvasti teineteise vastu. Ja siis näis, et niiviisi tihedalt, külg külje kõrvale jäävad nad kogu eluks. Märgates ema juustes esimesi hõbedasi, niites liitlasValentiin õrnalt ta tööst karedaid käsi ja ütles kindla otsusega. Ema, ma lähen tööle, sul on siis kergem. Inimene on tugev, inimesel jätkub jõudu, suurimadki mured enesesse peita. Tal jätkub jõudu sundida oma südant lööma ühes rütmis peatumatult edasi tõttava eluga. Sest mis ka juhtuks, inimesel on ikkagi alati eesmärk, milleks elada? Nõnda siis läks Padžuuriminite elu vähehaaval tavalistesse rööbastesse. Varsti aga hiilis uuesti ema südamesse kutsumatu ning soovimatu mure. Siis, kui Valentin kutsuti sõjaväeteenistusse. Kuigi see pidi olema ainult aastaks-paariks. Kodunt oli siiski minema läinud viimane meeshing. Ei, emal, ei 14 aastasel Kaljal ei tulnud siis mõttesse, et valentinisaates jätavad nad temaga hüvasti. Võib-olla igaveseks. Kuid saatus ei tunne halastust. Saatus ei Zeronteine nimetus sõna, mis on halvem ja süngem kõikidest teistest sõnadest sõna, mis sunnib südant valus tõmblema. Sõda. Valentini kirjad sisaldasid nüüd ainult nappe kiiruga paberile pandud ridu. Jäigas ema õigupoolest erilist lohutust ei vajanudki, kõik emad ju teadsid ja tundsid, et nende pojad peavad olema sõjal koduma, kaitsjate rivis. Ja mis kasu, treestimine tookski. Paraku kõikide pojad ju tagasi ei tule, see oli selge. Kas teistel emadel oleks kaotus kergem kanda kui temal. Kuid ikkagi inimene loodab. Pisut aega enne blokaadirõnga sulgumist sõitis Anastassia Naumova koos kaelaga Leningradist Branskisse. Ta töötas seal linnalähedase kolhoosi kirjakandjana ja tegi kõik, mis tema võimuses, et iga kirjakaart kiiresti selle kätte jõuaks, kellele ta määratud. Tema käest käisid läbi sajad ja tuhanded kirjad. Ühed veel sõjaeelsetes ilu, ümbrikes, mark, ülanurgas, teised väriseva käega kirjutatud aadressiga kolmandad, võidunud paberist kokku murtud suitsu- ja mullalõhnast läbi imbunud Kolmnurgad. Ja need olid talle kõige armsamad, sest ühelt niisuguselt kolmnurgalt lootis ta ühel heal päeval lugeda enesegi nime. Nagu pilkane sügisöö otsekui tige taud, lähenes rindejoon, preanskile. Ettevõtted ja asutused evakueeriti kiiruga tagalasse. Viimase eželoniga lahkusid linnast kappadžuurinit. Ema ja tütar. Selgus aga, et oli juba liiga hilja. Esselonile jõudsid järele Saksa pommilennukid ja surmatoov. Koorem, mille nad alla heitsid, tegi oma töö. Suurem osa ešelonis hukkus. Ellujäänud vedas, aga teine ešelon läände. Orjusse algas lõpmatu vintsutamine ühest laagrist teise. Hea veel, et tema Anastasija, Naumonla kõrvalisel rängal ajal oli ta tütar Kaljake. Pojast muidugi enam mingeid teateid loota polnud. Päevad kuud aastad möödusid nagu painaja olek unenägu, aga kurta polnud, kellelegi polnud ju kergem teistelgi. Hommikuti veeti need kõva valve all tööle õhtuti tagasi traataia taha, pimedasse haisvatest Barakidesse. Need, kes varem nii hästi teadsid, mis on rõõm ja naer surusid nüüd hambad kokku ja mõtlesid ainuüksi sellele, kuidas säilitada oma inimlikku väärikust. Kuidas säilitada elu, mis rikkus ainult juuksekarva otsas. Inimene, kelle õlg sulle raskel hetkel tuge pakub, Sabsule lähedaseks. Ja hea on, kui see inimene on tugev ning mehine niisugune, nagu seda oli tshehhi nooruk standa markinjad, naaberbarakist. Vaikne rõõm, mis igal kohtumisel Galina ja standa noori südameid täitis, kasvas aja jooksul millekski suuremaks, kui seda on rasketel aegadel tekkinud sõprus. Ja too habras õnn, mida nad varastasid igal sammul ähvardava hukkumisohu käest sai jõuks, mis hiljem kahe vene naise ema ja tütre sammud tubli ning heasüdamliku tshehhi nooruki koduradadele juhtis. Ku liitlaste väed kõikidest Euroopa nurkadest pleemini laagrisse suletud inimesed vabastasid, sõitsid Galina ja ta ema koostandaga viimase kodumaale. Sõda oli lõppenud vägivaldselt lahutatud ja maailma mööda laiali pillutatud inimesed said võimaluse oma perekonnad taastada umbes nii, nagu vahel kildudest uuesti kokku liimitakse purunenud klaasnõu. Kuid nüüd paraku juhtus sageli, et osa kilde jäi puudu. Ka Anastasia Naumovnal polnud enam võimalik oma lõhutud elujärge taastada. Kõik katsed poega leida lõppesid lakoonilise teatega. Teadmata kadunud. Ema jäi elama tütre ja väimehe juurde. Teisi lähedasi inimesi tallu polnudki. Inimene peab olema tugev. Inimene peab olema tugev isegi siis, kui näib, nagu oleks ta elu mõtte kaotanud. Ta peab saatusele alistuma ja leppima. Ei maksa ka unustada, et haavad, mida löönud on elu, ei parane iialgi täielikult. Seda, mida sa kaotanud oled, ei saa sundida tagasi pöörduma. Kuid mälestus sellest ei kustu. Emale oli jäänud päeva pilt pojast, mida nüüd alati olgu suvel, olgu see talvel, ümbritses armastavate käte poolt punutud haljas pärjake. Lähevad päevad kuut aastat. Mis pärast juhtub vahel inimese elus nii paljude õnnetute asjaolude kokkusattumusi? Läbinud sõja karmi tee Moskvast kuni fašistide viimaste urgasteni ja saanud kolm korda haavata pöördus vanemleitnant Padžuurin sõjast tagasi elusana ja tervena. Kuid kodulinnal polnud, millega oma poega rõõmustada. Nii usinalt kui valem timbat suurin otsiski ei leidnud midagi. Ainult üht saida teada. Ešeloni, milles asusid ta ema ja õde olid purustanud fašistlike lendurite pommid. Viimane meeleheitlik katse teada saada, kas ta ema ja õde vahest ehk kuhugi võõrsile sattunud lõppes samuti tulemusteta. Valentin tundis, et ta on jäänud täiesti üksinda. Aeg möödub ja ei küsim millestki. Põlvepikkused poisikesed kasvavad täismeesteks, emad saavad vanaemadeks, tekivad uued perekonnad. Elu ei tunne, püsi. Sellest päikesepaistelisest augustikuupäevast. On möödunud nüüd juba üheksa kuud. Kuid Valentin Petrovitš pat suurine mälus püsib see päev nii selgena, nagu oleks kõik juhtunud. Alles eile. Tulles koju televisiooni ateljeest, kus ta töötab meistrina, nägi Valentin Petrovitš juba eemalt oma pisipoega Alcat enesele vastu jooksnud. Poeg oli hirmus erutatud ja pahvatas ühe hingetõmbega. Isa, sulle tulid Telegram, ema luges läbi, hakkas nutma. Tavaline Telegram kuid napisõnaline teade, mida ta tõi, täitis ärevusega kõik meeled ja mõtted. Kinnitage Telegrami kättesaamist. Teid otsivad ema ja õde Bradsk. Valeri Antipov. Ema ja elus ja Asupratskis. Aga mispärast nad siis nii kaua jooksul teineteist leida ei suutnud? Ei, see on võimatu. Aga teleka ja Valeri, missugune valeeri. Läks veel paar päeva ja siis sai Valentin Petrovitš paksu kirja, mille oli kirjutanud noore inimese kärme. Käsikiri lahendas kõik arusaamatused. Selliseid noorukeid nagu Valeri on Moskvas väga palju. Ja seda, mida tegid tema, oleksid õieti öelda teinud kõik teisedki. 1961. aasta kevadel käis Valeri Tšehhoslovakkias turismimatkal. Juhtus nii, et autobuss viis nõukogudeturistid ka väiksesse kuurordi linnakesse piilini. Seal võtsid neid tervitades vastu kohaliku noorsooorganisatsiooni esindajad tutvustasid neid kuurordiga selle inimeste ja ettevõtetega. Turistid külastasid ka õlletehast, kus neile avaldati tšehhi rahvusjoogi valmistamise saladused ja vestlesid seal töölistega. Kuuldes venekeelset kõnelust astus turistide rihma juurde elatanud naine. Sõbralikul pilgul, silmitses tavaleeriti ja ohkas siis. Kunagi oli minulgi just niisugune poeg. Ja Valeri kuulis nüüd Anastasia Naumova kurba lugu sellest, kuidas ta sõja ajal poja kaotas. Võib-olla oli see lihtsalt inimlik kaastunne. Võib-olla oli tal soov naist lohutada. Igatahes tõotas Valeri Anastasija Naumonolle ta poeg üles otsida. Kui inimene on 19 aastane, siis ei paista midagi võimatuna. Kindel otsus südames pöördus Valeri Moskvasse tagasi. Mõtteid ja kavatsusi oli tal palju, isegi liiga palju. Leningradi aadress laudvastas Valentin Petrovitš Padžuurinit linnas ei ela. Samuti ei teadnud varientiinist midagi Padžuurinite endised naabrid. Terve aasta jooksul jätkas vale erilise Altotsinguid. Tulemusi operaku ei olnud. Siis jõudis kätte aeg, kus Valeril tuli minna sõjaväeteenistusse. Täitmata lubadus aga jämedalt vastavalt söanda rõhuma. Ühel heal päeval, pöördudes tagasi järjekordselt õppuselt, märkas Valeri laual kirja, mis oli adresseeritud Valentin Petrovitš Padžuurinile. Variant Impadžuurinile inimesele, keda tema otsib. Aga oh õnnetust, peagi selgus, et see oli paljas kokkulangemine. Kiri oli määratud kellelegi hoopis teisele inimesele. Ja ometi äratas juhuslik kiri adresseeritud Valentimbadžuurini nimega aimule valeeris uue energia ja sundis teda uuesti käsile võtma näiliselt lootusetut üritust otsida üles inimene, kes juba rohkem kui 20 aastat oma perekonna jaoks surnud on. Valeri pühendas oma muresega väeosa ülema. See andis nõu, pöörduda sinna, kust võis tulla vastus, mis emale oleks olnud vahest ehk veelgi raskem kanda kui teadmatus kaitseministeeriumi selle sektori poole, kus peeti sõjas langenud reameeste Jazeera santide registrit. Saadud vastus andis siiski alust lootuseks, olgu see kui väike tahes sõjas langenute nimekirjades. Padžuurinik ei leidunud. Aga võib-olla juhtus ka nii, et Valentin Padžuurin omandas sõja-aastate jooksul ohvitseri auastme ja vali eri järgmine kiri koos valentini noore ja ülesvõttega, mille ta vahepeal valentiniema käest oli nõutanud rändas Nõukogude armee kaadrite peavalitsusse. Kannatamatult ootas Valeri vastust. Päevad tundusid talle nüüd nädalatena. Aga kui viimati teatatakse, et kuid ometi oli see võib olla viimane võimalus. Suures isamaasõjas langenud ohvitseride nimekirjas ei leidu. Kuid sellega kiri ei lõppenud. Reservvanemleitnant Valentin Petrovitš Padžuurine elab, elab Riias. Mis peale selle, see polnud enam tähtis. Leitud ja elab. Esimest korda oma elus kirjutas Valeri kirja milleks ei piisanud vähemast, kui 10-st leheküljest. Ei ole võimalik kirjeldada kohtumise rõõmu pärast nii pikka lahusolekut pärast kahtekümmend kolme lootusetusest. Möödunud aastal. Naljast perekonna kohtumine oli pidupäevaks tervele Tšehhi linnakesele. See langes õnnelikult ühte uusaasta pidustustega, mil igast suust õnnesoovid Kalaval. Kuid nemad kolm kui õigust öelda enam mingeid õnnesoove pannudki. Lihtne ja südamlik. Moskva nooruk Valeri Antipov oli teinud neile suurima kingituse, mida üldse teha saab. Ta andis emale tagasi poja õele vennapojale. Omaksed andis tagasi selle, mille oli röövinud sõda. Ei ole raske mõista, et Valeri Antipov nüüd kõigi kolme Padžuurime südames kindla koha omandas. Valentin on omane. Voore sõbravalieliga tihedas kirjavahetuses ja ema Emale saivaleerib peaaegu niisama armsaks kui lihane poeg. Jah, inimene, kes sind raskel hetkel toetab, saab sulle armsaks ning omased. Väikeses tshehhi linnakeses Anastasija Naumova kodus seisab nüüd kõrvuti kaks päeva peleti. Ema, kes näis oma ainukese poja igaveseks kaotanud olevat vaatleb neid nüüd iga päev ja tunneb rõõmu oma kahe poja üle. On hea, kui inimene on inimesele vend.