Meid huvitab küsimus, et kuskohalt üldse pärineb teie huvi ja armastus rahvatantsude vastu. Vaadake, kui ma õppisin Helsingis ülikooli kehalise kasvatuse instituudis siis oli neil seal õppeaineks, oli rahvatantsuga. Ja see rahvatantsutunnid olid need väga armsad. See oli täitsa loomulik, iseenesestmõistetav, et siis minu kaasõpilased küsisid minult, et et sa mind kutsuti, Virokesed, Viru oled Eestist pärit ja et ju teil ikka on ka rahvatantsuõpetaja meile ka mõni, et me näeksime ja saaksime tunda, mis, mis Eesti rahvatants on. Tartu lähedal elasin seal karjamõisas emal kari mõisa juhataja. Ja seal ma puutusin rahvaga kokku ja mul oli lapsena mällu sime ruttu-ruttu, natuke mõtlesin ja kohendasin ja, ja Stigiseerisin ja seal lõin paar paar varianti juurde, umbes nii nagu nüüd nüüd siin minu raamatut kirjeldatud ka ära jäänud. Ja ütlesin, tulge tüdrukut, ma õpetan teljega. Istusin klaverit, mängisin. Hakkasin mõtlema, et mis asi see on soomlastel ja rootslastel, teistel on kõik väga ilusti välja antud raamatut ja terveid jube. Tead seal ülikoolis seda ainet, õpetajat isegi, aga meil ei olnud alguskiga katsetki tehtud. Ja hakkasin mõtlema, kui esimene aasta oli ära olnud, siis astusin läinud kontakti doktor Kallasega ma tean, et tema omal ajal juhatas ja organiseeris rahvaluule kogumist ja panin just rõhku. Ka tants ei olnud mitte varemete kogustukte, ma olin kuulnud, et tema oli sellega tegelenud ja astusin siis ühendusse doktor kallasega, kuidas teil on ja sellega ja kas tehaksegi nimetatud mõned kohad, kus neid leidub ja ja siis ta kirjutas mulle ja ütles, et suri hea meelega. Nüüd ma kuulen, et teie esiteks õpite Helsingis ja teiseks tulnud rahvatantsust huvitatud ja ja et meil on andmed olemas teatud kohtade maakondade suhtes, kus teiste rahvatantsu olemas ongi, neid on ka juba nii-ütelda üles märgitud, nii rohkem kirjeldatud, aga seal ei ole mingisugust väärtustest, puudub muusi. Muusikaline saadi, aga tants peab ju olema ikka samm-sammult, Ataktilt, kõigil on see kooskõlas muusika küljest, tähendab, ja nüüd nii-öelda ühe enamvähem asjatundja poolt peab see olema tehtud. Et nüüd on väga hea, et te seda teete ja kohe järgmisel suvel olnud võimalus minna Eesti lüpse seltsis, finantseeris selle retke ja ma ütlesin kohed. Et ma ei ole suuteline ise mitte muusikat yles kirjutama, et selleks peab mul olema üks reisikaaslane, mis puutub tantsusammudes tantsukompositsiooni ja seal ma võisin juba tõesti lubada ja oli nendes kindel, seda enam, et minu õpetajaks oli Soome rahvatantsu, tema Anniku Laan. Ja temal oli kah, kavatses Stalin sellest rääkinud. Kallasele tahab ka tulla Eestisse. Mind häbistada ja seal tantsuviisid üles kirjutada, mida küljes kirjutada või tookord see oli viimane tehnika sõna, tal oli võimelisus säärase teaduslikust ühingust fonograaf võrdlemisi väike niisugune portatiivne asjandus ja see kirjutas siis sellised sihuksed võlvitud, et see seal nyyd kirdes süttis ülesse kõik selle viisi ja hiljem pandi siukse Rupuri taoline osalisele külge ja siis lauldud laul või räägitud jutt tuli kattis nii ilusti kuuldavale ja sellega me siis reisisime ja mul on praegu nii silmadesse ise pilkume Setumaal käisime siis raskem osa fonograaf ise. Mina käin enamasti palligi alu, aga kui linna linnamees algul ikka käinu pärast trahviti saapad ära, käisin paljajalu ja mina kandsin seda suurt ruupori niukseid Solaris ees. Ja siis, kui möni käisime seal setu küladesse. Kuulge, mängige meile kahjuks üks lugu. Et te lähete ka Petseri, et seal on veel elad, naljatleb naljamees, vastased Jahvetniku muidugi. Tõesti, et mitte üks sõna ei, ainult kõik kirjutatud. Nii et see ja aitas väga palju kaasa teeb, ütleme, et rahvas oli, oli, oli vastutulelik. Mäletan isele just Kolga rannas saime kõige rohkem materjali, seal oli juba käinud ja praegune doktor Vilbaste ja siis ta oli Kehras õpetaja Kustas pilves. Aga neutreerised Nad kulgesid kõigepealt teenisite Kolga rannas Setumaal, siis käsitektume kindlasti, seal oli väga palju neid tants, mida te üles kirjutasid. Aga missugused tantsud tundusid kõige huvitavamad? Täna tehti, tead ja see oli, mul oli niisugune ainulaadne elamus, kõik see reis, muide väga ilusad ilmad olid ja ma ei olnud nii kuuljate linnainimene ei olnud välja pääsenud, nüüd sain randa ja õppisin tundma kalureid ja, ja kõiki, puutusin nendega kokku ja, ja me olime kõigest huvitatud, isegi püsinud, kuid Itaalia samm oli, oli mul huvitav ja ma püüdsin ainult neid nii võimalikult täpselt üles kirjutada ja palusin tal väljastanud nii. Ja muidugi siis oli nii huvitatud ka rohkem, et näha, et tants mitte ühe või kahe inimese esituses, vaid et neid nii kah gruppides suurimaid tantse seal nagu Rädi tants ja. Ka naised väga meeleldi olid omad vanad, kes Tugappides vanad, need suured pottmütsid kah välja pähe pannud ja olid väga tähtsad ja nagu näha, väga meeldisid nende tantsudega, nii tegeleti ja, ja neid nii väga täpselt uurida ja nii et ma ei tea eriti ühtegi nii-ütelda tantsu esile tõsta. Kõik mul oli uus, kõik mul oli, oli armas ja, ja kõige vastu ma tundsin huvi. Pillimeestest, aga kuidas te leidsite üles need inimesed, nii-öelda need algallikad, kes teile said neid kõige esimesi näpunäiteid anda? Ja siis õnneks oli veel inimesi, kes oskasid tantse veel ja, ja oli ka sellist teadlikku tulite, teadsime juhatajat, et nii, et siit protseduur ei olnud mitte keeruline. Sõitsime. On lihtsalt voorimehega, astusime peale, Tallinnas sõitsime kuskil sinna Jõelähtmel ja, ja seal hakkas sellises, ma mäletan kest jõelist kõrku kiriku köster mõjus, meie teadsime nime ma kahjuks ei mäleta. Ja hakkasime siis seal peaks küsima, et kas ma tahtsin kõigi vaatajate mingi, aga siit edasi ja seal olid juba külad, teade ja kõik need suured kuulsate torupillimängijad säiliks attru Tõnu ja, ja nihutaja May, need suured rahvalaulikuid ja muusikat ja siis kah tantsu, tantsu, tantsutundjaid ja, ja oli tähtis just tantsud kohe jää pillimisena kõrvale saada ja, ja siis me läksime edasi saatusele, sina liisi külla, eriti jäi mul meelde kalur noort võitu, mees, tugeva kehaehitusega Edi Aaman. Ja oli väga hea mängija, ta mängis viiulit, on nüüd just minu raamatust leiad õige sageli peale viiulimängija Eduard Laaman. Ja ma imestasin ta, kaluri tugevad käed, sõrmed olid nii nagu minu kolm sõrme praegu ja kuidas nendega sai nii osavalt viiulit mängida, nii et. Ja siis muidugi torupillimängija tulid seal, aga enamasti nii rannas oligi viiule. See on nüüd me seda kuulsime, kuidas kaerajaani nii-öelda lõite seal ja ta nüüd me teame, et teil on loomingut mitte ainult kaerajaan, vaid seal on teie selles esimeses tantsude raamatus on õige õige mitu tantsu. Jah, kuidas nüüd Nende loomise mõte teil tekkis, seal on, teil saab labajalavalss eideratas on seal hüppedant pulgatants, vaat kuidas nende tantsude loomise mõteteleier tekkis. Vaadake, kui palju neid oli see materjal kogutud see toormaterjal siis tekkis kohe mõte, et see nii kättesaadavaks teha laiemale publikule. Ja nimelt trükis avaldada sõna ja ma hakkasin juba tegema eeltöid raamatu väljaandmiseks ja vaatasin seda materjali ja filmisin teda ja ja nii kuidagi intuatiivselt võib olla, aga võib olla muidugi ka ja ma mõtlen osalt selle tõttu, et ma olin tuttav su, meie ja Rootsi ja Norra tantsudega ja nende hulgas oli nimelt palju neid seatud tantse ja sain otsekohe, nii ka siis olin sellega nõus ja, ja sain sellest aru, et meie rahvatants ei tarvis jääda nüüd alaliselt sinna sellesse etnograafilisse vormi, nagu ta meil oli seal veel rahva seas, et selle vormi alusel võib ja peab seda rahvatantsu edasi arendama. Lähtudes nendest rahulikult sammudest ja, ja sellest algmaterjalist, et see tõstaks siis muidugi huvi, me olemegi praegu nüüd teise aja inimesed, kui nende tantsude seal kord loojad ja harrastajad ja et see tõstaks kindlasti rahvatantsu vastu rohkem huvi, kui me nüüd seda lihtsalt etnograafilist tantsu paneb, ütleme, nii-ütelda pidurüüsse ja nii teda nii Ehiksime ja täiendaksime ja, ja ühesõnaga nii edasi aredaksime. Ja siis ma ütlesin, et mis seal siis ikka lõpuks maksabki madin, paar proovi ja hakkasin peale siis nähe ja minu seal raamatus on kah keegi, enne kui küni etnograafilisest Kolga rannatantsud Sis tantsud ja siis on ta pani nii. Muutan. Pealkiri vana oled juba muud tantsud ja siis ma teen mõned nägisid Q7 tantsu, muuseas ka tuljak oli seal juba siis esines kõik seal küljes, tähendab käima siis kah, proovisin seal kursustel oma õpilastega ja mõtlesin, et vaatab, kuidas rahvas neid vastu võtab ja läbi löövad. Nende tantsude populariseerimine käis nüüd ainult tolle raamatu kaasabil, mis teatavasti ilmus teie väljaandel või olid seal niuksed, muud teed ka, kuidas see tants jõudis, mida te nüüd seal olite korjanud, kuidas rahvalt? Tagasi jõudes sätiti suutüübileidi algaski ja mind väga palju aitas selle töö juures siis asjaolu, et ma õpetaja ja et ma olin õpetajaks Tallinna õpetajate seminaris pedagoogi jumis puhtal kujul valmistuseta ainult õpetaja ja seal oli veel kõva rahvatantsukursus, olete oma kehakultuuritundidest suure osa, pühendasin rahvatantsule, see oli üks võimas, teine, et ma ise olin õpetaja juba vanemates klassides kommertsgümnaasiumis, kus ma tookord töötasingi muidugi kuni viimase ajani Kingissepast pensioniminekut on mul alati viisiks, oli, enamasti igas kehakultuuritunnis oli üks viis või 10 minutit pühendatud rahvatantsu ja siis see oli üks ja teine oli lugematute loendamatult need kurss, mis sul ei ole ühtegi suve mul ei olnud, kus mul ei oleks olnud tõesti üks, üks kolm-neli korda ja muidu ka vaheaegadel lühemad kursused, õpetad, avaldasid soovi. Sõitsin ühest linnast teise vaheaegadega jäätis, nii lähedasi ja kui teatavaks minu kavatsused ma raamatu välja tahan anda siis inimesed avaldasid üldse kahtlust, et kas tantsu võib üldse kirjeldada seda sedasi uimatud. Kuidas sa kirjeldad, et jah, et seal võib olla muusika, võib see sulle viis, oli seal natukene seal selts tagasi üks ilma. Sa pead kõik käima nii praktilisel teel, õpetusnuia jaolt on ta küll õige, aga nüüd me näeme seal väga hästi, kõik joonised, ütleme abiks ja kõike saab kirjeldada. Peab otse imestama olin ise üllatatud, kui kiirelt ja kui, kui lopsakalt rahvatantsu lähevad, kas siis vähemalt tsaari val koolides õitsema ma, mul oli juhus alati olla nendel maakonna olümpiaadidel žüriis, loomulikult mind pandi alati žüriisse ja siis ma istusin, ei olnud ühtegi kuskilt kolkast väikest algkooli, keegi ikedel olime rahavatantsukala oli nii, et et tõepoolest, me juba žüriiliikmed olime, testivad tüdinenud tantsudest ja, ja siis. Ja õpetajad ütlesid, jah, varem ei olnud, aga nüüd see on nagu uus ala ja ja meil olid võimelised õppide lapsed nendest huvitatud ja mingi ja nii olengi täna vähenenud, sellel arvamusel, et meie näiteks need etnograafilised tantsud, niinid, lihtuma, kujulised nunnid muidugi Nonii seal stiliseerida ideed ongi just kuulist tarvitamiseks väga tõhusaks kõige muu kõrval kõige, kõige kõige muu spordi ja akrobaatika ja kunstilisi võimes võrreli võiksite mitte rahvatantsuga koolipraktikas mitte unarusse jätta, aga ka unustada. Nii et see on minu kogemuste kerile alati häid tulemusi jätnud. No teie olete näinud seda suurt tõusu, mis on meie rahvatantsuelus toimunud. Te ju mäletate sajandi alguses kahekümnendatel aastatel seda olukorda ja nüüd praegusel ajal viimasel rahvakunstiõhtul seal 55. aastal teie olite aujuht. Mida teil selle selle kohta võib-olla omalt poolt on ütelda? Ma istusin seal tribüünil ja vaatasin ja imestasin, kuigi ma olin juba varem käinud harjutustel seal harjutustel näinud kõiki, aga pean ütlema, et see oli üllatav pilt. Ema oli täitsa tumm ja mõtlesin sellist sinepiivake, sest panimegi tagasihoidlikult öeldes ja katsetades. Nüüd olin istutanud nii suur lopsakas niiduri, turi. Puu oli, oli välja kasvanud, sest ta oli tõesti näha, tantsijad tegid, ma räägin viimasest laulupeol justkui rahvakunstiõhtust. Et tegid ma hea meelega. See on vähe öeldud, hea meelega tegid nii suure innuga ja vaimustusega oma küllaltki väga nõudliku eeltöö ja treeningu läbi, ma käisin ise vaatamas väiksel seal kõrvalväljakul, kus nad seal tolmupilvedes seal harjutasid ja higised olid ja ja keegi ei, Need on pikad püksid ja ikka veel paremini ja kava oli kah väga-väga rikkalik. Üllatas, et ma ütlen, et Eestit nüüd ei tarvitse meie, Eesti rahvatants enam kuskil seal nii häbeneda seal esineda teiste vanimate rahvaste tantsud ja ma leian, et me olime isegi ületanud näiteks ma ei julge küll väga täpselt kursis enam nüüd viimaste aegade siis üle Rootsi rahvatantsu seisukorraga, aga mulle näib, et nemad on niiden punkti natuke, nii seisma jäävad, meil on olemas oma ilus raamat ja seal oli jäämised just seatud tantsud ja ja vea siis nad ei tunne vajadust suurima järele ja Soomes on peaaegu samasugune olukord. Või või on see minu isiklik sugune arvamine mõnikord, et võib veel natukene liigagi julgelt? Rahulikumas tempos ja nii aeglasemalt, aga iseenesest see mõte ja see tendents, see oli seal väga hea, see edasipürgiv ja rühkis ja mis praegu veel eeloleva siis sellele rahvakunstiõhtulehes on, seda ma mõtlesin, see, see rabab meid hoopis nii, ma olen kuulnud nii kavas ja ja see just, et, et see on nii väga palju just teiste rahvaste tantse on, on kaasa veetud kavasse ja see on nii väga pidudel ja siin mõte oli mul ka väiksel viisil, et me ei tohiks jääda üksi nagu üks saar siin keset kuskil siin balti mere saaks eesti rahvas, eesti rahvatants. Sealt on tulnud kutse igur massiivi riiklikult rahvatantsuansamblilt. Et saatan L1. Kuu või kahe tagant oli sellel ansamblil alati plaanis uus kava. Ja nüüd järgmine tara koosneb Baltimaade rahvaste tantsudest. Pribalpika tantsud. Siis on juba vastavate asjatundjad, on siis Lätist ja liidus juba teada ja neil puudub helist printsesse rahvakomissariaat saad sinna ja ma töötasin seal, see oli just see ennesõjaaegne kevad. Suvel puhkes sõda, kevadel ma olin siis seal ja elasin meie Eesti saatkonnas ja töötasin seal kuu aega õppida siis kõik, mis teada oli, õpetasin neile selle elukutseline niisugune rahvatantsuansambli. Ma ei tea, kas see on teile teada, aga see tookord õpetatud kava on olnud riikliku rahva tantsuansambli repertuaaris õige mitukümmend aastat, nii et isegi kuni tänaseni isegi kuni tänaseni kogu aeg tantsisite eesti tantsu siis nimelt just seda sviiti, mida te tookord õpetasid, seal on siis pikk ingliska sees ja seal on hüpped on sees ja siis on seal sutikene kalameest, jooksupolka impedants. EDC püsisid. Nii lihtsalt, aga, aga no võib-olla on seal nii tuttav, aga seda ma küll ei teadnud ja ma mäletan, et mul oli väge, näiteks. Mis olnud tõesti, tuljak on saanud nii endastmõistetavalt eesti rahvatantsuks ja ta kindlasti on Eesti piirid juba ammust ammust ajast ületanud ja nagu te ise ütlesite, et teie teieni on ulatunud kuuldused sellest, et sellele aplodeeritakse juba ennem kui tants ise on toimunud, juba teadustus kutsub välja aplaus eelmi tasse mereks ja tõesti, nii see on. Ja see on teile kindlasti ka teada, et järjekordselt nüüd selle rahvakunstiõhtul, mis suvel toimub, on meil tuljak jällegi jällegi kavas. Aga nüüd üks küsimus siiski huvitab meile, tahaksime nüüd jutustaksite sellest pisut lähemalt just nimelt selle tantsusaamisloost, et mis me teame, et see on teie seatud, aga missugused selle tantsu elementidest nii otseselt nüüd rahvahulgast leidsite, mida te ise sinna juurde seadsite, vot seda tahaks kuulda. Ma pean jälle tagasi, tuli ema oma lapsepõlvemuljete juurde ja peale karjani põhisammu, millest juba juttu oli, nägin mina ka seal omas ümbruskonnaski piiskopimõisa ajalooline koht Tartu lähedal, seal, kus ma üles kasvasin, ma nägin ka Tuljaku neid põhisammu ja need, ütleme esimese esimese tuuri tegevust, see on mul selgesti meeles. Kuidas siis tähendab, üks tantsija käis ees, tüdruk ees, poiss järel, ja kuidas nad ses nii plaksutasid ja vaatasid, püüdsid ikka üksteisele otsa vaadata, nii et seda mina olen kindlasti seal näinud, kus sa sinna on sattunud sees terake ja on see arvatavasti, see on ikkagi rahvalooming ja sealt sealt ma seda nägin lapsena. Ja see oli mul meelde jäänud ja, ja kui nüüd tuli mul tahe ja soov nüüd luue näidiseid nõndanimetatud seatud tantsudest, sest ma mõtlesin kõigepealt Silmadeta kerkis ja hakkasin siis siis seda nii-ütelda, analüüsi mehi mõtlema, et mis ta, mis ta ütleks, mis kuidas võiks seda välja arendada, seda lühikest lauset, mis ma nüüd juhtusin nägema ja siis tekkis mul kohe mõte, et ah, see on ju seal on ju tegemist niisuguste noorte vahekorra niisuguse loomisega ja arenemisega ja tähendab, tüdruk käib ees ja vaatab üle õla tagasi poiss tegijatele ka vaadata ja mõtlesin, et ehk sellel teemal saaks siis seda teemat saaks siis neid arendada ja, ja, ja, ja sellest siis nüüd rohkem nii-öelda luua üks niisugune väikene, see, mis noorte vahelises suhtlemisest ja kuidas siin tagasihoidlikult all algab ja siis järk-järgult ikka nii kasvab ja siis hakkasime otsima sellele muusikat ja kuulsin ühte kui teist. Ja leidsin, et just Miina Härma Tuljaku viis suurepäraselt sobis saati sahtiks sellel minu kavatsetud sellelegi ütelda tegevuslikule ja, ja siis esimest seda põhiküsima ka kolm korda kolm korda kolm esimest tuurid jäävad ju teatavasti sama muusika järele ja kõik ütleme hästi sobis siis vahemäng seal. Ja, ja lõpuks see aeglane, see kiikuv osa, sest kolmel esimesel tuuril natukesest vili üldse ei, ei puuduta. Tüdruk tantsib ees poistega ja kontakt on olemas, kontakti seened aga aga veelgi kokku puutunud puutust, füüsilist ei ole veel, keegi isegi kätest kinni ei võeta ja see üleminek toimub neljandast tuuri seal, kus poiss tuleb, vaatab ja pöördub ära, uhkelt tüdruk dub, vaatab, poiss, tasub sammast samasuguse tegevusega. Aga siis hiljem, kui see kordub, siis nad juba ise esmakordselt võtavad kätest kinni ja pöörlevad koos. Huvitav küsimus see kiikumise Samm Tuljakus, kas teie olete seda näinud rahva seas või on see teie nii päris teie oma fantaasiatoodang? Ma olen teda näinud lihtsustatud kujul see tähendab ainult niidud jalgade tööna keharaskuse üle viia ette asetatud jalale ja siis jälle tagasi seal seal ja aga nii kui mina seda mõtlesin ikka niide teistmoodi sääretõstmisega ja jäädi terve keha käest, kas see on minu poolt ja ma olen selle sammuni öelda, välja arendanud, aga seda ma näen, see, see ei ole sugugi nii haruldane. Kolga rannas ja kus ma seda nägin, ma ei mäleta, tantsus keharaskuse üle viia ja nii et ja see sobis sinna siis nii oivaliselt ja siis edasi võta muusika, siis areneb ja, ja läheb nii elavamaks ja, ja tantsutegevust kah nii selle järele seada, kõik need tõmbamised ja rebimised ja ja lõpuks siis nüüd siit nii-öelda triumfaalne polka, poisi jalalöök, näed minu omas oled ja ja lõpuks siis see elav polka ja üles üles Vaat selle tõstega jälle küsimus. Kas olete näinud seda mõnes rahvatants või see oli ka nii, tegelikult see on seal nii loogiline, seal lõpus, nii logime. Kas oli nüüd see puhtloogika, mis teeb selle tõesti välja viis, või oli teil minust algeid? Sest see oli puhtloogika ja ma ei ole seda nii meie Eesti rahvatantsud, seda mitte näinud, aga see sobib küll haruldaselt sinna sööma. Ei seda keegi ei saanud teha, kuna see oli niimoodi tegevus ja muusika kõik kutsuvad kui selle välja. Nii et see on nüüd küll niiskust, üks samm edasi ja seda ma põle, niidid, luike. Läti välja viimased tuurid ja ja, ja tantsiti Tuljakut kuue Tuuli sinna, nii et hoopis sõltukart unustatud, hoopis need, need 607. tuur. Aga siis juba, kui nüüd meie tantsumeisterlikkus juba kasvas ja ja, ja siin ja siis kah juba seltsimees tuumi juba seal ohjad oma kätte võttis, sellest, et mis asi see on, et me ei saa tuljakut välja tantsida, peab kõik kaheksa tuuri ja siis hakkas rahvasse pärast nad nägid, et nii nii väga kättesaamatud polegi see asi nii väga raske polegi see asi siis nüüd tantsitud siis tuli ja kui ma näen, millised komplitseeritud tantsud nüüd juba on kavas ja ja üldse teiste rahvaste tantsud juba suhteliselt kõvad tahvlitel tantsu mõttes siis ma pean ütlema, see asi on väga edenenud, ma pean nüüd ilma suurema vaevata, nii nagu iseenesest kõik terve tants algusest kuni lõpuni sujuvalt üksteise järele. Eks ma ei olnud, mul ei olnud mitte peamurdmist midagit, ainult see põhimõte oli, et et näidata nüüd neiu ja noori mehe niisuguste suhete arenemist ja õnneliku lõpu ja sellepärast noorsuguse tantsuga pooldab. Sest ta ei ole ju niiride väliselt mitte efekt, sel juhul ei diagonaalis liikumisega suuline grupi see grupp seal ega ega niiskus tikkimisega, aga nad elavad kaasa tantsijad elavatele tantsule kaasa, nii lihtne, kui ta on oma välimuselt. Ja kui ma 55. aastal olin siis autojuhiks, mis nüüd väga. Mälestuseks nii et ka meie noored, nagu näha seda tantsu nii hindavad ja siis siiamaani oli minagi memm Ullo Toomi on siis saanud taadinime. Praegu paras paar. Kuigi ta nüüd valju noorele heitja ta terava tal sai teda. Aga kuidas kavatsus on suvel muidugi rahvakunstiõhtust osa võtta, Ohika ikka sellega kasvõi nelja käpuli ikkagi välja, ma võtan kõige laulupeole kaasa ja rahvakunstiõhtuga seal see kuulub juba asja juurde. Te olete päris hästi kursis ettevalmistustööga? Jaa, jaa. See on mulle väga südamelähedane, ma jälingus ma vähegi kusagile millegi peale satun. Tingimata loen läbi teatud eeltöödest ja laululava lauluväljaku välja ehitusest kõik, ma loen läbi ja isegi paar korda ja elan kaasa ja siis tuleb üks hiilgenumber sellest eelolevast ka rahvakunstiõhtuste laulupeost igatpidi. Võib-olla te tahate omalt poolt öelda ka mõned head sõnad või omapoolsed soovid meie vabariigi rahvatantsijatele? Jõudu tantsinidele ja nii nagu nõutakse ilmekalt tantsida mitte ühte sammu nii-öelda tühjalt teha, vaid alati kogu hingega tantsu juures hulike midagi selle sammu sisse panna ja selle tegevuse sisse ja selline saavad meie tantsijad kindlasti hakkama.