Täna vestlevad meiega teatriveteranid Mari Möldre ja Eduard Türk. Eesti pole küll eesliide kaduma kuid kahtasy siiski Kalmäpikarva, kellele ühtlasime kutselise teatriga tegemist, oli esimene seal nimelt see, kellega koomik kurnim karbroovil sõitis, osutus lihtlabaseks harimatuks käru eesliks sest ta jättis oma suveniiri hooletult Estonia kunsti tõmblejate tossama. Seal oli palju intelligentsem, seetõttu pandi ta operetis metsaülema, tütar kaasa mängima. Kui teda tookordse turu poolt küljest aeti lavale talutada, siis ajas ta kangekaelselt Gadjad vastu sikuta eest vaid tõuka, tagant ei lähe ega lae. Kui talle siis väikest jõulustlust anti, tormas ta metsiku galopiga trepist üles, ei peatanud aga teisel korrusel lavale viiva ukse ees vitraažis kahel neljandale korrusele ning jäi seal kabjaga kaapides tallila eestintelligentide klubi ukse ees ootama. Seal ta ei nõustunud ta vabatahtlikult ära tulema. Kätel kaldes pidi teda seal lavale transportima, kuna ta ise raevukalt vastu rabeles. Nähtavasti pidanud operetis esinemist oma intelligentsile sobivaks. Et solvama tütar mängiti hiljem ka Vanemuise teatris. Seal leidus tookord, eks väga peenelt Harritub ja ühtlasi musikaalne eesel arusaadav. Tartus töötas juba tol korral veterinaariainstituut ja Tartu kõrgem muusikakool, kust Pikar mõnikord oli mööda käinud. Väga kuulekalt ja viisakalt laskis ta ennast, vala Vanemuise laia lamedat räppi meda lavale juhtida ning ootas seal diskreetselt oma esimest selle aasta eelmängu ajal raputas ainult vahetevahel laitvalt hobi pikki karvu ning puristas protesteerivalt, kuid arvas orkestrist Isodeerivaid hääli kuulvat. Kui aga kõik ilusti klappis, siis kiitis ta pead noogutada eesli keeli? Jaa, jaa. Igaksjooks, kes neid eeslitujuliselt kõiki tunneb, oli tema kaelas oleva oheliku ads prima tollal käe randme ümber keerutatud. Kord juhtusse, säärane kurioosum, et hellist rukkis lava taga oma kahejalgsete kaasmängijatega lobiseda, ei märganudki, et tema etteaste laulu Mu nimi Reesel ja siin mu eesel eelmäng juba lõppes, siis astus, ta on musikaalne öösel ise esimesena lavale. Kui sa Tarkeesel oleks veel eesti keelde osanud, oleks võinud teise laulda mõni Vi ja siil murre. Nii palju kolmest neljajalgsed eeslist kahejalgseid leidus mark Saro. Peale eelpool mainitud kolme eesli on ka mitmed teised neljajalgsed kolleegid Eesti kutselised teatrid aedanud arendada ning praegused kunsti küpsisin viia. Kuid tihti on nad isiklikult lavategevuse vastu protesteerinud. Nii näiteks dekoraatorissass, Touradi väike poldoc, keda Vanemuise teater Roda Roda spordikomöödias kolm minutit kolm sekundit palus kaasa mängima keeldus sellest kategooriliselt, kuna mingisugune temale hoopis võõras isik katsus rihmapidi lavale tirida. Protesteerides hammustas ta oma jäneserihma katki siis proovidega elektrijuhe ära. Sama tagajärg. Toda oli ju ise inglise tõugu säärane Lartšebabane. Väikerahvakunstis oli. Kui Endla teater üht puht kodumaatõugu pärnu kassi kutsus põrgupõhja uues vanapaganas kaasa mängima, siis oli too küll põhimõtteliselt nõus. Kõik ju puha kodumaine värk kuid ainult ühel tingimusel inspitsendil Salmerremmelgal pidid tema jaoks kast liivaga alati käepärast olema. Ele omaette aastat sooritas ta oma loomulikud talitused ära ning kraapis selle tagajärjed kõiki sanitaarnõudeid silmas pidades ilvestel liiva alla. Alles pärast seda nõustus ta lavale Pilema mõõduk Ratzizaküüdistas isegi mana pagalodennast vaadada koguni hambad külge. Kauka jumalal Ringreisietenduse puhul hakkasid taga tõrilisegi stiihiliselt looduse jõud malevlased jaatrile vabatahtlikult kaasa mängima. Teatavasti Kitzberg kama, Mogri Märdist nii kange kulaku vorminud, et autor temast muidu jagu ei saa, kui peab taeva talguabiks võtma. Eelviimases vaatuses laseb Kitzberg Pixel detajaga bar riistada vastavate märgusõnade järele. Muidugi siis sagar ratsab välk Märdi asja valminud häärberi põlema. Tekkinud tulekahjus plahvatab kõrvaltoas rahakapi otsas asetsev suur piirituse pudel. Ning Laar, Mart, kes tull oli tormanud isa mammonat päästma kukub piirdusele kides. Müristamist tehti suure plekktahvliga välkoja tuulega. Jaga markeeriti bengali tulega. Meie realistliku mängu ja lavaliste efektide nakataval Mayon tekkisid mitmesugused ahelreaktsioonid. Nii puhkes looduses materialistlik äiksetorm. Väliselt piks kärgatustaga ei pidanud ei Kitzbergi Remarkidest ega meilikõrre kinni. Paukusid tihti säärastel kohtadel, kus laval täielik vaikus pidi valitsema. Kui aga plahvatas peremehe suur piirituse pudel, seda markeeriti püssipauguga, siis samal ajal tekkis laval valitseva suure kuumuse tõttu tuumaplahvatus lava taga asuvates veerand valgelises koduõllepudelites, mis üks teatri metseen oli meile keele karastuseks hääletanud. Tähendab bengali tuulekalle laine valgus lavale tekkis täielik kaos. Ühesõnaga Laturalis surmas realismi. Tuntud teatritegelasel karjunconcel juhtus Viljandis äpardus kuuga, kui ta kord suvel külalisena lossimägedes öiseks vaba hooetenduseks Oskarvaldi Saalomon lavastas. Teatavasti räägitakse selles näidendis väga palju kuust, iga peategelane näeb teda isesugusena. Nii lausub krites Saalome, vaadeldes unistavalt kuud ta nagu hõbedale Is joobludveli vürst rodes lällutab algatab pilvede vahel lagu purjus naene sapile Rodias sähkab Akvis, kuu on kuum ja muud midagi, järelikult kuu peab kaasa mängima, tegelastele nähtav olema. Kinnistada tarvitatakse kunstlikul Loloydi prožektori näol. Kuid mis sa teed öisel vabaõhuetendusel, sest ta jälle kuu võib ise kohale ilmuda ning kõik, mis on stseenid segi paisata. Tal oli juba režii tegemise ajal paar kuud enne etendust täpselt välja arvestatud, et kuu asub etenduse ööl just ajaloolise Villu Vangi keldri varemete kohal taevalaotuses. See tähendab, on selgelt nähtav nii tegelastele, pealtvaatajale. Kuid meie maamuna igivana sputnik oli tookord natuke isemeelne, tulid nüüd tema paladused nõrkusest või teda kurikuulus mulgid, jonn nakatanud seda tagantjärgi raske otsustada, kuid lavastaja poolt kindlaks määratud orbiidis ta kinni pidanud, selle asemel et Villu keldri kohal, Apo G-s asuda kuidagi jonnakas, vanade pargipuude varjus kusagil õige madalas lõunakaare kohal mõngama poolsetes pätnikuteist suutnud jõukalt kagu asemele panna. Seetõttu tekkis suur segadus. Lavastajad Raagiga ületas igatahes Juudama printsessi Saalomon traagika. Saba suve esimesel poolel oli ma üldlaulupeo ajal Tallinna staadion kuningas ööd maha müristanud. Selle kuulsus jälgis mind ka Pärdus. Kolasid kord puhkepäeval aasta laadal vaatan palagani suur metsakas inimesi. Olin Kauvitate sealses lakkial ligemale trükkides näen, et palagani trupp annab parajast rahvale sisse meelitamiseks tasuta välist välke etendust. Laadarahvas sai küll lõbu laialt kuid Claudi talt nähtavasti naljas, sest tasulist etendust jälgima läksid ainult mõned üksikud. Talle vabaõhuetenduse lõpul pistavad klounid ninad kokku, sosistavad lähtavate, peavad omavahel mingisugust salaplaani. Siis pöörduvad nägudega minu poole ning käsi ette sirutades hüüa kogu Kominaatide koor, kolm korda. Kuningas Oidipus, aita meid. Üle 2000 aasta tagasi pöördus kadee bar rahvas suures näljas katkuhirmus samasuguse meeleheitliku hühidega oma kuninga poole. Meie valgetes pükstes kodumaine Oidipus, aistus Pärnu laada rahva hulka. Se improviseeritud seen jäi tasuta pealtvaatajaile täiesti arusaamatuks. Aga eks jääga tasulisele publikule mõni laval serveeritud vaimukus mõistatuseks. Kord, kui ma Pärnus suvitades rannas pajupõõsaste vahel liivaaugus parajastama patust keha praadis, ilmus minu juurde Andres Särev. Nii kurtis oma häda. Tal olevat kavatsus lähemal ajal Pärnu töölisteatriga vaba etenduses sünkjevitšikwovaadist lavastada. Gulaga tolle teatri proletaarlased. Näitlejad ei tahtvat keegi keiser neeru mängida ning kuna tal kedagi paremat võib-olla halvemad käepärast võtta polevat, siis soovitas minul seda teha. Krõbise sekkamatlusin. Oled juba paari Kreeka kuningat vaba etendusel mänginud, kuigi need võimutsesid mitu sajandit varem. Eks siis proovin kalle Komandör ranniga hammast. Ühesõnaga olin nõus. Särevi poolt pakutud tasusele haltuura eest, polnud küll suurel Rooma riigi keisri vääriline kuid olles isiklikult kehvingu poeg, nõustusid ka selle piskuga. Tegutses keiser Nero ajal Roomas tsirkus, kus toimusid ka härjavõitlused, rahva kopeeritakse tekkimine meiegi tsirkust. Orkestri mürtsudes marssisime põlevate tõrvikutega end laest kostümeeritud rongi käigus linnakese peatänavate kaudu staadionile. Kuigi näidendis härjavõitlust ei toimu, oli Särev siiski hunnik Põldsami kaudu Tahkurannast või tont teab kust pärapõrgust Kole suure pulli lasknud tuua. Kaks roov lastaks maskeeritud lihunikuselli tallukas ninarõngast pidistatapraberakat, rongi, kägu eesotsas, kuigi ta ise selle vastu protesteeris. Eriti ärritas teda see, et talle olid punased roosid sarvede otsa kinnitatud. Ka vilu peale tige, sest mula punase mantli tõttu pidas Tallinn nähtavasti Torre Adooriks tapukisse puristuslik nõrgus vahetevahel nagu hel ajas. Igatahes oli Põldsani pull pärnakatele rongide haigus suurimaks inspiratsiooniks. Seal tõttu tormas Laamast murru etendusele. Kuigi ETK-le toimus tavalise mürtsu ja Särevi särtsuga, ootas rahvas põnevusega oma sarvilise lemmikveteaastat. Seda ka ei tulnudki. Selle asemel sooritas härg suurel vaheajal oma kaastegelastele soolonumbri. Nero oma õuekonnaga puhkab parajasti tribüüni all heledalt valgustatud garderoobis, lobiseda igasugustest maailma asjadest ja Pärnu päevauudistest. Seal ilmub uksele verd täis valgunud silmadega peade kellale ise tas haigele etenduse eeltribüüni alla pimedasse punkrisse suletud mängu müradama, pea kalal teda nähtavasti väga erutanud. Nüüd oli ta siis tõkke eest ära lükanud. Nik valgustavad garderoobi tulnud punased roosid olid jõudnud juba sarvede otsas ära pühkida. Nüüd otsis ta nähtarvestada punase mantliga mehest, mis teha. Teist väljapääsu polnud. Ainukese ukse kogu avamus oli härga täis. Esimesel momendil oli minu Rivaal heledast valgusest pisut nagu pimestatud. Siis aga tundis mu ära. Ratas, korra kaabas paar korda esimese jalaga surus kuuluvast super Radop vuristades tolmupilvi õhku. Ei, ta oli teada ja järgmisel momendil pole sarvetkerressoskab. Surm oli juba silme ees. Kuid viimasel momendil karvaseks lihuniku sellides eluka juure niga haaras välkkiirelt ninarõngast kinni. Valusalt liinilisedes laskis argemast kardsesse tagasi tirida. Paar päeva hiljem reklameeris Põldsam kohalikes lehtedes. Et selle pulli liha keskmubaadises kaasa mängis, on temaaris müügil. Kilingi-Nõmmel oli draamastuudio teatriaukülaliseks keegi vaene, umbes 80 aastane eideke. Igal meie etendusel oli ta alati varakult kohal, kuigi tema elukoht asus umbes 10 kilomeetrit alevist eemal. Ta käis selle maa jalgsi ära, olgu ilm milline tahes. Täpselt pärast esimest kella tuli ta meid lava taha tervitama ja pileti eest tänama, sest temal oli alaline tasuta aukoht broneerida. Etenduse lõpul tuli ta jälle kiitust jagada, tänada käseks korraks jumalaga jätta. Minu 50 aasta sünnipäevaetendusel tuli ta samuti lava taha ja küsis minult eneselt kestel siis ta la see juubel on. Vastasin talle, et minaalseid juubel olemegi. Kaua ja südamlikult surustasis minu kätt. Isegi paar pisarat veeresid ta poisile tolle, tal oli see õnnesoov mulle kaunimaks kingituseks. Kord hiljem, kui ta meid jälle oli etenduse lõppedes tänanud, ei lahkunud ta kohe. Vaids jäi nukralt garderoobi uksele peatuma ning lausus siis lõpuks. Armsad lapsed. Kui ma järgmine kord enam ei tule, siis teadke, et mind enam pole. Ja ta ei tulnudki. Tähendab, et teda enam polnud. Mälestus saga sellest kauni hingelisest vanast diaatris sõbrast ei kao. Üks populaarsemaid kujusid, kes tänaseni elab meie laval täisverelist elu on Joosep Toots. Noorimat teatrikülastajad tunnevad teda peamiselt Jaanus Orgulase esituses. Kuid vanemad teatrisõbrad mäletavad seda uljast vembumeest ka veel ühes teises esitluses. Järgnevalt jutustabki meile Mari Möldre, kuidas sündis tema, Joosep Toots? 1900 37. aastal võeti draamastuudio teatri repertuaari Oskar Lutsu kevade. Kui Leo Kalmet Tootsi osa minule andis, tekkis teatriringkondades otsekohe arvamine, et mina polevat ealeski võimeline seda osa mängima kuna ma olevat end estraadi tootšiga niivõrd ära rikkunud ja seepärast võivad ma ainult monotoonselt Joosep Tootsi osa esitata missaga kevade Tootsile sugugi ei sobivad. Mind pani panid sellised ennustused veidi muigama. Kuigi ükski näitleja kunagi ei tea, kuidas tal üks või teine osa õnnestub. Kuid nii palju oli mulle siiski selge, et minu raator Tootsil ei ole midagi ühist kevade Tootsiga. Üks seisab paigal ja räägib monotoonset, satiirilise ja päevakajalise monoloogi. Teine on aga osa näidendist liikuv, elav vallatu vembumees. Nii palju on siiski kael Tootsil hingesugulust, et mõlemad surmkindlalt ise usuvad, mida nad räägivad. Nii naiivne või uskumatu, kui see ka on. Noh, nagu ikka neil lavadel juhtus seegi kord, et oli aega ettevalmistamiseks nii näppinud, et polnud mahti oodata osa raamatute valmis saamist. Pat Meie saime stseenide kaupa lahtisi lehti otse kirjutusmasinast. Nii ei olnud mul mingisugust võimalust isegi dramatiseeringus tutvuneta, rääkimata veel osa arutlusest või lahtimõtestamist. Mingisugusest intuitsioonist juhituna. Võtsin otsekohe juba lehelt lugedes nohuse tooni ja hoidsin pisut suu viltu. Ma olen tähele pannud, et poisid, kel on nohu, tõmbavad nina üht poolt sissepoole. Ma arvasin siis, et niisugusel igavesel rassijal poisil nagu Joosep Toots, kes tormab mõtlemata, kas väljas on soe või külm lumehange või jalgupidi vette, on kindlasti krooniline nohu. Kui olime selle lõigu läbi lugenud, ütles lõugalmet mari fikseeri endale kõik see, mis sa täna tegid, ära unusta ka midagi uut otsima. No nii see siis algaski ilma mingisuguse ettevalmistuseta ja vaevata. Lutsu teks inspireeris mind niivõrd, et igal proovil midagi uut juurde tuli. Kuigi olin kevadet mitu korda lugenud, ei tekkinud mul varem kunagi ettekujutust, et seda võidaks dramatiseerida või et mina, Joosep, Tootsi osa peaksin mängima. Aga nüüd, kust tulid kevade Tootsi kujutada, tema huvitav, ma ajajärgul, koolipõlves suhtusin ma sellesse võlu kaelasse hoopis teisiti kui lugedes. Sageli tabasin end ootamatult mõnelt Tootsilikul tildumatsioonilt ja puhkasin suure häälega naerma. Kuna olen üldse kerge naerma hakkama, siis peeti mõnedel proovidel naerupause. Kuna ma ei saanud naeru pärast enam edasi rääkida. No pärast kümned minutit kestnud vaheaega, küsis Kalmet mari, kas oled end juba tühjaks naernud. Kuid niiksinessid, mis mind ennast naerma ajasid, ei olnud kaugeltki sellised naerupommid, mida lai publik laginal naeris. Need olid peente kudede üksikud rakukesed, mis aitasid Tootsi kuju voolida tervikuks selleks, milline ta on publiku mälestusse püsima jäänud. Esietendusel aga rikkusid ma kõvasti lavadistsipliini, kui ma esimeses vaatuses ahju juures nurgas ahjuroobi nalja põlvitasin. Just pärast seda, kui mu puues kutsikas leiti ja taskuid igasugusest võimalikus kodus tühjendati. Porisesin ja bodysisin ma kogu aeg endamisi. Köster käratas. Kas oled vait? Ma ma ei ütlegi midagi, Molm kogu, vaid vaid nagu mis, mis ma siis kovi on teinud, et mind nurgas peaksin istuma? Podiseb Toots? Ole ometi vait, Toots ütleb köster. Otsisin ma siin rääkisin, mul pole mind jabur rääkida. Ja nii podiseb Toots omade kogu aeg. Kui aga Toots kiire vennakese ristsetel keset pühaliku talitus grammofoni üürga pani mingi üles, Me keedee helli tuli köster õhtul koolipoiste magamistuppa ja pidas Tootsile kõva epistli mille ta lõpetas sõnadega. Jumal on sind inimestele pluseks loonud maailma pattude eest. Ütlemis pean ma sinuga tegema? Ei tea, ei tea isegi, kuidas need sõnad mu suust lipsasid, aga tundsin kogu südamest Köstnerile kaasa ja vastasin surmtõsiselt täis sisemist veendumust miteedioodile nõu anda. Eelpool öeldud tekstiraamatus ei olnud. Leopold Hansenil, kes mängis esisulle köstrinud, tuli see lause nii ootamatult, et ta turtsuma hakkas ja selle kuma hullutsevast toonist välja kukkus. Muide, Hansa oli ka niisugune näitleja, kes laval kergiste naerma hakkas. Mul oli kohe selge, et ma poleks tohtinud nii sügavalt oma osasse süveneda, eteist tema osast välja lüüa. Aga oli juba hilja, polnud midagi parata. Nii nagu mina Tootsi mängisin, osutas see mulle füüsiliselt üheks raskemaks osaks, mida ma kunagi mänginud. Tootsi tormakus, järsud energilised liigutused, tema ettevõtlikkus, rahutu vaim, mis talle kusagil püsijäänud. Poisilik rääkimise viis ja rassimine tegid selle osa väsitavaks. Näidend oli kuus pildis ja igas pildis olid Tootsi energilised tegevuses. Tootsi kuju poisilikus olevat nii teepärane olnud, et minu mees ei tahtnud mind laval näha ja ütles. Kunstiliselt võib seda nimetada naisnäitlejameisterlikkuse tippsaavutuseks. Agatsin poisin nässakas, siis minu naine peab olema, see pole kuigi veetleb. Kevaditi mängiti 153 korda nii ringreisidel kui ka Tallinnas mis olid tolle aja kohta väga suur arv. Enne kevade esietendus kutsuti ka autor Oskar Luts Tartus proovile ja ta jäi etendusega väga rahule. Minu kohta, ütles ta muheledes. See päris Tootsil ei olnud nii kõver nina ja suu minu toodsa koolevat antud nii tugeva isikupäraga, et panevad unustama originaali. Kuna panin mitmes kohas oma teksti juurde, siis huvitas mind autori arvamine kassi teksti mõju eksitavalt. Ei, ma ju ütles Luts veidikese mõtlemise järele. Need laused tunduvad Tootsi pärastena ja minu arvamuse järgi ei riku need põrmuga tema stiil. Oskar Luts viibiska esietendusel ja saatis tegelastele lilli. Ta jäi väga rahule teelega Aili Müür, Arnuga Paul Ruubel. Üldse meeldis talle hästi terve lavastus. Mind ennast aga rõõmustab kõige enam asjaolu, et võisin pakkuda midagi hoopis uut ning ma ei korranud iseennast ega varem nähtud kujusid, nagu vast algul arvad. Ajakirjandus aga märkis tol ajal Mari Möldre Joosep Tootsi kohta järgmist. Ta oli oma kujule andnud nässatlikust, nuhu, viimelist, trotsi, kibedat Kreunatlikust ja sasi. Silmeline Grapsi rabeleb olemine täitis täiel määral oma ülesande. Ta on miimika ja üksikasjade been. Viited olid võrratud. Nüüd aga kuuleme ühest omapärasest teatrist, mis oli sõna otseses mõttes teater ratastel. Paljut jäävad joon näinud draamastuudio rändiaatrid kuid väga vähesed mäletavad lavakunstiühingu rändteatrid, mis asutati 1000 927. aasta jaanuaris. Selle idee algatajaks oli Draamateatri näitleja Augus sunne. Juba Vanemuises rääkis sunne sageli rändteatrivajadusest, kuid alguses tundus see mõte võimalik tuna. Kui aga 1926. aasta sügisel nähti Vanemuise teatrisse tõsisele kunstile, see tähendab draamale õiged ja väärilist kohta vaid et esireas sammub ikka operett küpsest, rändteatri mõtte kõigis neis näitlejas, kes nägid eesti Diaadee tulevikku tõsistes rangetes kunstiprintsiipides, millele Karl Menning rajas esimese Eesti kutselise teatri. Nii nagu iga algus, on raske, nii oli ka rändteatri asutamine seoses suurte raskustega. Näiteks toimusid proovid pärast Vanemuise teatritööd augus sunne korteris Tartus Tolstoi tänaval. Esimene ringreis algas 29. jaanuaril 1900 87. aastal. Ringreisikavas oli selleri draama, salakaaluse armastus, Bergneri uputus Moskva kunstiteatri repertuaarist, Oliver Kolsmid öödeis eksimusi ja lastenäidend taevarätsep. Esimestel lavakunstiühingu rändteater reisidel tuli anda pühapäeviti kuni kolm etendust päevas. Hommikul lastele, päeval komöödia ja õhtul draama. Aga suuremates kohtades tuli anda igal pool kaks etendust ja ikka samade tegelastega. Seda koormat kanti nurisemata ja endastmõistetavalt nuus saalid olid väikesed, kulud suured ja teed pikad, ei tasunud üht etendust kaugele andma minna. Majutamise küsimus oli raskustega seotud ja sellepärast tehti kahe päeva töö ära ühe päevaga. Rantiaatel oli ka esimene, kes täpselt ja rangelt pidas kinni müürilehtedel välja kuulutatud kellaaegadest. Kui etendus oli välja kuulutatud kell kaheksa, siis äärmisel Juusel algas see kümneminutilise hilinemisega. Esimesel reisil sülitas selline revolutsioon publiku keskel nurinat. Hilined ei lubatud saadikuna vaatuse lõpuni minna, aga seekord levis väga kiirelt Need. Juba teisel ringreisil ootas publik etenduse algust, aga mitte meie ei pidanud hilinejaid ootama. Kui meie oma üliraske töökoormuse juures oleks pidanud publikut ootama, oleksime kolmanda edenduse järgmisel päeval lõpetanud. Rändteatri sihiks oli teenida rahvast ja kunsti, ühendada need kaks suurt ja õilsat ülesannet üheksainsaks. Viia kunst rahva sekka, et rahvas kogu maa kaugemaid nurgis saaks osas sellest, mis seni oli kätte saavat vaid linna publikule. Veel olid teatri eesmärgiks väärtuslikku ja sisukama diaatrik, kirjanduse levitamine ning kunsti ja kirjanduse vastu huvi, äratamine ja arendamine. Põhikirja töötasid välja Augus sunne ruut, armu Rudolf rattasse, Aleksander Mägi heinu vaks ja Liina Reiman. Juhatuse esimees oli augu sunne abi ruut armuvarahoidja Aleksander Mägi kunstiline juht oli Paul Sepp, dramaturg Mihkel Jürna. Selgituseks olgu tähendatud, et Liina Reiman oli küll üks rändteatri asutajaliige, kuid näitleja, ta kaasay töötanud Liina Reiman jäi panemusse edasi töötama, kui meie lahkusime. August sunne kui rändteatri majandusjuht ei olnud koonerda ja me sõitsime raudteel pehmes vagunis. Nii sunne kui ka Ruut Tarmo pidasid vajalikuks, et näitlejatar pärast rasket tööd oleks inimväärne väljapuhkamise võimalus. Mida raskem oli igapäevane diaatri töö, seda hubasema tundusid vabad tunnid vagunis. Ringreisil viibides on elu pagunes omaette maailm, mida kõrval seisvatel on raske mõista. Peaosa mängijatel oli omaette kupeed. Abielu inimestel oli kaks, üht kasutati magamiseks, teist salongiks ja söögitoaks. Noorematel näitlejatel oli kahe peal üks kupeemehe armuga, armastasime ka reisil kodust mugavust ja seepärast sisustasima omaku bee spetsiaalselt vaguni jaoks muretsetud esemetega. Väikesed piitsis kardinad, väikesed raamitud pildid seintel vaid põrandal, teine vaip seinal, see tähendab pehmel maha lastud madratsil. Lampadžuudo valgustas heledalt ja mugavalt, kupeed. Laual oli linakene, sellel vaas lilledega. Kui viibisime ka kevadisel ringreisil, siis lõhnas meie veerev majakene kui paradise aeg. Oh seda varakevadist ilu, oh seda lillede rikkust. Oleksin tahtnud mõnikord ahmida terve looduse lilla ja endale sülle ja kodu kanda. Vagunisaatja hoolitses selle eest, et vagun oleks soe, põrandad puhtad ja näitlejad piimaga varustatud. Meie alalised vagunist saatjad olid karu ja kergmann. Tavaliselt hääletasiti meid vaeseid näitlejaid, kes peavad mustlastene nädalate viisi ebamugavas vagunis rändama. Kui aga mõni niisugune õrnahingeline aletsa jää meie vagunisse sattus, oli ta hämmastus suul. Teie elate ju nagu vürstid laagi ära minna. Aga oli ka selliseid näitlejad, kes meilt küsisid, kas teil koju ka veel midagi jäi või võtsite, kõik oli kaasa. Kuid hiljem hakkas üldine kupeedi kaunistamine. Tekkis kogunil kupeede vaheline võistlus, kelle kupee on ilusam. Muidugi kujunesid võistlejataks peamiselt naised. Igal esmaspäeval oli puhkepäev. Seda kasutas muidugi igaüks omamoodi, kes luges, kes Laamas, kes lõi kaarte, köslik hamba kokku ja organiseeris peo kangemate vägijookidega. Mõnes kupees aeti juttu grammofoni saatel või valmistati priimusel toitu. Peaaegu igal ühel oli kaasas oma priimus. Köögi aset täitis kütteruum ja kütteruumi, koridor teisel poolvaguni otsas koridoris oli toiduladu. Pesuruum oli üldine nii meestele kui ka naistele ja selle kasutamise suhtes tekkis sageli sõnavahetusi. Oli juba ette teada, kui see või teine pesuruumi läks. Ega siis alla tundi sinna sisse ei pääsenud eriti naised olid suured pesijad, oo, oli ka mehi, kes üle määratud aja pesuruumi kinni pidasid. Selle asemel, et oma kupees habet ajada, täitsid nad seda looduse poolt peale pandud nuhtlus pesuruumis. Ooh siis oli nurisimist seal lärmi palju. Taoti rusikate kuuksele hüüti nimepidi, visati nalja ja vaimukuse pessi arvel. Aga kõik see sündis heatahtlikkus ja sõbralikus õhkkonnas olnud juba ühe või teise vigadega harjutud ja suhted ja sellesse leplikult oli ka päris tülikaid reisikaaslasi. Mõni naisteks näiteks pudes puhtusemaani on juba hommikul kella kuue ajal hakkas üks igavene kastrute kolin, kupeek raamimine, Peeezzemeni ja pottide küürimine. Aga mõni teine varajane hakkasele kohviube vaguni akna ääre külge kruvitud kohviveskiga läbi jahvatama need terve vagun ragises jabur riisus. Need olid sedasorti inimesed, kes asemele heites kohe norskama hakkasin ja viie või kuuetunnise magamise järele juba löögivalmis olin. Enamik näitlejaid on aga harjunud enne magamaminekut lugema, nii hilja magama ja hilja üles. See oligi see peamine lahkili näitlejate vahel. Üks tahab hommikul magada, teine aga tegutseda. Mõnikord ruut. Tarmo hüüab, mis Akuraskel kolistab hommiku vara. Ma tahan veel, laseme veel magada. Nojaa, aga igal juhul oli meie rändlindude elu täis omapärast romantikat. Igal kevadel tundsin ma igatsust ringrysi järele ei võinud lihtsalt kuulda vedurivilet siis nagu torkas noaga südames. Kõige ilusamad olid ju kevadised reisid. Õhtut pühendasime publikule, kuid päevad kuulusid meile. Kui hommikueine oli vagunis söödud või õieti rohelisse kaasa, koguneti rühmades kusagile vee äärde päikest võtma. Seal siis suupeldi võimeldi kasvatati, tiritammi, peeti veesõda, õmmeldi, heegeldati kooti ja loeti. Meid võis nimetada varajaseks rändlindudeks. Nii ujusime 28. aprillil mehega Korb Rapla tiitides. Allikate bet tuli vesi tiigis, raud külmpuud, kirunud veel õieti lehes, kuid esimene soe ilm meelitas vette minema. Harrastasimendid päikeses ja vees, pakases tuisus ja tuules. Ringressi lõppedes olime kõik nii pruuniks põlenud. Saarlased need linnainimesed tänaval pöörduselt ringi ja vaatasite kuust lõunast, need inimesed on tulnud. Ringreisidest, võiks veel palju muudki jutustada, nii head kui halba, kuid selles kunagi hiljem Rändteater tegi aasta jooksul viis ringreisi käia läbi ka kaugemad maanurgad. Igal reisil oli kavas komöödia ja lasteetenduse kõrval ka üks tõsisem draamalavastus. Teise ringreisikavas oli isegi Shakespeari tragöödia kuningas Liil. Asjaolu, et draamaetenduste külastatavus oli suuremgi kui komöödiat, kõneleb ilmselt. Sellest, kui suur huvi valitses publikus tõsise teatrikunsti vastu ja kuivõrd tänulik tööpõld ootas rändteatrit? Brent teatri alguspäevil kirjutati ajalehes. Esimesed neli ringreisipäeva on rändteatris selja taga. See on teatrile küll lühike tegevusaeg, kuid aga õnnelik. Kõik neli etendust on seni tungil saali ees möödunud. Nagu sellest näha, hindab maa rändteatri sihte ja tööd täiel määral. Etendused lõpevad kõik elava kiidu avaldusega. Ei ole haruldased hüüded nii pidusaalis kui ka teatri lahkudes etenduspaigast. Olgu tervitatud rändteater. Ometi kord on kunstnikud hakanud mõtlema ka maa peale. Meie teatriveteranid olid teeraja jäiks tänasele teatrile. Nad õpetasid publikut hindama ja armastama teatrikunsti.