Seitsmeteistkümnendal mail pühitseb oma kaheksakümnendat sünnipäeva eesti vanema põlve arhitekt ja akvarellimeister Karl Burman. Enam kui 60 aasta jooksul on Karl Puurmani loovaid otsinguid ning tööd kandnud pidev huvi arhitektuuri ja kujutava kunsti vastu aktiivselt kaasa. Elades suurtele poliitilistele murrangutele ja võitlusele rahvusliku kunstikultuuri eest, on ta jätnud ma mitmekülgse loominguga unustamatuid jälgi käesoleva sajandi eesti kunstiajaloos. Nagu sageli noorte elus liiga Puurmani juures avaldasid otsustavat mõju ta elukutse valikule koolipõlveaastad. Need möödusid Tallinna reaalkoolis. Noore Puurmani joonisuse õpetajad, kes oskasid äratada huvi kunsti ja arhitektuuri vastu olid ise arhitektid ja head joonistajad. Ilmselt nende eeskujul otsustas juba koolis akvarellioskusega silma paistnud noor Burman pärast reaalkooli lõpetamist siduda Peterburi kunstide Akadeemiasse arhitektuuri õppima. Mis vaja oli, Acanime sisseastumiseks ja siis oli võistluseksam joonistamises ja tuli võtta numbri ja mull sattus kaklusse number viimases reas ja üsna äärepool amfiteatriservale ja, ja siis, kui oli mul profiilis ja oli just apogtiomeenus oli ja mina panin tähele, kui ma joonistasin, siis mul selja taga seisis seal üks viis-kuus-seitse meest ikka ja vaatas, kuidas ma joonistas. Kukkusin läbi 10 protsenti võite ainult vastu ja siis tuli mul veel edasi halvendada oma oskust ja läksin siis Moskvas ja olin niux aasta Moskvas. Ja kui ma tagasi tulin, siis oli jälle viimases reas, olgu peale, nüüd amfassis, võtsite loosi ja siis oli see koht kani, kaugele nad kuni minu silmadele. Ja siis jälle läbikukkumine, teist korda läbi kukkudes oli siis nii, et rasema tee soovitas mind stiilsius astuda mida ma ka tegin, ja siis sügis käes. Ja sügisel tegin siis kolmanda kolle, eksamid ja saini jaguma. Keskil Germannikus seisis ettepoole ka ja seekord õnnistus mul võistluseks läbi lipsata. Aga mul oli üks väikene viga. Koolis oli mul matemaatika ja füüsika kolmit ja nõuti kodumiseksale. Ei saanud kuidagiviisi sellest jagu, sain 200 kirjatöö ees ja siis on tükk kolm päeva kursusi läbivõtmise. Aga ma olin mitmeid aastaid juba kuhjus välja ja siis ei olnud mitte ühelasena suuline. Niisugune eksam järeleksam ja kukkusin sealises põhjalikult läbi. Ja läksin siis kantseleisse, seal oli siis rektor teklimis, inspektor oli seal ja pööras nende poole talvega. Kas niimoodi saaks mind juhatada kunstikoolides, mis valmistasid etteakadeemiasse? Mäletan? Ja järgmine suurvesi ja muidugi materjalil ka mõned lehitseda või neetud matemaatika ja füüsika raamat oli mul nii kui vesi ja siis järgmisel aastal läksite jälle, läksin siis joonistus katse seda last ikka korrata. Ja muidugi muidugi, ja uuesti ja yell oli hea koht jälle keskel ja üsna lähedal, nii bla foonis peaaegu esimeses sõjas esimeses reas kohe ja hästi valgustatud härmis seisis seal selle mahkusega käe peal levina marjad, kobar teises käes ja oli väga ilusti valgustatud. Tõesti oli nii, oli lõbus, joonistan lihtsalt ja siis. Kuid vastu ootusi kulusid esimesed aastad Peterburis mitte arhitektuurile, vaid kunstiõpinguile. Tutvudes isiklikult mitmete vene silmapaistvate kunstnikega eesotsas Valentiinserooviga pühendus noor Burman täielikult oma vanadele harrastustele akvarellialanud suvevaheaegadel matkata koos taolist vennaga mööda Eestit ja Karjala kannast ning maalib, maalib, maalib noorusliku hullusega. 1906. aastal esinesid julged noorukeid tainas juba iseseisva kunstinäitusega, millele Ants Laikmaa oli isiklikuks patrooniks. Kuid vahepeal oli Puurmani alanud Peterburis ka arhitektuurialaseid õpinguid. Need said kesta aga ainult 1905. aasta revolutsiooniliste sündmusteni. Akadeemia üliõpilaskonna käärivate meeleolu tõttu kaheks aastaks suleti. Siis tuli see revolutsiooniline aasta 1905 kus üliõpilaskond oli ka kaasa tõmmatud. Ja meie olime keelelised revolutsionäärid sel ajal. Ja lubasime endale akadeemia oma ettevõtte ja miitinguid korraldada, meil oli valitud komitee, mindi siis litsipretendendi Juri neuti akadeemia hoone võtmit oma käte antinud võtmetega. Ta ütles, ma pesen oma käed puhtaks ja et võtmed on tahvli peal, Ortu lahket. Võtke, kui te Teie isa exuse, muidugi, muidugi, siis võeti need tehtud akadeemia lahti ja õhtu pool olid siis rahva sees rahvaliitsaalides, kes seal selle revolutsioonilise liikumise eesotsas seisid. No vaadake, kui me ei olnud kõnemehed, aga olid ülikoolis kutsutud juristid, oraatorid, kes võtsid seda oma kätte muidugi tsaarivalitsuse vastu igatpidi. Ja siis, kui mõni provokaator seal hakkas lärmi tegema, kuskil kaugel nurgas essist Praator läks kohe tema poole, kohe astuti kõrvale, võitjatele kraes kinnilised välja, rahvas oli, oli vaimustatud, vaimustatud ja ja meil oli niiviisi meel olijad kitsioni rahvile saalide vahel, olles Conference. Conference oli keskpaigas, oli akadeemia asutaja kuju Katariina teine, aga me kartsime, et Liisa Warholi silma torkab nii edasi viinud ja võib-olla keegi Tip tempe ja ja siis võtsime ja panime punase riisiga Messis, mille hoopis kinni. Nii teda ei olnud enam näha, vidin kestis teisel õhtul edasi, aga selle tõttu, et need saalitud väikse mahuga. Ja siis otsustasime järgmine miiting järgmisel päeval toimetada sellest lahtisest õues. Oraatorid kõnelesid seal. Pakki hüüdis kasakatulevat osakatule. No ja siis kohe. Rahvas tormas välja, tormas kohe välja niiviisi, et ust pooli väravate poole. Seal klappis see asi sel korral järgmisel hommikul, kui aga linna poole läksime, siis oli Akadeemia, kust ees kaks sõdurit Fisciliga ja kuulsime niiviisi. Simm realist Sanders. Suulist ala käskinud Lakli patakadeemia. Üliõpilaste koosolekul streikidest osa võtnud Puurmani vaated olid sattunud teravas vastuollu mitte ainult akadeemia juhtkonna poliitlasime eeldusega Vaitska seal valitseva konservatiivse arhitektuuri loomingulise suunaga. Ta lahkus akadeemiast enne selle lõpetamist, algas töö vastutusel ja oma käe peal. Peale esimesi tööaastaid Venemaal sidus puurmann 1000 90. aasta sügisel alatiseks tagasi oma kodulinna Tallinnasse. Siin algab ta arhitektina ning vabakunstnikuna pingerikast loomingulist tööd, mis on kestnud lakkamatult 52 aastat kuni tänaseni. Puurmani esimesed iseseisvad projektid arhitektuuri alal langesid sajandi alul valitsenud juugendstiili lõppperioodi, kuid nad on tal vabad selle vastuolulise kunstistiili äärmuslikes nähtustest ning abstraktsed väänevatest dekoorivõtetest. Karl Burman on projekteerinud kõige mitmelaadsema sisulise ülesandega hooneid, tööliskortereid, külaelamuid, vabrikuhooneid, hotelle, pangamaju, teatreid. Paljude aastate jooksul on ta osa võtnud mitmetest arhitektuurialastest kurssidest. Nii Eestis kui ka Venemaal on võistelnud selliste suurustega nagu Saarinen, Lindgren liigun harva välja langenud kolme parema hulgast. Üle 30 aasta on ta juhtinud praktilist ehitustegevust mitmes valitsusasutuses ja projekteerimist. Ruus. Puurmani arhitekti teeneid hinnates. Ei saa unustada, et ta oli esimene eesti soost arhitekt, kes pool sajandit tagasi julgelt asus võistlema Eestis, tollal ainuvalitsevate saksa, soome ja vene arhitektidega. Iseloomustavate näidetena ta ehituslikust loomingust mainib tagu mitmeid tainas püstitatud elumaju nagu Tatari tänav 21, kus pikemat aega las Ants Laikmaa Pärnu maantee 20, laulupeo tänav kuus, Viru tänav neli, Puurmani projekteeritud oli ka tarina esimene suur laulava Kadriorus Panga hoone Viljandis ja Tartus. Lõpuks ei taha unustada ka omapärast talumaja Virumaal Anguse külas kus Burman on saavutanud krohvimata punaste seinapindadega ja talgede suurte akendega huvitava elava kontrasti. Küla looduse rohelisel taustal. Ulatusliku projekteerimise ja praktilise ehitustöö juhtimise kõrval ei ole Burman kunagi unustanud akvarelli harrastus. Intellektuaalset ping, rike arhitekti töö kõrval, olimaalimine loovad osutavaks puhkuseks, kus kunstniku poeetiline loodus, armastus panis uutel akvarelllehtedel elama kas vanalinna värvirikka panoraami unelema järve, maastiku või eesti küla sumedalt koduse vaikuse. Alates 1090.-st aastast esineb Burman pidevalt kunstinäitustel nii Tallinnas kui Tartus ning on kuni viimase ajani osa võtnud peaaegu kõigist suuremast kunstinäitustest mis on korraldatud väljaspool meie vabariigipiire. Vanameister võib rahuldustundega mõelda tagasi enam kui 70-le kunstinäitusele, millest on osa võtnud oma töödega. Nende näituste hulgas on 11 välisnäitus ja kuusk, personaalnäitust Need arvud ei ole väikesed. Arv ka tööd on leidnud tee paljudesse kodudesse, rännanud välismaale või leinud koha avalike asutuste säidel. Suur osa ta loomingulise kõrgperioodi teostest hukkus kahjuks suure isamaasõja päevil. Koosta enda projekteeritud ateljee Kadriorus. Paremad näited ta loomingust aga säilitatakse Tallinna ja Tartu kunstimuuseumides. Heites tagasivaatavat pilku Puurmani pikale hakkaberellide reale, tahaks ennekõike tähendada seda, et puurmann on Eesti kunsti ajaloos mitte ainult esimene arhitekt, vaid esimene puhtakujuline akvarell-ist välja arvatud harukordselt erandid Ondova maali kunstilises loomingus kasutanud ainult vesivärve ja on sellisena Eesti kõrgetasemelise akvarelli kunstivanemaid propageerijaid. Praegu võib vanameister rõõmuga vaadata, kuidas tema poolt rajatud teele on tulnud sellised esmaklassilised akva realistid nagu Liidia ja taliMei, Karl Burman, noorem Pilar lehis ja paljud teised andekad kunstnikud. Karl Puurmani loomingu silmapaistvamaid perioode langeb kahekümnendaisse aastasse. Ta rändab tollal palju, muljetetulv on suur ning mitmekülgne. Varem tagasihoidlikult impressionistliku käsitluslaad, muutub neil aastail temperament sealt vabaks julgelt väljendusrikkaks. Suure enesekindlusega allutatakse üksikud ülistatud detailid. Suurelt nähtud üldkombinatsioonile. Pärid muutvad, kõlavad erksaiks Ekspressiivseks. Maastikuvaadet Cuomo ja Lugano järved mis on õnnelikult ainult tänaseni, tähistavad Puurmani loominguliste saavutuste kõrgtaset. 30.-te aastate alul Puurmani temperament mõnevõrra rahuneb, koloriit muutub pehmemaks, kompositsioon rangemaks, kontuurid aga selgemaks ning teravamaks. Noorusaastate tundlikult sujuv detailikäsitlus on asendunud lihtsa lakoonilise pintslitõmbega. Selle maneeri huvitavama näitena meenub 1936. aastal maalitud Tallinna vaade aasta hiljem tehtud rannamõisamotiiv ja 1939. aastal Skandinaavia reisil valminud rannamaastik Stav süda. Viimane neist kuulub Puurmani paremate ning säravamate tööde hulka, mille suvised helise koloriit kergelt sinistes, rohelistes ja punastes toonides jääb unustamatult meelde. Sõja ja rusuv okupatsiooniaastal toimub Puurmanist tähelepandav muutus, endine ergas koloriit, tuhmub ja värvigammas pääseb mõjule raskevõitu roheline, pruun ja violett. Pintslikäsitluses hakkab valitsema teravate kultuuridega kuivavõitu maneer. Puhtväliste vormid muutuste taustal toimub aga veel märgatavamalt sisuline muutus. Burman ei vii vaatlejad enam kirevaile talis matkadele. Ununenud on soome lüüriliselt järved. Harva kohtame rannamõisa avarat horisonti ning ainult juuti, eksib ta vanasse armastatud Tallinnasse. Et kõik nagu ei sobiks enam ei südamesse ega paberile. Puurmann on neil raskel aastal läinud uut loomingulist jõudu otsima sammaldunud katustega vanast eesti külast hallidest, palk, taredest, saunadest ja aitadest läheb sinna, kus ta kord olid püüdnud abi leida rahvuslike arhitektuurivormide otsinguil. Neist aastaist meenuvad teosed eesti vana rei Tabasalu, Saue, Tabasalu, vanad majad, Karksi Polli ja paljud teised, millede pea kirjati väljendavad kunstnikule tollel perioodil südamelähedaste teemade ringi. Sõjajärgsel perioodil püüab juba seitsmendat aastakümmet käiv vanameister oma kunstiga kõigiti kaasa aidata uute hiiglaslike ülesannete lahendamisele sõja painajast vabanenud Nõukogude Eestis. Ta harjutab püsivalt portree ja figuuri joonistamist ja tee Pria suurimaid temaatilisi kompositsioone kolhoosiainetel kuid kunstilised ei tõuse need kahjuks tailise tööde kunstilise tasemini. Temaatiline kompositsioon oli võõras vanameistri juba kindlaks kujunenud isiklikule profiilile ja viis teravasse loomingulise kriisi kui puurvanaga hetkekski suutis Uusva temale endale sobimatuid kunstilisi ülesandeid sisse üldisid ehtsat tööd, täismeisterlikkust ning elurõõmu. Meenutagem näis selliseid, nagu vaadet Niguliste kirikuportaalile rannamõisamotiiv suur pärast Suhanovat Pärnu vana hoovi või Tallinna vaadet Oleviste kirikule. Puurmani kauaaegses loomingulises praktikas on arvukad välismatkad vihutada sageli uutele loomingulistele tõusudele. See ilmnes veelkordselt 1957. aastal, kui vanameister sõitis loomingulisele matkale karjalasse. Ta tõi sealt kaasa terve mapi uusi lehti täis värskeid tunde ja mõttepuhanguid. Nooruseaastate impressionistliku ergas valgusi. Atmosfäärikäsitlus on neis töödes õnnestunud ühinenud viimaste aastate rangemat laadi vormi taotlustega. Eriti veetlevad on Karjala sarjas vaatadki siin vabaõhumuuseumi maanilistest kuppel, kirikutest. Ütelge palun, mida. Tähendab kunstnikule reisimine, või kui esimene, see on iga päev uut ilma. See on väga haruldane asi, kõik meelis ärkvilja, nagu kuidagiviisi võimalus oli, siis ma olen ikka katsunud suviti vastu sügisi või nii lennata. Muidugi Pariisis ja Londonis ma palju maalinud, siis mul olid toonilist ülesanded. Ja, ja siis s esimene kord panin, ma viisin oma venda sinna. Akvarell ja seal üheksa aastat akadeemias tähendab Leningradi maalne 50 seitsmel aastal viimast korda teinud ja see oli küll novembrikuul, aga aknas võimul, nii vokaali mustreid, mansertsutame juures korteris ja maalis kolm akvarelli, seal ikka samas aknas. Aga kõik on erinevad. Kust te Eestis olete leidnud kõige meeldivamaid, akvarellimaastikke? Saarmas man, teede vaimustatud Saaremaa annab nii palju magnet Angla tuulikuid, ma olin seal, kus need seitse või kaheksa, aga siis ma sain ühepäeviti, kus on 10 aga juba kõdunenud ja lammutatud ja nii edasi. Mul on siiski mõnetis eskiisid, mida nüüd? Viimistle Lõuna-Eestis ma olen pärnus olevat, aga pärnus oli muidu siis rohkem seotud vanalinnaosa ja siis rannikuga. Tallinn peaks ju ka akva registrile küllaltki tänulik kodulinn olema. Tallinna annab nii palju õiget. Chrisistil ma ei lähe. See on ammutamata Allik. Sellest pise fil mõndele, akvalee ka minule oleme senini rääkinud ainult akvarell-ist. Aga teie ateljee uksel seisab nime all ainult sõnaarhitekt. Mis on teile suuremat loomisrõõmu pakuvad kas arhitekti töö või akvarell. Nüüd on erinevad rõõmud erinevad selle poolest, et. Siin ma olen võib-olla rohkem loodusega seotud, aga arhitektuuri soolina lihtsalt enesest. Ma olin teinekord nii läbi prügi kui mul on üldisem humi asjad huvitavad ja piiri taga on ka veel need võistlusprojekt või niiviisi, see on vääga surnauni. Priidil. Maa, ega järgmisel päeval niiviisi kutsnika naist Julikul, vaata niiviisi seeritan ärevat küsimusi. Navi matkas, leiutasin, leiutasin siin. Ja siis ta peab mul siis ka professor olla. Seal on samuti suur nauding ja ärge akvarellroni niisugune asi peab kiiresti midagi tegime. Ega see, kaua pintsleminstee aitäh, mina ei saanud ka ületundi poolteise kahe tunni töö kallal. No ja kui ma kuskil leian kuskil metsa interjööris mingisugune niisugune eseme, siis on vaja teinekord midagi kuiver, et kui siis pani ta eemale nii päikse kätte ja lääni Isiv, vaatame kas maasikat leidub või seeni leidub niiviisi. Ja siis te olete varjult tagasi üldism taiwani uh, uue innuga. Käesoleva aastanumbriga. Sel aastal on pintslit seisnud kuivana väljas ei ole käinud väljas veend? Ei, ma sain tehtedel külvat, maikuu õieti peaks võimeline räägigi, et ööbib on ka, ju ei tulnud minul muidugi veidi Venemaal üles kasvanud 10 aastat siis madu ööbib laulu väga hästi. Lõksutavatajal lülitada. Kui ma laululava ehitasin 28, siis ma käisin oma ateljees kuni Narva maanteeni välja, seal oli kallaku peal võsastik ja seal pesitsesid ööbikud, siis laul oli palju. Kas selle suvetöödeks motiivid teil juba välja vaadatud, Tallinnast kaugemal, mina tahtsin just Saaremaale minna Saaremaal ja muule Saaremaale tagasi. Ja, aga selles vahelduslikus põlgendi, aga seal Muhu poolivad, see on mull tundmata maare. Ja muidugi siis kui ma seal ringi käinud, siis ma lähen Rõuesse. Minu näitus istub ette valmistada personaalnäitus ühes selle akvarellid näitusega kunstniku elu on. Te olete niiviisi keksu ootamatustega nii seotud ja jäädakse intensiivselt. Iialgi ei, sa ei tohi palve ette mõelda. Käesoleval suvel taotleb vanameister nauda hiljuti juhtustas uut pikemat loomingulist komandeeringuid, seekord Muhu ning Saaremaale ja Lõuna-Eestisse. Lugupeetud raadiokuulajad, kui teil isiklikult võimaldaks pealtnäha millise innustatuse ning iseenesestmõistetav tavusega, jutustab vanameister oma uutest kavatsustest. Te arvaks seda kindlasti, et teie ees on vaevalt 60 aasta piiri ületanud nooreohtu mees. Tõesti, Karl Puurmani nooruslik entusiasm on köitev. Nii võib elada ja töötada, ainult selline inimene, kes kogu oma südame on pühendanud välja valitud eesmärgile. Seda üle kõige armastab, jätab kõrvale kõik muu, mis teda häirida võiks, taolisi näi panusti pelgavad. Karl Puurmani loominguline paremik on nagu ainus suur matkapäevik, mille leheküljed on täidetud kõige eri laadsemate meeleoludega motiividega ja musikaalsed heliseva värvidemänguga. Karl Puurmani loomupärane elu rõõmsus ja alati nooruslik optimism on andnud ta teostele sundimatu lihtsuse, realistliku värskuse ja kõigile mõistetava vormi ilu. Maaliana ei kuulu tänane juubilar nende kunstnike hulka, kes oma värve ja pintsleid püüavad esijoones rakendada subjektiivsete läbielamuste ning kitsad isiklike mõtete väljendamiseks tai kuuluda nende hulka, kelle teosed kajastavad suuri ajaloolisi sündmusi ja neid suunavaid võitluse ideid. Taaniel looduse lüüri, kes tunneb rõõmu kortsinavast taevast ja rohetavatest metsadest kord päikesest, säravast lumest või sile tavadest, järvedest ja jõgedest. Selles ei suuda teda miski takistada. Isegi 80 aastane vanus mitte suured osad just sellest erilaadist tingitult ei ole Karl Burman ateljee maarjata ei armasta palju kodus istuda. Ta paremat tööd on sündinud väljas vabas looduses. Seal tunneb ta ennast kõige paremini. Imesteldava kerguseni arendatud akvarellitehnika ei nõua Puurmanilt uue töö loomisel tavaliselt mitte pikka istumist. Kuid tehniline osavus pole kunstis kaugeltki kõige tähtsam. Puurmal armastab sageli ise kinnitada. Kunst on temperamendi küsimus. Pildi õnnestumine või ebaõnnestumine oleneb meeleolust, oleneb sisemisest värskusest ja oleneb motiivi kaudu sisendatud emotsionaalse elevuse tugevusest. Kui need puuduvad, siis on maalimine ainult tühipaljas mäng. Kui see tõesti on nii, nagu kinnitab vanameister, siis soovige lõpuks Eesti raadiokuulajate nimel lugupeetud juubilarile veel kauaks sisemist värskust. Loominguliste elementi, milles sünnivad kaunid kunstiteosed. Soovigem, palju kauneid matkapäevi ja tublit tervist.