Ma tulin rannale juurde, lained manu, lained veeresid rind kandis tuult ning irdus maine jäi ainult luul ja veere siis. On vahel nukrus kummaline ja üksinduse hääletus. Kui tuli kahju, kummamine, jääb kiirgamise mälestus. Eks hoia kõiki arglik valu kui rindon armusennatu. Tuik südames ja ruttan jalus. Ma tahaks joosta lennata. Ja laine kannab puhast vahtu, nii valget puhast veatut. Kuid igatsusi minust lahku suu juures mõtte peatub. Mändidele valab punast ja põleb valge rannaliiv. Üks küsi hinges, kordub. Kunas aeg sinu juurde kannab, siit? Mammeri laineid olen kandnud neid olen kandnud veres maa kõik lainetega kaasa andnud, kõiki jäänud tuule veereta. Ja kui mu tee kord enam nõuaks. Mu juurde lained manu, lained veeresid, rind kandis tuult ja irdus maine. Misjaoks paiku? Kes sa oled, kui näeb sind, pani minu hõimlane? Arvamus ühendab kõike, mida suudab arm. Su hõimlasidki mind ei takistaks. Sinu silmis välgub suurem oht kui 20. nurgas. Vaata lahkelt. Siis oled kaitstud nende vaenu eest. Ürkment varjab. Kui sina mind ei armasta, las näevad. On parem, et ma suren nende peast, kui jätkan elu, sinu armutabki. Kes armastus mind saatis otsima? Ma pole laevnik. Aga julgust jätkuks mul sellist kaupa otsida, kui asuks kaugemaski merest pekstud rannal. Ja mina usun sind. Kui armastad, siis ütle mulle ausalt. Hoidetuks Jonny, öelge siis, et sa mentaanuks muidugi tyhja. Olen liialt armunud. Võid pidada mit kerges tekki. Kodus ei ole, siis saab neist, kes kavatses, teesklevad. Ma tunnistan, et oleks külmem kui said, kuuluks minu teadmatu siirast armukest. Anna andeks ning ära kergluseks peandust, mis tõi päevavalgele. Nii tõesti nagu kastab õnnis kuuneid viljapuude latvu hõbedasse. Panna enda nimel kes olettinud ballekast Hiiumaal ja mina usun sind. Ei, ära vannu. Mis räägiks inimestevahelistest suhetest, räägiks tolleaegsest armastusest? Kõik terve materjal peitub nende kahe kaane vahel, mille peale on kirjutatud William Shakespeare, Romeo ja Julia. Ja sellesse materjali kaevudes Võib-olla ajastut nii üldiselt iseloomustavate inimestevahelistest suhetest terve epohhi vältele, milline üldpilt valitseb, siis ma usun, küll, on vahe olemas. Aga ta ei ole meie ajastu teatud inimestele teatud osale noortest ei ole taga mitte võõrasega kättesaamatu ta ei ole mitte mõistetamatu, vaid ta on väga hästi mõistetav. Minule tundub vahel, et see peaks olema niisugune omamoodi ideaal, niisugune tunnete puhtus ja suurus ja kuigi minu arust kõige rohkem on muutunud kuidagi elurütm see kiirus, millega saavutatakse kõik maailmatõdede tundmine tänapäeval inimese poolt aga ometigi Caroobese jõulias tegelased on ju väga noored. Ideaalne on see armastus, tähendab niisugune steriilne Õieti, mis meie ajastul puudu on, arvatavasti see et. Kaljuga toimis õigesti või niisugustes rubriikidesse, aga mitte mitte sisuliselt noor inimene ei peagi, mille poole üldse nüüd on, meil pole joonduda. Kui ta hakkab oma neiu poole õhkama tõsiselt, väga hingeliseks läheb, võib ta saada oma kaaslaste puud välja naerdud. Tegutsemist nõuab ja aeg rohkem see, kes ei teeotsa. See, kes rohkem sissepoole lapse võib naeru alla sattuda. Ma mõtlen, roome, Juulia vaheline armastus, see peaks ka niisugune olema. Mitte niisugune kõrgklassiga võetas, peaks nii palju Eluingust sees olema, et iga tänapäeva noor iga noor eestlane seda vaadates ja kuulates peaks taipama seda, et Roomeo ja Juulia on võimelised järglasi saama. Nii nagu Eesti rahvas peaks saama. Ning õpeta kaotades hoid poita, kollergusakaks näituslikus, ütust, pelglik veripeks, Lepaskedes, tagatama musta markeriga, Vaarik armastuse julgemaks ja lihtsalt mäeks lendude tehku. Oma tunnete läbimõtlemine kontrollimine ja tähendab mitte otsekohe tegudesse viimine. See peaks rikastama inimest ja tugevamaks tegema. On nõnda ei ole, vast mitte siis see enesevalitsemine mitte niivõrd seotud seotud sellise askeetliku enese piiramisega, mitte kannesuguse targu läbimõtlemisega ja otse vastupidi, ruumi juures ju me näeme seda, kuidas kõik sünnib väkke esimesel pilgul ootamatult, siis tundub nii, et et kui nüüd ei tule jaatavat vastust, siis taevas langeb alla, siis on kõik läbi. Vaat seda jäägitust Ast vast seda rohkem. Seda rohkem oleks oleks vaja. Aga samal ajal jällegi näiteks Romeo Julia kohtumises selle kaitsva katte all selles kuulsas rõdusseinis mida me siin kuulsime ja selles on nii et. Kuigi kõik võiks juhtuda ega ei oleks midagi katki, sellepärast et tunne on niivõrd võimas, selle nimel võib kõik andeks anda. Ja siiski kuskil on, on olemas olemas mingisugused niisugused sisemised keeled mida võib-olla seal lõppkokkuvõttes võibki nimetada seostada kuidagi jänese valitsemisega mis ajavad, ajavad natuke tagasi, sest eelkõige on see neile tundmatu maa-ala. Aimatavast ilusale maa-alale ei saa lihtsalt niisama jõhkralt astuda. See ei ole võimalik, tähendab, peab inimesel peab olema mingisugune rumal, väga rumalana sugune enesekindlus. Kui ta arvab, et, et mulle alluks maalane sama sinna vahele hakkama pikkamööda hästi iseenda sisemist häält kuulates. Sest uued keeled hakkavad sinusse helisema. On tegemist niisuguse tundega, mida sa varem tundnud ei ole vaid hästi kuulatama oma sisemust jälgima, tähist, kuulatama, iseennast, natuke kartma, seda, mis sinus toimub. Natukene kontrollima, teist natukene andma, enda poolt järele natukene teiselt vastu võtma. Kuni siis toimub suur õendus.