Üks nende seast, kelle kätte me ülehomme koduma tüüri usaldame, on kaluri poeg. Juhan Smuul. Aga sellel ajal, kui tooma Juku paljajalu, Lauter kividel lippas, hõisati seda laupäeva õhtuti igas rannakülas. Valged laevad tulid, läheksid, kadusid merekummis turja taha nagu päike ja päev. Rannapoissi ootas aerupaati võrgukuhil. Miks peri nii rahutult Uikad muuksee sadamast laev Kumeda vilega huikas mind tuulist väinade last. Läheme Läheme kaugele teele sinna, kus taevas on toetunud veele, sinna, kus sinine silmapiir, sinna sind viin. Kolm suurt unistust oli tooma Jukul pääseda merele, õppida ja saada lõõts Monicu omanikuks. Ainult kolm soovi. Isegi vanakurat lubab kolm soovi täita, enne, kui ta hinge põrgusse viib. Rannapoisile oli seal lootuseta nõiaring. Lõõts muuniku jaoks oli raha vaja. Raasay merelt. Nagu orav rattas lippamisse, lipped, punnite võrgulmise punnitad, kauged rannad ja lõõts, Monic ei tule lähemale. Ah. Ja kuidas küll, tõmbaks lõõtsa laiaks ja põrutaks laulda. Atlandi, kuhu ja niiskust laviin mässava üks imena, ilmselt ta seda tõttas. Aafrika. Suvitas öös vuliseb täävial ainult kodu, väinade magedavõitu, vesi. Ja mees, õuame. Jõuame. Aga kuhu me jõuame? Milline on meie tee? Tooma Jukuti oli konaraid täis murravi kael. Kuus klassi algkooli ebaõnnestunud katse Jäneda põllumajanduskoolis millele tühi kukkur kriipsu peale tõmbas. Jälle koduküla Kilgused, põllud ja õuealune meerin. Lauludes sinav ja särab elus vaene ja hall. Õhtuti aga vanade merehuntide jutud nordkapist ja kõigist maailma sadamakõrts test nagu saatuse pilk. Juku reisi tuletasid haapsallu Vi Lihulasse. Katsu siis hea nägu teha ja laulda. Ma tulin õid sealt kaugelt maalt, kas isa-ema elavad? Ja oleks olnud ainult ühe mehe unistuste purunemine sarviline temaga, aga kõigi noorte tervel rahva unistused kuivasid ära, kõrbesid pruuniks nagu saarte kidur, Nõmmed südasuvepäikese lõõsas. Vett oli vaja eluvett. Rannad said vabaks? Uue elukevad pungitas hiirekõrvu. Ja tuumaJuku tundis, et kõik teed on valla kuhu ainult kurssi hoida. Kurssi hoiti Leningradile, sakslased ründasid õhust, kihutasid ülemastide, laevakere värises. Täistabamus lennukipommiga oleks olnud kindel surm. Surmani püüti mitte mõelda. Laevaruumis löödi hasardis värisevate kätega kahtkümmet, üht käegardatud raha paberitest. Koli 4000 rubla. Esimese rünnakulainega tapeti laeva komandosild tühjaks, päästepaadid lasti auklikuks. Mäng jätkus. Toome. Juku pidas trepi peal valvet, sest politruk oli hasartmängud keelanud. Kas lihtsalt surma oodata oleks parem olnud? See oli tema esimene suurem merereis. Üks nooruplex Isamaa sõtta ei teadnud, mis ootamas ees kaks paljast kätt kaasa vaid võtta ja armastust südamesse. Üks nooruk läks Isamaa sõtta, teeks ellu, sai lahingusõit. Ja täna on seesama Juku nüüd juba ammu Juhan meie kandidaat silgu lõhnane ja paigatud pükstega väinade laps. Ning see oli kord. Kohtumisel oma valijatega tõuseb kõnetooli keskealine mees, kõhnade põse, sarnade ja natukene väsinud ilmega. Temase on nimekas kirjanik, Lenini preemia laureaat, puid, maailmarändur, ühiskonnategelane. Peopesadest on ammu kadunud aerude park. Nüüd on vajalikum, et ta sulepead hoiaks. Tänane kõrvutamine ei anna nii tugevat valguse ja varjukontrasti. Ikkagi tahaks öelda üle aastate hüpates kus on ajad ja kombed. Rannakülavõrgu poiskandidaat, maailma kõige ilusama laeva kaptenisillale. Igast tublist rannakülapoisist ei saa muidugi kirjaniku päästeti. See on Juhan Smuuli arengutee meie ajastu tuhandete noorte tee oma unistuste sadamasse. Nooruse kõige parimad aastad jäid neil, tõsi küll, maalide alla ja Velikije Luki lahingutandrile. Just need kõige parimad aastad unistuste aastat pärast ei jäänud selleks aega. Tuli hakata kelluga uue elumõtteist müüri laduma. Kuid just nendest sõjapäevade noorukitest sai vundament uuele elule graniitalus. Seepärast on arusaadav, miks just sellest põlvkonnast on paljud meie tänased saadikukandidaadid. Juhan Smuuli seadis üles Pärnu poolt rahvas, seal on paljudel meri põlluks Nemad räägivadki, et kes merd tunneb, oskab ka elu arvaatrid paremini pidada. Seepärast ma ei mõelnudki, et Smuul on nende paras esindaja. Olgu küll, et tänase ameti järgi kirjamees hingelt ikkagi meremees. Ja merel olevat mitu nägu nagu elul ja kes merd armastavat, armastavat eluga. Hommikul lähed võrgule nagu laiali luhane uitama. Maailm on sädelevat päikest täis. Õhtuks on põrgu Kurksu ees valla, on õnne, jõuad koju, ei ole, jääd merre. Või seda vähe on juhtunud. Ja mäletan kord õhtul ta ei tulnud torm, laine laksust päris õue all. Toit seisis pliidil, aga sööjaid polnud ränk, mure näris juba sügaval. Rannalapse kujunemine käiks nagu teistmoodi, kui suurel maal. Üht lugu ollakse surmaga silmitsi, võiks karta, et sellest jääb kogu eluks surilinavari südamele. Aga iie päikesepaistelist loomus, rikaste päevade rõõmud on neist suuremad. Kus sa hing, veel nalja, muhedat ja juttu lõbusamat inimest leiad, kui saarte rahva seast. Ma vaatan ka Et see abi tarvis korki ei lase. Palju värssen kui Juhan Smuuli polümiisistatult ühelgi teisel Eesti märsisepal. Küll siin peab põhjustaga olema. Vist need värsid lausa nõuavad viise, nagu kajab karjudes kalu. Harilikult on nii, et kui tahad ühest inimesest kirjutada, siis pead temaga vähemalt puud soola koos ära sööma, et asi välja tuleks nagu kord ja kohus. Smuuli Johaniga on teelugu ja kirjamees tegi üldse. Nemad on oma kirjatükkidega sinu ees nagu peegli pead. Eriti veel poeet. Kunst seisneb ainult selles, et õigesti välja lugeda, mis kirjatähe ja trükisõna taga peidus on. Ja ega Johaniga julgegi tavaline ajakirjanik kohtama minna. Parem poeks või võrgusilmast läbi. Ehk küll temagi enne kirjaniku kutsetunnistuse saamist hea hulk aega ajakirjaniku paberid pidas, on ta nüüd need ajad sootuks unustanud. Nii juhtubki, et alates Atlandi ookeanist ei jäta ta ühtki võimalust kasutamata, et oma kunagist del kolleegidel mõni pipratera alla neelata lasta. Aga noh, see on meie omavaheline kanakitkumine. Kes meist ilma inimlike nõrkuste, ta on ka kõige paremad. Meist igaühe kodus on hea jupp raamaturiiulit Juhan Smuuli päralt. Kõige Kultonoomann selles reas kunagine valk ja kaaneline karm noorus. Kaks sõna, lakooniline hinnang ajastule ja temale endale esimesed konarlikud värsid. Muu noorim õde, mis on dateeritud kõige varasemana jaanuar 1943. Enamiku rindekaaslased mäletavad silmus varsti pärast paberile panemist, Rahva hääles ja rindelehtedes. Lihtsad värsiread, lahkumise pilt, pisut erinevates variatsioonides, kõigile lähedane. Ja nii ta leidiski tee võitlejateni. Pärast juba kõike järgnevat kasvas nooruk kasvasidväärselt. Karmi nooruse värsid. Enam pole ma see, kes olin sõtta tulles kalliks sans saartelt ranna poisike, kõrvadest tuultehali silmis virvendus, kaugete kaarte. Ei siin valikud iialgi kahte ei ole. Taan, teed minna Lenini noorte, tuua kõik, mis mus head jõu ja südametule suure kodumaa altaril. Ja viimane värsiraamat merelaulud Tormi poja uus redaktsioon. Mu võrgupoiss, kes meie silmade all on kirjanduse suureks Tõlluks kasvanud. Kuidas oskas ta Randlase silm paremini teistes kunsti, merellid, seljakoti ja vale tuletornide labürindis teed leida? Ka seda, kuid mitte ainult. Rannapoisi selg oli tööga harjunud junga jää peale. Jäises raamatus ta pihib, et 13 aasta jooksul ei ole ta Tallinnaga harjunud ega harjumist kunagi. Linn kasvatanud nähtavat roostet mugavust, mõtlemise laiskust. Smuuli paeluvad avarad vaateväljad, homsed horisondid ja töömehed, kes kas merel või maal on teel nende horisontide poole. Üks kirjutus, mille Juhan Smuul rohkem kui 10 aasta eest on paberile pannud. Mind on alati erutanud Mõtme pannud geniaalse küüti luuletus Prometheus. Võimalik, et ma panen sinna oma mõtte, kuid mind võlub tahtmatult tema tohutu inimlik suurus. Mulle tundub, et Promeetiuse suu läbi kõneleb rahvaste vabadustahe. Et Promeetius sümboliseerib rahvast, võitlejat. Ja edasi arutleb kirjanik ülesandest oma kangelaste kujude kaudu kujundada ja luua inimestes uut ellusuhtumist. Siin istun ma ja enda kuju järgi loon rahvasuu. Peab hakkama on küllalt suur, et mõõta tegude vilja, mis nende mõtete järgi on küpseks saanud. Oranž Moore ei raiskama Talindi lahingut. 10. järgu tähtede tabamiseks. On elu eesliini võitleja sõdur. Tema sümpaatia, hoolide mure kuuluvat kommunismiehitajale. Merel ei ole metsa ees, mis unistuste käiti piireks? Mereäärsed inimesed on harjunud kaugele vaatama. Kodurandade tavad on Juhan Smuuli-le ka kirjaniku kutsetöös kalliks jäänud. Muhulaste imelikud juhtumised Atlandi ookean, Lea jäine raamat. Puit on ka suurepärane jutuvestja, hea kaasvestleja, samal ajal talendikas draamakirjanik. Igas žanri lõikes annab Smuul oma osa, mida keegi teine tema asemele anda isaks. Igas laadis jääb ikkagi Smuuliks. Võitlus inimese eest on temale võitlus uue elu eest. Merigi on inimeste meri, mitte lai, lage veti põld, mida tuul ja päike elustamas käivad. Ta laulab merest ja mehe tööst sellel merel merest, mis müriseb nagu orel. Ja suurest mõrrakastist laulab ta taevast kalameest ja otist, kes on vaikseks jäänud. See oli tooma Juku, üks suurtest unistustest. On ta nüüd küllalt õppide saanud, niipalju kui tahtis, muigaks vist kirjanik niisuguse pärimise peale. Elu ja muud ei olegi kui igavene õppimine. Raamatuid, eks need olid jah, muidugi palju loetud rohkem kui rannapoiss arvatagi suutis. Aga saab siis kirjandus kunagi otsa ja elust ning inimestest õppimine ja lugejate mõtete paelumine uuele, paremale killusamale. See on vastastikune protsess, lõputa nagu eluviise, meri. Ja muidugi see kõige suurem unistus. Kasvõik kokapoisiks pärast see kooli ja kapteniks. Siin viskas elu kõige suurema vembu. Ei kokapoisiks, ei kapteniks. Esimese tõelise merereisi tegi Juhan alles 1955. aastal koos heeringapüüdjate atlandil. Ja sinnagi mitte madrusegaltraal meistrina tüürimeest rääkimata, vaid noorima kirjandusliku korkwendri õigustes ja kohustes. Parem oligi, et niiviisi läks heeringaid tekile, vinna oleks ehk mõne teisegi mehe leidnud, aga näidendist Norra merekirjast ja lastejutus oleksime igal juhul suu puhtaks pühkinud. Siitpeale jääb merehaigus kui paberi peal, siis kahes, sõnas kirjanikule perre. Aastail 1957 58 on ta kuus kuud esimese eestlasena ja teises saarlasena Antarktise reisiviljana saame jäise raamatu ja Lea. Esimene toob Waba riiki Lenini preemia, teine särtsaka mõttevahetuse. Missugust kaua pole olnud? Ja Juhan Smuul on pärast ekvaatori alt läbi käimist või ülesõitmist tehtud merehunt. Seegi unistus on siis täitunud. Juhan on kaugemale jõudnud kui ükski Muhumaa meresõitja. Ta laulab põhja Atlantist. Selles laiuses päike ei loojunud. Öid me enam ei tunne, ei näe. Ahtri taha jäi suvine soojus. Siin on jahe ja lõputa päev. Ja samalt reisilt laev laevasireeniga huikab. Siin on vaikus, kuid und maisa. Kord, kui õnn, kord, kui valu, nii tuikab mõttesuvisest padumaast. Antarktise reisil kangelaste päeviku, tagasihoidliku raamatu, mille sisu on ometi liiga suur, et seda ainult eestlastega jagada jäi. Sellest raamatust saab korralt terve kodumaa põletavaim raamat. Siin nad on meie ajastu kangelased. Vaadake, missugused nad välja näevad. Nagu meie kõik. Aga mõõtke, nende tegusid sinna ei jõua veel, kõik. Nemad on pioneerid. Rajaleidjad ruumis ajas. Uue ajastu inimesed kangelased, keda ei raskused ega ohvrid, suudab väärata kursilt. Kirst seisab punasel traktori saanil. Auvalve vaikib. Ja lumeorg Jaan trügib meist üle, püüab meid muljuda, Nonii kirstu kaanele külmunud kamakaid kukub ja jäisesse hauda keerutab lunud. Surm kõlistab võtmeid ja sulgeb kõik lukud. Orka Ta laulab vilinal igavest und. Võtame mütsid peast. Saluut kuuest kaheraudses mustendab Davise meri. Hetkeks jäämägedel voolab loojangu punane veri. Ja kõik. Kõik. 1000 aastat võib minna jääs, keha ei hävi. Meie tulevad põlved, kord keegi teist leiab haua siin, kus on Antarktise lävi ja austavalt läheb. See oli üks neist. Pärast neid ridu ei oska nagu jätkatagi. Mõte ei, kuulasena. Mõte on kangelastega elavate ja surnutega. Kui palju haudu teeveerel homsesse päev. Ja kui palju on kangelasi? Kui oled korra jälle oma Smuuli raamatukogu läbi sirvinud heideti küsimust, miks just tema valiti kandidaadiks. Hoopis teenimate sünnib. Teisiti ei võinud ollagi. Juhan Smuuli ei valita esimest korda kõrgeimasse riigivõimuorganisse. Mees, kes nii tunneb inimesi nagu tema peab ju seisma inimeste laeva tüüri juures. Võtame Smuuli, nii nagu ta on tiikliteta, tamme pärgadeta ja keda me näeme üht pisut vimmas Koguva külameest, kes armastusest elu vastu on pool maailma läbi purjetanud ja kõik, mis ta on läinud, on ta meili jutustanud. Et niisugused on inimesed ja niisugune on meri. Seda on Kärt teada. Sest kes vähe teab, on elutu vähe saanud. Ja võib vähe elule tagasi anda. Õnne ja rahuldustunde suurus sõltub ülimal määral hinnast, mida me nende eest maksame. Tema on maksnud õnne eest kõrget hinda. Aga Juhan on saanud ka kõik, millest Jukuunistas lõõts, Moik võib-olla maha arvatud, on saanud rohkemgi olnud terve rahva usalduse, poolehoiu ja tunnustuse. Õnn, mida rannapoiss ei oleks osanudki õnneks pidada. Ja lõõts kuulikud venitavad noorimat, kui suveööl kodurannas lõkke ümber istutakse lauludki uuemat Kurzeme külast lauldakse, Harb. Tänastel ranna noortel on teisel laurud. Mõni neist on Smuuli Ki tehtud. Kes see teine siis ikka Randlaste lauludele sõnus ja kui mitte tema. Kee prääksub. Tulija meri on vennad, arutleb suuri vanendamisi. Nad on sarnased oma rahutuse heitlikkusel ja sellega, et äratavad inimeses alati ühesuguseid, alati koori puhtaid, kõige paremaid mõtteid. Hea on olla niiviisi niidud, lõhnavad nagu lapsepõlves. Meri hingab vaevukuuldavalt. Väike muhuma. Ööd on niisamasugused, kui, siis, siis kui Juku paljajalu lautri kividel lippas. Ise unistades läheme, läheme kaugele teele sinna, kus taevas on toetunud veele. Sinna, kus sinine silmapiir. Sinna sind viin. Mis siis muutunud on? Elu on muutunud ja muutub veel palju. Kas oleks võinud muhuma nooruk laevas, nägu kirstust sakslaste tule all Leningradi poole, püüdes arvata et 20 aastat hiljem, nendel samadel augustikuu lõpupäevadel antakse temale Tallinnas üle Lenini preemia? Mõtegi sellest tundub pentsikuna. Ja ometi nii see oli, kinnitab helidokument. Mulle tundub, et me sageli otsime asjatult müüte kangelast, saagasid suuri tegusid ainult minevikust ega oska näha seda, mis toimub meie meie ümber. Ei oska võib-olla alati taibata seda lihtsat kangelaslikkust, mille varal meie maa nii hoogsalt edasi liigub ja mille varal ta on muutunud niivõrd tugevaks ja võimsaks. Me mäletame, et 1000 958. aastal sattusid antarktilistesse hätta neli Belgia polaaruurijat. Nende lennuk kadus teadmata suunas ja neid belgia uurijaid saadeti päästma Nõukogude lennuk, mida juhtis Nõukogude kuulus polaaräss. Perov. Kuna ma võtsin osa sammast ekspeditsioonist, tuli mul lennata perooviga mõni 1000 kilomeetrit. Ja tõepoolest, leida üles neli inimest sellel elutud jääl. Nende ilmastikutingimuste juures ma mõtlen, et see ongi kaasaegne müüt, see kaasaegne kangelassaaga, mida meie kirjanikud, Peame suutma näha. Ja kuigi Lenini preemia on määratud nimeliselt mulle ma mõtlen, et see on sama palju määratud minu kolleegidele minu sõpradele, nii ookeanidel kui jääl. Võib-olla meie kirjanikud, oleme harjunud alati lugejatele liig palju lubama rohkem kui me suudame realiseerida, kuid ühes võib olla kindel. Nii et minu raamatutes tulevikus on kindlasti kaks tegelast, suur meri ja nõukogude inimene kujutada hästi. Ja kui ma seda suudaksin, siis ma mingil määral oleksin tasunud selle suure usalduse eest, mida kallis kommunistlik partei, mida meie valitsus on minu vastu üles näidanud. Lubage veel kord, kallid seltsimehed, teid kõiki tänada. Niisamuti ütleb Juhan Smuul ka praegu valimiste eelsetel päevadel. Ja meil on põhjust seda uskuda. Pandiks on kirjaniku senine elu.