Enne teist maailmasõda oli Rumeenias kaks filharmoonia, et praegu on neid 19. Bulgaarias oli samal ajal ainult üks Saarilik sümfooniaorkester. Praegu aga mängib seal 10 sümfooniaorkestrit suurimasse nendest riiklikusse sümfooniaorkestrisse on koondunud 110 muusikut. Ei tarvitseks eriti fantaasiat pingutada, et mõista, mis seisab nende statistiliste andmete taga. Aga selliseid andmeid võiks tuua rahvademokraatia maades väga palju. Ja kõik nad kõnelevad romantilist keelt sugugi mitte ainult muusikamehe südamele. Ümberfraseerides tuntud ütelus Muhamedist ja mäest võib ütelda, et vanasti kunst ei saanud rahva juurde tulla. Tänapäeval aga tuleb rahvas kunsti juurde kunstaga rahva juurde ja nende rõõmsad kohtumised toimuvad mitte ainult riiklikes kontserdisaares ja ooperiteatris vaid ka kultuuri paleedes ja klubides. Viimaseid on aga kerkinud nagu seeni pärast tublit vihma. Nendes maades, kus on pagendatud kuningas kommerts on nüüd ka rahvakunstil pidupäevad. Igal pool on tekkinud suured rahvakunstilaulu ja tantsuansamblid, nagu näiteks poolakate kuulus Maasoffi mis tutvustavad rahvaloomingut mitte ainult kodus, vaid ka kaugele rajada ka veel üks näide. 1952. aastal tegevust alustanud Ungari rahvakunstiansambel jõudis esineda kolme aastaga miljonile pealtvaatajale. Pole sugugi pahasti, aga küllap eriti selgesti paistavad uue jooned silma just Albaanias. Väike mägine maa Aadria mere rannikul, millest me veel nii vähe teame. Albaanlased ise kutsuvad teda kaunikõlalised. Priit Kotkas temaks. Alles poole sajandi eest pääsesid Albaania kotkad türgi puuridest. Albaanlaste bulgaarlasel rumeenlastega ungarlastel, seega nendel rahvastel, kelle uuest muusikakultuurist metena juttu teeme, on minevikus tulnud kanda türgi ikke, et ei ole kerge ütelda, kes olid vähem jõhkrad. Kas tule? Aga tegutsevad ristirüütlid või poolkuumärgi all rüüstavad idamaised barbarid. Ja nii nagu mehi, eesti muistseid murepäevi kajastamas kunstis on juhtteemaks rahva võitlus raudmeeste ja nende järeltulijate vastu. Nii ka nende rahvaste kunstis ülistatakse sangareid, kes juhtisid üles, tõuseb türklaste vastu. Kuid rahva elujõukustutajad ei saa ühestki rõhulist. See uhkelt trotsis elus jõud avaldub ka rahvalauludes. Albaanias on mitmeid kohalikke muusikalisi stiile. Paistab, et nende rohkus on tekkinud sellest, et ühendustee selle väikese riigi eri osade vahel olid nii halvad. Muide, on tehtud huvitav tähelepanek. Põhja-Albaania laulud meenutavad kuidagi aserbaidžaani, viisa. Lõuna-Albaania. Kuidas on sugulastega gruusia kolmehäälse laulmismaneeriga? Albaania rahvamuusikale on iseloomulikud viie ja seitsmeosalised taktimõõdud tantsude puhul aga juhtub sedagi, et nende ainsaks saatepilliks on trumme. Muidugi, trummi mängitakse sel juhul väga suure väljendusrikkusega kuulajad, kes on läinud usbeki või tadžiki tantse ainult löökriista Toila saatel. Kujutavad ehk seda, et, Albaania sai endale kutselisi muusikuid alles sõjajärgsetel aastatele. Mis seal siis imestada, kui nende arv On veel väike. Kõiki albaania loovkunstnikke ühendab ainus liit kirjanike ja kunstnike liit, kuhu kuuluvad siis ka heliloojad. Nüüd on olemas juba esimene albaania rahvuslik per ja otsekohe kaasaegsel züriil. Ooperinimeks on Marika helilooja on Jakoobus, operette on neil juba neli. Selles osas võivad nad meistri Elete jõuda. Üheks operettide autoriks on Albaania vahest kõige tuntum helilooja Kristokono kes ka orkestriteoste ja laulude loomisest ära ei ütle. Esimese Albaania sümfoonia autoriks on aga Moskva konservatooriumi lõpetanud noor helilooja Cheske strateegia. Esialgu valmistavad just paljud välismaised kõrgemad õppeasutused kotkaste maa jaoks. Ta küll heliloojaid, küll balletitantsijaid aga nii on see ainult esijalgu. Professionaalne kunst nõuab ja saab seal eluruumi aineid juurde. Ooperiteater tiraanas annab etendusi juba seitsmendat aastat järjest asutatakse uusi koore ja orkestrid. Albaania riikliku filharmoonia koor ja orkester kannavad tihti ette uusi algupärandid. Nende poolt kõlas esiettekandes ka Kristokono vokaalsümfooniline poeem voorova. Praegu avastavad albaanlased alles ise oma muusikalisi rikkusi. Kindlasti üllatuvad nad ise nende rohkusest mitmekesisusest. Aga varsti hakkavad nad oma rõõmu üha rohkem ka teistega jagama. Kaarja heliloojad ega nemadki või kaevata rahvamuusika suhtes elavad nad väga jõukalt. Bulgaaria muusika slaavi iseloomu on segunenud Qaeda maisiviisil käike. Nii nagu Albaanlastel liiga pulgaarlastel esineb viie ja seitsmeosalisi taktimõõte kuid ka isegi 13 14 ja 15 osalised pole sugugi harukordseks nähtuseks. Bulgaaria rahvalaulikud ja pillimehed on muidugi oma ala suured meistrid. Nad musitseerivad üllatava vabaduse sundimatusega ka kõige keerulisemates rütmides. Laulud ise algavad tihti just vaba rikkalikult ornamenteeritud meloodilise improvisatsiooni ka et siis järsku üle minnes sütitavale rütmiliste tantsulise osale. Sellisel printsiibil on muide üles ehitatud ka Ungari Chardas sageli ka Rumeenia ja Moldaavia. Bulgaaria kutselise muusikakultuuri areng algas õieti 1878. aastaga. Siis, kui bulgaarlased said lahti viiesajandilises türklaste ikkest Meie sajandid juhtivateks, kui suudetakse Bulgaaria muusikaelus on saanud. Jah, pimedaid muusikamehi on mitmeid olnud, kes on nägijate maailmale suurt kunsti pakkunud? Üks nende hulgast. Sõjaeelsel aastail kirjutas ta patriootiliselt meelestatud helipoeemi Traakia. Tema sõjajärgselt perioodi loomingu tipuks on aga kaks sümfooniat. Eriti just Ainovi teine sümfoonia võidab kuulaja oma elamusliku dramatismi. Temast hoovab kaasaja hingusega. Bandžo Vladi Keerovi nimel on kaalu kogu muusikalises maailmas. Ta on helilooja, dirigent, pianist. Tema klaverikontserdid on tulvil, tuldi ja elu. Vladi keerulisse järgsesse loomingusse kuuluvad heroiline avamäng, üheksas september mai sümfoonia, Sihi poeem, laule, rahust, virtuoosse, klaveripalad ja palju muud. Lübomirpibkov only üürik kuid mitte ainult tema lüürikast tajuma ikka mõne varjundi peent intellektuaalismi pikovi otsinguid kaasaegsete väljendusvahendite valdkonnas tunneb eriti tema suurteoses oratooriumi ajast. Eriti iseloomulikud on sellised otsingud just nii nagu meilgi ikka heliloojate kõige nooremale põlvkonnale. Pip KOV on ka kõige tuntuma bulgaaria ooperi mom chill autoriks. Ooperi naispeategelaseks on endine bojaar itaarsellina kes pärast oma armastatu vähebelik Munchili langemist innustab rahvast astuma võitlusse türklaste vastu. Selline aaria esitab Raina Mihhailova klaveril on aga autor Lubomirpibkov. Esimeste Bulgaaria ooperite autoriks oli mas kanni õpilane Georg Atannassov kelle oopertz veeta, milles sündmustikulist samuti võetud Türgi vastastest võitlustest oli korduvalt laval. Selle ooperiga avas Sophia rahvusooper kaks aastat tagasi oma 50. hooaja Väärt komme avada teatrihooaega just rahvusliku teosega. Mis puutub aga Bulgaaria ooperikunsti just interpreetide osas siis tunneme seda hästi tänu ooperilauljate külaskäikudele, mis on meiegi kanti ulatunud. Praegu mängib Eesti raadio sümfooniaorkester. See on enescu rumeenia rapsoodia. Rumeenia ja meile mõnevõrra paremini tuntud Moldaavia rahvamuusikal on sugulaslike jooni. Tuinasid on loonud nii ühed kui ka teised Nende muistsete karjase laulude sisu, hiljem avardus. Tuinades leidus ruumi nii arm mu tunnetele kui ka vihkamisele türgi anastajate vastu. Kuid Tšehhimaad juba 18. sajandil kutsuti Euroopa kontservatooriumiks siis Rumeenias nagu muidugi Albaaniasse. Kaarjas ei olnud mingeid võimalusi kutselise muusikakultuuri arenguks. See oli alles möödunud sajandi teisel poolel. Kui rumeenlased said endale konservatooriumi, siis ka ooperiteatris filharmoonia. Esimeste rumeenia helimeistrite hulgas oli ka laulumeister Chipriandburumbesku. Kes nagu meie kuni leidki, suri vaevalt kolmekümneaastasena. Kuid kui Kunilinud ainult julges unistada esimese Eesti rahvusliku ooperi loomisest jõudis purumbeskus siiski aasta enne surma 1882. aastal kirja panna esimese Rumeenia opereti. Noorkuu. Kui pruun Peskud ühes lehes kiideti, et on hästi tundma õppinud ohvenbachi, suppe ja Lecochi teoseid. Vastaste avalikus kirjas, et kui ma mingit heliloojat erilise innuga tundma õppisime ja teen seda praegugi siis on selleks heliloojaks rumeenia rahvas ise, kes seisab kõrgemal ohvem Bachist ja supi eest. Tänapäeval on aga Brongeskur endale pühendatud üks parimaid kaasaegseid rumeenia operette ja rahastanud end Rillo. Andke teed laulule, mis on nüüd ka Nõukogude lavale jõudnud käesoleva sajandi suurimaks tõeliseks maailmanimeks. Rumeenia muusikas on Giorgi ennescu suur viiulikunstnik ja helilooja, aga ka pianist ja dirigent. Ja niiskus suri viis aastat tagasi. Just Rumeenia rapsoodias. Sümfooniaorkestrile ongi enescu kõige populaarsemad teosed. Muidugi etenescud tunda, kui heliloojat ei jätku üksnes rumeenia Ratsoodiatest peab kuulma ka tema teist ja kolmandat orkestri sviiti. Kolmandat viiulisonaati. Poolteist aastat tagasi esimesel rahvusvahelisel enescu nimelisel festivalil Bukarestis võiks öelda, avastati uuesti Kaczenescu suurde. Tema ooper, kuningas, Füüditus ja kolmas sümfoonia. See sümfoonia on loodud laulma ülemlaulu inimvaimusuurusele mida ei pääse väärama kõige karmim saatus. Sümfoonia viimasesse, kolmandasse ossa sisse lülitatud veel sõnadeta laulev koor, klaver ja orel. Ja nii kõlabki finaal ülevasimenda. Ooper kuninga söödipus esietendus Pariisis juba veerand sajandit tagasi. Enescu uskus just selle teose olevat oma elude siingi, nagu ka kolmandast sümfooniast on tähtis koht saatuse teemal. Hüüdipus ütleb vähimagi kõhkluseta sfinkside inimene olnd saatusest tugevam. NS kooli, läbinisti rumeenlane, dema Öödibuse partituur on läbi põimitud just Rumeenia muusikale iseloomulikest joontest. Tema kui viiulivirtuoosi kunst rikastas kogu maailma. Kuid esmajoones kuulus ta ikka rumeenia rahvale. Enescu sõitis kontserte andma ka kõige väiksematesse Rumeenia asulatesse, tutvustades seal maailmakunsti tippsaavutusi. Meenub meie Aino Tamm, kes pärast suurepärast edu Pariisis tuli rõõmuga laulma eesti talurahvale. Enescu ütles. Kui kusagil kolkas mul õnnestub leida kasvõi üht ainsatki kuulajat, kellele hakkab meeldima Bachi partita, siis loen ma oma eesmärgi saavutanud. Kaasaegsete rumeenia heliloojate muusikast on eriti kiita saanudki orgendumitrescu oratoorium Tuudur Vladimir Esku. Selles oratooriumis nagu kadumit Rescu ooperis joon. Voode õel taaselustub lehekülgi Türgi vastase võitluse pikilt päevilt. Oratooriumi kolm osa on pühendatud 1821. aasta ülestõusule selle juhi Tuudori surmale ja tema kangelasteo ülistamisele. Ooperimuusikas on rajatud õnnestunud sild. Ühelt poolt ajalooliselt tõetruu õhkkonna ja teiselt poolt kaasaegse elutunnetuse vahele. Jorge Dumit, Rescu on ka sümfoonia autor. Mis puutub aga instrumentaal kontsertitesse, siis on just Paul Konstantin Esku nende teoste autor, mida eriti tuntakse ka väljas rumeenia piire, rumeenia heliloojad on erksad reageerima ka kaasa ja sündmustele ei ole meie Jaan Rääts ainuke mees, kes on kirjutanud kosmilise sümfoonia. Ka rumeenia helilooja Teodor Grigori ju on loonud sümfoonilise pala. Kosmiline unistus. Ja Majakovski ilule põle andnud tõuke ainult viri tulile Lenini preemia pälvinud patiitilise oratooriumi loomiseks. Ka rumeenlastega Majakovski aineline oratoorium, mille pealkiri on kirjutatud numbrites 150 miljonit. Selle autoriksontibeeriu lahti. Mõni aeg tagasi külastas Tallinna orelikunstnik Rumeeniast Helmut blatner kes muuhulgas mängis Alfred mendel soni, prelüüdi fantaasiat ja Phukat. Alfred nendel seal on praegu rumeenia siukse viljaka maid, heliloojaid. Paistab, et kuulsa Felix mendil soni nimega imuks olemine kohustab. Ta on loonud oratooriumi hooria sümfoonilise ja kammermuusikat, aga ka rohkesti massilaule, nende hulgas raudteelaste hümni.