Mitte ükski inimene, ma olen kaua aega Eestist ära olnud. Ma olen Eestist ära olnud umbes 22 aastat. Ma olen Eestis elanud umbes viis aastat kogu oma eluaja Tallinnast lihtsalt. Kuid Me meil, minul isiklikult üks suur igatses olnud kodumaale, et ma olin. Ja kus inimene on sündinud siia kudumaks jamada alati koduma, koorub kolba vembu või, või olema, või olen ma alati ja meeles, et kodumaa kõrgon, parem kui veerema võib. Nüüd aegamööda läinud, me olime kirjavahetuses olnud, juust ei ole veel olnud, et seal me oleme siia saanud, ma räägin nüüd meie nimel, sest meil on juba mitte tükkisid meetodite reisijaid. Ja nii palju, kui ma olen kuulnud nii et nemad on samas vaatasin ma vaatasin ka midagi, siis ma tahan seal õnteeridesse, oleme meie. Vaata ikka kõigi jutu järgi ei tohi kinni. Lõhkub kõigi ruttu pealeid, rin rõhku panna. Söörniime oleks kõige paremini, ise näe, ei oska, võimalus oleks, mina sõidan. Ja me sõitsime teiseta kaasa. Jandmis mitte. Kahetsen, et ma siia. Mis ma olen siin näinud, see on ainult mulle rõõmu teinud. Ja sõbralikkust meeldib meile, öeldised meil käidakse. Meid pannakse kontrolli alla, et meile pannakse paika või kuskile kuskile, lähme. Me, mina ei ole ühtegi, olen näinud. Mina ei ole ühtegi vahtu läinud. Mina olen vabal käel, mina tahan seda mall teinud. Ja ma ei, ma ei. Ma ei saa sugugi tööle, peab au andma, sellepärast mingi takisti meile kellelegi reisijatel siin tehtud. Ja meie, Ma võin ütelda kõigi eestlaste nimel, et me oleme tänulikud, et meil on igal pool ilusti vastu võetud. Eesti on kasvanud, kasvanud suuremaks, laiemaks, kõrgemaks, ilus. See on midagi, midagi sinuni, midagi teate, südant rõõmustab. Eesti ei ole mitte kõdunenud, kui ta kasvalis rõõmsa. Nüüd on mööda läinud ja mis seal praegu on? Meil on praegu paradiisi aeg teatritsiooni, ilus, ilusaid. Ja nii et mina ei ole mitte nimme, kuid meie olme amaga kõikide rahul. Vaata, et seda me ei saa siia tulla, mina seda ei tea, aga võib-olla meil on ilusti igal pool vastu või meil on sõbrad kõik ja nüüd mina ei tunne sind. Meil ei ole ühtegi vaenlast minu sõdamale sõbrasse leid. Ja isegi minu isiklik soov. Ja ma mõtlesin ka meiega palju kaasas. Et vennale Minakas vennaks kiitva Silvitšile. Ütelge, saatke talle. Kui me talle tänulik, et ta on ukse lahti teen, siis keegi ennem ei ole saanud teinud ja sellest, kas teated ütelge, elav kukrusse