Tore on, et meil on praegu teatrikuu. Tore seepärast, et vaataja kuulaja nihkub nüüd palju julgemalt teatrile lähemale. Mitte ainult teatrikuu üritustel ei tõstada kätt ega taha kaasa rääkida, vaid tuleb julgelt kulisside taha. Kipub teatri loomingulise kööki, astub kirjanike ja heliloojate filosoofilistesse keerdkäikudesse, jagad kriitikutele nõuandeid. Tore on seepärast, et ka teater tuleb publikule lähimale päris käeulatusse. Kogu loominguline pere üle vabariigi on liikvel ja me kuuleme teatrirahva suust teinekord sedagi, millele ükski etendus ega ajalehe retsensioon vastust ei anna. Tore on veel seepärast, et üle tüki aja vaieldakse suud soojaks ja südamed tühjaks kümnetel ja sadadel kohtumistel. Ja pea igas ajalehes ja iga päev on törts juttu teatrist. Eks Kaarel Čapek ütles kunagi õigesti. Ärgem Petkem end mõttega nagu mõistaksime teatrit. Ei teatrit, ei tunne lõpuni ei laval vanaks saanud näitlejad. Ei teatridirektorid ega arvustajad. Kui näitleja teaks ette võiduajamise tulemusi, siis võiks teha teatrit niisama rahulikult nagu keedetakse seepi. Et ka teater on elav ja kasvav et ka teater on dialektiliselt liikumises ja lahutamatult seotud oma ajaga. Et 20. sajand on sajanditest kiireima arenguga siis on mõistetav, et seebi keetmisest meie tänapäeva teatris ei tule midagi välja. Kas annab aga käimasolev diaatri kuu vastuse küsimusele missugune peab olema meie teater? Usun, et annab. Kui mittetäieliku, siis osalise vastuse kindlasti. Mõne aja pärast on aga tänased mõtted eilseks kadunud päevaks ja teater otsib jälle uusi teid. Nii siis ongi, et me ei tohi kunagi leppida sellega, mis on olgu see siis nii hea kui tahes sest me tahame veel parimat, ei põle, noriv ja kõike halvustav. Son rõõm tänasest ja normaalne südamevalu homse pärast. Sest meil on ju rahvateater selle sõna kõige laiemas mõistes. Ja teatrikuul räägibki rahvas oma teatriga. Nii on see juba olnud Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis ja nii edasi. Üsna hiljaaegu olid akadeemilise ooperi- ja balletiteatri Estonia laelühtrid lühikese aja pimedad. Oli aruande ja ütlemiste õhtu. Sel õhtul tuldi siia arutama ja vaidlema, mis on hea ja mis on halb. Mida ja kuidas edaspidi teha? Lubage mul kõigepealt tervitada teid riikliku akadeemilise ooperi- ja balletiteatri Estonia kollektiivi nimel alanud teatrikuu puhul ning ühtlasi ka tänada selle elava huvi ja tähelepanu eest, mida te olete üles näidanud meie teatri vastu möödunud hooaja lõpul ja käesoleval hooajal ning mis tänagi siia meie teatrisaali on toonud arvukalt teatrisõpru. Nii avas õhtu teatri direktor Renee Hammer. Pärast tema pikemate ettekannet teatri möödunud tööst. Avanes eesriie. Ruttan ette ja ütlen, et üheks rohkem vaidlusi ja mõtteid tekitanud ooperiks pidasid paljud Vahva sõdur šveiki lavastust. Eriti tõsteti esile noorte osatähtsuse kasvu, mida loeti diaatris õigeks, suunaks teist korda laval Kaljo karask ja on ka uusi hääli. Hillar Orav ja Tiit Tralla. Õhtul kõnelesid veel teatri tulevikus peadirigent Neeme Järvi ja peanäitejuht Udo Väljaots. Pärast vaheaega tõusid aga saalis käed ja helilint taastad nüüd mõned ütlemised külastajatelt. Teatrikülastaja ootab diaatrilt eelkõige uusi lavastusi. Varem laval olnud teoste uuslavastused, nagu meil sagedasti on kombeks, ei paku siiski kuigi palju, ega tõmbega publikut suuremal hulgal kokku. Ja arvan, et kindlasti on uute tundmatute vagude ajamine ka teatri kollektiivile endale palju kasulikum. Nii sünnivad oma uued lavastused ja oma uued kujud, mis on vabad matkimisest ja Stambist. Rääkis seltsimees tammeseltsimees Vihalemm ja veel mitmed leiavad, et elustamist vajaksid ooperi, opereti ja balletikatkendit õhtud. Nüüd aga räägiks esimees vasarik. Kurb asi, mis me võime tähele panna juba hulk aega, Estonia teatri repertuaaris on see kaasaegset lääne ooperit ei ole üldse muidugi see on väga kurb, kurb asi, meie soov oleks teater Omalt poolt teeks kõik, mis võimalik, et niisuguseid eredaid laike tuua teatri repertuaari omal ajal. See oli vist aastal 1887, kui Verdi Othello esiklavastus toimus Milanos veebruarikuul ja sama aasta detsembris toimus esietendus Peterburis. Praegusel ajal me ei tea küll üldse kast Itaalias praegu heliloojaid on, me oleme nii tumedad. Seltsimees rääkis väga kiitvalt. Meie noortest, see on väga õige, noored on tublid, järelkasv on tubli ja mitmest raskest momendist on teater Nortabil üle saanud, võtame kas või näiteks meie tenorit probleeme ja nii edasi. Mis puutub teatrikuusse sisse, üritus on väga teretulnud, ajalehtedes kirjutatakse iga päev teatriasjandusest. Tahaks ainult loota, et see kampaania pärast selle teatrikuu lõppemist nii järsku ära ei vaibu. Sest tõesti ajalehed, mõnikord, võib-olla sirbi ja vasaraga, teised ajalehed seal noorte häälesugused, nemad nüüd on väga tragid, kuid tihtipeale tuleb mõni uus esietendus, toimub teine esietendus. Ja on üsna nii, vaikus valitseb nende ajalehtede veergudel siis. Siin seltsimees ammer tõstis üles selle teatrikülastajate nõukogu. Ma mõtlesin, et ei tea, kas maksab, sellepärast et see on nii Ada abivahend ja kui teater töötab hästi, saalid on täis. See on kõige parem, mis ta võib teha ja kuidas ta hästi kontakti saab. Ja muidu võib tulla niisugune asi, et teatrikülastajat nõukogu on umbes nii nagu seltsimees illit. Show rääkis juunipleenumil, et ateistid on klubis, need teevad agiteerivad lastamise teineteist. Auslikud on kirikus, neid keegi ei sega. Aktivistid käivad niikuinii teatris mitu korda igat asja vaatamas, aga esimene eesmärk oleks vot likvideerida need need valged laigud, mis meil on, nagu ajalise õigesti kirjutas, suured tehased ja sealt ei ole aktivisti ka kahjuks. Ja ma tahan ütelda, operett on kõrgetasemeline operett, kahjuks aga kui me hakkame hindama soliste, siis igasuguste au ja aunimetuste andmisel. Meie opereti inimesi ei taha tunnistada. Niisugused head jõud, nagu Endel Pärn. Need oleks. Moskva operetti teatas juba Rahvakunstnikud, kui vaadata seal neid Nii seltsimehed, olgu kuidas on, täna on meil põhjust olla optimistlik. Ja kuidas repertuaariplaan ka välja ei kujune? No praegu meil pessimismiks ei ole mingit põhjust. Keel ütles kõik, mis südamel lihtsalt ja inimlikult inimesed rääkida. Teevad oma mured ära, sest nad tahavad, et selle hea kõrval, millega teater viimasel ajal hakkama saanud oleks tulevikus veelgi rohkem head. Et teatri jooksvast repertuaarist ei kaoks kullafond nimetati Jevgeni Oneginit Lembitut et noortele jõududele tehtaks roheline tee, et meie kunstimeistreid näeks laval sagedamini ja nii edasi ja nii edasi. Sel õhtul vastati ka küsimusele, mis oli Estonia viimase aja parim lavastus, räägib külastaja seltsimees Joala. Ja muidugi hotello üldse ja eriti Georg Otsa hotello sõjalist, et jättis tõesti sügava mulje üle tüki aja restoranis ja sellest ma tahaksin tõesti nädandad. Tõsi, nii kinnitasid kõik Verdi ooper Othello tervikuna. Ja eriti Georg Otsa Jaago