Teatavasti Johann Voldemar Jannsen esimese laulupeo mõtte algataja ja kandja elas ju 1000 863. aasta lõpuni Pärnus. Seal ta oli ülejõe kooliõpetaja ja tegeles mõnevõrra ka muusikaga. Tal oli seal segakoor ja see andis isegi kontserte. Ka midagi niisugust suuremat ette võtta, selle koori baasil midagi laulupeotaolist korraldada see küll ei tulnud arvesse. Väga oluline muudatus toimus sellega, et Jansen lahkus Pärnust, asus elama Tartusse teatavasti 1008 64. aastal hakkas ta välja andma uut ajalehte Eesti Postimees ja see kujunes juba eesti rahvusliku liikumise häälekandjaks. Keskseks organiks. Ja Tartus oli muidugi ka juba teisi eeldusi, Tartu on alati olnud koolide linn. Ülikoolis õppis juba Eesti noormehi, siis Tartu seminaris ja teistes koolides leidus eesti noorust, kes koondus Eesti Postimehe ümber ja kelle õlgadele toetus suurel määral ka Vanemuise seltsi asutamine 1000 865. aastal. Ja just Vanemuise selts oli peamiselt muusikaselts koorilauluharrastaja. Ja kui see tegevus seltsis küllalt hästi arenes, nii paari aasta jooksul juba küllalt positiivseid tulemusi andis siis küpses ka mõte, et just Vanemuise seltsi baasil võiks midagi niisugust ülemaalist. Et võtta oleks nagu loomulik arvata, et niisuguse suure ürituse korraldamine nõudis ka mingisugust majanduslikku baasi. Loomulikult, eks me tea tänapäevalgi, kui palju see pidu kõik maksma läheb. Ega ta teisiti minevikust ei olnud, aga kui praegu ressursid on selleks väga suured ja avarad, siis tol ajal Vanemuise selts, kes oli selle asja korraldaja selle raha peaaegu üldse puudus. Selts, ela siseni peost suhu, päevast päeva, kuidagi sai oma asjadega toime, aga laulupeo ettevalmistus nõudis otseselt suuremat kapitali suurema summa käiku panemist ja tolleaegne rahvas oli väga vaene. Mentomeet 1268 69 olid rasked nälja-aastad kus talupojal sagedasti igapäevast leiba Ki Ta ei olnud siis see laulupeo toimetulek nõudis ka väga suuri majanduslikke pingutusi. On huvitav meenutada ühte katset laulupidu nii majanduslikust küljest abistada nimelt meie armastatud luuletaja Lydia Koidula Jannseni tütar. Naisterahvas tol ajal nii avalikult, et ühiskonna asjades kaasa rääkida ei saanud Koidula Vanemuise seltsis peaaegu üldse ei funktsioneerinud, aga tema võttis nii eraviisil kätte ja nagu trotsiks meestele, et miks siis mehed üksi peavad seda koormat kandma, et ka naised võivad midagi positiivset ära teha. Ja nimelt, Ta algatas tema mõtte korraldada asjade loterii. Tegelikult tegelikkus on sagedasti teistmoodi kui kavatsused. Ja see Koidula tore kavatsus ka ei õnnestunud. Nimelt rahvas oli ikkagi väga vaene ja harjumata niisugustes asjades. Ja toetusi nende asjade näol tuli ka vähesel kokku. Nii Viljandimaa tuntud koolmeister Jaan Adamson kirjutab suure vaimustusega, ta tahab osa võtta kõigest sellest ja oma ümbruskonna naistelt. Asju korjata, aga ei saanud ka kuigi palju. Näiteks üks Helme koolmeister Mart Jakobson saatis kaks käterätti, üks paar sõrmkindaid, üks paar puuvillaseid sukki, üks paar villaseid sokke, üks paar, lapsed, Topakaid, üks lapse müts üksiidis päevavari ja nii edasi. No see oli kõige parem saak, teisi niisuguseid olnudki, teised rohkem lubasid sõnadega. Lõpptulemus oli see, et ikkagi sellest Lotalist ei tulnud midagi välja. Hoolimata Koidula väga agarasti tegevusest. Lõpuks koidulagi oli pettunud, kirjutas Jaan Adamsonile. Oh sõber, kui Eesti piga dianaiste osavõtmine oma sugurahva jaoks mitte suurem ei ole, kui ma praegu näen, siis on rõõmus aeg, kellest teie räägite veel väga kaugele ära.