Lembit Verlin, mis tõmbab teid naispere pool, olete juba aastaid olnud meie naiskooride üldjuht laulupidudel ja ka korjuhine just naiskooride hulgas eriti hinnatud. Eks igalühel oma saatus meie saates sellega, et ma olen sattunud naiskooride peale, võib-olla siin võiks öelda nii palju, et vanasti ütles isa ikeselistelt kui iganes laita, siis tule ja aita eks, mis seal salata, isegi praegu võime öelda seda, et ega naiskoorilaul ei ole veel saavutanud nii kõrget taset, näitab nagu, kui meeskoorilaul just kuulaja seisukohalt. Ja selle tõttu oli ju meie naiskooride areng ka. On ju võrdlemisi hiline, kui võrrelda sele teisi kooriliike. Sest kuigi kuuendal üldlaulupeol naiskoorid teid kaasa siis oli seal suur hulk vahet ennem kui ta teeskond kolm jällegi naiskoorid laulupeol laulsid ja neid oli väga vähe. Kus on meil kõige paremad naiskoorid? No kindlasti Tallinna kontsertkoorid ja Tartu kontsertkoorid, need on ikka need põhilised. Sest siin viimane eelproovist kontsert kooridega näitas seda, et tuli ainult ainult kätt anda ja ja need laulud oma käe järgi helisema panna. Laulupidu juba läks ja kohe ikka selline tunne, et nüüd see läheb kontsert. Aga muidugi mõnes rajoonis on veel raskusele suts. Alates 1960-st aastast olete olnud meie laulupidudel naiskooride üldjuht. Kas sellel juubelilaulupeol lööme karvulise rekordinaistega või? Vot ei tea arvulist rekordit meesis kivist ilvesest naiskoorid on teataval määral vähenenud ja just selle tõttu, et meil segakooride arv, mis oli peale seda väga väike, Unile tõusnud, see on hea, näe. Ja eks seesama arvuline võib-olla vähenemine näitab mõnes mõttes ka elu dialektika, et see oli pärast sõja, eks, et rasked aastad, kus palju mehi oli jäänud rindele, kus mehed nagu ei oleks veel, võib-olla ei mõelnudki veel niivõrd palju laulmisele, aga nüüd on elusanud oma normaalse tasakaalu proportsioon. Jah, nii see on, sest me mäletame esimesel laulupeol nõukogudeaegsel laulupeol 47 siis oli ju meeskoore oli ju väga vähe. Aga naiskoore oli väga palju, naiskoorid olid need lisad, koorid, kes isegi sõja ajal tegutsesid, kuidas teile laul külge jäi, see on nüüd niisugune küsimus, millele ma ei oska ise kõvastata. See on vist mulle kaasa antud ja, ja mina ise ei mäleta selle laulma hakkasin, isa ema räägivad, et olin pisikene olnud, veel ei rääkinud laulud. No ma ei tea, kas õige on. Ma ei ole leidnud dirigenti, kes oleks mitte laulgast perekonnast pärit ja nii see oli ka minu perekonnas isa, ema, õed-vennad palju oi faili. 13 kokku, aga siiski mina väike olin, siis oli yks teist niidi terve segakoor kodus, oligi nii, kodus oligi segakoor ja orkester. Nii et seal vanemad vennad mängisid kohalikus puhkpilliorkestris, selle tõttu olid instrumendid siis kusagilt lisa saanud vana, mingisuguse klaverikese. See oli ka meil kodus. Ja, ja siis, kui näiteks vennad tulid töölt, siis õhtul läks ikka muusikaks, lähebki, see oli väga tore, neljaalseid laulis, ei sageli nii neetud kodus, missuguseid, oi, seal on palju, noh, meie oma põhiliselt ikka vanemad käsiks heli. Meie klassikud läte ja Hermann ja Härma ja sellised lihtsakoelised, aga hästi kõlavad laulud ja südamesse minevad südamesse minevad laulud, need. No oli ju väga palju ta isegi näiteks Tobiase varasema mäletan, proovisime sedagi kodus lauldes ta niisugune elava iseloomuga, võrdlemisi raske. Aga me laulsin ära. Jah, eks ole niiviisi, et selle meie omaaegse küllaltki napi, kuid väga südamelähedase laulu klassikavaral on terve meie kaasaegne kultuuri põlvkond üles kasvanud, innustust saanud. Nii no ja kui nii võtta, siis noh, ei tahaks võib-olla rääkida nii avalikkuse ees, aga seda teavad veel paljugi, et ma olin vist 11 aastane, Komiaatsin piirsalust, koorikooli, koori ise olin õpilane seal ja ja ma mäletan nii selgesti, näiteks kontsert oli ilus peaaegu terve kontserdi või ka teised 80, ma ei mäleta, mitu laulu, viis, kuus oli see kindlasti, mind huvitas kõige rohkem see, et kuidas ma juhatasin kahjuks midagi säilinud sellest, millest oleks näha olnud, aga, aga nii ta on olnud 1009 38, seal laulupeol ma lõin juba ise kaasa. Siis ma olin Tallinnasse, laulsin kooris, et see oli mu esimene siukene, suurem enamus. Jah, eks laulupeod on meile kõigile jätnud väga suur enamus on ikka siiski selliseid, eriti muidugi lauljale. Mina ütlen, ega see kuulaja võib-olla, kes seal väljaku peal seda on raske mõista, et seda, seda tema ei saa iialgi sellest, seda, mis saab laulja sellest peost. See on lauljate pidu, laulupidu muidugi on ka kuuljate hulgas seda, neid, kes tõesti elavad seal jäägitult kaasa. Aga laulja ise sellel peol saab vist selle kõige suurema. Ja ma tahaksin alati nagu laiemalt mõista neid probleeme, et küsimus ei ole isegi ainult selles kontserdis selles kvaliteedis selles lauljate rõõmus, vaid sellest tagasimõjust, mis võib-olla kogu rahva kultuurilisele arenemisele on tulnud nende sajaaastaste laulupidude kaudu. Ja no siin on ju vastuvaidlematult, eks esimene laulupidu andis tõuke teise loomises, teine, kolmanda ja nii edasi. Meie laulukultuuri aluseks on ikkagi need peod. Kuidas seekordsel repertuaari hinnata? Repertuaari võrdlemisi nõudlik. Meil ei ole nii raskeid laule naiskooride kavas varem olnud. Või näiteks võtame niisugused laulud, Karin Tüür laul, Veljo Tormise kiigelaulud Podolski meri, Uno Naissoo luulet, sinu süles skandaalid ja nii edasi. Siis peaks ütlema, et see on, need on ikka täiesti kontsertkooride laulud. Ja meie oleme teinudki niimoodi, et väikene koor, võib-olla ei saa selle lauluga hakkama. Ja väikeste kooride juures oli oma, on selline olukord, et Nemad ei suutnud kõiki laule laulupeol kaasa laulda ja selle laulu veel me leidsime, väga toredad. Mis vist saab meil tulevikus ka väga tublisti abist, on see, et me liidame väikesed koolid ühtekokku suureks tervikuks ja õpetame seal need laulud selgeks. Igatahes minul on küll praegu selline tunne, et meie väikesed koorid ei ole kunagi andunud nii palju meile laulupeo kordaminekuks, kui just sellel laulab Juliardel.