Heitke pilk oma raamaturiiulile ja nad vaatavad teile vastu punasekaanelised kuldsete kirjadega külmale maale, raudsed, käed, Mahtra sõda kui Anija mehed Tallinnas käisid prohvet maltsvetlus. Mitu köidet jutustusi, reisikirjad, mäeküla piimamees, näidendid Vilde talletus tulevastele põlvedele. Rahva ränkraske võitluse ajaloo kirjutas enda aegumatuks nimeks eesti kirjanduse varamus. Raamatud elavad, raamatut, elu ja aastad ei kahanda nende kaalu. Suure meistri sünnist möödub aga märtsi hakul juba 100 aastat. Terve sajand. Muuga mõisa Altuva, kus möödus kirjaniku lapsepõlv, on ammu ajahambast puretud. Kuid kirjanikust nooremate kaasaegsete mälestused temast on veel elavad ja kõnelevad meile ka sellest, millest teosed raamaturiiulil kivad. Kuidas elas ja kuidas töötas Eduard Vilde, mis mõjustas tema kujunemisteed? Avagem kaasaegsete kirjutamata mälestusteraamat Karl Mihkla üks meie vanemaid Vilde uurijaid, kirjandusteadlasi. Ta jutustas mulle oma eluloost alates lapsepõlvest peale ja meenutas ka oma vanemaid, et tema ema on olnud luulearmastaja isaga väga suur poliitik, kes sel ajal on uskunud nagu kadaklik Jan seal midagi eesti rahva kasuks ära teeks. Ja nii ta on siis veetnud oma lapsepõlve ja nooruse Muuga mõisas. Eriti elavalt oli tal meeles, kuidas ta viieaastasena kordan, üles ärganud all toas ja läbi akna läinud, et õues on olnud sõdurit. Nende püssid olnud püramiidis tema läinud uudishimus välja. Ja üks sõdur võtnud teda käe peale, aga püssid ajanud talle hirmu peale ja ta ainult tuppa tagasi. Hiljem on ta teada saanud, et need sõdurid on käinud vastu hakanud talupoegi karistamas siis on põlastusvärinat tema teda läbistanud. Ja see vaatepilt andis tallegi esmakordse tõuke. Ta hiljem, 30 aasta pärast kirjutas oma kuulsa romaani Mahtra sõda. Siis on tal tulnud meelde need sõdurite täägid, mis olid suunatud meie rahva vastu. Kes teab, võib-olla oleks Vilde kirjutanud Mahtra sõja ka ilma nende lapsepõlve mälestustesse kuid niiviisi kasvasse teema temast enesest, kirjaniku ja rahva ühistest mõtetest. Küllap sellest ka eriline võitlusele innustav kõlapind, mille Mahtra sõda ja kui Anija mehed Tallinnas käisid lugejate hulgas leidsid. Ent kuidas valmisid need teosed? Akadeemik Johannes Voldemar Veski mäletab veel päevselgelt nende ühise tööpõlve Tallinnas Teataja toimetuses kuigi sellest on nüüd möödas kuus aastakümmet. Ja aga õhtu siis algas tema töö ja see oli juba välja kujunenud ning joonealune nõudis temalt seitse lehekülge oktav formaadis käsikirja ja kirjutati õhtu valmis. Hommiku kella seitsmeks köitama teenia. Ja kui ta hiljem tuli Thor Metro kella 11 ajal või siis seda läbi lugeda, enne võisin mina seda lugeda. Missugused tähelepanekud on teil, kui te lugesite korrektuuri tema töödest? Tema töö puhul ei tekkinud mingisugust tarvidust midagi muuta, mis tema oli kirja pannud oma esimese. Et vile oma romaani, Mahtra sõda kirjutas liiga liiga ajalooliselt. Ta tahtis jälgida kõiki neid dokumente, mis kubermangu valliksusest temal kasutada olid. Temal kodus alalised seisid. Tema pani allika juurde. Kindla joonepidamise ära. Ja siis tema kaotas nüüd. Allikad, ääremärkused, net päralt, poolne väljaanne enam ei sisalda neid. Selle jutu järgi jääb ettekujutus, et Vilde pidi olema väga kiire, väga tõtlik. Missugune tema väline kuju oli sellel ajas. Kuid toimetatud roll tehtud jalutas ja vahel mõtlen nähtavalt homseks. Nüüd peab kirjutama järgilleri. Ta tuli kõlvak, kaheksa järelvastki toimetust, leemiastamaid kuule pilves Soldrist sukel on kodus vist halvasti käänud valesti või et mis on nagu ära süüa. Ja et tema õhtu kirjutanud ja leidnud, et Bogutki püksid. Me naersime ta välja, ütle nüüd sai kirja, ajaloos kirjutati ilukirjandust. Ah, õige, ja siis ma lähen koju ja magan edasi. Niisama väsimatult töötab Eduard Vildega järgmistel aastatel Tartus ajalehe uudised toimetuses. Seal näeb trükimusta ajaloolise triloogia kolmas osa prohvet Maldsvet. Õieti küll ainult osa, sest 1905. aasta revolutsiooni sündmused astuvad vahele. Revolutsioonilise laula koosolekul esines Eduard Vilde sõnavõtuga. Samal ajal ilmus temalt artikkel kodanlus, projetäriaate revolutsioon. Vilde pühendas oma publitsistika talendirevolutsioonile ja tagajärjed. Kirjanik on sunnitud kodumaalt lahkuma nii nagu meenutab tema abikaasa Linda Vilde Jürman. Kohtasin rinded esimest korda 1900 neljandal aastal töötut töölisena, kes oli häiritud ana Valle windel näis kurnatuna ja väsinuna kaks pikka romaani Mahtra sõda. Kui Anija mehed Tallinnas käisid üksteise järele joone alljärgnevalt. Uue peremehe leidmisega polnud Vildel muidugi raskusi. Tartu ajalehtede uudised võttis ta kahe käega vastu, aga sealgi ei lepitud. Päeva kajadega. Tuli kähku lapsata prohvet malts veidi hõlmas kinni. Prohvet Maltzwatti ilmuma. Ja kirjutamine jäi pooleli uudistetoimetusest rüüstamise ja lehe sulgemisega. Tsaaripolitsei poolt 1905. aastal. Siis selle järele arvasimegi, meie tipud tuleks kõrvale minna ja mis ta siis ette võtsite siis lõksi meistriks, mul üks tädi seal Tartu linna ligidal, läks meistriks selle juurde. Ja sealt sõitsime Peterburi ja siis saatis Peek Tartus, ta tuli ise ka saates teate, et jah, et mõlemaid utsitama taga ja kus ta siis edasi läksite, siis läksime edasi Soome ja Rootsi kaudu Soome-periood, siis oli see kaagi kirjutamine, esimene läks vabalt läbi, et esimese ilusti Eestisse, aga siis see ajaks oli juba käsk kinni võtta, kinni pidada. Mina tulin siia Tallinnasse. Neid siia tooma ei saanudki neid kuskile laiali laotada, mujal elad, müüdi siin Tallinnas ära, andis mulle ülesõiduk kaagi toomiseks üks Helsingi rätsep oma passi passidega oli neil nii, et naine oli ka mehi passi peal ja siis pidi mulle oma passi nüüd andma apassidel vahetuses. Nii et ta sai ise selle alles kätte politseist ja ei olnud seda tähele pannud, et seal naist oligi, see oli kuidagi ei eksikombel ära jäänud, kus need politseinikud seal inimesi neid passisid, realiseerisid siis kotis oma näpu vahele, see ametnik seal selle passis ja küsib minu käest, minul tulid inimesed kuidagi niisugune nägu, põhi, niisugune mulje sain. Et, et tema, seda nime ei oskanud lugeda, et olin natukene segaselt kirjutatud. Tema nimi oli Mihkel, seda suurt emmal seal politseinik vaatas sealt. Ja mina mõtlesin, et ma pean ütlema, ma ei mäleta enam, mis ma üldse seda ühe sama kõlalise nime umbes sõitis, et seal ka suurim oli. Andis mulle kätte ja olid sealt siis väljas, siis ma käisin pärast otsimas kolmat numbrit, misjärel oli jäänud kuhugile siis Moidsi oks oli Viljandis? Jah, Wizz Williams, oli siis seal raamatukauplus, Läksin siis selle juurde, aga ma küsisin linnas teed ja siis oli politsei korralda kujulisele uulisele seppanime kuidagi tähele ja siis mina mõtlesin kõige paremal küsida tema enda käest. Ja kui ma olin nimetanud seda kohta ja selle kaupmehe nime siis ta ütles, et Rossi ja tuli minuga kaasa. Ta on teile, kui ma siis sisselakse seda kaupmehi oli ja rääkisin seda asja niimoodi, ütlesin, müünud nad ei ole enam midagi, ei julgenud müüjad olnud, ära peitnud, võiksid, kas nad saaks kätte, ma võiksid nad tagasi müüa ja siis ta ütles, et jah, nad on heas kohas hoiul, et vot sedasama mesi jorss, kellega te tulite. Aeg läheb edasi 12 aastat pagulaspõlve kaugeltki mitte kerge leivaga. Ka kodumast kaugele, olles jätkuv väsimatu töö. Neljastel viiakse lõpule prohvet Maltsvate kirjutamine valmivat romaan, lunastus, näidendit, tabamata ime Jepi suhend. Leidsin mina. Otsingute tagajärjel. Et mõnelegi meeldinud liig liig palju uut sõnavara, kôige rahva suust saadud sõnavaraga rahvasuus juba ununenud, see võeti korraga tarvitusele, ühesainsas käsi tundras, koormav, kui hiljuti sõna võttis doktor Alttoa ja ja rääkis, et Vildes tee ei ole keegi kõne alla võtnud peale Daniel Palgi, kes hulga aastate Oli paari tunni pärast minu ettepandut, temal juba valmis trükitud. Vastus, reageering selle peale ütlesid loe läbi ka, võib-olla tahad midagi muuta, aga nii stiilikalkiani? 1933. aastal tähistati Mahtra sõja 70 viiendat aastapäeva. Seks puhuks dramatiseeritud romaan Mahtra sõda ja juurus, kunagisel lahingu tallermaal toimusid pidustused. Neid aegu meenutab vabariigi teeneline kunstnik Andres Särev. Seoses sellega ma koostasin Mahtra sõja Pravatiseeringu esialgse põhikavandi ja läksingi Kadriorgu, kus kohtusin kirjanik Vildega, kes siis juba Koidula tänav 30 meeli elast. Ma nii palju kui mäletan. Eduard Vilde avas mulle isiklikult ukse pärast seda, kui ma olin helistanud ja kuidagi väga sõbralikult ja lahkelt juhtis mind läbi esiku ja saaliruumi oma töötuppa. Ja siin lühikese vestluse jääle hakkasidki ta minu poolt koostatud mahtras kavandit läbi lugema ja mina muidugi kasutasin juhust, lihtsalt hakkasin temalt küsima nüüd kogu selle Mahtra sõjategelaste ja sündmuste kohta, et rumal, tohutu suurvett, mida kirjanik ise sellest kõige tähtsamaks peab ja mida siis sinna dramatiseeringus võtta, mida suurest romaanist võimalik, mis seal kolme tunni jooksul publikule näidata. Ja Vilde tookord ma mäletan väga nii elavas vestluses seletas kogu seda Mahtra sõjasaamise lugu ja kujusid, kuna seda materjali kogus ja nõnda edasi. Ja muidugi, mis mind väga huvitab, et mida nüüd autor praegusel antud aastal ise tahaks ütelda sellest romaanist kõige tähtsamaks peab, mis tahaks romaaniga ütelda. Ja mul jäi kuidagi meelde, tema mõtles, mõtles natuke ja siis ütles, et rahvast tuleb õpetada kalliks pidama seda tõde ja õiguse vaimu, millest võitles Alstertsus. Mina katsetasin muidugi kiiresti üles märkida ja mulle jäi see veel selle tõttu just meelde, et hiljem juubelipidustustel Milde sedasama lauset kordas. Etendus toimus seal kohalike tegelastega, mina käisin, tükin avastamas ja olin ka seal siis, kui päeval toimus aktus. Sellest kaklusest võttis osa tookord üks vähemalt 5000 arvati olevat pealtvaatajaid ja minu meelest oli see üks suurem EK mis ma olen üldse elus näinud, kui see rahvas kõik oli seal platsile siis kui kilde tuli tema tulija, kui rahvastamale ütelda Apoteeris, siis oli see nii südamlikke soet. Lihtsalt inimesed nutsid ja Vilde tulistus pärast meed lõpmatut, kummardusin esimesse ritta. No mina olen teise asja, ma mäletan ise ka kuidagi pühkis nii pisaraid silmist. Eduard Vilde on nüüd tuntud ja tunnustatud üle kogu maa. Nii nagu väikesed poisid elavad õhinaga kaasa tema esimestele triibulistele loevad täiskasvanud, tema romaane ja jutustusi, naudivad näidendeid. Akadeemik Veski Eduard Vilde töötavad nüüd jälle üheskoos. Trükis 33 köitena. Teoste seeria oli Vildel isiklikult kõik läbi töötatud, selle peale kulutas ta väga palju aega ja muud loomistööd. Ta ei saanud sealpool tehagi. Tema kogus kokku kõik, mida tema Osa toimetame, korrektuuri lugemine seisis minu poolel. Nii nagu hülge seda ise soovis. Ma ei ole seal mitte midagi muutvat. Vaik. Kõik on nii nagu üldise seda kõik kirja pannud. Ja ta oli palju oma noore ja loomingus muutnud kav lausete suhtes ja isegi mõttekäiku mõnikord teiseks tõend mõnegioto lõpposa muutunud. See tekitas mõnigi kord. Kõik oleks nagu korras. Kirjaniku teosed ilmuvad 33. köites kokku 7500-l leheküljel. Pühendanud nende redigeerimisele 10 aastat, hellitab kirjanik nüüd lootust uute teoste juurde asuda. Ta kogubki nüüd materjali kodanliku Eesti kaasaega käsitlevaks romaaniks rahvasulased. Järjest teravnev poliitiline olukord peatuste fašis mõjub aga rusuvalt kirjaniku järjest halvenevale tervisele. Ta on mures rahva saatuse pärast. Vilde siiski uskus meie rahva tervist, saab aimu, nagu ta nimetas, et kuigi võib-olla on mõned kaasa läinud selle liikumisega vapside liikumisega siis ta leidis, et rahva enamus ja tervem osa siiski võitleb vapside liikumise vastu ja hääletab nende poolt esitatud reaktsioonilisi põhiseadusprojekti vastu. Ühiskondliku võitlusel närv oli tal alati puudutatud ja seepärast tema kirjutas oma vastused ankeedile ja kuulsa Proclamatsiooni Eesti rahvale ja milles ta kutsus rahvast üles hääletama vapside põhiseadus prosti vastu. Tema südamel oli meie rahva saatus ja ta kartis, et ühes vapside liikumisega satume uuesti mõisnike üle võimu alla. Et uuesti hakkab jälle nende piits plaksub oma talupoja turjal. Heitke pilk oma raamaturiiulile, nad vaatavad teile vastu tema looming, terve riivi tehaseid. Raamatut elavad raamatute elu ja aastad ei kahanda nende kaalu. Kui nad on kirjutatud rahvale ja rahvast siis jääb neil ikka midagi ütelda ka uutele põlvkondadele. Suure meistri sünnist möödub aga märtsikuus juba 100 aastat.