Raadioajana eelmised jutuajamised on puudutanud mitmeid ajajärke ringhäälingu sünnist, lapse east ja kujunemisest. Tänane kõnelus on pühendatud raadioosale kultuurielus. Muidugi on ka see nii lai teema, et ammendada midagi jõua. Püüame välja noppida ainult mõned põhilised suunad, mida mööda raadiomuusa on teeninud oma kuulajaid. Kui räägime kunstist raadios, siis kõigepealt muidugi muusikast ja see on jälle terve, omaette suur uurimuse teema. Ja Me puudutame jällegi ainult ühte valdkonda. See on Eesti Raadio Sümfooniaorkestri osa kõneleb muusikateadlane Harri, külvanud. Eesti Raadio sümfooniaorkester on täpselt sama vana kui raadio üldse. Esimene raadiosaade Eestimaal Tallinnas toimus 40 aastat tagasi, täpsemalt 18. detsembril 1926. Ja põhilise kava täitis siis orkester. Orkestrist kui nimetada. Praegu ma seda ei tohiks, oli ainult trio, kuulusid praegune Estonia teatri kontsertmeister Hugo Süts tšillist vaarmann ja pianist sihitski esimesel saatepäeval pärast teateid päevauudiseid ja ikkest ava sõnasel andis trio kaks tundi kestnud kontserdi. Ja nii see kestis kõik järgnevagi aja umbes nii paar-kolm kuud, enne kui alles hakati mängima heliplaate. Nii et raadiosaadetes ja muidugi hiljem muusikasaadetes orkestri täita. Lõviosa. Ja nendest alustajatest kolmest mehest on nüüd välja kasvanud. Üheksakümnemeheline suur sümfooniaorkester, igatahes sümfooniaorkester nii interpreetide ja üldse muusikute kasvatajana on kõige selle aja jooksul mänginud Khanis tähtsat olulist osa. Me juba nimetasime Hugo Südsi kes oli esimesed kaks aastat nii-öelda raadio orkestri juht ja kontsertmeister nii-öelda ja siis solist raadios. Kunstiline juhtprogrammi kujundaja. Ja tema koostas ka programmid, põhiliselt kõik. Ja nii-öelda juhtis kogu seda muusika tegemist raadios kohe neljanda mehena tuli juurde näiteks Priit Nigula ka tuntud dirigent sõjajärgsetel aastatel Estonias. Kahjuks suri mõni aasta tagasi. Ja börsile, orkestris on orkestrite märgasvanud veel terve rida. Nimetame Tsahknat kuulavit praegust raadiokavaliselt estraadiorkestrijuhti raadius. Turistidest võiksime, et missugust pilli tema rivaali jahtima, viiuldaja Ta iirlasi lõpetanud konservatooriumi, see oli kaua aega orkestris mängis ja oli ka solistina, esines väga palju, August Karjus oli tuntud tšellokunstnik siduda, tähistab oma kuuekümnendat, sünnipäeva kauaaegset Pedagoogilise ja kontserttegevuse nii-öelda juubelit. Oli kah palju aastaid raadio orkestri liige. Aga jah, praegu heliloojatest, seal on näiteks noored nagu Kuldar Sink mängib flööti, praegu sümfooniaorkestris. Aga samal ajal õpib kompositsiooni Rosenvald ja mõnedki teised on olnud nii orkestrist nagu saanud kah oma muusikat ja silmaringi laiendamisest palju abi. Ja eks need muidu solistide roobiga orkestrist välja taimelavaks, konservatooriumi kõrval ka või nii, paralleelselt sellega kahtlemata meie orkester on nimetamisväärne. Ja seda mitte ainult mitte isikliku arvamuse põhjal, vaid orkestrile näidis olemas nii-öelda külalisraamat, kus kõik dirigendid märgivad sisse oma hinnangu nooretanud, nad on viisakad ja pisut kani, vahel kiidavad rohkem, kui võib-olla vaja oleks, aga siiski on väga asjalikke ja, ja niisuguseid hinnanguid, mida peab arvestama väga nimekate dirigentide näiteks on käinud Nõukogude Liidust kaugemalt ja ka ka välismaalt. No muidugi, ja börsile ajalehe arvustused on ka. Peame näidud objektiivset näitajat ja seal enamasti ikkagi alati märgitakse orkestri nii saavutusi muidugi ka kriitikat alati olema. Aga igal juhul orkester on küllaltki nii häid tulemusi näidanud, viimastel aastatel langenud ka väljaspool. Meie vabariik ei ole sinu Moskvas ja Riias Vilniuses. Nii et küllaltki ikka. Eesti Raadio sümfooniaorkester on praegu ainuke kollektiiv avariis, kes viljeleb nii sümfoonilised muusikat nii avalikel sümfooniakontsertidel kui ka muidugi raadios lintide vahendusel. Te olete nüüd mõnda aega raadio orkestri ajaloo vastu huvi tundnud. Kas teil on järsk ülevaadet? Kui palju meie orkester on mänginud linti või missugune varu meil on olemas? Tundide järgi vast ei mõtetki öelda, sead ulatub, saadakse tundidesse, võib olla. Räägi mulle sel juhul nii. Kas eesti sümfoonilise muusikas on teoseid, mida raadio orkester ei ole mänginud? Kui mõnda teost üldse on mängitud, siis on mänginud raadio, sümfooniaorkester on muidugi niisugused, mida võib-olla pole mängitud aga selles mõttes on ainukene ja kõik kõik uued teosed eriti muidugi praegusel ajal. Kõik jäädvustatakse lindile. Nii et ka seal praktiliselt neid teoseid vist peaaegu ei ole, orkestrist mööda lähevad, ei ole nii, et me võime öelda isegi nõnda, et meie heliloojad kirjutavad just sellele orkestrile. Minul on alati käepärast orkestri, kes on võtnud juba oma südameasjaks kõik juut tutvusta ikka rahvuslikku muusikat rohkem, millele seda keegi teine, aga mitte nii suurel määral. Ei, sa ei tee ka, ei hakka kunagi tegema ja see on peamine ülesanne. Nii et orkestri südameasjaks on muusikakultuuri arendamine aga sõnakunst ma põrusin meie kunstiliste saadete peatoimetajat, laine, Sõed eta defineeriks, mis on sõnakunst raadios võib-olla pigem prooviksin seletada, miks see sõna kunst üldse nii suure tähtsusega raadios on. On kuidagi aegade jooksul juba kindlaks tehtud ja väljakujunenud arvamus. Et sõna jõudu saab raadios ära kasutada täiuslikumalt, kui kusagil mujal. Tänu väga mitmesugustele põhjustele, võib-olla osalt sellele, et auditoorium on asetatud nii väga omapäraselt ja huvitavalt kui seal kusagil kontserdisaalis või teatrisaalis kinos, isegi, või ükskõik millisel kogunemisel, kus me üldse sõna auditoorium kasutame on ikka koos suur hulk inimesi. Siis see nagu seab ka teatud piirid ja raamid sõna kasutamisele, sest üks asi on ikkagi avalikult kusagilt puldist kõnet pidada või jutustada või rääkida isegi kunstiteost ette kanda. Teine asi on siis, kui kuulaja on kõnelejaga kahekesi ja just raadiost seda ju esineb väga tihti. See on peaaegu et tavaline nähtus kus kuulaja on kas üksinda või mõne lihtsalt lähedase inimesega koos ja kuulab seda, kes temaga raadiost räägib, tähendab, on võimalik talle jutustada südamesaladusi, rääkida temaga väga intiimset juttu, sosistada talle kõrva seda, mida võib-olla suure rahvakogu ees naljalt ei teeks. On ju ka nii, et kuigi praegu seda meie kõnelust kuulab mõni inimene, kellel parajasti on aega ja kes on üksi või, või kaksi kodus siis siiski me oletame ja nähtavasti meil on õigus, et neid kuulajaid on siiski tuhanded. Tähendab neid on siiski rohkem kui mahuks ükskõik missugusesse, saali või või kinoruumi või teatrisse, eks ole? Just just täpselt siin on ju huvitavad just need sotsioloogilised uurimused, mida on mõnedes maades ulatuslikult päris tehtud ja tehtud kindlaks, et et raadioauditoorium on isegi suurem, kui on näiteks auditoorium kinofilmil, mõnel või mõnel teisel niisugusel massiüritusel. Ja kui seal sakslased uurisid oma näiteks kuuldemängude auditooriumi siis nad avastasid, et populaarsemaid kuuldemänge kuulas 20 protsenti nende riigi elanikkonnast, see tähendab, meil oleks. No umbes. 200000 inimest. Aga niisugust auditoorium ei ole ühelgi teisel üritusel. Nii väga palju. Mõned aastad tagasi vaieldi selle ümber, kas on olemas spetsiifiline raadiokunst. Tähendab, kas sõnakunst raadios on midagi muud kui kirjandus kui teater. Kas need vaidlused on nüüd jõudnud ühele poole? Jah, need vaidlused on tõepoolest rahvusvahelised ja kestnud on nad raadio nii-öelda sünnist peale. Ja vaevalt nad kunagi päris lõppevad. Sest igasuguste probleemide lahendamisel on ikka absoluutne tõde alati nii kättesaamatu, et nähtavasti võib vaielda igavesti ja ikka leidub inimesi, kes on teisel seisukohal kui mõni teine. Aga ma arvan, et siiski tuleb tunnistada. On olemas spetsiifiline raadio, sõna kunst. See muidugi ei tähenda, et, et raadios ei võiks esitada neid asju, mida ei ole kirjutatud spetsiaalselt raadio jaoks. On terve rida kirjandusteoseid, terve rida luuletusi mis kõlavad eriti hästi siis, kui neid valjusti ette kanda. Kuid on teine kategooria teoseid, mis kirjutatakse spetsiaalselt raadio jaoks. Ja kuuldemäng on ju ka sama vana kui raadio ise. Tähendab, kuuldemängutraditsioon elab nüüd juba varsti 40 aastat. Kas te võiksite kuidagi iseloomustada, missugust rada mööda on see areng läinud? Klassikalised kuuldemängud on tänapäeval sama eeskuju võtmist väärivad, kui nad olid siis, kui neid loodi. Samal ajal aga räägitakse sellest, et on neid autoreid, kes kirjutavad mingil teemal kuuldemängu. Ja siis äkki avastatakse, et see kuuldemäng ei jäägi kauaks püsima ja tal ei ole erilist nagu populaarsust raadius, erilist võlu ja põhjus on lihtsalt selles, et autor on valinud teema, mis ei ole nagu ainult raadio jaoks, aga näiteks esimesest kuuldemängust komöödia täis hädaohte. See lugu oli iseendast väga lihtne, väga lihtne süžee, nimelt ühes kaevanduses kustus. Äkki tuli grupp inimesi, jäi töölisi, kaevureid jäi pimedusse, teadmata kas valguse kustumine on mingi tühine ajutine rike või tähendab see suurt avariid, mille tulemusena nad võib-olla keegi sealt välja ei pääse. Ja keegi muidugi ei taha näidata, keegi neist ei taha hetkekski tunnistada, et ta kardab, et tal on hirm. Kõik püüavad rääkida näiliselt tühistest asjadest, kuid samal ajal on nad kõik üllatavalt avameelsed. Selle aja jooksul, mis see pimedus seal valitseb ja oma omavahelistes kõnelustes kuidagi avavad oma ise loomusid oma muresid, rõõme oma elusid. Kuule te nüüd lõite mul relvad käest, kuna mina küsisin, kuidas kuuldemäng on muutunud ja teie tegite selgeks, et hea kuuldemäng sisuliselt just nagu ei muutu. Aga ma tahan siiski vaielda, ta ikkagi muutub ja kõige rohkem muidugi muutub kuuldemängu sotsiaalne sisu, eks ole. Ja praeguse huvitab meid eriti. Kuna kui me räägime Ringhäälingu ajaloost, siis eriti huvitab meid see, kuidas ringhääling on teeninud meie kultuuri arengut, kuidas ta on mänginud progressiivset osa ühiskonna arengus ja me teame, et kodanlikus riigis ringhääling kuni ta oli aktsiaselts ja nii-öelda äriettevõte siis põhiliselt raadio tahtis hästi vähe kulutada programmile ja tuua kasumeid omanikele. Pärast raadia riidistamist muutus ta otseseks propagandavahendiks ja kodanliku riigi huvide kaitsjaks. Samal ajal aga just need teosed ja need autorid ja see osa raadios avaldatud loomingust, mis oma sisult tali progressiivne c5 nagu edasi raadiot ja andiski talle selle aluse, millest nüüd on välja kasvanud meie ringhääling, eks ole nii? Ma ei usu? Ei, ma ei vaidle vastu, pidime ma vannun, kohe alla ja ega mul tegelikult ei olnudki niisugust relvade käest võtmise kavatsust. Ja sellega olen muidugi ma päri ka, et muidugi areng toimub ja, ja nii nagu kõikjal, nii kuuldemängu juures ka see ajalooline, eks kurss oli lihtsalt nii ühe näitena sellest, et ka kuuldemängudel on olemas oma klassika juba. Ja see klassika elab samuti nagu kõigi teiste kunstiharude ja kirjanduse. Kusjuures selleks, et sõnakunst raadios elada saaks on tarvis mitte ainult kirjanduslikku alust vaid selleks on vaja ka elava sõnameistreid, näitlejaid, režissööre, kes selle kõik tõesti muudavad kuuldavaks. Nähtavasti kõik meie vabariigi näitlejad on ühtlasi ka raadioesinejad, aga huvitav on see, et vahetevahel näiteks kuuldemäng paelub niivõrd kuulajat, et ta unustab, et sean kuuldemäng, ta elab sellele kaasa kui tegelikule musele elust ja kirjutab meile kirju. Lähtudes sellest, et tõepoolest kuuldemängu edasisel lahendamisel või tekkinud situatsiooni edasisel lahendamisel on vaja tingimata ka tema tema abi. Nii nagu oli meil kaupperi Pathesaga kuuldemäng, mis oli lavastatud seltsimeheliku kohtuvormis ja kus lõpplahendus või nagu otsus jäi andmata ja paljud kuuled väga põhjal rikult jutustasid ja kirjeldasid oma arvamust ühe või teise tegelase käitumise kohta, tegid omapoolseid ettepanekuid, keda karistada ja kuidas keda õigeks mõista ja miks. Ja samas sealsamas kirjas võis lugeda ridu, kus, kus oli avaldatud tänu ühele või teisele näitlejale hea osatäitmise eest. Aga mis te arvate? Kuna teie ei ole näitleja, siis teie käest saab küsida erapooletut arvamust. Kas näitlejale meeldib esineda raadios tingimusel, kui ta muutub raadiokuulajale samaks? Selle rolliga kedede mängib kuradi kuulaja teda ei näe. Võib-olla ta ei tunne ära tema häält ja võtab seda kui mingit oletatavat isikut ja näitleja unustab. Mul on muidugi raske vastata näitleja eest, et kas talle meeldib või ei meeldi, aga ma olen nii suur kuuldemängude ja raadiosõnakunsti patrioot üldse. Et ma olen veendunud, et kõigile meeldib see. Ja kuna näitlejad alati väga valmilt tulevad ja esinevad meil, siis ma arvan, et ma siiski vist ei eksi. Mis puutub sellesse, et ta sulab nagu ühte oma kangelasega ja kuulaja ei tunnegi teda ära või unustab üldse näitleja olemasolu ühe või teise kuuldemängutegelase taga siis ma arvan, et see ei olegi eriline probleem, sest miks seda ju vist näitleja taotleb tegelikult ka teatris. Et ühel ilusal hetkel ei näeks vaataja enam temas Eskolatvaid, näeks Hamletit või et publik enam ei märkaks temas Aino Talvik, vaid ainult polkovniku leske või noh, selliseid näiteid nähtavasti võiks tuua veelgi. Kuid lõppude lõpuks kusagil ikkagi lõpeb ka selle lavastuse mõju ja kusagil on võimalus juba tekib võimalus ka inimesel mõelda ja analüüsida selle üle, kes talle selle lavastuse kinkis kes seda osa kehastas. Ja siis ikkagi jääb ka hea mälestus kahtlemata näitlejast, keda, kui ta ära ei tundnud. Me ju tutvustame. Võib-olla kuulajale tundub see imelik. Aga igal raadio inimesel on palju probleeme, mis vajavad uurimist vaidlemist nii mõnelgi alal. Me alles otsime tõde. Sellepärast oleme viimasel ajal nii sotsioloogia kui psühholoogi abi kasutanud ajalugu ja traditsioone uurinud. Selle viimasega aga on seotud veel üks raadio roll. Meie heliarhiiv tema väärtusest kõneleb meie arhiiviperenaine Roosi toom. Sellele ei oskagi nagu hinnangut anda, et ma mõtlen tohutu väärtus terves kultuuriajaloos mitte ainult raadio seisukohalt, vaid üldse. See oli aastal 1945. Arvatavasti võis see olla novembrikuus. Liituiman toimetas sel ajal koduma tundesaateid, mis sealt mõeldud, mõeldud väliseestlastele. Ja tekkis just mõte, et aasta künnisel Anda kuduma tunni raames saade 45. aasta sündmustest. Siis selgus üks väga niisugune kurb asi, et meil oli suhteliselt väga vähe säilinud, nii et praegu mulle tundub isegi veidrana see mõte, et tuli avastada arhiivivõimalus. Aga nii see oli? Tundub küll, jah, niiviisi on ju tohutult kahju. Näiteks niisugusest faktist, et ajaloolistel 40. aasta sündmustel oli raadio kõikide kesksete sündmuste rahva demonstratsiooni suurte miitingutel kõige selle tunnistajaks. Ja Ringhääling salvestas need materjalid. Kahjuks ei ole need aga alles alles on ainult väga üksikud katkendid. Nonii, aga nüüd on see arhiiv meil olemas. Arhiivis otseselt on 4746 karpi sellist materjali, nii et võrdlemisi mahukas. Võib-olla oleks kuuler huvitav teada, kuidas niisugune arhiiv välja näeb? Nagu riiulit raamatutega raamatute asemel on meil lindid ja kartoteek kartoteegikaartide järele, vajaduse korral otsime siis soovitud pala välja. Aga nüüd olekski huvitav teada Nende teie paranduste hulgas, mis teile teevad kõige rohkem rõõmu, mis seal on tõesti haruldased asjad. Seal on tõesti palju niisugusi asju. Lihtsalt on rõõm, et ta on siiski olemas, et on säilinud. Näiteks mul oli väga huvitav endal kuulata, sest kui ma hakkasin neid materjali arhiivimaterjali kõiki üle kuulama. Lev Tolstoi hoid. Muidugi ma väga austan ja hindan teda ja ma loen teda hea meelega, aga muidugi mingisugust ettekujutust, mismoodi ta võiks rääkida ja oli nii huvitav endal kuulata seda linti. Ja no muidugi meil on palju, ei oska kõiki üles lugeda, need kevadel. Lembit Lauri tõi Moskvast kolm suurt rulli linti, kus meil on just ajaloo ja kultuuritegelaste esinemisi. Väga huvitavaid ja peale kõne on olemas ka mitmesugused ajaloolised helid. Ka sündmused ja laulupeod on kõik alates 47.-st aastast. Meie kirjanikud, meie kunstnikud. Nii et sellelaadset materjali on aga teda võiks lõpmatult rohkem veel olla. Meil oli hiljuti Need kavas üks laste kuuldemäng sõdonskis vapritest komandustes ja seda oli ju nii huvitav kuulata, kas või selle poolest, et seal esinevad tol ajal lapsed, aga nüüd on need juba täiskasvanud inimesed ja juba väljakujunenud isiksused. Ühte peaosa mängis Tõnu Aav poisikesena. Nüüd on ta juba tuntud näitleja vabariigis, seal oli ta veel enne häälemurret ja kes teeb, klientideks on peale raadio. Meie olime üsna nii soojades ja tihedate sidemetes teatri- ja muusikamuuseumiga siis Tartu kirjandusmuuseum sageli kasutab meie materjali võtab ümber oma arhiivi jaoks filmimehed neli, mehed sageli küsivad, televisioon kasutab meie materjale ja ma arvan, et need sidemed laienevad edaspidi veelgi. Praegu on võrdlemisi paljudes perekondades on magnetofoni. Ja siin võiks kohe soovitada inimestele, et nad ei kustutaks kõiki maha, vaid säilitaksid midagi oma perekonna jaoks kasvõi oma lasteni arenguetappide märkimisel või see oleks väga huvitav, see pakub nii palju lõbu ja on niisuguseks toredaks vahelduseks võtta üks 10 aastat tagasi lindistatud bana ja mängida sedelit juba ütleme, täiskasvanud inimesele. Ja eriti koolide raadio sõlmedel. Nendel igaühel peaks olema oma päikene kooli arhiiv. Igast koolist võrsub silmapaistvaid inimesi ja juba kooli enda ajaloo suhtes oleks väga tähtis, kui on nendel niisugune oma kullafond, kus nad oma koolide lõpetajaid ja saaksid tutvustada nendele pisikestele, Julsplitele, kes nüüd alles hakkavad seal koolis käima. See oleks väga suure väärtusega asi ja ütleme, koolidesse koguneb, kui hakatakse seda süstemaatiliselt tegema, koguneks niisugune kullafond, mida saaksime ka meie edaspidi kasutada. Peaksime kontakti ja see oleks niisugune veel rohkem avardaks seda arhiiviväärtust. Te olete tõeline raadio, Patriot ei jäta isegi seda võimalust kasutamata. Et mikrofoni juures kõneldes ikka meie huvid oleksid esiplaanil. Aga niimoodi ainult niimoodi saabki seda tööd teha, sest siin oleneb kõik inimeste heast tahtmisest. Iseendast mingit kogu luua ei saa. Need, kes tegelevad markide või minu pärast kas või tikukarpidega need kõik seda teavad, kui palju on vaja pidevat, väga visa ja aastatepikkust tööd selleks, et saada kogu. Aga nüüd lõpetuseks ma veel küsiksin teie käest. Kuna see on raadioarhiiv, siis kõigepealt muidugi kajastub selles raadio enda ajalugu. Kas te võiksite nimetada või korraks meelde tuletada minule ja kuulajatele missugused saated omal ajal on meil eetris kõlanud? Mis nüüd võib-olla on juba unustatud, aga mis mängisid oma tähtsa osa meie programmis. Nüüd on need ajalugu kuduma tund siis need aasta sündmuste ringvaated kuduma kutsed, 10 minutilised saated, heliktiiv, meie lasteajakiri, terve põlvkond üles kasvanud, selle pealise kaastööd teinud nüüd juba täiskasvanud inimesed, reporterid, tunnid, see on omaette raadioajaloolõik meie saates Te vormidest ja kuidas nad on tekkinud. Kaua nad on üldse vastu pidanud, millega nad on asendunud. Sest ühest saatevormist kasvab välja teine. Keegi ei taha kuulata pidevalt aastast aastasse üht ja sama ikka otsitakse midagi uut, midagi värskemat ja nii on see ka nende saadete vormidega. Aga muidugi ei tohi ka unustada kõike seda, mis juba on tehtud. Et mitte iga kord jälle avastada jalgratast ja tühja koha pealt peale hakata, seda kindlasti. Pool tundi kestnud jutuga jõudsime jälle lähtepunkti tagasi. Raadioajalugu te kuulete sellest veel kahest saates ja seejärelaastapäevale pühendatud avalikul raadio õhtul, seitsmeteistkümnendal detsembril.